EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


JUTLUS VILJANDI JAANI JA PAULUSE KOGUDUSTE VAHELISE KOOSTÖÖLEPINGU ALLKIRJASTAMISEL

Ap 15: 6–12 „Apostlid ja vanemad tulid nüüd kokku seda kõike arutama. Kui siis sündis palju vaidlemist, tõusis Peetrus ja ütles neile: "Mehed-vennad, te teate, et Jumal juba ammusest ajast on valinud teie seast minu, et minu suu läbi paganad kuuleksid evangeeliumi sõna ja saaksid usklikuks. Ja südametundja Jumal on nende eest tunnistanud, andes neile Püha Vaimu nagu meilegi, ja ei ole teinud mingit vahet meie ja nende vahel, olles usu läbi puhastanud nende südamed. Miks te siis nüüd kiusate Jumalat, soovides panna jüngrite kaela iket, mida ei ole jaksanud kanda ei meie isad ega meie? Ent meie usume end päästetud olevat Issanda Jeesuse armu läbi samal kombel nagu nemadki." Siis jäi kogu hulk vait ja kuulas, kuidas Barnabas ja Paulus jutustasid, kui palju tunnustähti ja imetegusid Jumal oli teinud paganate seas nende kaudu.”

Me ei pääse valikutest ega hinnangutest. Pühakiri näitab aga taoliste otsustuste keerukust.

Kui Jeesus õhtusöömaajal leiba murdes ütles, et ka tema „äraandja käsi on temaga lauas”, hakkasid jüngrid arutama, kes küll nende seast võiks seda kavatseda. Kuid lausa grotesksena algas kohe ka vaidlus, „keda nendest tuleks arvata teistest suuremaks.” Seepeale selgitab Jeesus – vastupidiselt tavaarvamusele – et suurim ei ole see, kes istub lauas, vaid see, kes teenib. Tema on tulnud teenima ja ka ta õpilased on suured siis, kui nad talitavad nõnda. (Lk 22:21–27)

Apostel Pauluse sõnul tuleb üksteisest ette jõuda nimelt vennaarmastuses ja vastastikkuses austuses (Rm 12:10).

Ometi võime veel tänagi vaielda selle üle, kummal juhtival apostlil, Peetrusel või Paulusel, on suuremad teened ja suurem roll kirikuloos. Mõlemad on mehed, ilma kelleta ei suudaks me kirikut ette kujutada.

Peetus oli koos venna Andreasega esimesi, keda Jeesus oma jüngriks kutsus, esimesena tunnistas ta Jeesuse Kristuseks, see on Messiaks. Oma leegitseva innukusega sai ta terve Kiriku esindusisikuks. Temale andis Jeesus taevariigi võtmed tõotades, et mida ta maa peal seob, on ka taevas seotud ja mida lahti päästab, on ka taevas lahti päästetud. Temale ütles Jeesus: „Hoia mu lambaid kui karjane!” Temas väljendus justkui terve kiriku ühtsus ja õpetusülesanne, kuulutada vabastavat evangeeliumit.

Paulus oli aga olnud kristlaste tagakiusaja, kes teel Damaskusesse, kui Kristus end temale ilmutas, tegi läbi elumuutva pöördumise. Oma senise nime Saulus asendas ta Paulusega, mis tähendab „vähimat”. Hiljem kirjeldab ta seda nii: „Aga kõige viimaks näitas Kristus ennast ka minule kui äbarikule. Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust. Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud.” (1Kr 15:10) Tema misjonireisid tegid temast suure paganate apostli ja Euroopa ristiusustaja.

Olgugi, et nii Peetrus kui Paulus töötasid ühise eesmärgi nimel, olid nende eeldused, iseloomud ja arusaamadki päris erinevaid. See viis lausa konfliktideni. Nii pidasid Korintoses ühed ennast Pauluse, teised Apollose või Keefase, s.o Peetruse pooldajaiks. Paulus kirjutab neile: “Mis on siis Apollos? Mis on Paulus? Teenrid, kelle kaudu te olete saanud usklikuks, nõnda nagu Issand igaühele on andnud. Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab.” (1Kr 3:5–7)

Usun, et paljud on näinud Ermitaažis olevat kuulsat El Greco maali „Apostlid Peetrus ja Paulus”, millel mõlemad mehed seisavad kõrvuti, pead veidi vastassuunas kallutatud, kuid pilgud suunatud eesolevale avatud Piiblile. Jumala sõna seob ja väärtustab neid mõlemaid.

Lisaks küsimusele, keda eelistada, kes on tähtsam, tekitab usuelus probleeme ka üksikisiku ja tema vabaduse ning kollektiivi ja selle normide ja tavade suhe. Ilma osaduse ja koostööta ei tule toime ükski inimene, veel vähem ristiinimene. Teisalt ei tohiks kellegi individuaalsus kollektiivis kaduma minna ning enamuse surve teha meist tahtetut, standardset massi. Põhjendamatud nõuded lõhuvad osadust samavõrd, kui tahtmatus ühisnormidega arvestada.

Selles plaanis oli juudikristlaste ja kristlasteks pöördunud paganate vahel tekkinud vastuolu põhjusel, et mõned juutidest nõudsid paganakristlastelt ümberlõikamist ja Moosese Seadusest kinnipidamist (Ap 15:1.5). Apostel Paulusel ja tema kaaslasel Barnabasel oli nendega palju vaidlemist. Lõpuks otsustati minna Jeruusalemma apostlite ja vanemate juurde, et nendega üheskoos asjad selgeks rääkida. Sellelgi nõupidamisel, nagu kuulsime, vaieldi palju.

Ometi kõlasid imeliselt kokku kaks olulist sõnumit: Apostel Peetrus tuletas meelde oma juhirolli, mida Jumal on talle andnud selleks, et ka paganad kuuleksid evangeeliumi sõna ja saaksid päästetud, ning Paulus ja Barnabas jutustasid, kui palju tunnustähti ja imesid Jumal oli teinud paganate seas nende kaudu.

Nõupidamine leidis mõlemale osapoolele vastuvõetava kompromissi teatud ühisosa loovate minimaalnõuete näol, mitte süüa paganlike ohvriloomade või lämbunute liha ja verd ning hoiduda ebajumalate rüvedusest, lastes samas kesksena kõlada evangeeliumil. Kirjalik läkitus, mis loeti Antiookias ette suurele rahvahulgale, julgustas ja rõõmustas kõiki.

Kirik on organism, kus erinevad üksikisikud, kogudused ja kogukonnad tunnevad kokkukuuluvust ja vastutust üksteise eest ning teenides üksteist Kristuse armastuskäsu vaimus ehitavad ja kuulutavad Jumala riiki.

On rõõm, et ka Viljandi Jaani ja Pauluse kogudused, erinevad oma ajaloolt ja tööstiililt, on leidnud samuti vajaliku nõu pidada ja panna kirja ühistegevuse põhimõtted selleks, et paremini edasi viia jumalariigi tööd, toetada teineteist ja teenida siinset rahvast.

Lepingu allkirjastamine apostlite Pauluse ja Peetruse päeval tuletab meile meelde, et küsimus pole selles, kes tähtsam või suurem. Juba kirikuisa Augustinus on kirjutanud Peetruse kohta: „Aga need „võtmed” ja õiguse „siduda ja lahti päästa” sai mitte üks inimene vaid üks ülemaailmne Kirik” ning ”Kristuse vaimse karja hoidmine on antud kõigile apostlitele ja nende järglastele.” Samuti oleme me apostel Pauluse kombel ja õhutusel kutsutud kõik – nii üksikisikuna kui kogudusena – tunnistama Kristust ja kuulutama inimestele rõõmusõnumit päästest, mis temas on ilmunud.

Korintlastele kirjutab Paulus: „Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides. Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks.” (1Kr 12:5–6).

Teenigem siis apostlite eeskujul Jumalat Vaimus ja tões – siis järjestuvad õigele kohale ka meie ülejäänud hinnangud ja inimsuhted ja kogu meie elu on õnnistatud. Jeesuse sõnadega: Otsige Jumala riiki ja tema õigust, siis kõike muud antakse teile pealegi! (Mt 6:33). Aamen.



Andres Põder
Peapiiskop

29.05.2011 Viljandi Pauluse kirik

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt