EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


JUTLUS JÄRVAKANDI KIRIKU 15. AASTAPÄEVAL

Lk 12:48 Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.

On igipõline küsimus, kas oleme rikkad või vaesed. See paneb edasi küsima, mis on rikkus või mis vaesus. Kust maalt on keegi liiga rikas ja kust maalt liiga vaene? Kas vaene võib olla rikas ja rikas vaene?

Meie kiriku iidse patukahetsuspalve kohaselt on ka rikkaimad ja võimsamad pidanud tunnistama: „Mina vaene patune inimene....” Kas pole hingehoiakuid ja ellusuhtumisi, mis oma moraalitusega, oma jumalatusega otsekui röövivad meilt meie rikkused, teevad need tühiseks ja hukutavad inimese? Just sellest on Jeesus kõnelnud loos rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest, kus üks pärib põrgu ja teine taeva. Jumala palge ees võivad meie ajalikud rollid ja hinnangud vahetuda.

Vajame ususilmi ja jumalikku tarkust, et eristada kaduvaid ja kadumatuid väärtusi. 

Kuuldud kirjasõnas küsib Jeesus, kuidas talitame sellega, mis meile on antud. Kas märkame selle mõtet, otstarvet ja sihti? Me pole siin maailmas ju tühje käsi. Ei saa ju olla vaene keegi, kellele on kingitud elu, surematu hing. Kes võib imetleda loodu ilu ja keda Looja ise armastab. „Olgu elu, olgu surm, olgu käesolev, olgu tulev – kõik on teie päralt, teie aga olete Kristuse päralt ja Kristuse Jumala päralt, kirjutab apostel Paulus korintlastele. Mida rohkemat võidaks meile veel anda? 

Tänasel pidupäeval mõelgem tänutundega sellelegi, mille osalised oleme rahvana ja kirikuna. Kahekümne aasta eest taastati Eesti iseseisvus. „Priius, kallis anne, taeva kingitus”, laulsid kunagi meie esivanemad. Õnnetu on inimene, kes vabaduse poliitiliste põhjuste taga ei suuda näha selle eksistentsiaalseid, jumalikke allikaid. Vabadus pole üksnes vabadus millestki, vaid vabadus millekski. Meil on võimalus ehitada üles mitte ainult oma ühiskonda, vaid ka oma vaimuelu, oma osadust Jumalaga, oma kirikut, kasutades selleks Jumala ande, tema Sõna ja sakramenti.

Teisisõnu: Tõeline vabadus pole ainult vabanemine kui maisest võõrvõimust, vaid vabanemine inimloomusele võõrast survest – kurjusest, patust ja süüst. Alles siis, „kui Poeg teid vabaks teeb, olete tõepoolest vabad”, kõneleb Jeesus (Jh.8:36). Nii ka tõeline rikkus, Jumala riik, „ei ole söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus”, ütleb apostel Paulus.

Järvakandi Pauluse kirik on nii taasiseseisvumise tagajärg kui sümbol. On selle esimesi kauneid vilju, mis kerkis keset Järvakanti ühe mehe, tema mõttekaaslaste ja toetajate, sealhulgas soome sõprade äratundmisest, et talente ja võimalusi, mida Jumal on andnud, tuleb kasutada tema riigi töö heaks. On see ju väärtuslikum ja parim, mida inimene teha saab. Kahe aastakümne eest tunti, kui palju on saadud, ning et meiltki on põhjust palju nõuda. Üha enam saab see aga pärandiks ja ülesandeks tulevikule, teistele inimestele, uutele põlvkondadele.

Armas Järvakandi kogudus ja rahvas! Kas oskate rõõmustada, et olete mitmekordselt rikkad!? Teile on oma pühakoda! Leidub kogudusi ja asulaid, kes tänaseni seda õnne igatsevad. Samas leidub ka tühje kirikuid ja kirikupinke, mis igatsedes ootavad kogudust ja ümbruskonna inimesi. Miks nii? Võime olla laisad sulased; kõige lihtsam viis on talendid maha matta. Mina pole neid teeninud. Ainult annetus ja laen! Las seisavad ja ootavad! Tegelikult on nad meie elu kutsumus ja ülesanne.

Ka inimese vaimuanded pole ta enda saavutus. Need on talle sündimises kaasa antud, on kingitus. Ometi oleme õnnetud, kui need jäävad kasutamata. Minu ema, kes lapsepõlves soovis saada kunstnikuks, ei jäänud rahule enne, kui 88. aastaselt muretses pintslid ja värvid, et asuda pilte maalima.

Uskuge mind, armas Järvakandi rahvas, ka teie ei saa rahulikult oma päevi lõpetada, isegi ehk magada, kui te seda, teie hoolde usaldatud kaunist jumalakoda, maksimaalselt ei kasuta. Kui te ei kogune siia pühapäevaseks jumalateenistuseks, palveks, ülistuseks ja tänuks, ei risti siin oma lapsi, laulata abielu ega saada viimsele teele lahkunuid, ei ammuta siit vaimujõudu ja tarkust elada Jumalale meelepärast elu.

Kiriku ehitus pole kunagi lõppenud. See jätkub – nende elavate kivide näol, milleks me inimestena ise oleme. Õigupoolest on selle väikese kirikukese sees veel üks teine ja mõõtmatult suurem kirik, vaimulik koda. See mahutab nii meie eel ära kutsutud usuvõitlejad kui inimesed lähedal ja kaugel, keda iganes siin kuulutatav rõõmusõnum Jumala armastusest ja rikkusest Jumalas puudutab.

Seda kirikut saame ise teha aina suuremaks, aina nähtavaks! See on uus ellusuhtumine ja uus ühiskond. Õieti peaks ju kogu inimese elu olema katedraali rajamine. Apostel Pauluse sõnadega: „Eks teie tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim.” Seda meie käest nõutakse ja meie käest küsitakse. Selleks peame aga oma elu keskpunkti seadma kiriku aluse ja keskme – Kristuse.

Kui me teda usume, järgime ja kuulutame, siis teenivad meie talendid õiget eesmärki, siis on meil midagi ette näidata, siis oleme rikkad nii maa peal kui taevaski. Selleks soovin sulle, armas kogudus ja kirikuline, rohket Jumala õnnistust! Aamen.



Andres Põder
Peapiiskop

21.08.2011 Järvakandi kirik

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt