EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


MUUTUSED EESTI KIRIKUELUS VIIMASEL KAHEKÜMNEL AASTAL

I. Usulised muutused ühiskonnas

Eesti uuem kirikululugu on ühtaegu poliitiliste tõmbetuulte ja Jumala armu väljendus. Teise maailmasõja eelõhtuni oli Eesti traditsiooniline luterlik maa, kus luterlasi oli 78% ja ortodokse 18%.

Sõja ja järgnenud repressioonide tulemusel kaotas kirik 2/3 vaimulikest, oma varad ja õigused. Pool sajandit kestnud ateistlik võõrvõim keelustas usu- ja konfirmatsiooniõpetuse ning kõik kiriku tegevusvaldkonnad peale jumalateenistuste. 80. aastateks oli kiriku liikmete arv kahanenud umbes 15-le protsendile. 1980. aastal ristiti EELK-s vaid 700 inimest. Siis hakkas totalitaarne haare tasapisi nõrgenema. 1990 oli ristimisi juba 18 000. Poliitiline vabanemine tõi kaasa usulise elavnemise.

Ühiskonna soov jõuda kiiresti järele Lääne elustandardile, vahetas aga peagi vaimsed prioriteedid majanduslike vastu välja. Kiriku kasv asendus aeglase tagasiminekuga. Sõnavabadus võimaldas taas häälekaks muutuda vahepeal julguse kaotanud antiklerikaalidel. Toetudes 2005. aasta Eurobaromeetri andmetele on Eestit nimetatud ka Euroopa sekulaarseimaks maaks. Küsitluse kohaselt uskus Jumalat 16%, mis on Euroopa väikseim näitaja; vaime ja kõrgemat jõudu 54%, mis on Euroopa suurim; 30% ei pidanud end religiooniga seotuks. 

Siiski ei maksa siin näha Lääne tüüpi sekularismi, pigem religioosse hariduse puudumise tulemust. Jumal paigutatakse sageli lihtsalt vaimu või kõrgema jõu mõistesse. Kevadel läbi viidud uuringust selgub, et eestimaalased loovad ise oma usku üksikutest märkidest, uskumustest ja ideedest. Neist, kes peavad usku väga tähtsaks, ei kuulu üle poole ühtegi kogudusse. Kunagine kirikuvaenulik ideoloogia otsib endale uut, kaasaegset kuube Lääne sünkretistlike ja esoteeriliste liikumiste näol.

Siiski tõdeb Eesti 2009. aasta inimarengu aruanne, et religioon tervikuna on viimase paari aastakümne jooksul muutunud rahvale tähtsamaks. Üle kahe korra on kasvanud inimeste arv, kes peavad end usklikeks. Aastal 2008 moodustasid nad 42% elanikest. Viimastel aastatel on taas kasvanud ka luterliku kirikuga liitujate arv. See paneb kirikule suure ülesande vastata inimeste otsingutele, kujundada nende eluhoiakuid ja ideaalide.

Hoolimata vähemuse staatusest on kiriku ühiskondlik positsioon suhteliselt hea. Usaldusuuringud paigutavad kiriku ettepoole mitmetest riiklikult olulistest institutsioonidest. Näiteks 2009. aasta algul oli kirik 29 institutsiooni seas Euroopa Liidu järel 9. kohal. Ka koostöö riigiga laabub. Loodud on kaplaniteenistused kaitseväes, vanglas ja politseis. Riik maksab palga seal töötavatele vaimulikele. Rajamisel on haiglakaplanaat.

Kümme aastat tagasi loodi EELK ja Vabariigi Valitsuse ühiskomisjon, mis käib koos kaks korda aastas. Koostööd hõlbustab ka Eesti Kirikute Nõukogu ja Vabariigi Valitsuse vaheline ühishuvide protokoll 2002. aastast. Viis viimast aastat on kirikuvalitsuses koos käinud parlamendierakondade ümarlaud. Kolmel aastal on ümarlaud korraldanud poliitikutele ja ühiskonnategelastele mõeldud konverentsi „Kristlikud väärtused Eesti poliitikas”. Koostöö kirikuga on hea ka paljudes kohalikes omavalitsustes. Võib öelda, et vähemalt formaalselt on ületatud riigi ja kiriku kauaaegne vastasseis. 

II. Kiriku sisemine areng

Tänases Eestis on kiriku esmaseks väljakutseks ja ülesandeks misjon. Sellest juhindub ka üleeelmisel aastal heaks kiidetud „EELK arengukava aastani 2017”. Arengukava koostamine oli pikk protsess ja sellega olid seotud sajad inimesed. Kava analüüsib kiriku olukorda, püstitab eesmärgid ja määrab tegevused. Võib öelda, et tänaseks on loodud head eeldused misjoniülesande täitmiseks. Kahe aastakümnega on kirik end vaimselt ja organisatsiooniliselt üles ehitanud. Nimetan vaid mõned olulisemad etapid. 

Juba enne riiklikku taasiseseisvumist valmis ja ilmus koostöös pagulaskirikuga 1991. aastal uus „Kiriku laulu- ja palveraamat” . Eelmine nn „Uus lauluraamat” ilmus 1899. aastal. Kuigi sellest oli sõja eel tehtud kordustrükke, tuli neist, sageli räbaldunud raamatuist, laulda nõukogude okupatsiooni lõpuni. Nüüd, kus möödumas on kaks aastakümmet, on tehtud juba algust uue lauluraamatu koostamiseks. 

Lauluraamatu valmimise järel võeti ette jumalateenistuse korra uuendamine. Seni kasutatud Agenda oli koostatud Preisi kirikukorra eeskujul Vene Tsaaririigi luterlikele kogudustele ja välja antud 1901. aastal. Vaja oli ka sisulisi muutusi. Eesti kiriku ajalooliseks taustaks on olnud nii Rootsi kui ka saksa luterlik traditsioon. Võitlus nende traditsioonide vahel on käinud alates kiriku iseseisvumisest 1917 ja kaldunud üha enam Skandinaavia kasuks, seda ka Soome kiriku eeskujul.

Uus kirikukäsiraamat võtab üle rahvusvahelise liturgilise uuenduse põhijooned: traditsioonilise missakorra, vanakiriklikud armulauapalved, kolmeastmelise vaimuliku ameti, laiendab palvete ja lektsioonide valikut ning ilmikute võimalusi kaasa teenida. Tänaseks on ilmunud Jumalateenistuste käsiraamat, Talituste käsiraamat, Pühitsemiste- ja õnnistamiste käsiraamat ning Lektsionaar. Kuigi vaimulike enamus on uue käsiraamatu hästi vastu võtnud, on siiski palju neid, kes uuendustega ei nõustu ja kasutavad edasi vana Agendat. Uue käsiraamatu tutvustamine ja õpetamine seisab veel ees. 

Taasiseseisvumise käigus asuti kohe koostama kiriku uut põhikirja, mis võeti vastu 1991. aastal. Sellega taastati suures osas sõjaeelsed institutsioonid ja tavad. Kirikuõigus astus sammu edasi, kui vahepeal toimunud oikumeeniliste kokkulepete tõttu Porvoo protsessis ja juriidilise selguse huvides võeti 2004./2005. aastal vastu uutel alustel põhikiri ja seda täiendav seadustik. Pastori mõiste kõrval tuli kasutusele preestri nimetus, kirjutati lahti diakoni, preestri ja piiskopi ülesanded, ordinatsiooniõigus seoti üksnes piiskopi ametiga.

Palju tööd on tehtud vaimulike ettevalmistamiseks. Lisaks Tartu Ülikooli usuteaduskonnale on kirikul oma, ülikooli staatuses Usuteaduse Instituut, mis annab nii bakalaureuse, magistri kui doktoriõpet. Instituudi juurde kuulub ka aastane pastoraalseminar. Oleme tänaseks jõudnud nii kaugele, et eeldame diakonitelt bakalaureuse ja preestritelt magistrikraadi. Tõsine küsimus on aga koguduste suutlikkus vaimulikele palka maksta. Nii tuleb ühel vaimulikul teenida enamasti mitut kogudust.

Suur osa kiriku tööst toimub vabatahtlikkuse alusel. Kõige aktiivsem on laulurahvas. Juuni algul toimus Tartus EELK kirikupäev ja vaimulik laulupidu, kus lauljaid oli koos ligi kolm ja pool tuhat. Selline pidu leiab aset iga viie aasta tagant. Tundub, et kirikul on taas jõudu misjoniks, Kristuse käsu täitmiseks. See jõud tuleneb osadusest.

III. EELK oikumeeniline positsioon seoses Porvoo osadusega

Kiriku vaimulik jõud tuleneb ka rahvusvahelisest osadusest. Iseseisev EELK on olnud oikumeeniliselt aktiivne alates oma algusaegadest. Esimese piiskopi Jakob Kuke seadis 1921. aastal ametisse Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom, taastades sellega apostellikus suktsessioonis seisva piiskopiameti.

Kontaktid Inglise Kirikuga tekkisid 1930. aastate keskel. 1938. aastal toimunud Inglise-Balti kirikukonverents Tallinnas andis tulemuseks ühisraporti, mille kohaselt kutsutakse vastastikku piiskoppe osalema uue piiskopi pühitsemisel, jagatakse armulauda teise kiriku liikmetele ja toimetatakse vajadusel ristimis- ja laulatustalitusi. Selle leppe kiitis 1939. aastal heaks nii Cantebury kui Yorki kirikukogu. Selle alusel said eesti sõjapõgenikud üle maailma lahke vastuvõtu ja teenimise osaliseks anglikaani koguduste poolt, mille eest oleme väga tänulikud. 

Kuigi EELK liitus 1973. aastal ka Leuenbergi Konkordiaga, oli kiriku teoloogilise arengu loomulikuks tulemuseks liitumine Porvoo Deklaratsiooniga. Porvoo osaduskonnas on kontaktid Inglise Kirikuga veelgi tihenenud. Loodud on sõprussuhted Rochesteri piiskopkonnaga, EELK teenistuses on olnud anglikaani preestreid, Tallinnas peetakse ingliskeelseid jumalateenistusi. EELK uue liturgia väljatöötamisel on jälgitud ka anglikaani kiriku materjale. Kõik see on meid rikastanud ja innustanud.

Hoolimata Porvoo osaduskonna ja tema üksikute kirikute sees esile tõusnud probleemidest, näeme kaasajal vajadust kirikute aktiivsema koostöö järele. Vaid nii võivad kirikud kaasa rääkida tänase Euroopa palge kujundamisel ja olla Kristuse tunnistajaks oma rahva keskel. Suur tänu Inglise Kirikule avatuse ja suure panuse eest oikumeeniasse. Südamik tänu kutse eest teie auväärsele Sinodile. Õnnistagu Teid Jumal!



Andres Põder
Peapiiskop

09.07.2010 Inglismaa Kiriku üldsinod York'is

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt