EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


EESTI VABARIIGI 94. ISESEISVUSPÄEVA JUTLUS

Armas iseseisvuspäeva kogudus! Tervitan sind pühakirjatekstiga apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele (12: 12, 26-27):

Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus... Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed. Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed.

Iseseisvus ja omariiklus on pannud meile suure ülesande tagada ühiskonna sidusus ja solidaarsus. Kuuldud piiblitekst tuletab meelde sündmust aastal 494 enne Kristust, mil Rooma oli hävimisohus. Ülemkihid, patriitsid, polnud valmis arvestama rahvaga ning kodanikud, plebeid, otsustasid Roomast lahkuda ja endale uue elupaiga otsida. „Nüüd saavad patriitsid näha, kes neile veel makse maksab ja isamaad sõjariistus kaitseb!“ pahandasid nad.

Siis saadetud nende juurde delegatsioon eesotsas targa ja rahumeelse senaatori Menenius Agrippaga. Agrippa maalis kuulajate silme ette pildi ihust, kus kehaliikmed tõstavad mässu, lakkavad üksteist teenimast ja lõpuks kahjustavad iseennast. Pilt olnud nii mõjus, et viis kokkuleppeni: patriitsid tulid vastu rahva nõudmistele, kodanikud aga pöördusid tagasi oma ülesannete juurde.

Pühakiri kõneleb ihust mitte ainult sotsiaalse kokkulepluse, vaid inimese vaimse ja usulise olemuse võrdpildina, suunates meie pilgud tervikule, kokkukuuluvusele üksteise, kõiksuse ja Jumalaga. Me pole eraldatud aatomid, ihust lahti rebitud liikmed. Meie elu tähendus ja õnne allikas jääb meist väljapoole, sõltub teistest, sõltub tervikust.

Apostel Paulus on veendunud, et selle terviku tunnuseks on Jumala armastus, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses. „Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” sõnastab Jeesus oma põhikäsu. Mida muud see tähendab kui hoolimist ja vastutust üksteise eest: perekonna, kogukonna, ühiskonna ja keskkonna eest - elu terviklikkuse eest. Kas oskame sellisele armastusele täna sisu anda?

Eduühiskond võib muuta meid sedavõrd vabaks ja sõltumatuks, et kaotame oma eksistentsiaalse orientiiri, sisemise moraalse kompassi. Sidemed inimeste vahel nõrgenevad. Valmidus tulevaste põlvede parema käekäigu nimel ohvreid tuua asendub sooviga ise paremini elada, kasvõi laste ja lastelaste arvel. Loobumine igavese elu lootusest ahendab elu mõistet ja asendab altruismi enesekesksusega: Kõik tuleb kätte saada siin ja praegu! Pluralistlik maailmapilt muudab ühisosa leidmise veelgi raskemaks. Isegi rahvusriik näib mõnele reliktina. Tõrjutus isikliku eelistuse või huvigrupi nišši võib aga kergelt muutuda võõristuseks ja vihkamiseks.

Pilt „Kristuse ihust” ei kirjelda üksnes kirikut, vaid piibellikku arusaama inimsuhetest, ühiskonnast, demokraatiast ja humaansusest. Apostel Pauluse sõnadega: „Kandke üksteise koormat, nõnda te täidate Kristuse käsku.” (Gl 6:2)

Maailm ja Eesti vajab inimesi, kes suudavad oma tegevuses näha tervikut. Poliitikuid, kellel on silma millegi enama kui oma erakonna huvide jaoks. Ettevõtjaid, kellel on südant palju suurema kui omakasu jaoks. Linlasi, kes mõistavad maarahva muresid. Koduseid, kes ei unusta rahvuskaaslasi laias ilmas. Rahvast, kes näeb end osana inimkonnast. Üksikisikuid, kes on teinud teadliku valiku elu lõhkuvate, osadeks lammutavate huvide ja jõudude vastu. Inimesi, kes mõistavad, et tervikut ei saa olla ilma Jumalata, tema armastuse tööriistaks olemata, kelle suurimaks rõõmuks on teistele rõõmu valmistada.

Üheks selliseks meheks on Rakvere koguduse esimees Karl Mäesepp, kes lihtsalt oma südameheadusest on muretsenud piduriided enam kui 800-le koolilõpetajale ja ratastoolid mitmesajale abivajajale. Tema armastust ja hoolt kogevad väga paljud. Ta on pälvinud meie kiriku teeneteristi ning pärjatud Eestimaa Uhkuse aunimetusega. Eile andis Vabariigi President talle teiste hulgas üle riikliku teenetemärgi. Kas ei muuda just sellised inimesed Eestit elamisväärseks? Kas ei ole just nemad Eesti iseseisvuse alusmüüriks? Kas ei vääri nad järgimist?

Vabariigi aastapäeval austame kõiki neid, kes on tundnud ja täitnud oma liikmerolli tervikus. Rõõmustagem, et selliseid inimesi on väga palju, rohkem, kui suudame teada ja nimetada. Nende hulgas on vabariigi rajajad, nende hulgas on vabadusvõitlejad, keda riigikogu äsja on tunnustanud. Siinkohal tahan nimetada ka vaimulikke, kes raskustest hoolimata on ustavalt teeninud ligimest ja Jumalat, teades, et terviku- ja kogukonnavaim algab kogudusest, enda mõistmisest Kristuse ihu liikmetena.

„Ühenduses kosutada, võta oma rahvast Sa” on meie kirikutes sajandeid lauldud. Rõõmustagem siis ka täna üksteisest ja jagagem usku, mis ehitab üles inimelu, ühiskonda ja riiki. See on ammendamatu allikas, mis annab lootust ja muudab helgeks Eesti tuleviku. Õnnistatud iseseisvuspäeva kõigile!



Andres Põder
Peapiiskop

24.02.2012 Tartu Jaani kirik

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt