EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


KÕNE PEAPIISKOP UDO PETERSOO MATUSEL

Armast ametivenda ja kaasvõitlejat, austatud peapiiskop Udo Petersood viimsele teele saates tahan tuletada meelde apostel Pauluse sõnu efeslastele: Sellepärast ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime,... et Kristus usu kaudu elaks teie südames ja te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus. (Ef 3:14,15,18)

Olen võinud Udo juures kogeda seda armastuse haaret. Nii oma perekonna, rahva kui Jumala vastu. Kasutades Taaveti 1. laulu sõnu: Ta on olnud otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi. Kas suudab inimene mõista, mida kõike temas peitub, milleks Jumal teda kasutada tahab? Kui Jõelähtme kirikuõpetaja poeg Udo pidi kümneaastase poisina koos perekonnaga kodumaalt põgenema, kas võis ta aimata, mis teda ees ootab?

Elu ise aga näitab, et igale rahvale on ajaloo vältel antud suurkujusid, kes oma rikkalike vaimuannete ja tugeva tegutsemistahtega on tõusnud esirinda, on tema kohta öelnud praost Edgar Heinsoo, lisades et peapiiskop Petersoo kuulub nende auväärsete vaimulike klassi, kes töötasid kahel rindel - nii Jumalariigi töös kui ka oma rahva ühiskondlikul ja rahvuslikul pinnal. Kuidas see õnnestus?

Lugedes uuesti üle Udo Petersoo jutlusi, tõdesin et need on täis sisemist jõudu, nakatavat usku ja julgustavat armastust. Tsiteerin: Taimede maailmas on loomulikuks eesmärgiks püüe päikese, valguse ja avaruse poole, mis annavad taimele elu. Inimese isiklikus ja vaimses elus on püüe leida avarust Jumala tundmises, mis kaotaks kartuse igaviku ees... Ühe rahva püüe, samuti loomusunnil, on tõusta avaruse ja valguse poole, mis on endale leidnud nimetuseks enesemääramine ning vabadus.

Ja edasi ütleb ta: Me tunneme seda jõudu - väikene tammetõru, kui see satub kaljuprakku, juurdub, sirgub üles ja lõhestab kalju. Inimesele andis Jumal vaimse usujõu. Selleks saatis ta oma Poja, kes lõhestas surma ja kaotas sellega inimese hirmu surma ees. Rahvastele aga andis ta jõu, et tunda vabaduse aatelist väärtust ja kui vaja, siis võidelda selle aate kui aarde eest.

Noorel Udo Petersool tuli ise olla selleks tammetõruks kaljupraos. Jõelähtme kodukoolis pooleli jäänud kooliteed tuli jätkata võõrsil. Algul Rootsis, seejärel Kanadas ja aina uues keeles. Ta lõpetas Waterloo Luterliku Ülikooli usuteadusliku seminari teoloogia alal ja Toronto Ülikooli pedagoogika alal. Ta oli tulihingeline skaut, omandas mõned suved sõdurikogemusi Kanada armees, astus oma isa jälgedes Eesti Üliõpilaste Seltsi, huvitus muusikast ja kirjandusest. Omandanud inglise keele ja ajalooõpetaja kutse, jagas ta 17 aastat oma teadmisi keskkooli noortele.

Kas polnud see Jumala armastuse vägi, mis viis edasi, aitas arendada talente, kujundada isiksust? Ta suutis end välja sirutada, tunnetada armastuse lõppematut pikkust, mis sunnib otsima ja leidma oma eluõnne. Seda ei saa aga üksida. 1966. aastal abiellus Udo oma ülikoolikaaslase Reet Krabiga. Nelikümmend aastat käimist ühisel eluteel! Ustavale abikaasale lisaks jäävad täna leinama lapsed ja lapselaps. Küllap on armastuse pikkus see, mis ulatub südamest südamesse, põlvest põlve ja üle aja.

Aga armastuse laius? See on teised inimesed, see on rahvas. Traagilised mälestused kodumaalt, seal valitsev võõras ike, ei jätnud Udot ükskõikseks. Ta pühendas palju jõudu võitlusele Eesti vabaduse eest. Ta ei saanud teisiti. Ta oli osa rahvast. Ühes iseseisvuspäeva jutluses ütleb Udo Petersoo, et ei ole nõus väitega, nagu oleks vabadus kadunud. Tsiteerin: "On tõsi, et vabadus on vangistatud, aga ta ei ole kadunud. Vabadus saab kaduda ainult siis, kui kaob arusaamine ja nõue sellest meie südames." Udol oli see arusaamine selge, sest Kristuse armastus teeb vabaks. Ta teadis, et tõeliselt on Jumal see, kelle käest ka meie rahvas saab nime ja kelle läbi ta püsib. Koos aatekaaslastega seisis ta selle eest, et Eesti nimi ei kaoks maailma poliitiliselt kaardilt.

Sütitavat vabadusindu jagas Udo Petersoo paljudes pagulasorganisatsioonides. Olgu mainitud vaid mõned: Eestlaste Kesknõukogu Kanadas, Kanada Balti Liit, Rahvuslik Välisvõitluse Nõukogu, Ülemaailmne Eestlaste Kesknõukogu. Ja tema armastus - skaudid! Kui lugesin kokku organisatsioonid ja ametid, kus lahkunud peapiiskop on olnud tegev, sain neid üle kolmekümne. See oli lai tööpõld. See oli armastuse ääretu laius, mis mahutas endasse eestlased kodumaal ja kogu maailmas.

Kõik see õnnestus vaid seetõttu, et sellel armastusel oli sügavust ja kõrgust. Vertikaalne mõõde, mis sai määravaks Udo Petersoo elus. Ta oli kirikuõpetaja poeg, oli õppinud usuteadust, tema sügav usk innustas teda pühenduma Kõigekõrgema teenimisele. Ta ootas kutset ja õiget aega. 9. veebruaril 1975 piiskop Karl Raudsepp ordineeris ta. Udost sai isa töö jätkaja Sault Ste Marie koguduses, alates 1982. aastast teenis ta Toronto Vana-Andrese kogudust. Läbi tuli käia ka praosti ja assessoriamet. Usaldus ja lugupidamine tema vastu kasvas. 1990. aastal valiti ja pühitseti Udo Petersoo Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskopiks.

Ametisse seadmise kõnes tuletas peapiiskop emeeritus Konrad Veem meelde apostel Pauluse sõnu: Kannatlikkuse ja troosti Jumal andku teile üksmeelt isekeskis Kristuse Jeesuse eeskuju järele, et te ühel meelel ja ühe suuga austaksite Jumalat ja meie Issanda Jeesuse Kristuse isa (Rm 15:5). Selles vaimus on Udo Petersoo töötanud. Temast sai maailmamees, kes külastas ja teenis meie rahva laialipillatud kogudusi, liites neid usu ja armastuse sidemega. Ta tundis vaimuühtsust kodumaa kirikuga ning otsis ühiskomisjoni liikmena teed suuremale koostööle ja osadusele. Seda eesmärki taotles ta ka oikumeenilistes suhetes nii kohalike kirikute kui Luterliku Maailmaliiduga.

Kannatlikkuse ja troosti Jumal tahab meid Jeesuse Kristuse ristikiriku liikmeina tänagi armastuses liita, et me üksteise koormat kandes võiksime tänada ja austada Jumalat Tema sulase ja meie venna, peapiiskop Udo Petersoo eest. Teda on austatud paljude maiste aumärkide ja tunnustustega. Issand aga lisab: Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja (Ilm 2:10). Ta on arvatud nende hulka, kelle südames usu kaudu on elanud Kristus ja kes juurdununa armastuses on võinud ära tunda ja teoks teha armastuse pikkust, laiust, sügavust ja kõrgust.

Saadame Udot ära taevaminemispüha ajal. See avardab veelgi meie pilku. Piibli lõpunägemus, Ilmutusraamat, räägib tulevasest taevasest Jeruusalemmast, mille pikkus, laius ja kõrgus on võrdsed (Ilm 21:16). See on jumaliku elu täius, mida oleme võinud ja võime kogeda siin maa peal Kristuse läbi. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest, küsib apostel Paulus. Ja vastab: Ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Jeesuses Kristuses, meie Issandas (Rm 8:38-39).

Tammetõru jõud meie südames peitub siin! Nõnda mõistame ka vend Udo sõnu, kui ta ütleb: Siia maailma on jäänud neist, kes üle igaviku piiri on astunud, tühimik, tühi paik meie kõrval. Aga püüame vaadata elu selle mõiste täielikku arusaamist mööda, mitte ainult seda osa, mis on seotud maiste aastatega. See oleks poolik.
Sest: Jeesus ütleb: "Minu Isa majas on palju eluasemeid... ja ma lähen sinna, et teile valmistada paika, kuhu ka teie tulete". Kui mõtleme hetkeks, siis see on kindlam lubadus ja suurem julgustus kui oli meil siis, kui põgenesime... See on tõde, mis ei vaja paberile kirjutatud tõendit ega allkirja, sest selle tõe kirjutas Inimese Poeg väljaspoole inimese aastaid. Aamen.

Andres Põder
Peapiiskop

27.05.2006 Toronto Vana Andrese kirikus

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt