EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


JUTLUS OULUJOE KIRIKUS

Tänane pühapäev kutsub meid mõtlema ustavusele Jumala andide hoidmisel. Meie kirikus on sel puhul juhtmõtteks Lk 12: 48.
Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. Aamen.

Tänapäeva inimene tahab olla omaja. Omamine on tähtsam kui olemine. Omanik on isand. Tal on meelevald omandi üle. Kui me kõike omada ei saa, siis kuulutame vähemalt iseennast enda omandiks. Moodsaks teemaks on, kas inimesel on õigus otsustada oma elu ja surma üle. Kus ja millised on siis Jumala annid? Kas märkame veel neid?

Piibli mõte on selge. Psalm 100 ütleb: Teadke, et Issand on Jumal. Tema on meid teinud ja tema omad me oleme, tema rahvas ja tema karjamaa kari. Apostel Paulus lisab Roomakirjas: Jah, Temast ja tema läbi ja tema poole on kõik. Temale olgu kirkus igavesti. (11:36) See on päris loomulik ja loomupärane mõttekäik. Olen märganud – võib-olla ka teie –, et lapsed vahel küsivad: Kelle oma ma olen? Nad ei rahuldu, kui öelda, et sa ei ole kellegi oma või oled iseenda oma. Laps tahab olla oma ema ja isa oma. Aga vanematena tunneme, et meil pole sellele õigust. Laps on Jumala oma. Ja paljud lapsed mõistavad seda ja rõõmustavad selle üle.

Niisiis – olles Jumala omad, kuulub kõik, mis meil on, ühtaegu temale. See on meile vaid kasutada antud. Meil tuleb seda hästi hoida. Juhinduda Jumala sõnast. Oleme vastutavad oma Looja ees. Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees – tema ees, kellele meil tuleb aru anda. (Hb 4:13)

Mida meilt siis nõutakse?
1. Loodu meie ümber. Juba loomislugu kirjeldab seda inimese sügavamat olemust ja ülesannet. Jumal pani inimese Eedeni rohuaeda harima ja hoidma. Tänases maailmas on ökoloogilised küsimused ärgitanud meid taas küsima, kas oleme siin toiminud õigesti, olnud ustavad. Apostel Pauluski kõneleb olukorrast, kus kogu loodu ägab ja ootab Jumala laste ilmsikssaamist. Ökoteoloogia on moodne sõna. Aasta algul palvetasime kõigis Eestimaa kirikutes meie põhjarannikut tabanud suure naftareostuse likvideerimise pärast. Selles õnnetuses hukkus tuhandeid linde. Aga algus pole seal.

2. Meie ise Jumala looduna. Mäejutluses rõhutab Jeesus: Teie olete kallihinnalisemad kui palju varblasi, kui palju linde. Ta manitseb kartma mitte seda, mis hävitab inimese välise kuju, tema ihu ja ajaliku heaolu, vaid tema surematu hinge. See tähendab, meie sisemise loomuse Jumala lapsena. Meie hing, inimelu sügavaim tunnus, on suurim Jumala and. Hingehoid ei ole mitte niivõrd psühhoteraapia ala kuivõrd soterioloogia - õpetus päästest ja õndsusest. Jumala suurim and meile täna on halastus ja arm, mis Kristuses on ilmunud. Tuletagem meelde Lutherit vapustanud avastust Roomakirjas: Sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, lunastuse läbi, mis on Jeesuses Kristuses (Rm3:23-24). Usus Kristusesse oleme hoitud ja päästetud. See on Jumala kink, milles me peame püsima ja ustavad olema. Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja, ütleb Issand Ilmutusraamatus (2:10). Kas pole Kristusel põhjust oodata, et tuleme tema Sõna ja sakramendi juurde? Oleme elavad liikmed tema ihu osaduses – kirikus? Oleme tema tunnistajad?

3. Teised meie kõrval. Anne on alati ka ülesanne. Kellele on palju antud, sellelt ka nõutakse palju. Kristuse armastus ei ole nii väike, et see meisse ära mahuks. See ulatub teisteni, viib nendeni Jumala halastust ja päästet. Tähendamissõnas viimsest kohtust (Mt 25) räägib Jeesus inimestest, kes toidavad näljaseid, riietavad alastiolijaid, hoolitsevad haigete ja kodutute eest. Neile ütleb ta: Tulge siia, minu isa õnnistatud! Pärige kuningriik, mis teile on valmistatud, sest seda te olete mulle teinud! (Mt 25). Oleme eestlastena raskedel hetkedel kogenud sellist abi ja hoolitsust oma soome sõpradelt. Usun, et nüüd on meie aeg. Vajame teenivat ja tunnistavat kristlust oma rahva seas. 5. augusti uudistest võisime lugeda, et Eesti juhib maailma vabaduse edetabelit – seda mitme rahvusvaheliselt tunnustatud uuringu põhjal. Ometi oleme üks esimesi ka sotsiaalsete probleemide ja riskitegurite arvult. Kas vabadus ja vastutus on vastandid? Kas sõltumatus välistab armastuse ja hoolivuse? Kui nii, siis on see vaene ja viljatu vabadus. Selline vabahärra on iseenese vang. Vabadus, mille kingib Kristus, on loov. See seisab Looja tahte teenistuses, toob uut elu ja rõõmu. Tal on missioon.

Piibli sõna anni kohta – charisma – on kreeka keeles seotud sõnadega arm ja rõõm. Jumala armu saanu on võimeline jagama rõõmu. Püha Vaimu läbi on igaühele meist antud selleks oma võimalused, võimed, talendid. Need võivad olla erinevad, aga me peame neid kasutama. Me ei saa neid panna vaka alla. Nii räägib Jeesus mäejutluses näiteks meie usuküünlast. Me ei tohi neid ära peita ega maha matta. Matteuse evangeeliumis on selle kohta ilmekas võrdpilt: Isand jagas oma sulastele talendid. See, kes arvas, et tal on liiga vähe ja oma talendi maha mattis, sai karmi hukkamõistu osaliseks. Neile, kes talentidega kauplesid ja lisa teenisid, ütleb isand: Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmusse. (25:21)

Armsad õed ja vennad. On suur rõõm olla täna teie keskel ja jagada üheskoos usku Kristusesse. Kristuse ike on hea ja tema koorem on kerge! Me ei pea Jumala ande paludes ja vastu võttes kahtlema. Nurisema selle üle, et kellelgi on liiga vähe või kellelgi liiga palju. Igaühele antakse just see ülesanne, mida ta kanda jõuab. Olgem selles aga ustavad! Me ei ole ju üksi, ei ole iseenda päralt. Me oleme Jumala päralt. Sest Kristus, kes meid on lunastanud, on ustav. Ma olen iga päev teie juures kuni ajastu otsani, tõotab ta. Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala isa armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teiega. Aamen.

Andres Põder
Peapiiskop

13.08.2006

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt