EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


KIRIK KUI PÜHAKODA VERSUS KONTSERDISAAL

Käesolev teema puudutab esmajoones sakraalse ja profaanse vahekorda. Kuigi inimkond ei pääse sellisest eristamisest ilmselt kunagi, on sellega ometi raskusi. Mitte ainult, et väärtuste devalveerumine toob mõnel ajastul kaasa üldise profaneerumise (nagu valitseks siingi entroopia kasvu seadus) vaid muutuvad ka vormid ja vahendid, milles pühadus väljendub. Lisaks võitlevad pühaduse väärisvara pärast erinevad ideoloogiad. Isegi pühaduse eitamisest võib saada püha tees. Niikaua, kui see mõiste on kasutusel, vajab see ka lokaliseerimist.
         Pühaduse algupära tabada pole lihtne. Siiski võib väita, et pühadus religioosse nähtusena ei ole tabude ja keeldude tagajärg. Tegelikult lähtub see religioossest kogemusest, tähistades millegi kuulumist jumalikku valdkonda, midagi erilist, rikkumatut ja puutumatut. Esimeses Peetruse kirjas öeldakse: Saage pühaks kogu oma käitumisega, nii, nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: „Olge pühad, sest mina olen püha!“ (1:15-16) Sellisest tõdemusest ja ülesandest tulenevad ka valikud, eristused, tabud ja keelud.
         Kuidas siis käituda pühakojas - paigas, kus Jumala pühadus peaks saama nähtavaks ja tajutavaks, väljenduma immanentsel kujul? Vaataksime seda protsessi, lähtudes kolmest lihtsast küsimusest: Kus? Mis? Kes?

Kus?

Kus me õieti oleme olles kirikus? Neil, kelle jaoks Jumal, tema olemus ja korraldus inimestele ei oma usulist tähendust, on raske eristada kirikut klubist või kontserdisaalist. Nende pilgu jaoks võib siin leiduda mõndagi ebatavalist - ajaloolisi pilte, kujusid, kummalist inventari ja arhitektuuri. Aga kõike taolist võib kohata ka mujal keset mitmepalgelist inimloomingut.
         Millest lähtuvad kristlased ise? Eelkõige sellest, et kirik on pühakojana profaanses ja jumalakauges maailmas see paik, kus inimene sihiteadlikult seisab Jumala ees ja end Jumalal kõnetada laseb. Muidugi võib ja saab Jumal inimest puudutada ka kõikjal mujal, see on ettearvamatu, kuid oma loomult siiski pühaduse kogemus.
         2. Moosese raamatus on juttu sellest, kuidas Jumal kutsub Moosest Hoorebi mäel ja ütleb: Ära tule siia, võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad on püha maa! (3:5). Paik, kus inimene suhtleb Jumalaga, omandab pühaduse karakteri seal käitumise ja toimimise reeglite mõttes. Kindlasti siis ka pühakoda, millel on selline Jumalaga suhtlemise funktsioon. Psalm 93:5 ütleb: Sinu kojale on omane pühadus, oh Issand.
         Uues Testamendis on juttu sellest, kuidas Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Ja ta ütles neile: „Kirjutatud on: Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!“ (Mt 21:12-13).
         Taaveti lauludes on korduvalt kirjeldatud palve ja muusika iseloomu ja intentsiooni, mis sobiks pühakotta: Näiteks: Kiitke Issanda nime, kiitke teie, Issanda sulased, kes seisate Issanda kojas, meie Jumala koja õuedel!... mängige tema nimele, sest see on kaunis! (135:2-3)
         Nii tingib ka kirikuruumi pühitsetusest tulenev pühadus reeglid ja käitumisviisi, mida kirikus viibides tuleb arvestada. 2005. a kehtestatud kirikuseadustiku 1. § 10 (4) ütleb: kiriku, kabeli või mõne teise pühitsetud ruumi kasutamise korra ja üldnõuded kiriku sisustusele kehtestab piiskoplik nõukogu. Kuni sellist korda veel eraldi sõnastatud pole, tuleb lähtuda Piibli juhtnööridest ja nende mõistmise traditsioonist.
         Kristlastele on läbi aegade pandud südamele, et juba kirikusse sisenemisel tuleks pidada vaikne palve. Aupaklikkust ja pieteeti peaksid silmas pidama kõik pühakotta tulijad. Kindlasti tuleb hoiduda asjakohatust lobisemisest, saginast ja lärmist. Siin ei tarvitata vandesõnu, ei tõmmata suitsu ega tarvitata alkohoolseid jooke. Siin hoitakse puhtust ja jälgitakse kirikutöötajate juhiseid. Kõike seda on asjakohane selgitada kirikus esinevatele või harjutavatele muusikutele.
         Kirikus on ka teatud eriotstarbelised paigad, mis on reserveeritud ainult vaimulikele või pühitsetud kirikuriistadele. Nii tuleb jälgida, et altarilauale, piibli ja krutsifiksi kõrvale ei kuhjataks pillikaste, kotte või muid esemeid ning et kantslisse ja altarivõre taha ei seaks end ei lauljad ega kuulajad. Kui olude sunnil kirikuruumis vahel ka kohvilauda kaetakse ja toimub vaba, seltskondlik vestlus, siis ometi ei tohi unustada, et ollakse pühakojas, kus austatakse Jumalat. Vältida tuleb kõike, mis sellele vastu räägib.
         Pühitsetud kirikuruum on alati pühakoda. Seda ei saa kellelegi kontserdiks või mõneks muuks ürituseks välja rentida nõnda, et ta selleks ajaks kaotaks oma sakraalsuse ja oleks käsitletav tavalise profaanruumina. Ühelt poolt võib pühakoja eriline aura tunduda kitsendav, teisalt lisab see seal toimuvale, ka muusikale, väärtuse ja väärikuse - mõõtme, mida ei saavutata kusagil mujal.

Mis?

Kirikuruum on pühitsetud selleks, et seal austatakse Jumalat. Muusikat jumalateenistustele ja kirikukontsertidele, mis oma olemuselt on teatud liiki jumalateenistuseks, tuleb valida nimelt seda tõsiasja silmas pidades. Kas on mingeid muusikast endast tulenevaid reegleid? Kuidas üldse määratleda ja iseloomustada muusikat?
         Tänapäeva teoreetikud ei defineeri muusikat enam üksnes kui organiseeritud heli vaid ollakse valmis tõdema, et kõik on muusika – kaasa arvatud vaikus. Muusika tajumine sõltub isiku või grupi eeldustest ja hoiakust midagi muusikana tajuda. Ilu on inimeste kõrvades. Muusika on niisiis see, mida muusikana mõistetakse.
         Muusika on märgisüsteem ehk keel, mis kannab esmajoones emotsionaalset sõnumit, kutsub esile tundeid ja meeleolu. Kirikus esitatava muusika ülesandeks on olla abivahendiks evangeeliumile, suhtlemisele Jumalaga, pühaduse tajumisele. Muusika kommunikatiivne roll kirikus on luua silda mitte ainult autori, muusikute ja publiku vahel, vaid esmajoones kuulajate ja Jumala vahel.
         Ristiusu arusaama kohaselt on ilmutus antud Sõnas. Niisiis seisab muusika sõna teenistuses, tema sakraalsus tuleneb suhtest Jumala Sõnaga. Püha Augustinus oli arvamisel, et kui lauldud Sõna liigutab inimest enam kui loetud Sõna, on tegu liha nõrkusega. Lõpuks on sõna ikkagi tähtsam kui muusika, kinnitab ühes 1998. a intervjuus Arvo Pärt, kõneldes oma kooriteosest „Kanon Pokajanen“.
         Lihtne on valida kirikus esitamiseks programmilist muusikat, mille tähenduse määravad ära tekst või pealkiri. Kindlasti kuulub siia liturgiline muusika, koraalid ja vaimulikud laulud. Keerulisem on instrumentaalmuusikaga. Kirikuisad pidasid igasugust instrumentaalmuusikat profaanseks. Ometi saab kontekst anda ka sellele sisu ja tähenduse. Niisiis võib sakraalhoones esitatav instrumentaalmuusika olla samuti sakraalne.
         Muusika puhul ei ole alati määravaks isegi autori esialgne kavatsus. Mäletan professor Leppnurme toodud näidet, kuidas tuntud kirikulaul Jumal, sul ligemal oli algselt kasutusel trubatuuride armastuslauna lossidaami akna all. Arutletud on, kas näiteks Bachi profaanne, meelelahutusliku otstarbega teos „Branderburgi kontserdid“ või Mozarti tantsud ei võiks täna kuuluda sakraalse muusika valda. Kindlasti saab samasse ritta panna ameerika minimalisti Steve Reichi, Bendereci või Pärdi instrumentaalteosed, mille otstarve pole sakraalsuse seisukohalt määratud.
         Samas võib vokaalmuusika, mille tekstid suhestavad kirikulise ainult looduse, isamaa või inimlike suhetega, osutuda selgelt profaanseks ja kirikusse sobimatuks. Praktikas tähendab see, et taolist muusikat saab sakraalsuse kontekstis kasutada ikkagi vaid tsitaadina – viitena millelegi kõrgemale, näitena millestki, millele tuleb anda tähendus ja täiendus Jumala sõna või selle sõnaga selgelt seotud muusika abil.
         Eelöeldust tuleneb, et Sõnast määratletud sakraalsus ei esita piiranguid ka muusikastiilidele. Miski pole taunitav, mida võetakse vastu tänuga ja pühitsetakse Jumala sõna ja palve läbi, ütleb Paulus (1Tm 4:4-5). Olgu see klassikaline või moderne, folk-, rock-, räpp- või technomuusika – kõigis neis on väljendatud mitte ainult vaimulikke ideid ja tundeid vaid peetud ka missasid. (Maailmakuulsaks on saanud sellised rahvamuusikal põhinevad missad nagu Ariel Ramirez’e Misa Criolla või Kongo rahvalauludel põhinev Missa Luba).
         Oluline on vaid, et toimiks osalejate kommunikatsioon Jumalaga. Kommunikatsiooni eelduseks on aga ühe või teise stiili kui keele vähemalt minimaalnegi tundmine ja hindamine kuulajate poolt. Teame ju, et iga (muusikaline)kõne saab mõistetavaks vaid kuulaja eeldustelt. Seetõttu tähendab Kristuse misjonikäsu järgimine ka kõigi nende muusikaliste vormide kasutamist, mida erinevad kultuurid ja ühiskonnagrupid mõistavad ja kasutavad.
         Tõsi. Põhijumalateenistuse ehk missa puhul on kirik püüdnud hoida muusikalist kontinuiteeti ja õpetada selleks uusi põlvkondi. Nõnda on toiminud nii katoliku kui ka luterlik kirik. Gregoriaani muusika sajandeid läbiv mõju ja rikkus on uuemal ajal taas leidnud väärikat hindamist. Tasub vaid meenutada, et isegi rockihittide tekste on esitatud gregoriaani viisidel (Eestis on seda teinud vanamuusikaansambel Rondellus). Kindlasti on ka läbi usulise süvenemise, kontemplatsiooni ja palve (näiteks kloostrites või äratusliikumistes) sündinud muusikal teatud vaimulik elitaarsus ja eelis. See viib inimest lähemale tundeseisundile, kus inimvaim puhastub ning tajub selgemini jumalikku.
         Kokkuvõtteks: Ilmselt ei ole mõtet koostada kirikus keelatud või lubatud muusikateoste nimekirja. Iga ettekanne ja kontsert peab olema põhjendatud Jumala pälvimise ja Sõna kuulutamise kontekstis, arvestades kogudust ja inimesi, kes kirikusse kogunevad. Roomakirjas ütleb apostel: Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks! Ma tean ja olen veendunud Issandas Jeesuses, et miski pole ebapuhas iseenesest, vaid on keelatud üksnes sellele, kes arvab midagi keelatu olevat – sellele on see keelatud. Ära saada hukka oma toiduga seda, kelle eest Kristus on surnud! (14:13-15) Jutt on toidust kui vahendist füüsiliseks eluks. Küllap puudutab see ka muusikat kui vahendit ja toitu vaimulikuks eluks, mis teostub Kristuses. Meil pole põhjust selle toidu menüüd oma maitseeelistuste põhjal lühendada.

Kes?

Kirik on esmajoones organisatsioon, osaduskond, Kristuse ihu. Kiriku hoone on selle osaduskonna ruumiline kese ja kodu. Kuigi pühakoda on avatud kõigile ja tundub sarnanevat kõigi teiste avalike ruumidega nagu näiteks klubi või kontserdisaal, ei saa, nagu näidatud, sealseid malle, käitumisstiili ja repertuaari automaatselt pühakotta üle kanda. Tegelikult otsustab ka ühiskondliku hoone valdaja selle kasutamise tingimuste üle.
          Kiriku, kabeli või mõne teise pühitsetud ruumi sihipärase kasutamise eest vastutab koguduse õpetaja või vaimulik, kelle vastutusalasse sakraalhoone või –ruum jääb, ütleb kirikuseadustik (1. § 10(3)). Vaimuliku ülesanne on tagada, et pühitsetud ruumis toimuv on sihipärane – täidab Jumala austamise, Jumalaga kõnelemise ja tema sõna kuulutamise ülesannet. Iga avalikult väljakuulutatud üritus kirikus – jumalateenistus, kontsert, näitus vms - allub sellele nõudele. Õpetaja on andnud ametivande, kus seisab: Tõotan ja vannun Jumala ees, ja Tema püha Sõna juures, et ma selles ametis tahan kuulutada ja levitada ainult kiriku õpetust, mille aluseks on Vana ja Uus Testament… Ma tahan koguduses hoida head korda ja traditsioone, mis aitavad rahvast juhatada jumalakartusele, ausale elule, armastusele ja üksmeelele.
         Vaimulik peab hindama nii koguduse tavasid, arusaamu, uuendusmeelsust, kirikuliste- kontserdi kuulajate muusikalist maitset ja arusaama, esitatava muusika võimet neid usuliselt puudutada, kirikuruumi ja tema enda osa selles. Kuna kirik ja kiriklik teenistus toetub Jumala Sõnale ja palvele, on kontserdi alguses ja/või lõpus kohane õpetaja vaimulik sõnavõtt – pühakirja lugemine, palve. Mõnikord täidab vaimulik muusika ise selle ülesande. Oluline on silmas pidada, et kontsert kirikus toimuks liturgilises, jumalateenistuslikus kontekstis, et tegu on sakraalse toiminguga. Kui vajalik, võib õpetaja muusikat sõnaliselt kommenteerida ja täiendada. Juhtida kuulajate tähelepanu olulisele, selgitada seda, mis võib jääda mõistetamatuks (Miks see toimub kirikus?!).
         Kontserdi ettevalmistamisel tuleb kindlasti aegsasti koguduse vaimulikuga repertuaari osas kokku leppida. Kui ilmneb, et kontserdi korraldaja vaimulikuga kõiges ühte meelt ei ole, tuleb siiski aktsepteerida vaimuliku otsust, sest siin vastutab tema. Võib olla ka nii, et vaimulik ei suuda alati hinnata muusikalist repertuaari. Sellisel puhul saab ta kasutada kirikumuusiku, organisti või Kirikumuusika Liidu abi. Muidugi võib nõu küsida ka ordinaariuselt – praostilt või piiskopilt.
         Kirik ja kontserdisaal ei vastandu vaid täiendavad teineteist. Luterlik arusaam on, et kiriku uksed on kõigile avatud – muusika on valdkond, kus ette antud piirides võib tegutseda igaüks. Ka nn ilmalikud koorid ja muusikakollektiivid on teretulnud. Soovin, et koostöö koguduste ja muusikute vahel süveneks ja laieneks. See rikastab mõlemaid ja loob eelduse meie rahva vaimuelu viljakaks arenguks.

Andres Põder
Peapiiskop

04.11.2006 Konverentsil Muusika jumalateenistusel ja kirikukontserdil Usuteaduse Instituudis

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt