EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


JÕULUJUTLUS

Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus... Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst. (Js 9:1,6)

Küllap teame kõik lugu, mille järgi valgus tuli maailma nõnda, et lapsed torkisid sõrmedega madalasse taevasse augud - tähed, ja isa-ema suuremate ja tugevamatena lõikasid sinna lisaks veel päikese ja kuu. Pimedus pole naljaasi. Püüdkem kujutleda elu sünkmusta taeva all, kust iial ei paista valgusekübetki. Ja võib olla me isegi ei taipa kätt taeva poole sirutada või on see meie jaoks siiski liig kõrgel.

Prohvet Jesaja, enam kui pool aastatuhat enne Kristust, kirjeldab nõnda inimeste olukorda siin maailmas: Pimeduses käiv rahvas. Milles see pimedus seisneb? Prohvet täpsustab: see on surma vari, mis laotub üle kõige elava.

Raamatus Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest ütleb kirjanik ja filosoof Miguel de Unamuno: Meil on tõepoolest võimatu kujutleda end mitteolevana, ja mitte mingisugusest ponnistusest ei piisa, et teadvus aduks täielikku teadvusetust, omaenda täielikku hävingut. Püüd midagi sellesarnast mõista, kutsub esile kõige masendavama peapöörituse...
Nähtav maailm, enesesäilitamisvaistu laps, on mulle kitsas, on otsekui liiga väike puur, mille varbade vastu peksleb mu hing,
lisab ta. Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mind lahti sellest surma ihust? hüüab apostel Paulus. (Rm 7:24)

Kaasaeg ei armasta rääkida surmast. See ei kuulu eduühiskonna teemade hulka ja on pigem pagendatud luukereks meie alateadvuses. Isegi jõulude rõõmsameelne sära teenib sageli seda ülesannet. Siiski on siin vastukaaluks kristlik tava, mis kutsub jõuluõhtul süütama küünlaid lähedaste kalmudel. Vahest on mõnigi meist seda juba teha jõudnud.

Samas vohab teleekraanil ja filmides mängusurm, nii et ka sõnumid maailma sõjatandrilt kipuvad sellega võrdsustuma. Surm ei istu tegevusetult tulevikus, tema mõju ulatub meie mõtetesse, sõnadesse ja tegudesse. Meie eluviisid avavad talle ukse. See on ka tänavu toonud kannatusi ja muret paljudesse Eestimaa kodudesse. Patt, süü ja surm on Piibli valguses ühe medali kaks poolt. Süü surmab usalduse ja armastuse, sulgeb meie ees kaasinimeste hinge ja muudab hingetuks meid endeid.

Õigupoolest istub surm meis kõigis seeläbi, et valgus meie sees on kustunud - eluvalgus, mis tähendab osadust igavese ja taevasega - Jumalaga. Just sellele viitab Jeesus, üteldes: Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus? (Mt 6:23)

Pimedast on raske valgusse astuda. Seegi pimestab. Ka Jumalat on meil raske mõista tema täiuses ja suuruses. Enamus meist ei taipa sedagi, kuidas töötab mobiiltelefon meie peos, rääkimata Sokratese soovitusest tunda iseennast. See, et me Jumalast palju ei tea, ei näita, et teda ei ole, vaid et teda on liigagi palju. Tema valgus on lõpmatult suur. Kuidas saaksime sellest osa?

Jesaja ütleb, et meile sünnib laps, meile antakse Poeg, kelles Jumal meid läbi lapsesilmade ja -südame armastab, kõnetab ja kutsub. Ta kutsub meid usus sellesse lapsesse taas lapseks saama ning kasvama ja käima koos temaga, nähes temas Imelist Nõuandjat, Vägevat Jumalat, Igavest Isa ja Rahuvürsti. Ning korraga me märkame, et valgus on meie sees ja meie ümber.

Johannese evangeeliumi sõnadega: Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli tulemas maailma. Ja kõigile, kes teda vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks (1:9,13). Käige nagu valguse lapsed, ütleb apostel Paulus kirjas efeslastele ja lisab: valguse vili on ju igasuguses headuses, õigluses ja tões (5:8,9). Kas ei vaja me ka tänasel päeval väga seda headuse, armastuse ja tõe valgust oma elus, kodus, rahva keskel, kogu maailmas? Mina olen maailma valgus, kes järgneb minule, see ei käi pimeduses, vaid tal on eluvalgus, kinnitab Jeesus (Jh 8:12).

Jeesus on meie valgus seetõttu, et ta hoolimata meie patust ja süüst meie eest kostab ja meile halastab, et ta meie eest on kannatanud ja surnud ning meile oma ülestõusmise ja taevassemineku läbi tee Isa juurde, igavesse ellu, avanud. Tema ulatub taevani. Tema läbi on taevas madalal, meie keskel. Tema läbi tungib Jumala armastuse valgus läbi surma ja süü sünkpimeda öö. Selles valguses hajuvad surmavarjud ja põgenevad pimeduse teod. Hing hõiskab ja süda täitub rahu ja rõõmuga.

Aastate eest tuli mul kohandada eestikeelset teksti tuntud jõululaulule kuusepuust. Seal, kus on juttu, kui hiilgav on kuusepuu, kaalusin tookord kaua ja kirjutasin lõpuks: Veel kirkam valgus sellel ees, kes taeva leiab Jeesuses. Täna sõnastaksin siiski: selle sees! Nimelt nõnda. Sest see tähendab elu. Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus, rõhutab evangelist Johannes.

Kristlus ei ole surma-, vaid elukultuur. Elu aga on lepitatus ja suhted, andeksandmine ja armastus, lootus ja usaldus, osadus ja pühadus - kokkuvõttes Jumala kingitus. Jagagem seda suurimat jõulukinki - usku ja armastust Kristuses. Siis pole karta ka jõuluüksinduse ängi, millest üleeile kirjutas dr Anti Liiv, soovitades selle vastu võitlemiseks koolitada igal aastal välja vähemalt 20 psühhiaatrit. On see tõesti hädavajalik? Me ei tarvitse olla rahvas pimeduses, vaid rahvas valguses. Imeline Nõuandja ja Rahuvürst on sündinud ja valitseb!

Andres Põder
Peapiiskop

24.12.2006 Rannamõisa kirikus

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt