EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


EESTI EVANGEELSE LUTERLIKU KIRIKU 90. AASTAPÄEVA JUTLUS

Jeesus kõneles mäejutluses maa soolast ja maailma valgusest. Teie oleta seda! ütleb ta oma õpilastele. Selle võimsa pildiga lükkas ta liikuma inimvaimu ja uue maailmaajastu. Ei ole ju inimlapsele olulisemat küsimust kui: Kes ma olen? Me ei tea, mis vastuse andsid muistsed eestlased metsaradadel või priiuse kaotanud talumehed mõisapõllul. Küll teame seda, et kus Jeesuse sõnad on saanud vastuseks, enesetunnetuseks ja identiteediks, on inimelu omandanud kõige suurema mõeldava väärikuse ja väljakutse. Maa sool ja maailma valgus, linn kõrgel mäel! Ka meie rahvas on seda tundnud. Anna Haava sõnadega:

Me ei taha olla ei ole,
Vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus:
Meie otsaette on kirjutatud elusõna!
Meie silmades säravad sädemed,
Me ulatame käed pilvede poole!
Meie sammume suure sihi poole...

Selle sihi hulka kuulus suutlikkus oma elu ise korraldada. Kus mujal kui kirikus, kristlaste osaduses, pidi see sündima ja nähtavaks saama? Ettevalmistuse oli andnud vennastekoguduse liikumine ja luterlik rahvakool. Esimene oma vaimulike põlvkond - 49 noort meest - lõpetas ülikooli aastatel 1870-1905. Erakordne andekus, võimekus ja visadus aitasid neil ületada rahvuslikud erinevused, seisuslikud vahed ja majanduslikud raskused. Just nendest sai maa sool, mis tõi muutused kogu ühiskonda.

Veel 1864 olid eesti talupojad teinud märgukirja tsaarile, et kirikuõpetajaid ei määrataks ametisse ilma nende nõusolekuta, sest nemad kui ainsad õpetatud mehed on loomulikud kaitsjad üldse kõigis meie asjus ja neid peab saama usaldada. Nüüd võideldi selle nimel, et kogudused saaksid endale oma rahva keskelt pärinevad õpetajad.

Sellesse vaimulike põlvkonda kuulus ka Villem Reiman - meie rahva suurkuju ja rahvakiriku vaimne isa. Mees, kes oli oma ajast kaugel ees. 1905. aastal ilmunud artiklites sõnastab ta uue kirikukorralduse sihtjooned ja teetähised. 1917. aastal saab eesti luterlikust kirikust Reimani põhimõtteid järgides esimene demokraatlikel alustel konstitueeritud vaba rahvakirik maailmas - suunaandja teistele rahvastele.

303 isikut, nende hulgas 73 õpetajat ja 190 koguduste esindajat, kogunesid 90 aastat tagasi Tartusse, I Kirikukongressile, et vastu võtta selle kohane resolutsioon ja arutada kiriku uut põhikirja. Professor Johan Kõpp lausub oma sõnavõtus: Kiriku korraldus ja tegevus olgu edaspidi niisugune, et eesti rahval tunne võib olla ja peab olema: see on meie oma kirik.

Väljendis „maa sool“ tähendab „maa“ tervet rahvast, isegi inimkonda. Kui midagi on tõeliselt väärtuslik, on see väärtuslik kõigile. Sool annab toidule maitse, säilitab seda, hoiab roiskumast. Soolata elu pole ainult mage vaid ka ohustatud. Soolana kirjeldab Jeesus neid, keda ta eelnevalt on nimetanud tasasteks, armulisteks, südamelt puhtaiks, rahu tegijateks, nendeks, kellel nälg ja janu on õiguse järele. Maa soolana tuleb Jeesuse õpilastel kanda ja säilitada väärtusi, mis ei tohi kaduma minna, kui tahetakse jääda inimeseks.

Kui aga sool kaotab maitse, muutub läägeks, millega saab seda siis teha soolaseks? Sool kas on või ei ole. Kui inimene kaotab oma olemuse põhitunnused - mida saab panna selle asemele? Või mida on väärt ühiskond, kaotades usu ja pühadusetaju? Ka ilmalikustunud kiriku olemasolu ei õigusta siin maailmas miski. Soola ei ole just palju vaja, aga see peab olema ehtne. Ka lamp ei tarvitse olla suur - ometi, kui see põleb, ulatub selle valgus kõikjale. Lamp toas ja linn mäel annavad orientiiri ja ettekujutuse meie võimalustest. Siiski ei tulene inimelu ülesanne ja väärikus, soolasus või sära inimesest enesest vaid Jumalast, tema ligiolust ja lunastusest. Sellest, kui tõsiselt teda võtame. Iga meie heategu ja saavutus osutab viimselt temale, ülistab ja tunnistab teda. Temas on rahva elujõud.

Juba aastal 1900 kuulutas Willem Reiman oma kuulsas Võisiku koolikõnes: „Meie isamaa armastus on enam kui kodumaa pind ja soe pesa kodumaa pinnal. Meie isamaa-armastus juurdub ustavuses Jumala riigi vastu ja kõikumata kinnihoidmises Jumala sõnast. Püha Jumala enese käsu ja Issanda Jeesuse enese eeskuju peale põhineb meie isamaa-armastus.“

Rahvakiriku 90. aastapäeval võime kinnitada: kirikul on jätkuvalt see alus ja ülesanne - olla maa sool, maailma valgus ja linn kõrgel mäel. Kirik on püüdnud seda olla ja on, küsimata, kui pime on aeg, või kui tuimad on inimsüdamed. Ta pole oma lampi peitnud vaka alla, et see seal kustuks. Vastupidi. Ta on pannud selle kõrgele lambijalale, näidates teed, süüdates südameid, kandes lippu - tänu neile paljudele, kes on osa sellest kirikust, osa sellest rahvast ja kes on tundnud, et Jeesuse sõnad on öeldud neile.

On suur rõõm pühitseda tänasel jumalateenistusel soola ja valguse sümbolina ning tuleviku teetähisena meie kiriku lipp - kingituna Eesti akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide poolt. 30-ndate aastate keskel alguse saanud idee on lõpuks teostunud, lipu kavand kirikukogu poolt heaks kiidetud: Rahvusvärvides risti taustal meie kiriku tunnusena luterroos, algupäraselt Maarja, siis ka Maarjamaa märk. Selle maa sool pole tuimunud, valgus kustunud.

Meie otsaette on kirjutatud elusõna.
Me ulatame käed pilvede poole,
Me sammume suure sihi poole...

Selleks aidaku meid Jumal. Aamen.

Andres Põder
Peapiiskop

02.06.2007 Tartu Jaani kirikus

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt