EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


TULEVIKUPEEGELDUSI KIRIKUST

Peegelpilt pole kunagi tegelikkus. Viimast võib seal vaid aimata - nagu veepinnal hüplevat maastikku, mille esimene tuulepuhang ähmaseks sillerduseks muudab. Ometi leidub selles ka tõehetk. Tulevikupeegeldusi kutsub esile nii inspiratsioon kui ekstrapolatsioon. Lugedes EELK 90. aastapäeva eel taas üle meie kirikust kõnelevaid ajalooraamatuid, kumas sealt ikka ja jälle vastu midagi, mis oleks võinud olla, mis peaks olema ja mis tuleb. Näib, nagu kirjutaksid ajaloolased hoopis tulevikust. Kui kristlastena teeme lahti piibiraamatu, suunab seegi meie pilgu ja tahte tulevikku - vaatama sellele, kes oli, kes on ja kes tuleb. Parusia on üks usu keskseid mõisteid.

Minu esimene nägemus on, et tulevik muudab pilti ajaloost ja meie enesemõistmisest. Kirikuna ja rahvana oleme teatud mõttes tagasi ajaloo alguses. Suured paradigmad ja müüdid, mis kõlbasid poliitilisteks võitluseks, tuleb üle vaadata ja ümberhinnata ajaloo tõe ja vaba maailma vaatenurgast. Nimetaksin siin viit valdkonda.

1. Eestimaa ristiusustamine. Lähenemise sellele teemale on kujundanud K. R. Jakobsoni kolme isamaakõne, E.Bornhöhe „Tasuja“ ja M.Metsanurga „Ümera jõel“ vaim. Traditsiooniline kujutlus muistsest kuldajast ja järgnenud pimedast orjaööst sobis hästi võitluseks parunite ülemvõimu vastu. On usutav, et lähiaeg tõrjub politiseeritud mustvalge käsitluse välja mitte ainult teadlaste monograafiates vaid ka rahva arusaamades. Selleks on märke.

Andrei Hvostovi („Mõtteline Eesti“, 2005) meelest on raske end samastada idealiseeritud muistsete esivanematega, kui peaksime kasvõi osaliselt tõeks tunnistama andmeid, mis nende kohta kroonikates leiduvad. Enn Soorsaar (kogumik „Mõrane Maailm“, 2000) kirjutab: „Ükskõik kui lähedale või kaugele oma minevikku tagasi vaatame, „kaotatud õnneaega“... me sealt ei leia“ . Ta lisab, et see, miks meie esivanemad muistse vabadusvõitluse kaotasid, oli üksmeele ja selgete sihtide puudumine. „Otsustavaks kujunes XIII sajand. Siis oli liisk juba langenud, lüüasaamine vältimatu. Maa põlisrahva šanss oli sajand või kaks varem. Tollel ajal oleks tulnud ühiskond reformida, võim tsentraliseerida, rahvas kristianiseerida, pühakodade asemel hakata ehitama kivilinnu ja kirikuid.“ Ta küsib edasi: „Miks meie esivanemad toona tõrkusid ja uskusid tuuletarku, kes seletasid, kui rõske ja umbne on elada kivimajas?“ Ja tõsi on. Ei loodud riiki ega kirjakeelt, kehtestatud eesti krooni ega kooliharidust. Kokkuvõteks: XIII sajandil järgnes krahh, eestlaste alandav mahajäämine eurooplastest ja sellest johtunud orjapõli.

Kes kannab vastutust? Mõistagi on see asjatu küsimus. Samas olen kindel, et on kadunud vajadus Rousseau kombel õilist metslast leiutada. Meie rahval on saavutusi piisavalt, kasvõi lähiminevikus. Oleme astunud seitsmepenikoorma saabastega. Meil pole põhjust häbeneda. Kõige vähem oma kristlikku usku. See on parim, mille läinud aastasadadest kaasa tõime. Ka kirikut kurvastab, kui ta pole suutnud takistada minevikus tema nime all toime pandud ülekohut. See on ka kiriku orjaöö, mitte olemus. Just viimane võidutseb, sest paneb ütlema: „Mu süda, ärka üles!“ Taas on tõusnud ausse vaimulikud rahvaviisid. Küllap peagi maitseb sama magusalt rahvusliku ärkamise eluleib - Pühakiri. Selle tulevikupildi teostumine võib võtta aega kuid on vääramatu.

Andrei Hvostov küsib: „Kas Jakobsoni väljamõeldud Eesti eksisteerib ikka veel?“. Kui jah, siis on ilmselt saabunud aeg see välja vahetada. Selle üheks ilminguks peab ta ettepanekut kujundada meie rahvuslipp skandinaaviapäraseks ristilipuks ja lisab: „Ristilippu eri saa rahvas heisata enne, kui see on pandud lehvima tema vaimus“. Ta leiab, et sellise kujundi loomine eeldanuks põlvkondi väldanud tööd vaimupõllul. Ristirahva vaimus ja nüüd ka sümbolina see lipp juba lehvib.

2. Iseseisvuse sünd. Selle teema käsitlusse on sügava jälje vajutanud marksistlik-revolutsiooniline ühiskonnakäsitlus. Kogu nõukogude aja rõhutati vaid seda osa rahvuslikust liikumisest, mida sai näidata sotsiaal-majandusliku arengu paratamatusena, klassivõitlusena, kiriku ja saksavaenulikuna ja samas venesõbralikuna. Selliseks tänuväärseks koondkujuks osutus Karl-Robert Jakobson. Tegelikult leidis tema tegevus mõistmist ja heakskiitu ka läinud sajandi alguse vasakpoolses haritlaskonnas. Kirjandusteadlane Herbert Salu ütleb: „Nii oli kirjanikkond, meie vaimne eliit, omariikluse sünni eel veel tugevasti kinni vene revolutsioonilises meeleolus ega tahtnud loobuda punastest lippudest.“ (Kihutav troika.1984) Neile lisandusid vasakpoolsed parteid, kes suunasid oma teraviku usu ja kiriku vastu, hoolimata sellest 97% elanikkonnast pidas end 1922. aasta rahvaloenduse põhjal kristlaseks.

Jakobsoni stardikapitaliks sai vene keisri poliitika - hävitada saksa mõisnikud koos kirikuga. Kolmes Isamaakõnes hüüab ta: „Tõusis koit hommiku poolt ja kuulutab heledat valgust. Meie Vene keisri herrade arm oli see koit.“ Valgus idast on lasknud särada Jakobsoni aupaistel. Ka ta ise tegi selle heaks mis suutis. Jakobsonil õnnestus rahvusliku liikumise eesotsast kõrvale tõrjuda Jakob Hurt, kes oli olnud aastaid selle teoreetik ja innustaja. Kondrad Veem leiab, et Jakobsoni taoline pärandus on kestnud tänapäevani ja toonud suurt kahju nii riigile kui rahvale.

Vaen kiriku vastu tõrjus tahaplaanile ka Kolga-Jaani õpetaja Villem Reimanni teened meie rahva ees. Ometi on neid raske üle hinnata. Reiman kandis paarikümne aasta jooksul peaaegu üksi rahvusteaduste arendamist , võitles karske ja aatelise Eesti eest, pani aluse vabale rahvakirikule. Piiskop H. B. Rahamägi tegi ettepaneku pühendada Villem Reimani mälestusele aastas teatav päev, kus nii kirik kui rahvas tõstaks esile meest, kes väärib austamist. Võib-olla see aeg veel tuleb.

Minu tulevikunägemus on, et Jakob Hurt ja Villem Reiman saavad rahva mälus ja ajalooraamatutes tagasi oma vaieldamatu aukoha eesti rahvusliku liikumise juhtidena. Senisest suuremat meelespidamist väärivad ka need esimese põlvkonna poolsada vaimulikku, kelle töö rajas kirikliku ja riikliku iseseisvuse alust. Loodan, et EELK sajandaks aastapäevaks saab välja antud ka meie kiriku vaimulikkonna biograafiline leksikon.

3. Kiriku ja riigi suhted. Vaba rahvakiriku loomise põhiideeks oli pääseda riigikiriku staatusest. Villem Reimann väidab, et „vägivald on endale allutanud evangeeliumi“ ja Johan Kõpp kinnitab I Kirikukongressil peetud referaadis kiriku ja riigi vahekorra üle: „Riigi ja kiriku ühenduse mõju peab kiriku kohta kahjulikuks tunnistama.“ Kongressi seisukoht oli, et vaba rahvakirik on iseennast valitsev juriidilise isiku õigustega asutus. Seda kirikukongressi seisukohta aktsepteeris 1918 Asutav Kogu, sätestades, et riigiusku ja riigikirikut Eestis ei ole.

Okupatsiooniaastatel kehtinud kiriku riigist ja kooli kirikust lahutamise leninlik dekreet andis sellele õigussuhtele aga hoopis vastupidise sisu: kirikult võeti ära praktiliselt kõik tema elu korraldamiseks vajalikud õigused ning anti ta täiesti riigi meelevalla alla. Ometi elab see paradigma teatud osa inimeste teadvuses edasi. Sageli võib kohata väidet, et Eestis on kirik riigist lahutatud - nagu oleks see kuidagi võimalik, sest elame ikkagi samal territooriumil. Taolist sätet ei leidu ka üheski Eesti õigusaktis. Kõnelda võiks pigem sellest, et kirik on lahutatud riiklikust juhtimisest. Selles tähenduses võib kiriku ja riigi lahutamisest kõnelda väga positiivses võtmes. Tavaliselt huvitab taolise stereotüübi kasutajaid siiski muu - kiriku mõju vähendamine. Kiriku sotsiaalset aktiivsust ja koostööd riigiga tõlgendatakse taotlusena saada riigikirikuks (Näiteks „Eesti Ekspress“ , J. Kaplinski „Riigikirik?“, E. Liiv „Eestis sünnib vargsi riigikirik“ 2003). Ometi on luterliku kiriku huvi olnud otse vastupidine.

Nõukogulik stereotüüp toimib vahel ka riigiametnike suhtumises ja õigusaktides. Kirik kui kolmanda sektori suurim vabaühendus jäetakse/unustatakse sotsiaalelu korraldamisest välja - tema mure ei ole õieti riigi mure. Seda on ette tulnud näiteks pühakodade restaureerimise puhul. Samas jääb mulje, et muinsuskaitse all olevaid sakraalobjekte käsitletakse sageli kui enda omi. Siiski paraneb olukord siin pidevalt. Riik püüab põhiseadusliku usuvabaduse positiivse tõlgenduse poole.

On ka oht, et poliitilise korrektsuse huvides seatakse esikohale õpetuste ja ideoloogiate võrdsus inimeste ees. Peapiiskop Jaan Kiivit on juhtinud sellele tähelepanu: „Praeguses kirikuid puudutavas seadusandluses on püütud piinliku täpsusega järgiga religioossete ühenduste autonoomia ja religioonivabaduse põhimõtteid. Nende põhimõtete rakendamise tulemuseks on äärmiselt liberaalne seadusandlus, mida kohtame vaid üksikutes Euroopa riikides.“ („Kirik ja riik: vastasseisust koostööni“, 2002). Ta tuletab meelde, et see ohustab ühiskonna kultuurilist järjepidevust ja rahva vaimset tervist.

Minu tulevikunägemus on, et stabiliseerunud ühiskonnas on EELK kindlasti mitte riigikirik küll aga riigi kirik - s.t. lahutamatu osa meie rahva ja riigi elust, täites siin oma teenivat ülesannet. Uue lähenemisena näen pikaajalisi lepingulisi suhted kiriku ja riigi kui heade koostööpartnerite vahel.

4. Kiriku enesemõistmine. Me oleme mõistnud end rahvakirikuna kuid kandnud vargsi kaasas riigikirikust pärit eluhoiakut - kirik on kellegi-millegi muu ettevõtmine kui mina ise ja minu suhe Jumalaga. Mina võin olla passiivne kõrvaltvaataja või lihtsalt kaasaskäija. Minu ja kogu rahva usu eest vastutab keegi teine. Kiriku majandusliku ülalpidamise eest patroon - mõisahärra, omavalitsus või riik, laste kristliku kasvatamise eest üldhariduskool. Selle paradigma muutmine on kõige otsustavama tähtsusega ja puudutab esmajoones kirikut ennast.

Täna ei saa rahvakirikust kõnelda selles mõttes, et kogu rahvas sinna kuuluks. Küll võib see mõiste väljendada arusaama, et kirikurahvas ise oma kirikut kannab ja kasvatab ning tegutseb kogu rahva heaks. Misjonikäsku ei andnud Jeesus ju riiklikele ametkondadele või õppeasutustele, vaid oma jüngritele. Seda hoiakumuutuse vajadust on üha selgemalt väljendanud ka meie juhtivad teoloogid. Toomas Paul ütleb: „Võib-olla oleks aeg loobuda lootusest olla kogu rahva esindaja ning piirduda usutunnistuskiriku (Bekentniskirche) rolliga.“ (Sirp.18.03.05). Tõsi. Rahva esindajaks olemine ei ole kingitus ega esivanemate pärandus, see tuleb igal ajal uuesti välja teenida. Keegi teine seda kiriku eest ära teha ei saa.

Religiooniõpetus koolis on esmajoones riigi probleem. Hiljutisel ühisnõupidamisel Euroopa Liidu juhtidega väitis Saksa piiskop Wolfgang Huber, et üksnes üldhariduskooli religiooniõpetus tagab usuvabaduse. See võimaldab igal õpilasel teadvustada endale usuliste küsimuste olemasolu. Vastuseid saab anda vaid kirik. Oma usku tunnistav kirik on suuteline olema veenev ja viljakas. Pilt tuleviku kirikust on see, et üha rohkem inimesi tuleb kirikusse koos lastega. Pühapäevakoolide, leerikoolide, ka kristlike erakoolide aeg on kindlasti alles ees. Inimesed, kes mõistavad, et kirik on Jumala arm, mille osaliseks saame seda teistele edasi andes, julgevad olla ka ohvrivalmis. Olen pannud tähele, et ka meie kirikus on järjest rohkem neid, kes on otsustanud annetada kümnise. Kirik on vaimulik kodu ja see peab olema korras ja ilus.

Tuleviku kirikuliige teab, et jumalateenistusele, palvele ja Pühakirjale kulutatud aeg on tema väärikusele ja inimeseksolekule olulisem surfamisest internetis või shoppamisest supermarketis. Laulik Taaveti sõnadega: Üks päev Sinu õuedes on parem kui muid tuhat! Tuleviku kirikuliige on oma ajast üle ja ees. Ta on teadlik oma kutsumusest ja missioonist, oma väärikusest ja liidrirollist. Ta on teadlik armastuse suurusest, mis tähendab osadust ja koostoimet - kogudust, mis on haputaignaks ühiskonnas. Tulevik algab aga täna ja kiriku haputainas juba kerkib.

5. Uue vaimsuse kujunemine. Johann Wolfgang Goethe meelest on kõik ajajärgud, kus valitseb uskumine,… hiilgavad, südantülendavad ja kaasaja ning järelpõlvede jaoks viljakad. Usk on inspireeriv ja loominguline. Meie rahva usuline ärkamine väljendus hernhuutlikus laululoomingus ning Kristjan Jaak Petersoni soovis, et ka selle maa keel võiks, tõustes taevani üles, igavikku endale otsida.

Jüri Arraku sõnul peaks kunst olema vaimne sau inimkonna käes tema rännakul Jumala poole (Essee „Katedraal ja laat“) Selline ülev ajajärk näib olevat jäänud seljataha. Viitasin juba eelmise sajandi algupoole kirjanikkonna võõrdumisele kirikust. Sellele andis hoogu okupatsiooniaja ateistlik imperatiiv. Kui usk looja hinges kaob, on kunsti teisenemine paratamatu. Täna pole just väga palju neid autoreid, kelle keelekasutus tõuseks taevani üles, innustaks otsima igavikku ja Jumalat - kui mõned vanema põlve vastutuulepoeedid välja arvata. Pigem kipub uusima eesti kirjanduse üldpilt jääma maiseks ja madalaks.

Kas saabki looming, mis on vaid maailma resigneerunud, sageli küüniline reflektsioon, kedagi innustada ja õilistada? Arraku sõnadega: see, et ahv vaatab peeglisse, ei muuda teda. Veidi parem on lugu kujutavas kunstis - lisaks Arrakule endale meenuvad näiteks Mati Karmen, Uno Roosvalt, Eva Jänes. Teatri vallas kergitavad taevast eesriiet Jaan Tooming ja Lembit Peterson. Kõige kristlikum valdkond näib olevat muusika - mis ka vahetult seotud kirikuga. Arvo Pärdi, Erki-Sven Tüüri ja paljude nimekate interpreetide vaimulik looming puudutab tuhaendeid ja on tuntud kogu maailmas.

Arvan koos Arrakuga, et ei ole kaugel aeg, kui jälle tekib vajadus inimloomingu sisemise vundamendi ja jõuallika - Jumala - järele. Kindlasti on see väljakutse kõigile meie autoritele - luua teoseid, kus religioosne dimensioon avardab maailma ja meie enesetunnetust. Teoseid, kus elu jumalik müsteerium inimest ülendab, tema devalveerunud väärikuse taastab. Eetos ja esteetika ei ole vaenlased vaid kaksikõed. Tuleviku Eesti vajab neid mõlemaid. Mis võiks neid paremini ühendada ja neile koduks olla kui katedraal? See ongi minu meelest selge ja helge tulevikupeegeldus.

Andres Põder
Peapiiskop

02.06.2007 Teaduskonverentsil Eesti Evangeelne Luterlik Kirik - teel homsesse Tartus

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt