EELK
Esilehele Tagasi jutluste lehele
  TAGASI


EELK 90. aastane ajalugu ja tänane päev

Niisiis: Mida täna peale hakata selle 90. aastaga? Kuidas see meid mõjutab? Kuidas sellesse ise suhtume? Kui palju sellest üldse teame ja kuidas seostub see kogu eelneva ajalooga?

Tunnistan, et mulle pole kunagi meeldinud väljend „rohujuure tasandist“. Kus see tasand siis on ? Kas pealpool mulda, kus näeme rohtu algavat, või mullas, kus me õieti ei tea ega näe, kui sügavale juured ulatuvad.

Sarnane on lugu ka EELK enesemõistmisega. Mäletan vaidlusi kirikukogus, kus ei suudetud sõnastada EELK põhikirja preambula arusaama kiriku ajaloolisest kujust. Lõpuks leidis see järgmise, väga toreda lahenduse: „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega.“ (EELK põhikiri, 28.04.2004).

Väärib märkimist, et organisatsioonilises mõttes 90 aastat tagasi rajatud EELK on ometi seesama kirik, mis sai alguse 16. sajandi usupuhastuses ja veel enam, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus algas tegelikult juba ristiusustamisega 12.-13. sajandil.

Siit näeme, et Kristuse kirikul ei ole ja ei saagi olla, ühte, väga selget identiteeti, ka mitte luterlikku, mida saaks väljendada ja paika panna mingite aastaarvude või isikute abil. Kirik on paljude identiteetide summa ja tema asi on alati läbi katsuda, kui hästi vahendavad ja väljendavad need seda, mida võib nimetada Kristuse ligioluks.

Siiski on aastaarvudel ja ajaloosündmustel tähtsust. Nad on nagu jäämäe tipud, mis annavad tunnistust sügavamatest põhjustest, mis meie elu ja arusaamu mõjutavad. Nad sunnivad meid analüüsima ja andma hinnangut, võtma seisukohta ja osalema vaimuloos.

Ka EELK sünnipäev ja osa ühiskonnas ei ole kunagi olnud neutraalne. Teatavasti püüdsid antiklerikaalid kõrvale tõrjuda juba rahvusliku liikumise liidreid Johann Volemar Jansenit ja Jakob Hurta. Viha luterliku kiriku vastu õhutasid ühtviisi nii panslavismist mõjustatud rahvuslased kui marksistlikud enamlased. Populistlike lubadustega, mille läbinägemiseks rahval veel kogemused puudusid, saavutasid vasakparteid ülekaalu Asutavas Kogus ja asusid koheselt rünnakule kiriku vastu. Tasuta võõrandati kiriku kinnisvarad ja keelati koolides usuõpetus. Kui rahvas taipas kujunenud olukorda, astuti ka samme selle muutmiseks (näiteks 1923.a. rahvahääletus usuõpetuse kaitseks).

Konrad Veem kirjeldab kujukalt noore rahvakiriku traagikat: „Inimestelt ei saa nõuda, et nad peaksid respekteerima ja omaks võtma, et Eesti luterlik kirik on esimene konstitueeritud vaba rahvakirik maailmas. Siiamaani oli teda laimatud tagurlikuks ja saksikuks. Selleks peab ta ka jääma. Kirjandus, ajakirjandus ja vasakpoolsete parteide tegevus lämmatab tõe ja kustutab selle olematuks.“(K. Veem, Eesti vaba rahvakirik). Tehtud oli hea eeltöö peagi saabuvale nõukogude okupatsiooniaja ideoloogiale.

Mida ei saanud nõuda tolleaegsetelt inimestelt, võiks oodata tänastelt ajaloolastelt. Ometi väidab Riho Saard eelmise nädala ajalehes „Sirp“ (31.08.2007): „Suve eel puudutati eesti meedias põgusalt, aga see eest mitmeski suhtes väljakutsuvalt Tartus 1917. aasta 31. mail ja 1. juunil toimunud eesti luterlike koguduste delegaatide kirikukongressi, mis sakslaste, lätlaste ja ingerlaste samaväärsete kirikukongresside kõrval tegeles Venemaa evangeelse luterliku kiriku Peterburi Kindralkonsistooriumi jaoks uue kirikukorraldust puudutava eelnõu väljatöötamisega.“ Jääb mulje, et tegu oli vaid mingi ametnike riiklikult korraldatud üritusega paljude teiste hulgas. Saardi meelest ei saa I Kirikukongressi pidada iseseisva luterliku rahvakiriku alguseks (kuna näiteks põhikiri võeti vastu 1919. a) ja seega tähistada ka 90. aastapäeva. Sama loogikaga võiks seada kahtluse alla ka Eesti vabariigi 90. aastapäeva legitiimsuse – võeti ju esimene EV põhiseadus vastu alles 1920. aastal.

Miks ajaloolane nõnda talitab? Tsiteerin veelkord Konrad Veemi: „Kogudustele saabub postiga kiri. Selles kutsutakse üles saatma õpetajat ja kahte koguduse esindajat ehk asemikku Tartusse, kus kavatsetakse pidada „Esimest Eesti evan-lutheri usu koguduste asemikkude kongressi“. Kuid kutsuja ei ole kindralsuperintendent ega konsistoorium vaid kaksteist nime, mis allkirja asemel leidub. Järelikult pole kutse ametlik, vaid eraviisiline, seega mitte kohustav“. Ka nimed on teada: Eduard Aule, Wilhelm Eisenschmidt, Arnold Habicht, Aleksander Kapp, Henrich Koppel, Jakob Kukk, Johan Kõpp, Jaan Lattik, Arnold Laur, Leopold Raudsepp, Bernhard Steinberg ja Jaan Varik. Kas peab Saard neid inimesi Peterburi Kindralkonsistooriumiks? Tegelikult mitte. Kirjutises „Eesti rahvakiriku idee püüetest vaba rahvakiriku projektini“ (Sulane, 2/47,2007) kirjeldab ta asjade käiku üsna sarnaselt Veemiga.

Soovil rõhutada koguduste asemike kokkutulemist eeltööna Peterburi Kindralkonsistooriumile, on selgelt kontseptuaalne, mitte teaduslik siht. Tõsi. Vene Ajutine Valitsus oli andnud sõnumi, et ees seisab kiriku ja riigi lahutamine ning mõeldav on ka paikkondlike kirikute tunnustamine. Asjade tegelikku käiku ei juhtinud aga enam konsistoorium vaid kirikurahvas ise. Just see väärib esiletõstmist ja tähistamist.

Sama valikuliselt „tõlgendab“ Saard oma artiklis piiskop H. B. Rahamäe 1935. a peetud kõnet, püüdes näidata, et rahvas ikka ei kuulunud kirikusse. Asi oli siiski teistsugune. 1934-1937 liikmeskonna arv isegi suurenes 836 894-lt 851 060-le, millele juhtis EELK vaimulike listis tähelepanu praost Veiko Vihuri.

Ideoloogiline heitlus EELK ajaloo ja isegi selle algusdaatumi ümber niisiis jätkub. Sellel on ka omad head küljed. Kõigepealt kutsub see intensiivsemalt tegelema uuema kirikuloo uurimisega. Selleteemalised monograafiad on ju alles kirjutamata. Teiseks paneb see sügavamalt analüüsima kiriku arenguteid, teoloogiliselt reflekteerima aega ja vaimu, kus evangeeliumit kuulutatakse. Seljataha jäänud aastakümned on pärandanud kirikule terve rea lahendamist vajavaid probleeme, mis enamasti on sellised, et neid saab õieti mõista ja käsitleda vaid siis, kui vaadelda neid ühtaegu mineviku ja oleviku vaatenurgast. Nimetan mõned.

1. Religiooni atomiseerimine. Pean silmas kiriku kui organisatsiooni lõhkumise püüdeid, usu taandamist nn isiklikuks asjaks. Organisatsiooni määravat tähendust on mõistnud nii kiriku vaenlased kui ka toetajad. Konstantin Päts kirjutas juba 1908. aastal: „Rahvaste ajalugu on tõepoolest nende asutuste ajalugu, mis keegi rahvas loonud on. Asutuslagedad rahvad kaovad jäljeta ajamerre, sest siin ei ole rahva elu laiem ja kestvam kui üksikute inimeste oma. Asutuse nimega tähistame meie teatavat kogu kombeid, seadusi või korraldusi määratud mõjuga; niisugusel kogul on oma välised eluavalduste abinõud ehk elundid, mille varal ta iseseisvalt tegev võib olla ja enese alalejäämise ja tulevase täienemise eest hoolitseb. Asutuste elu seob üksikud rahvapõlved ja pärandab tulevikule mineviku kaotuste ja võitude vilja.“ („Kõik-Eesti“, Eesti Riik I, 1998) Kiriku kui kristliku asutise lõhkumisega eeldati, et ka usk ei ela üle mõne inimpõlve. Ta mandub siis stiihiliseks panteismiks-animismiks, nagu tänases Eestis on ka juhtunud.

Vabariigi alguaegade kirikuvaenulikkus sai olulise võidu „Usuühingute ja nende liitude seaduse“ vastuvõtmisega Riigikogus 12. novembril 1925, kui seaduses suudeti mööda minna isegi mõistest kirik, taandades kiriku vaid samausuliste isikute liitude liiduks. Õpetaja Jaan Lattik kirjutas sel puhul: „Eesti parlament andis kirikule seaduse kolme-nelja hääleenamusega, mis kiriku ajaloolise arenemiskäigu ühe paragrahviga teelt kõrvale paiskas… Perekond kildudeks, puruks taguda, siis ei ole tal enam elujõudu.“ („Riik ja kirik“, Eesti Kirik nr. 46).

Seejuures püüdsid isegi paadunud punapaganad teha näo, et hoolitsevad õige ristiusu eest. Juhan Luiga ütleb: „Eesti enamlaste viha eesti „pappide“ vastu ei ole mitte tuulest võetud. Hoopis ekslik on selles vihas pappide-pastorite vastu näha viha usu vastu… Usu kaitseks, hinge hügieeni nõuetel ei saa mitte kirikhärrade uuemat rahvahinge võrgutamise ideoloogiat vaikselt pealt vaadata, - vaid tuleb kindlasti vastasrinda astuda.“ („Usk ja kirik“, Hingejõu imed, 1995). Niisiis tegutsesid tollased ateistid veel usu kaitsejatena. Peale 40. aastat heitsid nad selle lambanaha rõõmuga kõrvale. Riiklik poliitika deklareeris, et usk kui „eraasi“ ei tohi ühiskonnas võtta mingi tegusa organisatsiooni kuju. Sellisest käsitlusest sai nõukogude inimese maailmavaate osa. Isegi haritud inimeste hulgas on täna veel neid, kes arvavad, et kristlane saab olla ka ilma kirikuta – otsekui kalekirjak ilma kaelata. Nõnda võib pool tõde olla halvem kui vale.

2. Eelnimetatu taustal on mõistetav ka aina jätkuv poleemika riigi ja kiriku vahekorra üle. Nagu nägime, on ka selle juured sõjaeelses ajas. Tajudes ühelt poolt poliitilise dekadentsi ja teisalt rahvakiriku mõju suurenemist, üritatakse kolmekümnendate keskel kiriku positsiooni parandada. Põhiküsimuseks on, kas riik kohtleb kirikut kui seltsi või loovutab talle avalik-õigusliku seisundi, nagu kogukondadel ja maakondadel. 1934. aastal toimuvad üksteise järel järgmised tähelepanu väärivad sündmused: Märtsis kuulutab Konstantin Päts välja kaitseseisukorra riigis, juunis saab piiskopiks Hugo Bernhard Rahamägi, detsembris kehtestatakse riigivanema dekreediga „Kirikute ja usuühingute seadus“, mis tunnustab kirikut iseseisva subjektina ja annab kahele suuremale kirikule avalik-õigusliku seisundi. Positsiooni paranemisega (näiteks õigus kohtu korras kirikumaksu sisse nõuda) kaasnes paraku ka kitsendavaid, pigem riigikirikule omaseid tingimusi – siseminister võis tagandada vaimulikke, isegi kirikupead. Teame, et nii see ka läks. Vint oli taas üle keeratud. Veebruaris 1935 lõpetati poliitiliste erakondade tegevus riigis, algas vaikiv ajastu.

Ilmselt ootas Päts kiriku poolset lõivu maksmist toetuse eest. Seda ei tulnud. 1938. a kirjutab Konstantin Päts: „Kirik pole täitnud temale pandud lootusi. Mis me näeme? Rahvarinde kandidaatide hulgas üle terve maa on ainult üksainukene kirikuõpetaja, vastasrindes on neid üle kümne, ma ei tea, kas 11 või 12. Nad tahavad poliitikast osa võtta, aga nad ei taha ühes minna rahva koondatud enamusega“ („Rahvarindes väljendub rahva tahtmine“, Eesti Riik II 2001). Teame, et see oli vaikiv enamus, mis läks vaikides üle veel vaiksemaks okupatsiooniks. Demokraatia ja õiglus on kitsas kesktee. Kaasaegses keerulises ühiskonnas pole kaugeltki lihtne seda käia. Selge on üks: Kirik ei pea otsima märtrikrooni ega nõudma autrooni. Tal tuleb vastu astuda mõlemasuunalistele allutamispüüdlustele. Vaid evangeelium teeb vabaks.

Samas näeme, et ühiskonna ja ka kiriku enda jaoks pole kiriku õiguslik asend üheselt mõistetav. Ta justkui oleks tavaline mittetulundusühing ja ei ole ka. Üksikotsustuste tegemine sõltub seetõttu kaunis suvalistest poliitilistest huvidest. Eriti praegu, kui käib Eesti kodanikeühiskonna kontseptsiooni väljatöötamine, vajaks see teema selgeksrääkimist.

3. Kiriku sisemiste arengute osas nimetan kolme EELK algusaegadest pärinevat probleemideringi: teoloogilist orientatsiooni, liturgilist uuendust ja haldusreformi. Tärkav eestlus püüdis end lahti rebida saksa mõjusfäärist. Kirikule soovitas seda näiteks Ado Grenzstein („Herrenkirche oder Volkskirche“, 1899). Johann Köhleri meelest pidanuks eesti pastorid puhastama evangeeliumi kõigist Lutheri vigadest, võtma üle ortodoki kiriku õpetuse Kolmainsusest (loobudes filioque-lisast) ja lahutama niiviisi eestlaste usu sakslaste usust. Tegelikult sai suunamuutuse märgiks iseseisvunud kirikus see, et esimest piiskoppi, Jakob Kukke, kutsuti ametisse seadma Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom. Veel enne sõda jõuti luua kirikuosadus anglikaanidega. Täna kuulub EELK ühtaegu nii anglaikaani ja Põhjamaade kirikuid ühendavasse Porvoo osaduskonda kui ka saksa traditsiooni kandvasse Evangeelsete Kirikute Ühendusse Euroopas. Nende osaduskondade teoloogilised erisused leiavad paratamatult väljenduse ka meie kirikus. Lisaks teoloogilisele kompetentsile vajame niisiis ka hea hulga kannatlikkust ja üksteisemõistmist. Tee nende erisuste ületamisele on aeganõudev.

Palju aega on kulutatud ka liturgiauuendusele, mis sai alguse juba 1922. aastal, kui moodustati Liturgiline komisjon, et koostada 1902. a ilmunud Agenda asemele uus käsiraamat. Töö on ajaloo keerdkäikude sunnil mitu korda seiskunud. Taasiseseisvunud Eestis on kirikukogu ülesandel alates 1991. aastast koostatud uut kirikukäsiraamatut ja tutvustatud liturgiauuendusi. See on aeg-ajalt tekitanud poleemikat ja kütnud kirgi. Täna kannavad pooled EELK vaimulikest musta, pooled valget ametirüüd ja kaheks jagunevad ka arvamused liturgiauuenduste osas. Kirikukäsiraamatu eelnõu peaks menetluskava kohaselt jõudma kirikukokku järgmisel aastal. Kuna jumalateenistused ja kiriklikud talitused on kiriku olemuse väljendajaks ja nähtavaks palgeks, mõjutab liturgiline reform otseselt kirikuelu tulevikku. Liturgilises praktikas kipuvad ristuma erinevad traditsioonid ja vaja läheb niiöelda „ühtsust paljususes“.

Iseseisva kiriku loomisel taastati Eestis piiskopiamet ja rajati episkopaal-sinodaalne juhtimissüsteem ühe piiskopkonna raames. Piiskop Hugo Bernhard Rahamägi lükkas liikvele mõtte suurema arvu piiskopkondade loomisest ja nimetas ametisse neli piiskoplikku vikaari: Põhja, Lõuna, Lääne ja nn. piiskopi vikaarkonda. Kirikukogu asus arutama peapiiskopkonna moodustamist. Vahele tuli sõda ja okupatsiooniaeg. Eesti taasiseseisvumisel tõusis teema uuesti. Kiriku jõud oli aga nõrgenenud ja suunatud mujale. Ometi pole küsimus lõplikult otsustatud. Hetkel tegeleb sellega EELK halduskomisjon. Sarnast minevikku omav Läti luterlik kirik moodustas käesoleval suvel kolm piiskopkonda ja 13. oktoobril pühitsetakse Riias ametisse uued piiskopid.

EELK 90. aastane ajalugu on pärandanud meile niisiis probleeme küll sisu, küll vormi vallast. Julgen väita, et tänane Eesti kirikuelu on ühtaegu põnev ja õnnistusrikas. Kirik suutis olla ainus legaalne opositsioonijõud okupatsiooni päevil ja ka praegu on EELK suurim eestlasi liitev vabaühendus. Eesti käekäik on suures osas meie eneste kujundada. Ometi ei tohi me unustada, et tõeliselt loova Vaimu annab Jumal. Kus võime paremini kui kirikus teenida Jumalat ja kaasinimesi? Ka eesti rahva ja oma riigi olemasolu on teatud mõttes kiriku kätetöö, sest – Hando Runneli sõnadega – „kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust.“ President Konstantin Päts kinnitas 1935. aastal: „Kes lõhub kiriku, see lõhub riigi alused“ (Eesti Kirik 1935, nr. 45). Seda eksperimenti ei maksa jätkata. Ehitagem siis iseseisvuse esimese aastasaja viimasel kümnendil nii kirikut kui riiki.

Andres Põder
Peapiiskop

08.09.2007 Tartu, Eesti Kiriku konverents „Kirik ja rahvusriik”

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt