PIISKOPIMAJA EELK KONSISTOORIUM, Kiriku plats 3 Kunsti- ja kirikuloolisi märkmeid piiskopimajast EELK Konsistooriumi hoone ehk nn piiskopimaja ehituslugu ulatub tagasi 17. sajandi lõpukümnendeisse, riivates samas omapärasel viisil ka keskaega. Nii on taastunud kolme ja poole sajandi vanune Eestimaa piiskoppide residentsi traditsioon selles paigas ja läbi saanud üks peaaegu viiskümmend aastat kestnud pagenduslugu. Ei ole täpselt teada, miks ja millal kolis esimene piiskop sellele Toomkiriku esise platsi lõunaküljel asetsevale krundile. Ilmselt oli ümberasumine keskaegsest, 15. sajandi algusest korduvalt mainitud residentsist Toomkirikust lääne pool (praeguse Toom-Kooli 17/19 kohal) seotud peamiselt kahe asjaoluga. Esmalt on teada, et 17. sajandi algusaastail oli vana piiskopimaja ehituslik seisund sedavõrd halb, et kaaluti võimalusi residentsi paigutamiseks mujale. Samuti on vajadus uute hoonete järele seostatav Rootsi võimude aktiivse kirikuelu uuenduspoliitikaga, mis muuhulgas nägi ette ka vaimuliku konsistooriumi moodustamise. On ülimalt tõenäoline, et nii selle, 1683. aastal tööd alustanud institutsiooni kui ka peale segase üleminekuaja samal aastal ametisse määratud piiskopi Joachim Iheringi residentsiks sai osaliselt praeguse piiskopimaja kohal paiknenud hoone. Kindlasti resideeris selles majas aga linna superintendent ja Toomkiriku ülemõpetaja (1604-1638) Nils (Nicolaus) Gaza. See nn rootsiaegne piiskopimaja oli kahekorruseline, kõrge viilkatusega kivist ehitis, millega lõunaküljel liitusid kaks madalamat tiibhoonet. Kõnesolev kinnistu põles 1684. a Toompea tulekahjus maha. Tõenäoliselt hävis samas ka Konsistooriumi arhiiv koos vanemaid piiskopimaju puudutavate dokumentidega. Uue piiskopimaja ehitus kulges aegamööda, kuna peatähelepanu oli pööratud Toomkiriku taastamisele. Eelkäijaga võrreldes muudetud asendi ja põhiplaaniga hoone rajamisest teame, et 1688. aastal oli elamiskõlblikuna valmis alumise korruse üks tiib. Kuna piiskop Gerth viibis peamiselt Stockholmis, asus majja kuni oma pastoraadi ülesehitamiseni 1691. aastal rootsi pastor Abraham Ruth. Piiskopimaja lõplik valmimine lükkus aga puhkenud Põhjasõja tõttu ilmselt 18. sajandi teise kümnendisse. Üldjoontes tänaseni säilinud põhiplaani ja kavatisega piiskopimaja rajamisel kasutati ära meile tundmatust keskaegsest hoonest allesjäänud keldrimüürid, mõningate muudatustega jäid kasutusele samuti keldrid ise. Ranges ja asjalikus laadis teostatud hoone välisilme kujundasid kahe põhikorruse avarad aknad ning esifassaadi teljel paiknenud kõrge trepiga paraadne välisuks; tänasest tunduvalt erineva näo andis majale järsk kelpkatus. Esimese korruse plaanilahendus koosnes barokkelamule tüüpilisest eeskojast, mantelkorstenköögist ja viimase ümber koondunud tubadest. Üldjoontes sarnane oli ka teise korruse ruumijaotus. Kolmandat korrust kasutati laoruumina, millest annab praegugi tunnistust eksponeeritud vintsipalk ja lääneviilust väljaulatuv vintsitala. Viimase all asetses kaubaluuk, mis on hiljem aknaks ümber ehitatud. Nagu jõukale peremehele kohane, olid ruume katvad talalaed ning osaliselt ka seinad kaunistatud maalingutega, milles domineeris ajastule iseloomulik lopsakas akantuslehe motiiv. Baroksest piiskopimajast säilinud detailidest ja väikevormidest mainigem peafassaadi esimese korruse akende kaunilt sepistatud eritüübilisi nurkhingi ning hingetappe, välisukse nuppkäepidet ja koputit. Teise korruse kahel siseuksel täidavad oma ülesannet nüüdki baroksed plaat- ja oinasarvhinged. Põhiosas püsis piiskopimaja kirjeldatud kujul 19. sajandi viimase veerandini. Siis ettevõetud ümberehituse käigus asendati vananenud katus uuega, kusjuures lammutati idaviil ning katusekalded muudeti oluliselt madalamaks. Kitsamaks laoti esimese korruse aknaavad ning välisuks nihutati fassaadi teljelt tema praegusesse asukohta. Oma tähtsuse kaotanud mantelkorstna alune ruum kaeti tellisvõlviga. Ka 19. sajand jättis piiskopimajja palju kunstilooliselt väärtuslikku: näiteks nikerdatud sarikaotsad, välisuks massiivse karplukuga, siseuksed esimese korruse idatiivas, erinevad aknasulused ja lõpuks - kõrgetasemeline tisleritöö - seinakapp, mis mõnede uurijate poolt on paigutatud ka 18. sajandisse. Omaette teema piiskopimaja kunstiajaloolises ülevaates moodustavad lae- ja seinamaalingud, mille arvukate ladestuste fragmentaarsed jäljed viivad meid sisekujunduskunsti kiirestimuutuvasse maailma. Eespool põgusalt mainitud baroksete maalingute jälgi leiame piiskopimaja paljudest tubadest. Tollane lemmikmotiiv - troopiliselt lopsakas taimornament kattis algselt talalagesid, akna- ja uksesilluseid, aknapalendeid ning Tallinnas harva ettetulevalt ka ukseavade ümbrusi. Ilmselt juba 18. sajandi lõpul uuendatakse muutunud moe ajel paljude ruumide sisekujundust. Nii kaeti näiteks mitmed laed omapärase marmoreeringulaadse maalinguga. Usin oli interjööre ümber kujundama 19. sajand, mil lausa ridamisi maalitakse üle või ka likvideeritakse vanamoodsaid maalinguid. Piiskopimajja saabuvad tol sajandil figuraalseid friise kujundavad inglid, lõvid ja basiliskid - neid kõiki saab põhjalikult restaureerituina nautida praegugi. Saatustmääravaks märksõnaks piiskopimaja loos 20. sajandi esimesel poolel saab poliitika. 1920. a rüütelkonna varade koosseisus Siseministeeriumi valitsusalasse läinuna määrati tema uus staatus 1934. aastal Riigivanema dekreediga, mille kohaselt kinnistu nr 43 (st piiskopimaja koos hoovihoonetega) läks üle EELK-le. Hooned anti piiskopile ja kirikuasutustele tasuta kasutamiseks. 15. augustil 1940. a piiskopimajja saabunud teatis väärib oma saatuslikkuse tõttu lähemat tsiteerimist: "Riigikantselei sundkoormatiste seaduse alusel võetakse sundkorras kasutamiseks Nõukogude Liidu sõjaväe vajadusteks Kiriku plats 3 hoone. Hoone vabastamise tähtaeg - 20. august 1940 kell 8.00." Lubatud viie päeva jooksul jõuti asjad vaid hädapäraselt varjule toimetada, lõpuks sisustati piiskopi ja konsistooriumi ametiruumid Sauna tänaval. Osa kirikuarhiivi ja raamatukogu paigutati Toomkirikusse. Peagi muutunud olukorras õnnestus piiskopil ja konsistooriumil 1941. a novembris veel kord majja tagasi kolida, kuid juba kolme aasta pärast kordus 1940. a augustis läbielatu. Piiskopimaja viimane majaelanike nimekiri pärineb 1944. aastast. Kahes tasuta ametikorteris elasid piiskop Johan Kõpp perega ja majahoidja perekond. Vene sõjaväeluure käsutusse läinud ja hiljem mitme korteriga elamuks kohandatud piiskopimajas algas allakäik - juhuslikud ümberehitused ja peremehe puudumine viisid hoone peagi viletsasse seisukorda. Pööre saabus 1991. aastal, mil kirikule tagastatud piiskopimajas algasid restaureerimistööd, mis lõppesid piiskopimaja taaspühitsemisega 12. veebruaril 1994. Valmis oli saanud üks tähelepanuväärsemaid hooneid meie viimase aja restaureerimispraktikas. Kunstiajaloolane Juhan Kilumets