262. Arm, kes Sa mind oled loonud 263. Ei ma muud siin ilmas taha 264. Ma kummardan Sind, Armuvägi 265. Ma olen Isa armu 266. Ma tõstan taeva poole silma 267. Mu Jumal, Sinu arm ja heldus 268. Mu nimi taevas kirja pandud 269. Sa ära Kristust unusta 270. Su ligi tahan olla 271. Veel armuallik keeb 262. ARM, KES SA MIND OLED LOONUD Arm, kes Sa mind oled loonud oma näo järele, Arm, kes patu vastu toonud õnnistust mu hingele: Arm, Su päralt olen ma elades ja surres ka. Arm, kes Sa mind ära valind enne, kui ma sündisin, Arm, kes inimeseks saanud, et ma taeva päriksin: Arm, Su päralt olen ma elades ja surres ka. Arm, kes Sa siin kannatasid mu eest surma ahastust, Arm, kes nõnda valmistasid mulle rõõmu, õnnistust: Arm, Su päralt olen ma elades ja surres ka. Arm, kes Vaim on, eluvägi, valgus, tõde, sõna ka, Arm, kes kõik mu kasuks tegi, et Ta saaks mind aidata: Arm, Su päralt olen ma elades ja surres ka. Arm, kes Sa mind oled võitnud armastuse väega ja mind enda külge köitnud heldusega, tõega: Arm, Su päralt olen ma elades ja surres ka. Viis: “Liebe, die du mich zum Bilden” “Meiningenisches Gesangbuch” Meiningen, 1693. Johann Christian Bach, 1735-1782. Sõnad: Johann Scheffler (Angelus Silesius), 1624-1677. 263. EI MA MUUD SIIN ILMAS TAHA Ei ma muud siin ilmas taha kui ükspäinis Jumalat. Jeesust nõuan mina taga, Jeesust, oma Issandat. Kõik mu iha ilma peal, see on taevas üleval. Teised võivad taga nõuda selle ilma varandust, Jeesus tahab mulle tuua kallist hinge õnnistust. Raha, rikkus hukka läeb, Jeesus aga ikka jääb. Ei ma suuremat saa vara selles ilmas iialgi. Kui kõik lootus kustub ära, siis jääb Jeesus ometi. Jeesus on ju alati armas minu hingele. Hõbeehe kaunilt paistab, särab rõõmuks silmale: kauaks tema siiski seisab? Läheb tuhmiks rutusti! Mis siin hiilgab iluga, see peab peagi kaduma. Aga mida Jeesus annab oma heldest südamest, see mul taeva krooni kannab, see teeb suureks igavest. Taevas oma säraga kestab ilma otsata. See, mis Jeesus kingib taevast, kes võib seda rikkuda? Keda Tema päästab vaevast, ei see iial hukka saa. Ükski ei saa temale kahju teha kurjasti. Oma kallist rõõmu, Jeesus, ära keela minule! Mulle osaks jääb Su heldus siin ja taevas ühtlasi. Sinu juures üksnes ma võin täit rõõmu maitseda. Viis: “Jumal, maa ning taeva Looja” (Gott des Himmels und der Erden) Heinrich Albert, 1604-1651. Sõnad: Salomo Liscow, 1640-1689. 264. MA KUMMARDAN SIND, ARMUVÄGI Ma kummardan Sind, Armuvägi mis Jeesuses end ilmutand. Ma astun armastuse ligi, mis põrmu peale halastand: mu oma mõte ära kaob ja armumerre üksi vaob. Kui väga Sa mind armastanud ja kuis Su süda nõuab mind! See imearm mind äratanud, et minu hing ka ihkab Sind. Mu sees Sa asu, armu võimus, et võrsuksin ka Sinu vaimus. Su oma, Issand, on mu süda, Sa minu vara ja mu võit; mu eest Sa kandsid surmahäda, et mulle tõuseks elu koit. Sa maksid minu võla ära, mu hinge õnn ja kallim sära! Oh Jeesus, oma püha nime mu südamesse kirjuta, et Sinu suure armu ime võiks hinge sisse vajuda, et sõna, töö ja terve elu siis kuulutaks Su nime ilu! Viis: “Ich bete an dich, Macht der Liebe” Dimitri Bortnjansky, 1751-1825. Sõnad: Gerhard Tersteegen, 1697-1769. Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923. 265. MA OLEN ISA ARMU Ma olen Isa armu saand Jeesu vere väes. Miks tunneksin siis hirmu ka valu, vaeva käes? Kui Tema armukäsi mind heldelt kaitsemas, siis põrguliste vägi on jõuetuna maas. Mis võib mind lahutada Ta armastusest siin? Kas ahastus või häda, kas rist ja raske piin? Kui kohtu ette veetaks mind halastuseta, mind tapalambaks peetaks: ma võitja Temaga! Küll võin ma Jeesu pärast, kel armu otsata, veel loota ja Ta varast ka hädas hõisata. Ses võin ma kindel olla: rist raskem iialgi ei riisuma või tulla mu usku kuidagi! Ei surm siin ega elu, ei ingli võimus ka, ei vürsti vägi, hiilgus koos oma iluga, ei see, mis kätte jõudnud, ei see, mis tulemas, mis kõrgesse on tõusnud, või mis on sügavas. Ei miski sellest armust mind iial lahuta, sest vabaks surma hirmust sain Jeesu surmas ma. Nii tulen julgusega Ta armu järele, sest oma lapsi Isa ei jäta hädasse. Viis: “Ma tahan jätta maha” (Valet will ich dir geben) Melchior Teschner, 1584-1635. Sõnad: Simon Dach, 1605-1659. Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923. 266. MA TÕSTAN TAEVA POOLE SILMA Ma tõstan taeva poole silma, jään Isa peale mõtlema; ja lendan üles, jätan ilma ja tunnen suure rõõmuga, kuis Isa südames ja suus arm ikka vana, ikka uus. On ime, et Ta armastanud mind enne ilma rajamist ja mulle riigi valmistanud, kust ootan lapse pärandust. Küll suur on Isa armastus: mu nimi eluraamatus! Kes olen tuhandete hulgas, mis Tema vägi valmistand siin maa peal, mere põhjas, taevas, et Ta mind nõnda armastand? Mis olen muud kui põrmuke, kui lenduläinud leheke! Jah, väärt ei ole iial mina, et Sa mu peale halastad, ja siiski, helde Looja, Sina mind igal päeval õnnistad. Ei enda päralt ole ma, vaid Sinu päralt lõpmata. Su tiiva varju all ma elan ja rahu on mul Sinu sees. Ma sellel rajal kindlalt seisan: Sa omi tunned helduses; ehk maa ja taevas hukka läeb, Su tõde, sõna seisma jääb. Veel kaugemale lootus vaatab ja tungib läbi pilvedest, usk taeva poole silmad saadab ja näeb, et sinu heldusest mul valmis taeva pärandus, mis Sinu rahva omandus. Oh saaksin Sind nii ülistada, kui süda ihkab minu sees, küll maa ning taevas saaksid kuulda, et Sa mu ainus abimees. Su nime kiites kuulutan, et kõik on arm, mis Sinult saan. Viis: “Oh anna tuhat keelt Sa mulle” (O daß ich tausend Zungen hätte) Johann Balthasar König, 1691-1758. Sõnad: Johann Gottfried Hermann, 1707-1791. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900. 267. MU JUMAL, SINU ARM JA HELDUS Mu Jumal, Sinu arm ja heldus on saatnud mind mu eluteel. Sa igavene taeva valgus, Sind kiidab minu süda, meel. Su imearm ja õnnistus on olnud igal päeval uus. Su isakäsi, see mind juhtis ja näitas õiget rada mul. Kui kiusatus mind kutsus, tahtis, et jääksin, Issand, võõraks Sul. Su imearm ja õnnistus on olnud igal päeval uus. Ka siis, kui elus õnn mind saatis ja murest vabanes mu rind ning süda oma jõule lootis, ei unustanud siis Sa mind. Su imearm ja õnnistus on olnud igal päeval uus. Nüüd luba Sulle tänu anda, mu Issand – see Su lapse hüüd; au, kiitust Sinu ette kanda, mis on mu ohver Sulle nüüd. Sest Sinu arm ja õnnistus on igal tunnil, päeval uus. Viis: “Oh võitlejad, et käige peale” (Komm beten oft und mit Vergnügen). Sõnad: Aleksander Hinno, 1904-1992. 268. MU NIMI TAEVAS KIRJA PANDUD Mu nimi taevas kirja pandud, ma olen lapseks arvatud; saan Isa süles hoolsalt kantud ja hellalt Temast armastud. Ma tahan ikka Tema armus siin lapselikult hingata. Ei muud ma oska oma rõõmus kui halastusest rääkida. Kuis ma Sind tänan, hinge Hoidja, et Sa nii õndsaks tegid mind! Mind otsisid, oh helde Kaitsja, ehk küll ma eksind, põland Sind. Sa hüüdsid: “Lambukene, tule!” Su juurde Jeesus, läksin ma ja kostsin: “Karjane, siin olen, oh võta mind Su omaks ka!” Nüüd armusüles mina olen! Ei sest mind keegi lahuta! Ei nõtrusest mul kahju tule sest minu Jeesus minuga ja mida enam tunnen nõrkust, siis seda enam näitab Ta veel mulle armu, mis mind võrgust ja hädast jõuab tõmmata. Nii ruttan orust läbi mina Siioni mäele ülesse. Ma kitsa tee peal jõuan sinna, kus hingamist saan hingele. Seal tahan kiitust Sulle laulda, Su taeva seltsis lõpmata. Seal kallist inglihäält saan kuulda; mind, Issand, selleks valmista! Viis: “Die Tugend wird durch’s Kreuz geübet” Tundmatu helilooja. Sõnad: Johann Daniel Hense +1753. 269. SA ÄRA KRISTUST UNUSTA Sa ära Kristust unusta, Ta sündis sulle vennaks, et võtta sinult surm ja süü, tõi ohvriks iseennast. Pea ikka meeles: sinu eest! See ärgu mingu südamest. Kas mõistad seda heldust? Sa ära Kristust unusta, sest tea, et haud on tühi ja elav Issand rõõmuga vee sinu silmast pühib. Pea ikka meeles: sinu eest! See ärgu mingu südamest. Kas mõistad seda heldust? Sa ära Kristust unusta – pilv varjas küll ta kodu, kuid Tema Vaim on sinuga kui rändad õigeid radu. Pea ikka meeles: sinu eest! See ärgu mingu südamest. Kas mõistad seda heldust? Sa ära Kristust unusta, ka sul on kord seal ase, kus viibida võid nendega kes pärind lunastuse. Seepärast mõtle: sinu eest! See ärgu mingu südamest, soov näha seda heldust. Viis: “See aeg on tõesti ukse ees” (Es ist gewisslich an der Zeit) Geistlich Wittenberg, 1529. Sõnad: “Uus Lauluraamat 1899” nr 265 ainetel, 1981. aastal Endel Mets, 1921-1994. 270. SU LIGI TAHAN OLLA Su ligi tahan olla, mu Jeesus, alati, Su püha risti alla, ma langen põlvili. Siin oma hinge mured kõik Sulle avaldan ja olgu need kui suured, Sult lohutust ma saan. Kui pisarate saatel mul tihti rännata ja hetkil valusatel pean võitlust eluga, siis teed, et süda jälle nii rõõmsaks, julgeks saab; ka mulle, eksijale üks troost ja eesmärk jääb. Kui eluvool mind kannab Su juurest kaugele, mu Lunastaja, anna, et leian jälle tee, mil võin Su ligi tulla ja rahus viibida, et elumure alla hing ei saaks kaduda! Viis: “Kuis pean vastu võtma” (Wie soll ich dich empfangen) Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Alide Kolka, *1894. 271. VEEL ARMUALLIK KEEB Veel armuallik keeb, kust igaüks võib juua. Mu vaim, oh püüa vett sest kaevust endal tuua! Ta juurde juhatab sind sõna selgesti, sest Kristus lunastab sind patust heldesti. Ei aita oma töö, ei sa või teiseks saada. Vaid otsi Jeesust sa, Ta võib sind uueks teha. Ta oma verega kõik viha lepitab ja nõnda taevasse sind armust talutab. Su tõotus meie käes: Kes janus, õigust nõuab, saab tõesti joodetud ja andeksandmist leiab. Oh näita õiget teed, mu kallis Jeesuke, Sa oled abimees mu eksind hingele. Mind armuallikast oh võta ikka joota! Siis õiget elu võin Su armu veest ma loota. Sa selge allikas, mind jooda heldesti, et ma Sind järgides veel elan õndsasti. Viis: “Oh vaga Jumal, kes” (O Gott, du frommer Gott) Johann Heerman, 1585-1647. Sõnad: Christian Knorr vabahärra von Rosenroth, 1636-1689. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900.