52. Aukuningas, oh Jeesus 53. Hing, ärka, ärka ülesse 54. Imetäht, oh Jeesuke 55. Miks tulid targad hommikust 56. Nüüd paistab meile kaunisti 57. Oh Jeesus Kristus, valgusta 58. Paganaile saagu valgus 59. Päev käes, oh vennad, ärgakem 60. Sa Koidutäht, Sa minu kroon 52. AUKUNINGAS, OH JEESUS Aukuningas, oh Jeesus, Su riik on otsata, Sul meelevald ja võimus maa peal ja taevas ka. Oh anna, et kõik rahvad kui riigi alamad Su omaks usus saavad ja rahu leiavad! Su riigist tunnistavad kolm tarka Seebamaalt; Sind nemad kummardavad kui oma kuningat; Su juurde meidki saadab täht, Kirjasõna ka, sest suu ja süda kiidab Sind, Issand, rõõmuga. Su helkjas armuvalgus, ta paistab kaugeltki; Su tõsidus ja heldus ei lõpe iialgi. Oh oma rahvast hoia, Sa, vägev kaitseja, ja vaenlane ka võida, kes kiusab kurjaga! Viis: “Ma tahan jätta maha” (Valet will ich dir geben) Melchior Teschner, 1584-1635. Sõnad: M. Böhme, 1557-1622. 53. HING, ÄRKA, ÄRKA ÜLESSE Hing, ärka, ärka ülesse, sest hommik on ju käes: uus Koidutäht toob sõnumi, et Issand ukse ees! Siis mine välja sellelt maalt, mis armas lihale ja otsi Teda ustavalt, kes tulnud sinule! Ta juurde täht sind juhatab; kui Tema järel käid, sind sõime juurde talutab, kust Jeesust leida võid. Ta on see vägev sõjamees, kes võidab vaenlased, see õige, püha vahemees, kes päästab patuseid. Sest kuule, märka, valmista ja rutta minema, se'st kõigest, mis on kõlbmata, uut elu algama! Ning otsi Teda hoolega ja palves kirjadest, siis leiad suure rõõmuga Ta oma südamest! Ja usu sõna kindlasti, mis kirjas üleval, käi Tema valges julgesti, siis käid sa eluteel! Ja anna ohvriks Temale end ihu, hingega ning laula usus rõõmsasti: “Nüüd Jumal meiega”! Siis Issand näitab sinule teist teed, kui tundsid sa: see tee viib sinna ülesse, kus õige isamaa. Viis: “Nüüd Jumalale austuseks II” (Lobt Gott, ihr Christen) Nikolaus Herman, arvatavasti 1500-1561. Sõnad: Michael Müller, 1673-1704. Tõlge: Jaan Bergmann, 1856-1916. 54. IMETÄHT, OH JEESUKE Imetäht, oh Jeesuke, Jaakobist Sa meile tõusnud! Oh kuis ihkab hingeke Sind, kes pimedasse paistnud: et ta Sind ka kummardaks, tarkadega ülistaks. Usukulda Sulle toon, mis Sa ise mulle andnud, see on kallis, ilus kroon, mis Sa mulle pähe pannud. Ristitules puhasta minu usku armuga! Palveviiruk Sinule, Jeesus, meelepärast olgu! Anna Vaimu minule, südamest mu palve tulgu; kui ma palun, võta Sa “Jah ja aamen!” ütelda! Võta vastu mirrina minu patukahetsusi! Truu ja helde oled Sa, kuuled minu õhkamisi. Rõõmus usujulguses olen, Jeesus, Sinu ees! Viis: “Jeesus, Õnnistegija” (Jesus, meine Zuversicht) Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Erdmann Neumeister, 1671-1756. 55. MIKS TULID TARGAD HOMMIKUST Miks tulid targad hommikust nii kauget, pikka teed? Miks justkui Looja lähedust neil tundsid südamed? Nad sõime ette korraks vaid end heitsid põlvili, kõik oma annid anda said ja juba läksidki. Kas tasus küll see ainus tund nii kauget, pikka teed? Kas ainult sellest tunnist und neil nägid südamed? Ja siiski! Neile piisas sest, et minna rahuga ja vabaneda muredest ning surra rõõmuga. On hiljem palju miljoneid ka Jeesust otsinud, on uhkelt käidud pikki teid kuid sõimest möödutud. Jääb targaks küll vast üksnes see, kes lepib piskuga, viib oma annid sõimesse ja leiab Jeesuse. Viis: “Nüüd Jumalale austuseks II” (Lobt Gott, ihr Christen) Nikolaus Hermann, arvatavasti 1500-1561. Sõnad: Rihhard Iher, 1910-1980. 56. NÜÜD PAISTAB MEILE KAUNISTI Nüüd paistab meile kaunisti see Koidutäht nii selgesti, see Iisai võsukene, kes Taaveti soost sündinud ja kuningaks meil kingitud, see Jumal Inimene. Helde, selge, auline ja armuline oled Sina, Sinust ei või jääda mina Sa oled Issand, üksinda mu hinge rõõm ja vara ka, kes mind on päästnud ise; Sa oled minu rõõmustus, sest Sinu armuõpetus on magusam kui mesi. Sööda, jooda, hoosianna, taevast anna leiba mulle; südame toon ohvriks Sulle! Mu südant, Issand, süüta Sa ka oma armutulega, et mina armsaks pean Sind, oma kallist Jeesukest, ja armastan ka ligimest, et mina usus tean: et Sa nõnda armastades, valmistades omaks liikmeks teed mind taeva osaliseks! Rõõm tuleb mulle Jumalalt, kui Sinu silmad ülevalt mu peale heldelt vaat'vad, oh Jeesus, minu õnnistus; Su sõna ja Su kannatus mu südant jahutavad. Tule mulle ärapäästjaks, rõõmustajaks; nõder olen, Sinu juurde mina tulen! Viis: “Wie schön leuchtet der Morgenstern” Esineb esmalt Wolf Köphel'i 1478-1541, “Psalter'is” Strassburg, 1538. Seade: Philipp Nicolai, 1556-1608. Sõnad: Philipp Nicolai, 1556-1608. 57. OH JEESUS KRISTUS, VALGUSTA Oh Jeesus Kristus, valgusta neid kellele Sa tundmata; neid oma karja juurde vii, et õndsaks saaksid nemadki! Need saagu vabaks Sinu väes, kes vangis valeusu sees ja keda tühjad mõtted veel on eksitamas usuteel! Kes sõgedad, neid valgusta, kes kahtlejad, neid kinnita, kes lahkund meist, too tagasi, ja kogu neid, kes laiali! Siis saavad nemad meiega siin maa peal ju ja taevas ka, nüüd praegu ja siis igavest' Sind kiita Sinu armu eest. Viis: “Oh Jeesus Kristus, tule Sa”, Gochsheim (Franken) 1628. “Cantionale Germanicum”, Dresden, 1628. Sõnad: Johann Heermann, 1585-1647. Tõlge: Carl Eduard Malm, 1837-1901. 58. PAGANAILE SAAGU VALGUS Paganaile saagu valgus, Saalemile selgus ka! Vaata, uue päeva algus paneb taevad helkima. Ei neid Issand maha jätnud, keda pime öö on katnud! Enne veel kui armukiired ilma sisse paistavad, olid kõik maailma piirid pimedad ja koledad: ei siis keegi valgust nõudnud ega eluteele jõudnud. Oh mis pimedus meid kattis enne päikse tõusemist! Oh mis viletsus meid mattis enne Jeesu tulemist! Ilma ilu hoidis silma, süda armastas maailma. Aga tõeks see pidi saama, mis on öeldud prohvetist: ilma tuli valgustama täht, mis tõuseb Jaakobist. Valgus võttis võimust vahvast, päästis pimedusest rahvast! Nüüd meil paistab püha päike, juhatab meid elusse, kosutab meid taeva läige siis kui ära nõrkeme. Kiitust laulan, Issand, Sulle, et Sa valgust saatnud mulle! Aita siis, et armastuses ning ka usus kasvame! Kurja ilma pimeduses valvame ja võitleme. Kes siin võitleb, usub, loodab, teda võidukroon seal ootab. Säragu siis Sinu selgus, kui mu hingel pime käes, vaigistagu Sinu valgus südant kõigis tormides! Kas ma rõõmustan või nutan, Sinu valgusele ruttan! Kui mu päev kord läheb looja ja mind katab surmaöö, siis, oh Jeesus, elutooja, paista Sina minule sealt, kus näeme elukrooni helkivat ja autrooni! Viis: “Jumal, vägev valitseja” (Unser Herrscher, unser König) Joachim Neander, 1650-1680. Sõnad: Johann Rist, 1607-1667. Tõlge: Wilhem Kentmann II, 1861-1938. 59. PÄEV KÄES, OH VENNAD, ÄRGAKEM Päev käes, oh vennad, ärgakem ja Jumalat nüüd tänagem, et meie ööl, mis mööda läind, Ta hoolel pole häda näind! Ja palugem, et aitaks Ta meid ühel meelel elada, et kaitseks meid ja kinnitaks, ei meie pattu mäletaks! Oh vägev Jumal igavest, kes Sina oma heldusest sel ööl nii suurel armuväel meid hoidsid isalikul käel. Sa Poja läbi läkita nüüd meile valgust, abi ka ning ole toeks me hingele, kui teda kiusab vaenlane! Oh Issand, vägev võidumees, meid hoia oma armu sees; ja valgusta ja juhata, kui kurjaga on võidelda! Sull' ohvriks meie anname nüüd oma suu ja südame, kõik meie töö siis armu sees läeb hästi korda Sinu ees. Nüüd Poja läbi võta Sa see ohver vastu armuga! Su nime auks me rohkesti siis Sinu armu maitseme. Viis: “Ma tulen taevast ülevalt” (Vom Himmel hoch, da komm ich her) Martin Luther, 1483-1546. Sõnad: Böömimaa vennad. Tõlge: Jakob Tamm, 1861-1907. 60. SA KOIDUTÄHT, SA MINU KROON Sa Koidutäht, Sa minu kroon, mu Kuningas ja armutroon, kes oled Isa heldust ka paganaile näidanud, et rõõmuga nad märganud Su armastuse selgust. Rõõmu, rahu, elu, abi Sinu läbi need kõik saavad, kes Sind usus kummardavad. Kõik surma varjus käisime ja pimeduses ist'sime, kurb oli meie elu. Su täht siis tõusis ilmale, tõi rahu kõige rahvale, ning otsa lõppes valu. Valgust, selgust tõid ka mulle, et ma Sulle, Issand, vaevas maa peal jääksin ja ka taevas. Oh armuvalgus, valgusta mu südant, et ei eksiks ma, mind hoidku Sinu sõna! Kui pean siit ilmast lahkuma, siis tule, Jeesus, armuga, mind taeva linna kanna! Sinu peale süda loodab, Sind ka ootab, tõttab Sulle, Koidutäht, oh paistab mulle! Viis: “Nüüd paistab meile kaunisti” (Wie schön leuchtet der Morgenstern) Esineb esmalt Wolf Köphel'i 1478-1541, “Psalter'is” Strassburg, 1538. Seade: Philipp Nicolai, 1556-1608. Sõnad: Michael Kongehl, 1646-1710. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900.