167. Eluasemeks meil olid 168. Isa, Sinu palge ette 169. Mis tunneb hing 170. Rändur, ütle, kuhu lähed 171. Seal, kus taevas isakodu 172. See aeg on tõesti ukse ees 173. Surmavõitja, Jeesus Krist 174. Õndsad on need, kes Issandas on 167. ELUASEMEKS MEIL OLID Eluasemeks meil olid Issand põlvest põlveni; enne veel, kui mäed tulid, kui maailma polnudki, olid Sina, kõige algus, kõige Looja, ilma valgus! Sina andsid elu mulle, Sinu oma olen ma! Õigus kuulub ainult Sulle tagasi mind kutsuda! Sina teed, et põrmuks saame ja siit ilmast ära läeme! Sinu meelest tuhat aastat on kui möödund eilne päev; nagu vahikord, mis kestab hetke, ja siis jälle läeb! Sina oled igavene, vägev, suur ja imeline! Viis: "Jumal, vägev valitseja" (Unser Herrscher, unser König) Joachim Neander, 1650-1680. Sõnad: Taaveti Laul 90:1-4 ainetel Einar Kiviste, 1906-1986. 168. ISA, SINU PALGE ETTE Isa, Sinu palge ette vaikses leinas kummardan. Uskudes end Sinu kätte ülespoole palvetan: Ole ise minu ligi, Issand, hingetormides! Kinnita ja kaitse kõiki raskes eluvõitluses. Pühi ära, armukäsi, palgeilt valupisarad, et ei enne õhtut väsi ega nõrke rändajad! Sinu peale tahan loota, püha Isa, alati. Üksi Sa võid elu saata Poja läbi mullegi. Viis: "Võitle hästi, kui sind armsast" (Ringe recht, wenn Gottes Gnade) Böömimaa vennad, Herrnhut, 1737. Sõnad: Aleksander Abel, 1905-1971. 169. MIS TUNNEB HING Mis tunneb hing, kui viimaks lõpeb sõda ja võidetud on viimne vaenlane, kui võõrsilt minnes näeme Isa koda ja tema väravasse jõuame; kui viimast tolmu raputame jalgelt ja reisikepi käest me paneme, kui viimast higi kuivatame palgelt, et ära käidud raske kõrbetee! Mis tunneb hing, kui maha jäänud patud ja Issand Jeesus kutsub armuga: "Oh tulge, minu Isa õnnistatud, oh tulge minu juurde elama!" Kui me neid heldeid silmi näha saame, mis meie häda nähes nutnud on, kui seal neid pühi haavu kummardame, kus meie patud maha pestud on! Mis tunneb hing, kui silmad saavad näha, mis ükski silm siin pole näinud veel, kui elukroonid pannakse meil pähe, kui maitseme, mis siin ei mõelnud meel! Küll maksab vaeva näha, kannatada, küll maksab püüda ihu, hinge väest, küll maksab kindlalt käia kitsast rada ja võidelda, et kroon ei kaoks me käest! Viis: "Oh õnnis maja" (O selig Haus) Eduard Niemeyer. Sõnad: Karl Johann Philipp Spitta, 1801-1859. Tõlge: Georg Eduard Luiga, 1866-1936. 170. RÄNDUR, ÜTLE, KUHU LÄHED Rändur, ütle, kuhu lähed? Miks on reisikepp su käes? Kuhu Kuningas mind juhib, rändan Tema armuväes. Üle maa ja mere suure, läbi laane, tormi, tuule, läbi laane, tormi, tuule rändan kodumaale ma, läbi laane, tormi, tuule rändan kodumaale ma. Rändur, ütle, mis su lootus kallil kaugel kodumaal? - Valged riided, elukrooni saan ma Taevaisalt seal. Seal, kus voolab eluvesi, seal mu Isa armukäsi, seal mu Isa armukäsi kosutab mind rändajat, seal mu Isa armukäsi kosutab mind rändajat. Rändur, kas sa siis ei karda üksi käia kõrbeteed? - Ei, sest mind mu teel on saatmas, hoidmas, kaitsmas taevaväed. Inglid valvavad mu üle, Jeesus võtab oma sülle, Jeesus võtab oma sülle, kannab kodumaale mind, Jeesus võtab oma sülle, kannab kodumaale mind. Usurändur taevarajal, mindki kaasa võta sa! Tule, tule, armas sõber, Isa sind ju ootab ka! Võidelgem koos ühel meelel, laulgem tänu rõõmsal keelel, laulgem tänu rõõmsal keelel, peagi koju jõuame! Laulgem tänu rõõmsal keelel, peagi koju jõuame! Viis: William Hoyle, 1834-1895. Sõnad: "Geistliche Friedenslieder" Basel, 1875. Tõlge: Gustav Haller, 1871-1947. 171. SEAL, KUS TAEVAS ISAKODU Seal, kus taevas isakodu, eluase õndsatel; ahastus ja mureudu tundmatud ta radadel. Oh et sinna minagi muremaalt kord jõuaksin! Ei seal võitlus, vaev ja häda enam väsitada saa. Katki murtud surmaoda elu pühal kodumaal. Oh et sinna minagi muremaalt kord jõuaksin! Kurdi kõrv seal jälle kuuleb, kõneleb taas tumma keel, nutja palgel pisar kuivab, jalutu jalg astub teel. Oh et sinna minagi muremaalt kord jõuaksin. Kaduv muutub kadumatuks, kõik mis maine, maha jääb. Ajalik saab igaveseks, uue elu Jumal loob. Oh et sinna minagi muremaalt kord jõuaksin. A. Viis: "Tuolla taivaan asunnoissa" Leevi Antti Madetoja, 1887-1947. Viis: copyright© Fazer Music Inc., Espoo - Soome. Üksnes väljaandja loal. B. Viis: "Jumal, maa ning taeva Looja" (Gott des Himmels und der Erden) Heinrich Albert, 1604-1651. Sõnad: Simo Oskari Korpela (1893), 1863-1936. Tõlge: Eduard Salumäe, 1919-1985. 172. SEE AEG ON TÕESTI UKSE EES See aeg on tõesti ukse ees, et Kristus meile jõuab sealt taevast suures hiilguses ja rahvalt aru nõuab. Naer, pilge peab siis lõppema, kui tule sees peab minema kõik maa ja taevas hukka. Siis inglihääl ja pasunad on kõigis paigus kuulda, kõik surnud üles tõusevad, kes enne pandud mulda. Kes aga alles elavad ja siin maailmas liiguvad, need muudab Jumal uueks. Siis raamat avatakse seal, ja kuuleb noor ning vana, mis tema teinud ilma peal, - kõik rahva töö ja sõna. Sest igamees saab igavest seal palga oma tegudest - kes head, kes kurja teinud. Kui kohut mõistma tuled Sa, siis jäta arvamata mu süüd, oh Jeesus, armuga nad nõnda kinni kata, et püha seltsi juurde jään ja taevarõõmu järjest näen, mis Sina meile saatnud. Oh Jeesus, ole abimees, mind võta armu hoolde, et olen elukirja sees, ja hoia minu poole! Ma usun seda südamest, et Sina surid minu eest ja maksid minu võlad. Viis: "Es ist gewisslich an der Zeit" (Nun freut euch, lieben Christen) Saksa rahvaviis, XV sajand Martin Luther, 1483-1546. Sõnad: Sekventsi "Dies Irae, Dies Illa", (1150) ainetel; Bartholomäus Ringwaldt, 1530-1599. 173. SURMAVÕITJA, JEESUS KRIST Surmavõitja, Jeesus Krist', tänupalves Sinu ette kummardun, mu Eluvürst, usaldan end Sinu kätte, kes mind päästnud surma käest, vabastanud patu väest. Väeti, nõder olen ma võitlusväljal üksi seisma, valgust, usuväge ka eluteel siin ainult nõudma. Kuigi võitlus, mis on karm, toetab siiski Sinu arm. Täna, homme, eluteel oma väge mulle anna, ole kilbiks, ja ka veel armastuses hoia, kanna, et Su surma väärav võit oleks mulle elu koit! Viis: "Jumal, Sind me kiidame" (Grosser Gott, wir loben dich) "Katholische Gesangbuch", 1774. Sõnad: Aleksander Hinno, 1904-1992. 174. ÕNDSAD ON NEED,        KES ISSANDAS ON SURNUD Õndsad on need, kes Issandas on surnud, kes nutuorust rahumaale jõudnud. Issand neid rõõmus, mures juhatanud õndsate maale. Surmajõe kaldal hirmu nad ei tunne, rahu sees jääda viimaks võivad unne. Kristus neil annab uue päeva õnne. Ta võitis surma! Tänu siis Sulle! Sind me usaldame, taevase kodu Sinu armust saame, hauast kui kutsud! Sind kõik ülistame, Jeesus, me Issand! Viis: "Integer vitae" (Flemming) Freidrich Ferdinand Flemming, 1778-1813. Sõnad: Zacharias Topelius, 1818-1898. Tõlge: EELK Lauluraamatukomisjon Tallinnas, 1987.