143. Issand olgu kiidetud 144. Meile on see päev nüüd ilmund 145. Trööstige mu kurba rahvast 143. ISSAND OLGU KIIDETUD Issand olgu kiidetud, minu Jumal austatud, et Ta tulnud katsuma oma rahvast armuga! Õnnesarv on ülendud, Päästja meile saadetud, tõusnud on nüüd Jesse juur, halastusest, armust suur. Prohvetid kõik algusest kuulutasid Vaimu väest Ärapäästjat tulevat, rahvast õndsaks tegevat. See nüüd meile antakse, elupõhjaks pannakse, Tema päästab viletsad, saadab hukka vihkajad. Nii kui Jumal tõotas, nõnda Ta ka halastas oma rahva peale nüüd, andis andeks nende süüd. Sest nüüd patust päästetud, vaenlasest ka lunastud, võime Isa teenida pühitsuses kartmata. Lapsukene, sind nüüd ka prohvetiks saab hüütama: Jeesu teed sa valmistad, Tema nime austad. Koidutäht nüüd selgesti kõrgelt tõuseb rahvale, valgustama pimedaid, teele saatma eksijaid. Viis: “Tänu olgu Jumalal” (Gott sei Dank in aller Welt) Johann Anastasius Freylinghausen, 1670-1739. "Geistreiches Gesangbuch", Halle, 1704. Sõnad: Adalbert Hugo Willigerode, 1816-1893. 144. MEILE ON SEE PÄEV NÜÜD ILMUND Meile on see päev nüüd ilmund, mida palves õhates vanad usuisad näinud, pikisilmi oodates. Aabraham ju oli rõõmus kaugelt seda nähes vaimus. Õnnevihma saadad taevast, pilved õigust jooksevad. Rõõmu poole jõudvad vaevast, kes Su sisse usuvad, Jumal, Poeg, kes Sina ise tuled vaese ilma sisse. Üheks saab nüüd org ja mägi, üheks taevas saab ja maa; muutub auks ka meie häbi, vägev lepib nõdraga. Viha armuks muudetakse, surmgi elust võidetakse. Sinu armujärje ette alanduses põlvitan, halastava armu kätte täiesti end usaldan. Lootusrikkalt üles vaatan, võõrsilt kojusaamist ootan. Viis: “Jumal, vägev valitseja” (Unser Herrscher, unser König) Joachim Neander, 1650-1680. Sõnad: Johann Franck, 1618-1677. Tõlge: Adalbert Hugo Willigerode, 1816-1893. 145. TRÖÖSTIGE MU KURBA RAHVAST "Trööstige mu kurba rahvast!" hüüab Isa helde hääl. Julgustage argu vahvast', kellel haige hing ja meel, kes siin nuttes kaebavad, patu ikkes ägavad. Kuulutage päästet neile, tänulikud on nad teile! Siion, rõõmuallikale tule, ära ahasta! Sinu Jumal pakub sulle armu ilma hinnata. Möödunud on mure, vaev, tõusnud igatsetud päev! Taevast see ju paistab ammu, kosutab su raugend rammu. Hääl on kõrbes kuulutamas: "Pöörduge, kõik patused!" Vägevasti hüüab tema: "Avage nüüd südamed!" Tasandage hinges tee kallimale sõbrale. Selleks orud ülendage, kõrged mäedki alandage. Mis on kõver, õigeks saagu, mis on künklik, tasaseks, ülekohus maha jäägu, muutugu ta õigluseks. Lootus, usk ja armastus, kannatus ja alandus olgu ristirahva ilu, kaunistagu nende elu. Viis: “Minu hing, oh ole rõõmus” (Freu' dich sehr, o meine Seele/ Ainsi que la biche ree) Louis Bourgeois, arvatavasti 1500-1561. "Trente Quatre Pseaumes de David", Genf, 1551. Sõnad: Johann G. Olearius, 1635-1711. Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923.