180. Elusõna igavene 181. Issand, kes Sa pühas sõnas 182. Jumalale kiitust andkem 183. Kallis sõna, mis on antud 184. Kiitust toome, Issand, Sulle 185. Meil oma sõna kinnita 186. Mis häda võib meil sündida 187. Oh jäta mind Su omaks 188. Oh oma sõna hoia 189. Su sõna, Issand, kindlaks jääb 190. Tänu, kiitust, Issand, Sulle toome 191. Valgus koidab, valgus paistab 192. Õnn, kellel Jeesus armas 180. ELUSÕNA IGAVENE Elusõna igavene, alati meid saada sa, et võiks iga inimene pimedusest pääseda! Hüüa üles kõuekeelel patuunest uinujad, tröösti neid, kes kurval meelel ristirajal rändavad! Tee, et usutaimekene hingedes võiks kosuda! Elusõna igavene, alati meid saada sa! Viis: “Võitle hästi, kui sind armsast” (Ringe recht, wenn Gottes Gnade) Böömimaa vennad, Herrnhut, 1737. Sõnad: Hugo Viktor Karl Wühner, 1877-1932. 181. ISSAND, KES SA PÜHAS SÕNAS Issand, kes Sa pühas sõnas annad kuulda oma häält kuulutuses, õpetuses valgustad me südant, meelt: aita, et nüüd minagi sõna seest Sind leiaksin! Ei ma Sinu tarkust tunne, Sinu mõtteid mõista saa, kui Sa ise seda mulle sõna sees ei ilmuta. Ava silmad nägema, kõrvad tõde kuulama! Anna, et Su kallist sõna väsimatult uuriksin ja et väikses, suures mina Sinu tahtmist küsiksin! Minu usku kasvata, Vaimu väega kinnita! Viis: “Jumal, maa ning taeva Looja” (Gott des Himmels und der Erden) Heinrich Albert, 1604-1651. Sõnad: Phillip Nicolai, 1556-1608. Tõlge: Karl August Engelbrecht Ahlquist, 1826-1889; Soome “Virsikirja” järgi, Eduard Salumäe, 1919-1985. 182. JUMALALE KIITUST ANDKEM Jumalale kiitust andkem Tema kalli sõna eest, kiidulaulu Temal' laulgem, kes meil' andnud armu väest oma kalli püha sõna! Oma janunevat last jootnud sellest allikast, jõudu said siit noor ja vana. Kui ka ilm kord hukka läeb, Tema sõna seisma jääb. Tema sõna – selge valgus, näitas meile õiget teed, kui meil elus puudus selgus, kõrgeks tõusid mureveed; olime kui eksind hinged: siis Ta sõna juhtis meid mööda võõraid raskeid teid, vaikinud kus tuuled vinged. Kui ka ilm kord hukka läeb, Tema sõna seisma jääb. Tema sõna – kindel kalju, kindel alus elu sees. Tulgu tuuli, torme palju, ei ta kõigu iganes! Olgu muutlik sinu elu – kui sa sõnast kinni pead, õiget teed siis ikka tead, kuigi taluma pead valu! Kui ka ilm kord hukka läeb, Tema sõna seisma jääb. Viis: “Eks mu kohus tänu teha” (Sollt'ich meinem Gott nicht singen) Johann Schop, arvatavasti 1595-1665. Sõnad: Einar Kiviste, 1906-1986. 183. KALLIS SÕNA, MIS ON ANTUD Kallis sõna, mis on antud taevast meile Isa suust: elu põhjaks on ta pandud, saadab hinge õnnistust; taeva tema juhatab, Isa tundma õpetab. Püha Vaim, mul Isa sõna südamesse kirjuta, oma valgust armust anna, et ma vastu võtan ka, mis mu Jumal armsasti Sõnas annab minule! Sinu sõna juhiks olgu mulle eluteede peal; tema kindlaks kaljuks jäägu, millel seisab minu meel! Vaim nii saagu valgustud ja ka tööle kinnitud! Nii kui peegel sõna näitku Jeesu jälgi selgesti; vaimu vara mulle hoidku nii kui pitser kindlasti, et ma usu sisse jään, kuni taevas Jeesust näen! Viis: “Arm, kes Sa mind oled loonud” (Liebe, die du mich zum Bilden) “Meiningenisches Gesangbush”, Meiningen, 1693. Johann Christian Bach, 1735-1782. Sõnad: Benjamin Schmolck, 1672-1737. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900. 184. KIITUST TOOME, ISSAND, SULLE Kiitust toome, Issand, Sulle, et Sa mõtled meile veel, ja et meile ikka jälle kostab Sinu sõna hääl; et Sa meile usku annad, kõigest hädast välja kannad, kuni võitja hulgaga kiidame Sind lõpmata. Viis: “Jeesus, surma äravõitja” (Jesu, meines Lebens Leben) Wolfgang Wesznitzer, 1617-1685. Sõnad: Friedrich Wilhelm Ederberg, 1859-1939. 185. MEIL OMA SÕNA KINNITA Meil oma sõna kinnita, oh Jumal, meid neist vabasta, kes tahaksid siin vihaga Su Poega järjelt tõugata. Oh Jeesus Kristus, näita Sa meil oma väga lõpmata; meid hoia, Issand, helduses, Sul tänu toome südamest. Oh Püha Vaim, meid rõõmusta, üksmeel Su rahval olgu ka; meid surmatunnil avita ja surmast ellu juhata. Kõik kurjad mõtted tühjaks tee, mis meie vastu peetakse; küll nende kurjust tasud Sa, kes patust jäävad pöörmata. Siis peab kord mõistma nende meel, et Sina, Jumal, elad veel ja oma rahvast aitad Sa, kes Sulle loodab lõpmata. Viis: “Erhalt, uns, Herr, bei deinem Wort” Martin Luther, 1483-1546. Sõnad: Martin Luther, 1483-1546 (salmid 1-3); ja Justus Jonas (salmid 4-5). Tõlge: 1958. aasta Lauluraamatukomisjoni redaktsioon. 186. MIS HÄDA VÕIB MEIL SÜNDIDA Mis häda võib meil sündida, kui Sa meid, Issand, söödad siin kalli taevaleivaga ja eluveega joodad; kui Sinu Vaim meid rõõmustab ja meie hinge kosutab Su püha sõna läbi? Sa oma nime austuseks küll õiget teed meil näitad ja hädas, valus, kurbuses meid heldesti ka aitad. Sest oleme nüüd julged siin, kui vaevab meid ka surmapiin, et Sa meid, Issand, kaitsed. Sa, Jeesus, armust avita, mind võta omaks teha. Mu süda täida usuga, et Jumalat saan näha Su sõna ja Su vaimu väest. Kes seda püüab südamest, see laulgu rõõmsalt: aamen! Viis: “Nüüd ristirahvas, laula sa” (Nun freut euch, lieben Christen g'mein) Saksa rahvalaul, XV sajandist. Seade: Martin Luther, 1483-1546. Sõnad: Andreas Knopken, 1468-1539. Tõlge: Johannes Hornung, arvatavasti 1660-1715. 187. OH JÄTA MIND SU OMAKS Oh jäta mind Su omaks, truu Õnnistegija, et miski mind ei pööraks Su sõnast, anna Sa! Ka selges õpetuses mind kaitse kindlasti, siis siin ja kord ka taevas Sind tänan rõõmsasti. Viis: “Ma tahan jätta maha”’ (Valet will ich dir geben) Melchior Teschner, 1584-1635. Sõnad: Nicolaus Selnecker, 1530-1592. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900. 188. OH OMA SÕNA HOIA Oh oma sõna hoia ja selget õpetust! Oh oma riiki aita ja ristikogudust! Ka kindlat usku anna! Kui täht siin taeva all meid saatku Sinu sõna siin all, seal üleval! Oh oma au Sa hoia ja keela vaenlasi, oh valgusta ja pööra kõik' oma vastaseid! Su valgus neile paistku, kes on veel pimedas, Su armu sisse saatku neid, kes veel eksimas! Oh hoia oma linna, mis Sina ehitand, mis vere väest Sina ka oled lunastand! Su kirik seisma jäägu, kui madu peale käib, Su vägi valliks olgu, siis võidu saada võib! Oh oma lambaid hoia, hunt hirmsast' peale käib; Sa, Issand, üles ärka! Kes muidu päästa võib? Hea' karjamaale saada meid, helde Karjane, meid kaitse, sööda, jooda, et jääme Sinule! Meid heldest meelest hoia, kes Sinu alamad, ja pihuks, puruks tõuka kõik uhked mässajad! Su sõna saatjaks olgu ja meile toiduseks, ta surmaski veel jäägu meil' lambiks, valguseks! Meil' oma sõna hoia, mis rahva õndsaks teeb, ja Vaimuga meid võia, et süda armust keeb! Su sõna on kui mesi, nii kallis hingele; on vägev eluvesi, meid saadab taevasse. Oh tuuled, tormis hoia siin oma laevukest! Ja ilma laineid keela, et võitu ei saa sest; vii ise rahuranda ja tüüri targasti, meid sadamasse kanda las' tuuli armsasti! Viis: “Ma tahan jätta maha” (Valet will ich dir geben) Melchior Teschner, 1584-1635. Sõnad: Andreas Gryphtius, 1616-1664. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900. 189. SU SÕNA, ISSAND, KINDLAKS JÄÄB Su sõna, Issand, kindlaks jääb, kui maa ja taevas hukka läeb; see minu hinge ülendab ja südant ikka kosutab. Kui keegi mind ei rahusta ja hädas ei või trööstida, siis Sinu sõnast rõõmu saan ja selgelt Isa armu näen. Kui hingehäda muret teeb ja ahastuses süda keeb, siis, Issand, Sa mind rõõmustad ja sõnaga mind kinnitad. Kui surm mind tuleb kutsuma ja tuleb maisest lahkuda, siis Sinu sõna valguses ma lahkuda võin rahu sees. Viisil: “Sind, Issand Jumal, kiidame” Claude Goudimel, arvatavasti 1510-1572. Sõnad: Jakob Jalajas, 1869-1957. 190. TÄNU, KIITUST, ISSAND, SULLE TOOME Tänu, kiitust, Issand, Sulle toome kalli elusõna eest! Usujulgust ikka veel me saame Sinu sõna kuulmisest. Isa armumõtteid sõnas näeme, sakramendis jõudu, väge saame, teele nõnda asume, Jeesust saatjaks palume. Viis: “Ühte asja ihkan üle kõige” (Herr und Aeltster deiner Kreuzgemeine) Barby. Art. Sõnad: Arnold Häusler, *1871. 191. VALGUS KOIDAB, VALGUS PAISTAB Valgus koidab, valgus paistab, sõnavalgus tõusnud meil! Miks siis pimedus veel võtab võimust meie eluteil? Eks ju ole aeg nüüd tulla, Päästja armus kindel olla? Piibel, elusõna Isalt, kostab meile tões ja väes – tungib meisse, ehk küll visalt ilm meid hoiab oma käes. Piibli sõna võtke kuulda, Isa armus kindlaks saada! Ei meil ole elu loota ilma Piibli sõnata! Ei me või siin Jeesust leida ilma sõna kuulmata. Tulge, vennad, kuulge, õed: Piibli sõnas vaimuväed! Kosutuseks rammu, väge otsi Piibli sõna seest! Olgu võitlus siis kui äge, võit sul selle sõna väest. Kuule sõna siis, kõik rahvas, võitlema siin ole vahvas! Viis: “Jumal, vägev valitseja” (Unser Herrscher, unser König) Joachim Neander, 1650-1680. Sõnad: Karl Wöhrmann, 1864-1925. 192. ÕNN, KELLEL JEESUS ARMAS Õnn, kellel Jeesus armas ja Tema sõna ka! Ei seda võida ilmas ei kurat põrguga. Kus Jeesus iial elab, Ta võidab võimuses. Kes Talle usus loodab, sel tõesti elu käes. Kui sadamast sa eksind maailma mere peal, kui vaevatud ja väsind sa tuulest, tormist seal: vaat', siin on Jeesu sõna, see õiget teed sind viib küll igavesse randa ja rahupaika siit. Kui väsind ristivaevast sa tahad nõrkeda, siis Isa sõnast taevast võid jälle kosuda. See kinnitab su rammu ja jahutab su meelt; kui sa ka väsind ammu, saad jõudu ülevalt. Kui eksid sinna-tänna, et ilm sind seganud, siis juhatab sind sõna, mis Isast ilmutud. Ta on see õige valgus, mis juhib eksijaid, see kallis taeva selgus, mis saadab pimedaid. Kui kuri vaim sind kiusab, teeb vaeva patuga, ja hukutada püüab, et võitled surmaga, siis Isa sõna olgu su kepp ja sinu sau! Ta sulle troostiks tulgu, siis näed sa Isa au. Oh Jeesus, armust anna, et oleks kallis mul Su õndsakstegev sõna, siis truuks jään mina Sull'. Tee, et Su sõna hoian heas, kaunis südames, siis hädaski ma kannan Sul vilja kannates. Viis: “Ma tahan jätta maha” (Valet will ich dir geben) Melchior Teschner, 1584-1635. Sõnad: Anna Sophia, Hessen-Darmstadt'i maakrahvinna, 1638-1683.