348. Ei Jumal neid või jätta 349. Jumal, vägev valitseja 350. Kes Jumalat nii laseb teha 351. Kord enne ma ei teadnud 352. Kui poleks Jumal meiega 353. Kõik sündku ikka nõnda mul 354. Kõik teeb hästi Jumal 355. Ligidal on Jumal 356. Ma tõstan silmad ülesse 357. Miks kui pagan, inimene 358. Mis Jumal teeb, on ikka hea 359. Mis see on, mis jõudu annab 360. Mu Jumal, kuis nii varjul oled 361. On õiged vaid teed, mis juhatab Ta 362. Üksainus samm sa astu 348. EI JUMAL NEID VÕI JÄTTA Ei Jumal neid või jätta, kes Talle loodavad, kõik viha, vaen ja häda neil õnneks tulevad! Ta kaitseb oma rahvast, neid viimaks ülendab, et neile kasu kõigest küll siin ja taevas saab. Sest tahan appi hüüda ma oma Jumalat, Ta poole kindlalt hoida, kui hädad vaevavad, ning paluda ka Teda, et annaks kannatust; Ta vaigistab mu häda ja pöörab ahastust. Ma olen omaks võtnud Ta kõigest südamest; sest Ta on elu jätnud mu vaese põrmu eest, et päästetud ma saaksin süüst, piinast igavest. Kust maa pealt leida võiksin ma nii suurt armastust? Mu kohus on Sind kiita nii suure armu eest, end Sinu omaks heita siitsaadik südamest. Mis m'uga võtad ette, nii olen rahul ma, ma annan kõik Su kätte: tee, kuidas tunned Sa! Viis: "Kein hat Gott uns verlassen" Sõnad: Burkhard Grossmann, +1637. Tõlge: Friedrich Hasselblatt, 1815-1870. 349. JUMAL, VÄGEV VALITSEJA Jumal, vägev valitseja, meie kõige ülem hea. Sinu nimi suur ja püha, mis meil tarvis, Sina tead. Vägev, suur ja armuline oled, Jumal igavene! Vähe neid on meie ajal, kes Sind taga nõuavad ja kes Sinu armu najal elu tee peal kõnnivad. Laste suud Sind tunnistavad, Sinu kiitust kuulutavad. Kallis on Su püha nimi meile, Sinu rahvale. Selles nimes peitub ime õnnistuseks kõigile. Maa ja taevas hüüdvad Sulle: kiitus olgu Jumalale! Issand, vägev valitseja, kallis oled minule. Kindlas usus, halastaja, annan end Su hoolele, et mu vaim, mu hing ja ihu saaksid maitsta Sinu rahu. Sõnad ja viis: "Unser Herrscher, unser König" Joachim Neander, 1650-1680. 350. KES JUMALAT NII LASEB TEHA Kes Jumalat nii laseb teha, kui Tema tunneb ülevalt, ei Jumal temast ära lähe, ehk temal küll on häda käes; siis sina usku tunnistad, kui hädas usud Jumalat. Mis on sul suurest murest abi? Mis kasu annab kurvastus? Sa läed küll vanaks mure läbi, ei lõpe sinu viletsus. Kui sina liialt muretsed, siis oma vaeva kasvatad. Kõik olgu nii kui Jumal tahab, kes kõige asja tegija; kuis Tema sinu osa jagab, nii pead sa rahul olema. Küll Jumal teab nii selgesti, mis tuleb tarvis kõigile. See Jumal, kes meid kurvastanud, võib peagi anda rõõmu ka, kui muretund on mööda läinud, siis tuleb Tema abiga: kust veel su meel ei mõtlegi, sealt tuleb abi sinule. Siis viimaks head nõu kuulda võta: tee tööd ja palu Jumalat! Ja lauldes Talle au sa anna ka siis, kui kurja kannatad. Kes Jumalast ei tagane, ei Jumal seda unusta. Sõnad ja viis: "Wer nur den lieben Gott läßt walten" Georg Neumark, 1621-1681. 351. KORD ENNE MA EI TEADNUD Kord enne ma ei teadnud veel koduteed, ei enda hinges kandnud ma kevadet. Ma nägin kuristikku seal lagedal ja enda ümber haudu nii ligidal. Nüüd ühte teed ma tunnen, mis taeva läeb. Seepärast rõõmus olen: silm kallast näeb. Nüüd enam ma ei karda, ei kohku ka. Kuid, Jumal, võta kuulda mu palvet Sa: Mind Poja läbi aita ja juhata, mind igal ajal saada ja hoia ka. Siis ühte teed ma tunnen, mis taeva läeb. Siis ikka rõõmus olen: silm kallast näeb. Viis: "Oh võta mind, mu Jumal" (So nimm denn meine Hände) Friedrich Silcher, 1789-1860. Sõnad: Aleksander Abel, 1905-1971. 352. KUI POLEKS JUMAL MEIEGA "Kui poleks Jumal meiega", nii öelgu vaga sugu, "kui poleks Jumal meiega, meil hukas oleks lugu, sest meie hulk on väikene ja halvaks peetud koguni neist pealekippujatest!" Nad vihkavad meid kõigest väest. Kui Jumal poleks keelnud, nad oleksid ju ammu tõest meid hoopis ära neelnud; ju oleksime kadunud kõik, nagu vette vajunud, meist jälge enam poleks. Meid Jumal, - tänu Temale! - Ei andnud saagiks neile; kui püüdja paelast linnuke, nii pääsesime jälle; köis katki, vabad oleme! Veel edaspidi aitku see, kes maa ja taeva Looja! Viis: "Nüüd ristirahvas, laula sa" (Nun freut euch, lieben Christen g'mein) Saksa rahvalaul XV sajandist. Martin Luther, 1483-1546. Sõnad: Martin Luther, 1483-1546. Tõlge: Paul Roderich Bidder, 1850-1908. 353. KÕIK SÜNDKU IKKA NÕNDA MUL Kõik sündku ikka nõnda mul kui Jumal tahab taevast, Ta tahtmine on õige küll, Ta päästab kõigest vaevast. Kui usume ja loodame siin Tema peale kindlalt, siis avitab ja kinnitab, ei karista meid liialt. Mu kinnitus, rõõm, lootus ka on Issand Jumal ise; sest tahan kannatusega heal meelel kanda risti! Mis tahab Ta, peab sündima; Ta viimaks kuulda võtab, kui hüüame ja palume, Ta ikka appi tõttab. Seepärast tahan julgesti maailmast ära minna, kui Jeesus võtab heldesti siit ära viia sinna mu hingekest, kus igavest ta jääb ka Tema hooleks. Sest patusüü ja surmagi Ta võitnud on mu õnneks. Mu armas Õnnistegija, mind tiiva alla võta, kui kurat tuleb kiusama, siis mulle appi tõtta! Ma palun Sind, oh aita mind, mu Jumal, kõiges vaevas! Ilm otsa saab, Su sõna jääb. Mu elu olgu taevas! Viis: "Was mein Gott will, das g'schen allzeit" (Il me suffit de tous mes maulx) Claudin de Sermisy, 1490-1562. Sõnad: Albrecht (vanem), Preisi hertsog, 1490-1568. 354. KÕIK TEEB HÄSTI JUMAL Kõik teeb hästi Jumal, omaks annan Temal ennast igavest. Tema olen olnud, enne kui ma tulnud emaihu seest. Ta on ka hea meelega, mis mul tarvis maa peal, andnud, mu eest muret kandnud. Kõik teeb hästi Jumal, annab, mis on iial hea ja tarvis mul; Tema ka mind hoiab, katab, rohkelt toidab igal päeval küll. Siis kui surm ja ristikoorm palju häda peale tõstab, iga kord mind päästab. Kõik teeb hästi Jumal! Anna kiitust Temal, kui on häda käes. Kui sul viletsusi ja ka ahastusi, Ta on abimees. Vaod sa küll ehk merre ka, Jumal sealtki päästa võtab, sulle appi tõttab. Kõik teeb hästi Jumal, härras süda Temal on su häda sees; kui sa mõttes kahtled, häda sees ka võitled, seisab Ta su ees: annab küll siis võidu sul, et nii häda alla vajub, kui suits tuules hajub. Kõik teeb hästi Jumal, rammu rammutumal annab järjesti. Kas on tühja lootnud, kes Ta käest on ootnud abi kindlasti? Häda sa kõik unusta, aga kannata veel vähe, Jumal võib kõik teha. Kõik teeb hästi Jumal, elu jõetumal annab surma sees. Möödub sinu valu; kui siin lõpeb elu, taeva rõõm on ees. Tõde see, mis usume: mulla põrm, mis haua süles, tõuseb kord veel üles. Viis: "Jeesus, rõõmustaja", (Jesu, meine Freude) Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Ernst Stockmann, 1634-1712. 355. LIGIDAL ON JUMAL Ligidal on Jumal! Teda kummardagem, Tema ette palves tulgem! Meie keskel Jumal! Vaikselt süda seisku, Tema ees end alandagu. Tunnista, austa ka Tema nime kiites, silmi maha heites. Ligidal on Jumal! Keerubidki kiitvad, seeravid ka maha heitvad. Püha, püha, püha! Inglikoorid laulvad, au ja kiitust Talle andvad. Armuga kuule Sa, Issand, meie hääli, Sinu rahva keeli! Minu sisse tule, Vaim, ja tee mind pühaks, Taevaisa pühaks kojaks. Ei Sa ole kaugel! Armu anna mulle, südame siis annan Sulle! Valvates, paludes hing Sind tunda saagu ja Sind kummardagu! A. Viis: "Imeline Issand" (Wunderbarer König I) Joachim Neander, 1650-1680. B. Viis: "Imeline Issand" (Wunderbarer König II) Müller, *1683. Sõnad: Gerhard Tersteegen, 1697-1769. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900. 356. MA TÕSTAN SILMAD ÜLESSE Ma tõstan silmad ülesse ja vaatan sinna mäele, kust tuleb oma abiga mind vägev Jumal trööstima. Mu abi tuleb Isa käest, kes taeva, maa lõi suurest väest, kes hoiab meid ja kaitseb veel, kel kõige vastu armumeel. Sul õiget rada näitab Ta, kus sinu jalg ei komista; Ta peale looda iga tund, Ta valvas silm ei tunne und. Truu Iisraeli kaitseja - ei maga ega uinu Ta, ei tüdi, väsi igavest, sul hoides ihu, hingekest. Küll Isa armu varju all sul pelgupaik on saadaval, kust eemale jääb õnnetus, kus asub üksnes õnnistus. Jehoova varjul ilmaring, Ta hoiul elab sinu hing; Jehoova kaitseb kurja eest ja päästab iga häda seest. Jehoova nüüd ja igavest sul hoidku sissetulemist ja väljaminemist, et sa võid olla üsna mureta. Viis: "Sind, Issand Jumal, kiidame" (Herr Gott, dich loben alle wir) Hilisaegne kirikuviis. Claude Goudimel, arvatavasti 1510-1572. Sõnad: Cornelius Becker, 1561-1604. Tõlge: Anton Jürgenstein, 1861-1932. 357. MIKS KUI PAGAN, INIMENE Miks kui pagan, inimene, häda sees homse eest oled mureline? Mis sind raske mure aitab? Jumal see vaiksesti sind, kui nälg on, toidab. Jumal sulle elu andnud, ihu sa hingega oled Temalt saanud. Ei Ta sind või jätta jälle aitmata, siis kui sa loodad Tema peale, Ära kaeba oma häda: "Mis ma söön? Mis ma joon?" Jumal saadab seda! Ihule Ta toidust annab, ja mis veel tarvis teal, see eest muret kannab. Kas on linnukesel muret, kust ta saab, mis ta sööb? Kas ta nälga sureb? Tema loodab Looja peale, hüppab seal oksa peal, rõõmsalt tõstab hääle. Meil on õiget usku vaja! Oleks see meie käes, võiksime kõik saada. Jumalast, kes kinni hakkab, ei jää ta abita, rahus valvab, magab. Kes siin õigust taga nõuab, ülemaks, kallimaks armuriiki peab, sellel Jumal süüa annab, juua ka keelmata, ta eest hoolt ka kannab. Viis: "Miks mu süda ennast vaevab" (Warum sollt' ich mich denn grämen) Johann Georg Ebeling, 1637-1676. Sõnad: Laurentius Laurenti, 1660-1722. 358. MIS JUMAL TEEB, ON IKKA HEA Mis Jumal teeb, on ikka hea, Ta tahtmine on õige. Ma võin nüüd jääda rahule, kõik annan Tema hoolde. Mu Jumalal on väge küll, Ta armastus mind hoiab. Ta tehku mis Ta tahab! Mis Jumal teeb, on ikka hea, Ta minu elu valgus. Ei soovi kurja minule, on mõõtmatu Ta heldus. Nii kurbuses ja rõõmudes kõik saavad näha seda, kui ustav on Ta süda. Mis Jumal teeb, on ikka hea, see lootus ei tee häbi. Kui tuleb minna eluteel ka murest, surmast läbi, mind heldesti ja kindlasti mu Isa süles kannab. Ta andku mis Ta annab! Viis: "Was Gott tut, das ist wohlgetan!" Severus Gastorius, 1646-1682. Sõnad: Samuel Rodigast, 1649-1708. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900. 359. MIS SEE ON, MIS JÕUDU ANNAB Mis see on, mis jõudu annab mulle eluraskustes? Mis mind tõstab ja mind kannab, et ei nõrke kurbuses? Mis mind trööstib iga päev, et ei murraks mind mu vaev, ja toob vaikselt rõõmu mulle, kõigest rõõmust hüljatule? See on usk mu Jumalasse, lootus Tema armule. Tema kätte vägevasse annan iseenese. Ja kui kannan alandust, usk mul jagab lohutust. Tean, et mulle kasuks tuleb, kui hing kannatustes põleb. Ja kui maisest elust aitab usk mind läbi sammuda, siis ka surmatunnil näitab oma väge üles ta. Õnnis on mu hinge lend, kui ta ihust vabanend - taeva avaruste poole, andes enda Isa hoolde. Viis: "Minu hing, oh ole rõõmus" (Freu' dich sehr, o meine Seele / Ainsi que la biche ree) Louis Bourgeois, arvatavasti 1500-1561. "Trente Quatre Pseaumes de David", Genf, 1551. Sõnad: Elsa Hansson 360. MU JUMAL, KUIS NII VARJUL OLED Mu Jumal, kus nii varjul oled, kuis imelised on Su teed! Mis kasu saadavad kõik mured; veel enne mind Sa muretsed! Mu Jumal, Isa, saada mind, et risti allgi kiidan Sind! Kes võib küll Sinu mõtteid mõista? Kõik nõu ja tarkus üksnes Sul: Sa mitu tuhat teed võid leida, kus ühtki pole leida mul. Mu Jumal, Isa, saada mind, et rist allgi kiidan Sind! Oh Jumal, Sinu pühi mõtteid ei jõua mõista ükski meel! Sest pühitse mu ettevõtteid, mind saada käima õigel teel! Mu Jumal, Isa, saada mind, et risti allgi kiidan Sind! Ma tahan Sulle, Issand, anda end kõige ihu, hingega. Ma veeretan, mis ei või kanda, Su armu peale kartmata. Mu Jumal, Isa, saada mind, et risti allgi kiidan Sind! Oh aita, et ei Sinust lahku ma ristis, rõõmus iialgi. Su arm ja heldus seda tehku, mis õndsuseks mu hingele! Mu Jumal, Isa, saada mind, et risti allgi kiidan Sind! Viis: "Kes Jumalat nii laseb teha" (Wer nur den lieben Gott läßt walten) Georg Neumark, 1621-1681. Sõnad: Salomo Franck, 1659-1725. Tõlge: Friedrich Wilhelm Ederberg, 1859-1939. 361. ON ÕIGED VAID TEED, MIS JUHATAB TA On õiged vaid teed, mis juhatab Ta, ja läheme me, vaid kuhu viib Ta. Kuis juhib meid Tema, mis tulema peab, vaid Tema teab seda, kõik juhatab Ta! Kui kõik, mis on halb kord ähvardab meid, ei kahelda või, sest usk leiab teid. Ja kurjuse käsi ei võidule saa. Usk iial ei väsi, kõik juhatab Ta! Kõik maine, mis siin, see kiiresti kaob; usk püsima jääb, kui ära kõik vaob. Vaid Sinuga, Issand, vaid Sinuga ma! Nii on ja jääb. Aamen! Kõik juhatab Ta! Viis: Georg Friedrich Händel, 1685-1759. Sõnade tõlge: tundmatu autor. 362. ÜKSAINUS SAMM SA ASTU Üksainus samm sa astu, ja Jumal kaasas sul… Ta heldus helgib vastu sul elurännakul. Kui teed nii tihti viivad sind läbi tormidest, siis kõrge kaitsja tiivad on varjuks kõige eest! Üksainus sõna ütle - ja Jumal ligineb… Üht tolmukübet vaatle - ja Jumal kõneleb. Ta halastus ja truudus, Ta abi, armastus on elu viimne suurus ja Sinu õnnistus! Üksainus ususäde - ja hing lööb särama… Ses säras peitub tõde, uus tee, uus lootusmaa, kus kaob kõik maine vale, rist tundub kergena, ja ainult Jumalale sa kuulud kõigega! Viis: "Ma tahan jätta maha" (Valet will ich dir geben) Melchior Teschner, 1584-1635. Sõnad: Hugo Voldemar Pärno (Pärn), 1903-1984.