146. Jalg, siin tasasemalt astu 147. Lahkunu mälestus kalmule kutsub 148. Rändaja, jää seisatama 149. Üks kalmuküngas armas 146. JALG, SIIN TASASEMALT ASTU Jalg, siin tasasemalt astu, samm sul olgu alandlik; hauad paistavad siin vastu, kurbi künkaid rida pikk. Uhke sõna, huultelt haju, valjud kõned, vaikige; süda, mõtetesse vaju, paik on püha, tõsine. Kas sul teada, kuhu minna, kui kõik päevad lõppenud? Ainult Jeesus viib su sinna, kus kõik nutud nutetud. Viis: “Võitle hästi, kui sind armsast” (Ringe recht, wenn Gottes Gnade) Böömimaa vennad, Herrnhut, 1737. Sõnad: Hugo Viktor Karl Wühner, 1877-1932. 147. LAHKUNU MÄLESTUS KALMULE KUTSUB Lahkunu mälestus kalmule kutsub maisete murede võitluse ööl. Päeval ja õhtul, kui päike ju kustub, südamest palvetan Tema ees veel, südamest palvetan Tema ees veel: "Lase, oh Issand, tal magada rahus mulla all väsinud ränduri und. Ärata uinuja unest siis üles, kui saabub kõigile hommikutund, kui saabub kõigile hommikutund!" Viis: “Tähtede taga” Franz Wilhelm Abt, 1819-1885. Sõnad: tundmatu autor. 148. RÄNDAJA, JÄÄ SEISATAMA Rändaja, jää seisatama vaiksel surnuaial nüüd; mõtle, et ei kaugemale jõua siit su maine püüd. Kui sa väsid päeva lõpul, murdud elu viimsel õhtul, siis sind katab kurblik kalm, puhkepaigaks haud saab külm. Need, kes enne meid on eland, juba mullas magavad, aga mälestused jäänud meil' neist kallid, elavad. Mööda nende elumured, mööda rõõmud, kannatused. Ära käidud siinne tee - okkaline, tuuline. Siia rahuaeda maetud abikaasa, õde, vend. Siia mullarüppe toodud isa, ema, tütar, poeg. Nende südametes haavad kaua, kaua valutavad, kes jäid armsaid leinama murelise meelega. Puhake siis hauavilus igavese koiduni. Vägev Jumal uues elus äratab teid viimati. Raske oli lahkumine, siiski jällenägemine ühendab meid Isaga seal, kus jäädav kodumaa. Viis: “Jeesus, surma äravõitja” (Jesu, meines Lebens Leben) Wolfgang Wesznitzer, 1617-1685. Sõnad: Aleksander Johannes Abel, 1905-1971. 149. ÜKS KALMUKÜNGAS ARMAS Üks kalmuküngas armas mul seisab silme ees, kus külmas hauahõlmas põrm puhkab elutööst. Sealt üle künka kurva silm õnnist kodu näeb, kus valust vaba süda nüüd Isal tänu toob. Nüüd räägi, süda vaba: sind kannab kodupind; sa valust juttu aja, mis tundis vaene rind. Sind varjab Isa käsi ja elu tervitab. Su vaikse haua peale viin tänupisaraid. Viis: "Ma tahan jätta maha" (Valet will ich dir geben) Melchior Teschner, 1584-1635. Sõnad: Jaan Lattik, 1878-1967.