334. Ainult päev 335. Ei lahku mina Sinust 336. Elu on kui meri 337. Hällist hauani 338. Jeesus, Sinu juurde jääda 339. Kalla, kallis Isa käsi 340. Kui mind vaevab raske mure 341. Kui südant piinab valu 342. Mis vaevab sinu südant 343. Mu päev, mis aland, on nii pime 344. Oh võta mind, mu Jumal 345. Oota, hing, oh oota 346. Su ette Isa, tulen ma 347. Tugevad on Jeesu käed 334. AINULT PÄEV Ainult päev see lohutuseks mulle: sammu haaval möödub elutee. Isa taevas valvab kõige üle, julgeks teeb see lapse südame. Tean, et mulle minu Isa mõtleb, iga päev nii oma osa saab, kas mu teel mind rõõm või mure ootab, õnn või valu käe mul ulatab. Tema mulle ise tahab anda igal hetkel uue armu ka. Tahab kõik mu päevakoormad kanda, aidata ja kõiges juhtida. Mind kui varandust Ta valvab, hoiab, omandust, mis kallilt ostnud Ta. Nii kui päevi Tema armust kingib, nii Ta jõudu nendeks jagab ka. Julgena võin alata nüüd päeva Sinu tõotusi siin uskudes. Kui ma vaid ei põlgaks valus, vaevas lohutust, mis Sinu sõna sees! Nii ma olla võin Su armuhõlmas, tulgu siis, mis tulla lubad Sa! Silmapilgu elan siin maailmas - ja siis algab hommik rahumaal! Viis: "Blott en dag, ett ögonblick i sänder" Oskar Ahnfelt, 1813-1882. Sõnad: Lina Sandell-Berg, 1832-1903. Tõlge: Eduard Salumäe, 1919-1985. 335. EI LAHKU MINA SINUST Ei lahku mina Sinust, mu ainsast Jumalast, sest Sa ei lahku minust, vaid hoiad vägevast mind ikka hoolega; Su silmad mu peal vaatvad, Su käed mind kindlalt saatvad, Sa aitad armuga. Kui pöörab ära minult maailma helde meel, siis leian armu Sinult, oh Issand, ikka veel! Sa aitad häda seest, Sa päästad patu häbist, Sa aitad tõvest, vangist ja hoiad surma eest. Su peale mina loodan, kui häda, vaev on käes, ma Sinult abi ootan, mu Jumal, abimees! End ihu, hingega ma annan Sinu kätte; kõik mis ma võtan ette, Su hooleks jätan ma. Ei Sina taha seda, mis mulle kahju teeb, ka siis, kui tuleb häda, Su isasilm mind näeb; sest Poja andsid Sa, kes patu ära võitnud, mu ihu, hinge toitnud. Sind tahan tänada! Kui ilm ka hukka läheb kõik oma iluga, kui au ja rikkus lõpeb, mis nõuti himuga, siis on mul ikka veel üks parem ase teada, kus julgesti võin jääda: Jeesuse juurde seal! Ehk ma küll siin näen vaeva ja häda ilma peal, saan ükskord siiski taeva, kui Jeesu armu hääl mind kutsub heldesti, siit käsib ära minna ja taeva tulla sinna, kus jään siis järjesti. Suur Isa, taeva Looja, kõik head on meile teind ja andnud oma Poja, kes armust surma läind; ja see on Vaimu nõu, et meile usku anda, meid viimaks taeva kanda: sest Jumalale au! Viis: "Von Gott will ich nicht lassen" Prantsuse rahvaviis, XVI sajand "Christliche und Tröstliche Tischgesänge", Erfurt, 1573; Heinrich Schütz, 1585-1672. Sõnad: Ludwig Heimbold, 1532-1598. 336. ELU ON KUI MERI Elu on kui meri, mis mul hirmu teeb, kui ta laine hari vahutab ja keeb. Kust ma troosti leian, kui hing rahutu? Keda appi hüüan, olles õnnetu? Sinu poole üles, Isa, vaatan ma; kannatuse tules avitad mind Sa. Kui Sind appi hüüan, olles õnnetu, Sinult troosti leian, kui hing rahutu. Sinu läbi läheb valgeks mureorg, julgus mulle tuleb, kui ma olen arg. Sinuga ei karda mina mureööd, Sinuga ei kurda, käies rasket teed. Õnnista mu elu, õnnista mu tööd! Vaigista mu valu, valgusta mu teed! Käest mul kinni võta ja mind taluta, ära iial jäta Sa mind üksinda! Viis: Ivar-Jaak Salumäe, 1945- Sõnad: Georg Kiviste, 1866-1941. 337. HÄLLIST HAUANI Hällist hauani mine julgesti! Põrmulaps saab koduraale, igavese elu maale, saatjaks taevane helde Karjane. Hällist hauani, viimse õhtuni juhib Jeesus elusõudu, jõuetule annab jõudu, oma tallekest kaitseb kurja eest. Hällist hauani looda alati! Ristikandjat Jeesus aitab, valuöödel valgust näitab, pühib silmavee - troost ja õnn on see. A. Viis: "Hinge peiuke", (Seelenbräutigam) Adam Drese, 1620-1701. B. Viis: "Hällist hauani" Johann Tamverk, 1906-1988. Sõnad: Valdeko Saksen, 1902-1967. 338. JEESUS, SINU JUURDE JÄÄDA Jeesus, Sinu juurde jääda tahan kõige hingega, ei mind Sinust lahutada suuda see maailmamaa. Sinu elu saab mu eluks, sõna Sinu pühast suust, nagu kobaraile iluks värske vool saab viinapuust. Kes mul isandaks võiks saada nagu Jeesus, kuna Ta mind on surmast lunastada võtnud oma verega? Kes mu eest on elu andnud, - ei Tast lahku iialgi. Talle hing on truudust vandund, truudust kuni surmani! Jah, Su juurde tahan jääda, Issand, rõõmu, valu sees, et Sind tohiks ülendada kord ka Sinu järje ees. Sinu tahtmist tahan täita; käsid siit ka lahkuda, ei sel raske hinge heita, kes on eland Sinuga. Jää Sa ikka minu juurde, Isand, - veereb päevake, võtab peale õhtu tuule öö mind oma varjusse. Ja kui kustub silma selgus, valgusta mu vaimu Sa! Et mu hinge helgib valgus, milles koidab kodumaa! Viis: "Armas Jeesus, armastaja" (O du Liebe, meiner Liebe) Adam Drese, 1620-1701. Sõnad: Carl Johann Philipp Spitta, 1801-1859. Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923. 339. KALLA, KALLIS ISA KÄSI Kalla, kallis Isa käsi, rahu minu südame! Anna, et Su laps ei väsi palvetamast iiale! Õnnista mind eluvaevas, hoia kõige kurja eest, olgu ikka lahti taevas, kus näen Isa vaimus, tões! Luba mind Su ligi tulla, armas taeva Kuningas, et Su Poja risti alla elukoorma panna saaks! Seal on lepitust, on õnne, seal jääb süda rahule. Ei seal enam vaeva tunne, kes on leidnud elutee. Saagu mulle lepitajaks, Lunastaja, Sinu rist, minu valu vaigistajaks Sinu käsi, Jeesus Krist! Kas ma väsin õhtul hilja, murdun päise päeva aal - surres maitsen eluvilja Lunastaja risti all. A. Viis: Arvatavasti Franz Wilhelm Abt, 1819-1885. B. Viis: August Topmann 1882-1968. Sõnad: Jaan Lattik, 1878-1967. (Originaalsed sõnad arvatavasti Fanny Jane Crosby, 1820-1915.) 340. KUI MIND VAEVAB RASKE MURE Kui mind vaevab raske mure, mulle meelde tuleta, et Sa kutsud enda juurde neid, kes käivad koormaga. Jeesus, mulle julgust anna sõnale kõik lootus panna: "Kes siin külvab silmavees, lõigata saab hõisates!" Õhtusse kui jõudma hakkab minu maine elupäev, väsind silmis valgus kustub, tormis murdub elulaev, siis mu kõrval, Jeesus, seisa, aita viimne võitlus võita, lõpuni et kindlaks jään, võidukrooni kätte saan. Viis: "Jeesus, surma äravõitja" (Jesu, meines Lebens Leben) Wolfgang Wesznitzer, 1617-1685. Sõnad: Johannse Neuherz, 1653-1737. Tõlge: Eduard Salumäe, 1919-1985. 341. KUI SÜDANT PIINAB VALU Kui südant piinab valu, siis heida põlvili ja Isa kätte elu sa usu täiesti! Kõik mured Tema ette siis kanna palveväes: nii iga valumõte sul kustub südames. Kui silmapiir nii pime ja vaim sul abita, siis Isa püha nime täis usku nimeta! Küll näed, et pilved jälle nii kiirelt mööduvad ja haige südamele siis inglid ilmuvad. Nii vaikseks jääb siis süda ja selgeks elutee; ka kõige suurem häda näib kerge sinule. Sind nagu tiivad tõstvad maailmast ülesse ja päiksekiired paistvad ka läbi silmavee. Siis puista süda välja nüüd oma Isale! Kui muresid ka palju, Ta leiab siiski tee. Eks hinge Looja oska sind kõiges trööstida ka siis, kui hing ei suuda kõik välja ütelda. A. Viis: "Mis vaevab sinu südant" (Befiel du deine Wege) Bartholomäus Gesius, arvatavasti 1560-1613. B. Viis: Franz Peter Schubert, 1797-1828. Sõnad: Aksel Kallas, 1890-1922. 342. MIS VAEVAB SINU SÜDANT Mis vaevab sinu südant, mis iial nõuad ka, Ta hoolde, kes me Issand, kõik julgelt usalda! Kes tuuli, pilvi, taevast, kõik hästi valitseb, küll see sind päästab vaevast ja su eest muretseb. Sa Isa abi oota, siis käsi hästi käib. Ta tööle usus vaata, su töö siis korda läeb. Ei aita liiad mured, ei päästa kurbuski: su Jumal palveid kuuleb ning aitab heldesti. Sul, armas Isa, teada, mis kahjuks tuleb meil; Su lastele kõik sead Sa, mis hea ja tarvis neil. Mis Sina ette võtad, kõik teed Sa vägevalt ja ustavalt Sa täidad, mis Sina alustand. Kõik võid Sa, Issand, teha, sest Sul on rohke nõu; Su töö on hästi näha, Su tee on selge au! Kes suudab vastu panna küll Sinu tahtele, kui abi tahad anda siin oma lastele! Mu hing, nüüd rõõmsalt looda ja oota julgesti: küll Jumal hauakoopast sind päästab heldesti. Kes kannatlikult ootab, sel tuleb abi tõest ja rõõmustama tõttab ju Issand armuväest. Oh jäta mured maha, mis südant vaevavad ja lahkuda ei taha, et väga kurvaks saad. Su kohus pole seada neid asju ilma peal. Küll Jumalal on teada, mis kasuks tuleb teal. Kõik Tema hooleks anna, Ta targasti kõik teeb; ja sa võid imeks panna, kuis kõik sul korda läeb! Küll mureorust läbi ja üle muremäest sind aitab imeabi, mis tuleb Tema käest. Ehk viibida võib tulles Ta oma abiga ja nagu ristitules ei mäletaks sind Ta, ei siiski sind Ta jäta, vaid usku katsub Ta, kas pead sa kinni seda ka hädas rõõmuga. Kui siiski Tema poole sa hoiad kindlasti, siis näed sa Tema armu, kui sa ei mõtlegi. Siis Tema heldelt päästab su raske koorma alt, mis üürikeseks kestab su kasuks ülevalt. Oh õnnis sina oled, sest kiites, tänades sa võimust saad ja tuled auehtes hiilates. Suur Jumal võidupalmid su kätte annab siis, su huultel kiituspsalmid; on lõppend kaebeviis. Jah, viimselt lõpetada me hädad võta veel. Meid tahab kinnitada Su helde isameel. Hoolt kannad meie pärast, et meie pääseme maailma tormist, kärast ja taeva jõuame. Viis: "Befiel du deine Wege" Bartholomäus Gesius, arvatavasti 1555-1613. Sõnad: Paul Gerhardt, 1607-1676. Tõlge: algteksti põhjal uuesti tõlkinud Toomas Jeremias Põld, 1920- 343. MU PÄEV, MIS ALAND, ON NII PIME Mu päev, mis aland, on nii pime, tal saatjaks mured mustemad, mu tulevik, see on nii tume, kus näen ka tormi tõusevat: kuid mul on Isa armutaevas, kes minu ligi kõiges vaevas. Mu Isa on ju omas Pojas mind igavesti armastand, ja aseme on Isa kojas mul omas armus valmistand: ei iial mind siis hirmutada või selle ilma suurim häda. Ma tohin Päästja rinna naale end najatada usuga, Ta jõuab valust ilumaale mind heldest armust juhata': Ta viib mind ikka õige teele ja kõrbeski ka värske veele. Ja tuleb uute tormidega mind ahastama elupiin, süü langeb kaljuraskusega mu vaese rinna peale siin: ka sealgi mul on Lepitaja, kes avab mulle rahumaja. Mu Issand, siis Su helde käega mind ristitormis toeta Sa. Mind aita oma armuväega et ma ta all ei komista, vaid usun: otse ristirajal arm lähendab mind isamajal'. Siis võin ma üksi imestada, kuis Sinu teed on armuteed, kuis Sina pöörad hingehäda ja kuivatad me silmaveed ja otse läbi ristivaeva meil avad oma armu taeva. Ei sellelt ilmalt abi oota ma taha, oh mu Karjane, Su peale tahan üksi loota: Sa viid ka läbi tormide mind sinna, kus on hingel ilu ja surma võitnud arm ja elu. Viis: "Ma kummardan Sind, Armuvägi" (Ich bete an dich, Macht der Liebe) Dimitri Bortjansky, 1751-1825. Sõnad: Martin Lipp, 1854-1923. (Luuletatud 1. märtsil 1923. a, 5 päeva enne operatsiooni, mille järel ta suri 8. märtsil). 344. OH VÕTA MIND, MU JUMAL Oh võta mind, mu Jumal, käe kõrvale, et tee mul jõuetumal läeks taevasse. Ei suuda üksi astu ma sammugi. Sest siruta mul vastu käed alati. Su armu sülle ase mul juhata, seal rõõmus, vaevas lase mind puhata. End sinna ära peita las oma last, kõik mure Su peal' heita nii ustavast'. Kui ma ei saagi aru Su armust veel. Sa viid mind läbi maru ka surmaööl. Sest võta mind, mu Jumal, käe kõrvale, siis tee mul jõuetumal läeb taevasse. Viis: "So nimm denn meine Hände" Friedrich Silcher, 1789-1860. Sõnad: Julie Katharina von Hausmann, 1826-1901. Tõlge: Anton Jürgenstein, 1861-1932. 345. OOTA, HING, OH OOTA Oota, hing, oh oota Issandat sa, Tema peale looda, Päästjaks sulle Ta. Öö kindlasti läeb sul koidule, talve järel tuleb kuldne kevade. Murede marus ja häda sees on sul varjuks Jumal, truu abimees. Oota, hing, oh oota Issandat sa, Tema peale looda, Päästjaks sulle Ta. Kui langeb kõik, sul on varjupaik, kangem kui su kaitsja pole laintekäik. Ta on ju Päästja su häda sees! Meidki, Issand, aita, truu abimees! Viis: "Harre, meine Seele, harre auf Gott" Henry Abraham Cesar Malan, 1787-1864. Sõnad: Johan Friedrich Raeder, 1815-1872. Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923. 346. SU ETTE, ISA, TULEN MA Su ette, Isa, tulen ma, mind patust ära põlga! Öös nutab süda üksinda eksimust ja võlga. Su armu siiski ootan veel, Sa patud andeks annad. Kui murdun tuules, langen teel, Sa mind koju kannad. Oh võta, Jeesus, ristiväes mult eksimust ja võlga. Vaim väsind maise rõõmu käes, ära Sa mind põlga. Viis: "Toi" Roman Toi, 1916- (koraal nr 13) Sõnad: Aleksander Johannes Abel, 1905-1971. 347. TUGEVAD ON JEESU KÄED Tugevad on Jeesu käed, need mind igavesti hoidvad, kui kõik sõbrad lahkuvad ja mind üksi maha jätvad, ei mu Jeesus lahku must - see on minu kindel troost. Mõistab hukka vaenlane - Kristus on mind õigeks mõistnud! Kiusab kuri kurjasti - Jeesus on ta ära võitnud! Tema kostab minu eest - see on minu kindel troost. Ei mind ükski vägi või Tema armust lahutada; Tema sõna räägib nii - kes võib sellel' vastu panna? Ei mu Jeesus lahku must - see on minu kindel troost! Viis: "Jumal, Sind me kiidame" (Grosser Gott, wir loben dich) "Katholisches Gesangbuch", 1774. Sõnad: Karl Bernhard Grave, 1763-1841. Tõlge: Johan Klaanman, 1858-1926.