175. Jeruusalemm, sa püha taevalinn 176. Nüüd tõuskem patu vaevast 177. Oh ärka, usklik rahvas 178. Veel on üks rahuaeg meil leida 179. "Ärgake!" nii vahid hüüdvad 175. JERUUSALEMM, SA PÜHA TAEVALINN Jeruusalemm, sa püha taevalinn, ma ootan valuga, et ma kord sinus kodu leiaksin; mu süda rahuta. Kõik ilmamaad ma jätan siis maha rõõmuga, kui armutiivul tõttan siit üles taeva ma. Küll kallis päev ja õnnis on see tund, kui ilmast lahkun ma: on hingel maiset maha jätta sund, las jääb ta rahuga. Ma ennast Jumalale siis annan kõigega ja üles, pärismaale, võin minna elama. Sa püha linn, sind teretab mu keel, uks mulle lahti tee! Ju ammust ajast igatsenud meel su rahu järele. Nüüd olen ma sind näinud ja rõõmust särab silm. Kõik halb on tühja läinud, mis mulle teinud ilm. Apostleid, märtreid, pühi vanemaid, Kristuse Kirikut, kes maa peal ristikoormat kanda said ja palju viletsust - neid näen, peas võidukroonid, ja valgeis riideis nad seal taevaliste hulgas kui tähed hiilgavad. Kui viimaks paradiisi jõuan ma mu maiselt vaevateelt, siis kuulutada tahan rõõmuga, mis saand ma Jeesuselt. Tal halleluuja laulan, kes on nii helde, truu ja hosianna hõiskab mu väsimatu suu. Ja rõõmu kõla, pasunate häält ja laulu helinat on igavesest ajast kuulda sealt, et taevad kõlavad. Kuis laulsid siiamaale kõik inglid südamest, nii meie: Jumalale au olgu igavest! Viis: "Jerusalem, du hochgebaute Stadt" Melchior Franck, arvatavasti 1573-1639. Sõnad: Johannes Matthäus Meyfart, 1590-1642. Tõlge: Carl Eduard Malm, 1837-1901. 176. NÜÜD TÕUSKEM PATU VAEVAST Nüüd tõuskem patu vaevast ja võtkem valvata, et Issand Kristus taevast ju ruttab tulema: Ta tahab kohut mõista ja aru pidada, kes Ta ees tahab seista, see võtku valvata. Ei või meid päästa raha, ei rikkus, kõrge meel, kõik see peab jääma maha, kui hing on keele peal. Ehk sinul küll on vara, suur au ja ilu ka, see kaob siin ruttu ära, kui sa pead surema. Meil Jumal oma sõna on andnud rohkesti: kes võtab talletada siin seda kindlasti, see elab uues elus ja usub südamest; see aga sureb valus, kes siin ei hooli sest. Sest õiget usku näita ja põle armu sees, siis võid sa abi leida, kui seisad kohtu ees. Sell' Jumal tasub ise, kel süda armust keeb, kes kindla usu sisse ka surmaski veel jääb. Viis: "Ma tahan jätta maha" (Valet will ich dir geben) Melchios Teschner, 1584-1635. Sõnad: Michael Frank, 1609-1667. 177. OH ÄRKA, USKLIK RAHVAS Oh ärka, usklik rahvas, ja lambid valmista, sest päevavalgus lõpmas, öö saabub kiiruga. Peig suure hulgaga nüüd sinu juurde ruttab, kesköö ju ilma katab, sest valva hoolega! Oh tõstke, targad neitsid, nüüd pilgud oodates. Näe taevas ingliseltsid ju laulvad hõisates. Uks lahti pärani ja pulmad valmistatud. Sa ole kaunistatud ja oota hoolsasti. Kes Jeesust armastanud, Ta vastu tõtake! Kes raskelt kannatanud, nüüd rahus hingake! Pruut krooni kannab nüüd, sest rõõmutunnid tulnud, kõik vaev on mööda läinud ja kõlab võiduhüüd. Käes hiilgvad võidupalmid ja valged riided ka; nüüd võidupüha salmid on kuulda lõpmata. Kuldkrooni ehte sees seal paradiisi saame ja väga rõõmustame me Talle trooni ees. Oh Jeesus, rõõmupäike, meil tõuse, tule Sa! Meil paista, armuläige, meid läbi valgusta! Kõik sõda lõpeta, sest rahu ihaldame siis peale võitlemise Su süles maitseda. Viis: "Ma südamest ja meelest" (Aus meines Herzens Grunde) Tundmatu helilooja, Eisleben, 1598. Sõnad: Laurentius Laurenti, 1660-1722. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900. 178. VEEL ON ÜKS RAHUAEG MEIL LEIDA Veel on üks rahuaeg meil leida, sest väsind süda rõõmusta! Oh ära meelt sa ära heida, kui päike sull' ei paista ka. Sa Isa Talle peale vaata, kes sind võib rahumaale saata. Nüüd pane koorem maha sa. Pea oled sõja lõpetanud, pea on su teekond otsa saanud, siis lähed rahus hingama. See rahu meile Isast antud, see rahu, mis on lõpmata. See juba siin meil osaks pandud, kui olime veel loomata. Kui Issand Jeesus hinge heitis, siis selle rahu meile võitis. Ta hääl, see kostab kaugele: "Kõik väsind hinged, vagad, kuulge ja viibimata siia tulge mu õndsa rahu rõõmusse!" Oh väsind hinged, siia tulge, kes rasket koormat kannate! Nüüd ärge enam nukrad olge, vaid jätke kurbus kaugele! Kes päeva palavat on kandnud, neil Jeesus ise troosti andnud: "Ma valmistan teil aseme!" Nad jätnud kõik maailmas maha, ehk kurat kiusata küll tahab, nad lähevad kõik julgesti! Siis rõõmuvihke saame kanda, sest nutukülvi lõikus käes. Meil rõõmu tahab Isa anda, kui seisame kõik Tema ees: siis häda kaugele peab jääma, ei surmgi kätte või meid saada; siis näeme Jeesust õndsuses. Ta kosutab meid eluveega ja pühib silmad helde käega; mis tõotanud, see sünnib tões! Ei nälga, janu ole näha, sest kosutuse aeg on käes! Ei päike või meil vaeva teha, me hoitud saame Jeesuses! Ta tahab meie juurde tulla ja ustavuse palgaks olla, au, troosti, päästet kinkida. Kõik surnuluud siis elu näevad, kui kätte jõudnud rahupäevad, kus töö ja vaev on tundmata. Viis: "Oh hinge sõber, õnnis olen" (Wie wohl ist mir, o Freund der Seelen) Johann Adam Hiller, 1728-1804. Sõnad: Johann Sigismund Knuth, 1700-1779. Tõlge: Friedrich Wilhelm Ederberg, 1859-1939. 179. "ÄRGAKE " NII VAHID HÜÜDVAD "Ärgake!" nii vahid hüüdvad ja linna kõrgest tornist laulvad: "Jeruusalemm, oh ärka sa!" Öisel tunnil valvur hüüab, ta kõiki äratada püüab: "Et tõuske, aeg on ärgata! Sest peig on tulemas, Ta teid ju ootamas. Halleluuja! Nüüd rutake ning tõtake, uks lahti taevapulmale." Vahid hüüdvad, Siion kuuleb, ta süda väga rõõmusteleb, ta ärkab, tõuseb rutuga; Issand tuleb taevast väes, kõik meelevald on Tema käes, Ta kirkus täidab ilmamaa. Oh õnnistatud aeg, et tuleb Isa Poeg! Hosianna! Me tuleme, Sind järgime - meid kutsud oma lauale. 3. Kiitust laulgu meie hääled, au, kiitust taevahulga keeled, et hüüdku kandled, pasunad! Väravaiks on kaksteist pärlit; Su trooni ümbritsevad inglid; seal pühad hulgad hõiskavad. Ei nähtud ole veel, ei tajuda või meel sellist rõõmu! Sest hõiskame ja laulame suurt halleluujat rõõmsasti! Viis: "Wachet auf, ruft uns die Stimme" Philipp Nicolai, 1556-1608. Sõnad: Philipp Nicolai, 1556-1608. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900.