248. Kui armsad, vägev Kuningas 249. Kõlage, kõlage, hüüdjad hääled 248. KUI ARMSAD, VÄGEV KUNINGAS Kui armsad, vägev Kuningas, Su hooned on, kus hiilgamas Su püha taevasära! Mu hing see järel januneb, Su õuesid ta ihaldab; ta muidu nõrkeb ära. Minu süda ja mu ihu hüüab ikka Sinu poole, igatseb Su armu hoolde. Lind saanud kätte aseme ja pesa leidnud pääsuke, kus paneb oma pojad. Su altarite juurde ta võib pesa teha rõõmuga; seal Sina teda hoiad. Väga õndsad on need kõik kes Sinu kojas aset saavad, alati Sind ülistavad. Oh Isa, võta vaadata mu peale, kuule armuga, kui ma Su poole hüüan. Mu palvet pane tähele, sest Sinu ainu Pojale ma au anda püüan: Tema riiki kasvatada, laiendada kõiges ilmas, seda üksi pean ma silmas. Üks päev Su püha palge ees, üksainus Sinu õuedes on parem kui muid tuhat. Ma ennemini tahaksin Su läve juures seista siin nii kaua, kui Sa lubad, kui et jääksin majadesse, kuhu sisse õelus asund, kust Su kartus ära kadund. Mu Jumal, päike oled Sa ja kilp; ei võta keelata Sa neile ühtki head, kes ilma laitmata Su ees Sind teenivad Su kartuses; Sa oma sõna pead. Väga õndsaks tuleb seda kiita, keda oma kotta tõotanud Sa vastu võtta. Viis: “Nüüd paistab meile kaunisti” (Wie schön leuchtet der Morgenstern) Esineb esmalt Wolf Köphel’i “Psalter’is”, Strassburg, 1538. Seade: Philipp Nicolai, 1556-1608. Sõnad: Paul Roderich Bidder, 1850-1908. 249. KÕLAGE, KÕLAGE, HÜÜDJAD HÄÄLED Kõlage, kõlage, hüüdjad hääled, võimsal väel! Looja suurust kuulutage, kes kõik kannab kaitsval käel. Meie hinged ühendage Temaga, kes ustav Karjane. Kõlage, kõlage! Ärka sa, ärka sa! une hõlmast, kogudus! Kella helin sulle hüüab: ristimärgis lunastus! Hinge äratada püüab tõusva usu uue lennuga: ärka sa, ärka sa! Kõlage, kõlage, hüüdjad hääled eluteel! Hingerõõmu kuulutage neile, kes on mures veel; leinakurbust leevendage taeva troosti tooge nutjaile. Kõlage, kõlage! Viis: “Edasi, edasi” (Fahre fort, fahre fort) tundmatu saksa helilooja, esineb esmalt Johann Anastasius Freylinghauseni, 1670-1739, “Neues Geistreiches Gesangbuch”, Halle, 1704. Sõnad: Adalbert Hugo Willigerode, 1816-1893.