98. Kustub päike, õhturahu hõljub üle pühamaa 99. Nüüd hingad Sa siin rahuga 100. Sa oled, Issand Jeesus Krist 98. KUSTUB PÄIKE,      ÕHTURAHU HÕLJUB ÜLE PÜHAMAA Kustub päike, õhturahu hõljub üle Pühamaa… Vaikse kaljuhaua vilus puhkab Õnnistegija. Inimhinge ülim vara kas nüüd kustub surmasuus? Maarjal mure, jüngreil kurbus - millal lõpeb ahastus? Läbi leina, surmahaua kõlab siiski elulaul. Varsti päike jälle koidab, surmavõitja tõuseb aul. Jeesus, minu hinge kalju, Sinust kinni hakkan ma! Ei siis surmaöögi mata, Sinus hea on uinuda! Viis: “Võitle hästi, kui sind armsast” (Ringe recht, wenn Gottes Gnade) Böömimaa vennad, Herrnhut, 1737. Sõnad: Valdeko Saksen, 1902-1967. 99. NÜÜD HINGAD SA SIIN RAHUGA Nüüd hingad Sa siin rahuga, mu Jeesus, haua süles; elu oma surmaga äratad mu hinges. Sind vaevati ja surmati, Sa minu elu Elu! Kaljuhauas uinubki õnnistuse kalju. Ma tean nüüd ka, et Issand, Sa mind hauda ei saa jätma. Miks mu süda asjata peaks siis hauda kartma? Haud mullegi on kambrike, kus mina rahus puhkan, sest et Sinu surma väes surma, haua võidan. Ei ihu kao, vaid mullaks saab ja magab haua rüpes, kuni kirgastatuna tõuseb hauast üles. Seepärast ma, mu Jeesus, ka Sind südamesse võtan; meeles seisku Sinu surm, kuni elu jätan. Viis: “Oh leinakem ja kaevakem” (O Traurigkeit, o Herzeleid) Sõnad: Salomo Franck (1685), 1659-1725. Tõlge:Otto Woldemar Ludwig Schultz, 1864-1929. 100. SA OLED, ISSAND JEESUS KRIST Sa oled, Issand Jeesus Krist nüüd hauas leidnud hingamist: las meid ka Sinus hingata, Su juures ikka elada! Meid, keda päästsid verega meid, nõtru, Issand, kinnita, meid pimeduses valgusta ja Isa juurde juhata! Sind täname, Sa ohvritall, et surid risti vaeva all. Oh anna, et Su surmapiin saaks elu ukseks meile siin! Viis: “Nüüd surnukeha matame” (Nun lasst uns den Leib begraben) Georg Rhau, 1488-1548. Sõnad: Georg Werner, 1589-1643. Tõlge: Otto Woldemar Ludwig Schultz, 1864-1929.