253. Koju, vaikse rahu poole 254. Ma olen võidu saanud 255. Ma rändamast nüüd tulen 256. Mu Jeesus, väsind olen 257. Mu tee on käidud, koju minna 258. Nüüd surnukeha matame 259. Peotäis ma mulda 260. Sa olid väike lapsuke 261. Tähtede taga 253. KOJU, VAIKSE RAHU POOLE Koju, vaikse rahu poole väsind süda soovib siin. Soovib ikka isamaale, kus on otsas oht ja piin. Kodumaal on kallis rahu, mis siin otsid asjata, tormid, tuuled ei seal puhu oma mässu, maruga. Kodumaa on Sinu juures, Jeesus Õnnistegija. Mindki Sa seal ristil surres lepitasid Isaga. Vennad, õed, siis kodu poole läki usurõõmuga. Lootkem ainult Jeesusele: koju talutab meid Ta! Viis: “Võitle hästi kui sind armsast” (Ringe recht, wenn Gottes Gnade) Böömimaa vennad, Herrnhut, 1737. Sõnad: Martin Lipp, 1854-1923. 254. MA OLEN VÕIDU SAANUD Ma olen võidu saanud ja jõudnud rahule. Arm on mind lunastanud, sest ärge leinake! Jah, armsad, kuivatada nüüd võtke pisarad. Mis võiks teid kurvastada? Ma pärin rahumaa! Siis valud, mured, minge, kõik, mis mind vaevanud! Rõõm täidab minu hinge, et olen päästetud. Ma maitsen tuhat ilu nüüd oma Looja ees. mul möödas vaev ja valu, mis mässab ilma sees. Kui võitjat asetage mind rahuvoodisse, sest taevast eluväge ma võitsin endale. Sain krooni igavese, mis haljas lõpmata, et Poja õigus ise mind võtnud ehtida. Arm mõneks ajaks andnud mind oli teitele. Arm mind nüüd ära kandnud, sest ärge kaevake! Mis Jumal andnud, seda on Ta ka ära viind. Sest kiitke üksi Teda, Ta on kõik hästi teind! Viis: “Ma tahan jätta maha” (Valet will ich die geben) Melchior Teschner, 1584-1635. Sõnad: Gottfried Wilhelm Sacer, 1635-1699. Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923. 255. MA RÄNDAMAST NÜÜD TULEN Ma rändamast nüüd tulen, mul käidud maine tee. Üht kõrget kutset kuulen, mis hüüab rahule. Sest reisikepi jätan – las jääb see puhkama. Ma vaikselt sinna ruttan, kus viimne kodumaa. Jää Jumalaga, kodu, mu rõõmu-, muremaa, su väravat ei iial nüüd enam ava ma, sest uue kodu värav on lahti minule, sealt läbi väsind ihu läeb viimaks rahusse. Täht, sütti haua üle, lill, kasva kalmule; muld, vaikne sügav süle sind võtku varjule! Head und sul viimses unes! Head teed sul viimsel teel! Ja meile leinas, mures jää, Rahu-Jumal, veel! Viis: “Oh Jeesus, Sinu valu” (O Haupt, voll Blut und Wunden / Salve caput cruentatum) Hans Leo Hassler, 1564-1612. Sõnad: 1. ja 3. salm, Hugo Voldemar Pärno (Pärn), 1903-1984. 2. salm, Elsa Hansson. 256. MU JEESUS, VÄSIND OLEN Mu Jeesus, väsind olen ja tahan hingata, Su palvele nüüd tulen: vii Sa mind magama! Nii mitmest künkast üle läks minu elutee, see tihti polnud sile, vaid umbne, vaevane. Nüüd väga väsind mina ja tahan hingata; mu Jeesus, tule Sina ja vii mind magama! Mu ihu mulla põue Su sülle hingeke, kus maru ega kõue ei puutu temasse. Viis: “Mu elu Kristus ise” (Christus, der ist mein Leben) Melchior Vulpius, arvatavasti 1560-1615. Sõnad: Carl Graul, 1814-1864. Tõlge: Paul Roderich Bidder, 1850-1908. 257. MU TEE ON KÄIDUD, KOJU MINNA Mu tee on käidud, koju minna nüüd laske väsind rändaja, siit võõrsilt laske saada sinna mind, kus mu õige kodumaa: kus minu valud vaikivad ja kuivand silmapisarad. Seal pärin püha isamaja, mis vereohvril valmistand Krist Jeesus, minu Lunastaja, kui Kolgatal ta kustutand mu võla – kui ta surnud seal on suures valus risti peal. Ta risti ette kummardanud ma olen oma okasteel, nüüd armujõud mind ülendanud ja surmast viinud ellu veel: seepärast laske lahkuda mind sinna, kus mu kodumaa! Nüüd hingan, vaikse õhtu vilus, ma ootan õnnist ärkamist, ja seda kuldse koidu ilus mul kingib Issand Jeesus Krist: sest, armsad, ärge leinake, ma olen jõudnud rahule! Viis: “Kes Jumalat nii laseb teha” (Wer nur den lieben Gott läßt walten) Georg Neumark, 1621-1681. Sõnad: Martin Lipp, 1854-1923. 258. NÜÜD SURNUKEHA MATAME Nüüd surnukeha matame ja usume kõik kindlasti, et viimsel päeval rõõmuga ta jälle tõuseb elama. Muld tema on ja mullaks saab, sest Jumal teda äratab, kui surnud ja ka elavad kõik kohtu ette tulevad. Hing elab ikka Jumalas, kes tema peale halastas ja võttis Poja verega ta patust teda puhasta. Kõik tema mure, vaev ja piin on lõpule nüüd jõudnud siin. Ta kandis risti ilma peal, on surnud, elab siiski seal. Viis: “Nun lasst uns den Leib begraben” Georg Rhau, 1488-1548. Sõnad: Michael Weiss, 1488-1534. 259. PEOTÄIS MA MULDA Peotäis ma mulda viimseks katteks saan, kui ma, elust väsind, haua põhja läen. Ei seal muret, vaeva – rahus hingan ma, kuni mind mu Looja võtab kutsuda. Peotäis mul mulda, armsad sõbrad ka, viimseks andeks hauda võtke visata! Armsam mul kui ehted mullatükike kirstu peal ja põhjas laastusängike. Peotäis mind mulda üksi üle jääb, kui kõik jõud ja noorus mullaks jälle saab. Mullast olen võetud, mullaks lähen ma, mullast võtab Isa kord mind ärata’! Viis: Anna Anvelt. Sõnad: tundmatu saksa luuletaja XVIII sajandist pärineva teksti järgi eestindanud Lydia Koidula, 1843-1886. 260. SA OLID VÄIKE LAPSUKE Sa olid väike lapsuke, sind Isa meile andnud, sind Jeesus kutsus ülesse, sind inglid taeva kandnud! Ei ilma veel ei tundnud sa, ei tema rõõmu, häda ka, ei head ja ei ka kurja. Su isa lahkub valuga nüüd sinust ju nii vara, su ema saadab nutuga sind enda juurest ära. Sind aga võtab armuga nüüd vastu Õnnistegija, su kallis Jeesus ise. Nüüd oled taeva taimeke ja paradiisis õitsed, seal kosud, kasvad rõõmsasti ja rahu, rõõmu maitsed. Sind Jumalaga jätame, sa meie kallis lapsuke. Sind taevas saame näha. Viis: “Oh Jeesus, ülem Abimees” (Herr Jesu Christ, du höchstes Gut) Görlitz, 1587. Sõnad: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900. 261. TÄHTEDE TAGA Tähtede taga kord koidab sul taevas, ootus ja lootus seal täide sul läeb! Mis sa siin kandnud ja kannatand vaevas, kõik seal sust igavest maha siis jääb, kõik seal sust igavest maha siis jääb. Tähtede taga – seal vajub kõik vale, seal näed, mis tumedaks teinud on ilm. Kurbuse järel sul naeratab pale, õndsamas rõõmus siis särab su silm, õndsamas rõõmus siis särab su silm. Tähtede taga on sinu jaoks valmis taevane lohutus, rõhutud rind! Jumala inglite kiituse salmid saatvad sind rahusse, väsinud hing, saatvad sind rahusse, väsinud hing. Viis: “Tähtede taga” Franz Wilhelm Abt, 1819-1885. Sõnad: Ida von Hahn, 1805-1880. Tõlge: Mihkel Kampmann (Kampmaa), 1867-1943.