403. Ju looja läinud päikene 404. Ju päev on läinud looja 405. Karjane, Sa valvad 406. Kolmainus Jumal, suurest väest 407. Läbi vaikse õhturahu 408. Nüüd hingvad inimesed 409. Nüüd on see päev ju lõppenud 410. Oh Issand, jää 411. Päev loojub, õhtu jõuab 412. Päev veereb, varjud tõusvad 413. Väsind olen, hingata 414. Õhtu eel 415. Õhtu jõuab jälle 403. JU LOOJA LÄINUD PÄIKENE Ju looja läinud päikene ja jälle tuleb pime öö; mu valgus ole, Jeesus, Sa, et minu jalg ei komista. Sind täname nüüd südamest, et isalikust heldusest Sa täna kõige kahju eest meid oled hoidnud oma väest. Kui vihastand Sind oleme, kõik seda andeks palume, süüd meile ära arva Sa, meid lase rahul hingata. Ka vahiks inglid läkita, et kurat meid ei hukuta. Meid tõve, tulekahju eest, sel öösel hoia armuväest. Viis: "Meil oma sõna kinnita" (Erhalt uns, Herr, bei deinem Wort) Martin Luther, 1483-1546. Sõnad: Nikolaus Herman, 1485-1561. Tõlge: Ferdinand Friedrich Meyer, 1799-1871. 404. JU PÄEV ON LÄINUD LOOJA Ju päev on läinud looja, Su ette, Rahutooja, veel tulen tänades: mind võta õnnistada, et Vaimu väge saada võin Sinu armu palge ees. Su Isa-armu peale siis loodan ja ta naale jään seisma uuesti: mis püüab ilm ja liha ja kurja vaimu viha, kõik seda saada kaugele. Päev hüüab päeval seda, et läbi mitme häda meil taeva rännata. Jah, taevas, Sinu ilu, see lõpetab mu valu, - siin pole meie kodumaa. Viis: "Nüüd hingvad inimesed" (Nun ruhen alle Wälder) Heinrich Isaac, 1450-1517. Sõnad: Gerhard Tersteegen, 1697-1769. Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923. 405. KARJANE, SA VALVAD Karjane, Sa valvad, oma lambaid hoiad, und ei ole Sul; abiks heldelt tulid, kaitsjaks, kilbiks olid päeva ajal mul, hoia Sa mind öösel ka, mind Su inglid kaitsma tulgu ja mu ümber olgu. Ärgu olgu kurvad, kes mu meelest armsad, armsad Sulle ka. Valud, vaevad võta, mured kinni kata Isa kätega. Tule Sa siis armuga, kõige kurja eest meid varja, hoia oma karja. Oma rahu anna, siis võin kinni panna silmad rõõmuga. Ihu, hing ja elu Sinu hooleks jäägu, helde Kaitseja! Head ööd Sa mulle tood, ja kui homme elu annad, siis ka muret kannad. Viis: "Jeesus, rõõmustaja" (Jesu, meine Freude) Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Benjamin Schmolck, 1672-1737. 406. KOLMAINUS JUMAL, SUUREST VÄEST Kolmainus Jumal, suurest väest Sa õnnistuse valgus tõest'! Ju kustub päev, oh tule Sa meid valgustama armuga! Sind hommikuti kiidame ja õhtuti ka palume. Sind austame siin südamest, oh Issand, nüüd ja igavest. Oh Jumal Isa taevas seal, ja Jeesus Krist Ta järje peal, Sul ühes Püha Vaimuga nüüd olgu tänu lõpmata! Viis: "Oh Jeesus Kristus, tule Sa" (Herr Jesu Christ, dich zu uns wend) Esineb esmakordselt trükis "Cantionale Germanicum'is", Dresden, 1628. Sõnad: tundmatu autor. Tõlge: Paul Roderich Bidder, 1850-1908. 407. LÄBI VAIKSE ÕHTURAHU Läbi vaikse õhturahu lehvib ingel üle maa; inimeste südamesse rahu tooma tuleb ta. Kes on vaikses palves tõstnud pilgu üles taevasse, nende muret, nende kurbust viib ta Isa sülesse. Läbi vaikse õhturahu lehvib ingel üle maa; igaühe südamesse rahu tuua tahab ta. Viis: "Võitle hästi, kui sind armsast" (Ringe recht, wenn Gottes Gnade) Böömimaa vennad, Herrnhut, 1737. Sõnad: Anna Haava, 1864-1957. 408. NÜÜD HINGVAD INIMESED Nüüd hingvad inimesed, mets, loomad, linnukesed, kõik ilm on magamas. Oh tõuse, meel ja mõte nüüd üles, võta ette, mis Looja meele pärast on. Kus on nüüd päike jäänud? Ta on ju looja läinud, öö teda asendab. Et mingu! Taevaselgus, mu kallis päike Jeesus ka ööl mu hinge valgustab. Jah, looja läinud päike ja tähtede kuldläige ju süttind särama. Nii võin ka mina paista, kui hädaorust taeva mind kutsub Õnnistegija. Mind tiiva alla võta, oh Jeesus, hästi kata Su kanapojukest. Kui kuri tahab neelda, siis lase inglid keelda: mu laps sa jäta rahule! Ka teil, mu armsad, olgu hea öö ja ärgu tulgu teil häda vaevajaks! Head und teil Jumal andku ja voodi ümber pangu teil inglivägi kaitsejaks. Viis: "Nun ruhen alle Wälder" Heinrich Isaac, 1450-1517. Sõnad: Paul Gerhardt, 1607-1676. 409. NÜÜD ON SEE PÄEV JU LÕPPENUD Nüüd on see päev ju lõppenud ja kätte jõudnud öö; kõik magab, mis on väsinud, ja lõpnud raske töö. Sul, Jumal, pole väsinust, ei maga, uinu Sa; Sa vihkad ikka pimedust, sest valgus oled Sa. Mu peale mõtle, Issand, nüüd, et pime öö on käes. Mul anna andeks minu süüd, mind hoia heldesti. Mind kaitse kurja vaimu eest Sa oma väega, ei ole mul siis hirmumist, vaid ma jään kahjuta. Ma tunnen oma patu süüd, mu peale kaebab see, Su Poja arm on siiski nüüd mind päästnud täiesti. Su Poeg on minu vahemees, kui kohtu ette saan; ei saa ma hukka elades, kui Teda tunnistan. Viis: "Nun sich der Tag geendet hat" arvatavasti Adam Krieger, 1634-1666. Sõnad: Adam Krieger, 1634-1666; Johann Friedrich Herzog, 1647-1699. 410. OH ISSAND, JÄÄ Oh Issand, jää! Ju kustub viimne kiir ja raskelt laskub pimeduse piir. Kes teine küll mind trööstib, lohutab, kes hädas aidata ja kaitsta saab? Nii kiirelt möödub minu elupäev, kaob maine au ja kaob ka maine vaev. Ei leidu maa peal hävimatut head, - oh Issand, minu juurde ikka jää! Su ligidust ma otsin iga päev; nii kergeks kangeim kiusatuski läeb. Kes on Su sarnane, mu Juht ja Jõud; kes julgustab, kui ründab öine õud? Ei karda Sinu kõrval kurja ma; ei haigus, pisarad mind murda saa. Mis teeb mul surm, kui alistatud ta? Ma võidutsen, kui Sina minuga! Mu silme ette tõsta oma rist, kui sõdin siinset viimset võitlemist. Tean, igaviku hommik ootab mind; seal ikka jäädavalt näen, Issand, Sind. Viisil: "Eventide" (Abide with me) William Henry Monk, 1823-1889. Sõnad: Henry Francis Lyte, 1793-1847. Tõlge: Toomas Paul, 1939- 411. PÄEV LOOJUB, ÕHTU JÕUAB Päev loojub, õhtu jõuab, mu süda, Issand, nõuab, et Sinu juurde tulen ja vaikses palves olen. Mul Jumal, Isa taevas, Sa olid päeva vaevas mu abi ja mu tugi, jää öösel ka mu ligi. Su Poja püha veri on minu armu kiri: mul patud andeks anna, kõik kartus eemal kanna. Kui silmad kinni läevad ja meeled vaikseks jäävad, siis Sinu inglid tulgu, mul kaitsjaks kilbiks olgu. Mu omad, rahva, sõbrad, kõik haiged, vaesed, nõdrad Su ette palves kannan, Su armu varju annan. Nüüd lõpeb minu palve, jääb kindlaks Sinu valve: ses usus voodi heidan, end armu sülle peidan. Viis: "Mu süda, ärka üles" (Wacht auf, mein Herz, und singe) Nikolas Selnecker, 1530-1592; Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Johan Ludvig Runebergi, 1804-1877, ainetel Johann Kõpp, 1874-1970. 412. PÄEV VEEREB, VARJUD TÕUSVAD Päev veereb, varjud tõusvad, nad kurvalt maad nüüd katvad kui leinalooriga. Kõik päevamöll on mööda ja tüdinenud süda nii väga ihkab puhata. Siis, rahu, voola maha nüüd taeva tiibadega, et võiksin uinuda; kõik mured hingest võta ja vintsutatud süda las Sinu varjus hingata. Sa, kallis Isa süda, nüüd oma hõlma võta kõik minu omaksed, Sa valva nende üle ja mata oma sülle kõik kurvastatud südamed! Mu võlad andeks anna ja ära viha kanna, et päeval eksind ma! Sa seisa voodi ääres ja ole minu juures ka unes oma vaimuga! Ja kui see öö, mis jõuab, mu hinge koju nõuab, siis, Isa, palun ma: mind oma rahukotta Sa varjuvallast võta, et taevas võiksin ärgata. Viis: "Nüüd hingvad inimesed" (Nun ruhen alle Wälder) Heinrich Isaac, 1450-1517. Sõnad: Aksel Kallas, 1890-1922. 413. VÄSIND OLEN, HINGATA Väsind olen, hingata tahan ma ja uinuda, Taevaisa, hoia Sa mind nüüd oma armuga. Olen täna pattu teind, eksituse tee peal käind, anna andeks armuga, et võin rahus uinuda. Kõik, kes sugulased mul, olgu Sinu varju all! Kõik, kes suur või väikene, jäägu Sinu hoolele! Haiget südant rõõmusta, märgi silmi kuivata; eksijaid oh juhata, paganaid ka valgusta. Viis: "Müde bin ich" Böömimaa vennad, Herrnhut, 1541. Sõnad: Luise Hensel, 1798-1876. Tõlge: Ferdinand Freidrich Meyer, 1799-1871. 414. ÕHTU EEL Õhtu eel keegi üksi kõnnib teel. Kodu sääl otsib väetikene veel. Õhtu eel nõrkeb tahe, murdub meel, üksi jääb inimlaps, kes eksind teel. Õhtu eel, Isa, ole temaga, et ta saaks uinuda Su rahuga. Viis: Traditsionaal, Keeniast Seade: Jaakko Löytty, 1955- (1986 - Ilta on, Hiljaisuuden messu). Sõnad: Anna-Mari Kaskinen, 1958- Tõlge: Doris Kareva, 1958- Sõnad: copyright© Anna-Mari Kaskinen, Helsinki, Soome. Viis: copyright© (seade) Jaakko Löytty, Helsinki, Soome. Üksnes väljaandja loal. 415. ÕHTU JÕUAB JÄLLE Õhtu jõuab jälle üle metsa, maa, vaikse rahu sülle jääb kõik puhkama. Üksnes jõgi voolab merre rutuga, rahutuna tõttab ega uinu ta. Nii ka minu süda tihti rahutu, sest ta nõuab seda, mis on kasutu. Ainult Jumal annab rahu kõigile, muret ikka kannab, kiitus Temale. Viis: "Tuvike" Karl Tuvike, 1892-1960. Sõnad: Hoffmann von Fallerslebeni järgi.