214. Jeesus kutsub patuseid 215. Loo puhas süda minule 216. Nüüd langeme Su palge ette 217. Oh armas Jumal, avita 218. Oh Jeesus, ülem Abimees 214. JEESUS KUTSUB PATUSEID Jeesus kutsub patuseid ja neid heldelt vastu võtab. Kuulge rõõmusõnumeid kõik, kes eksiteele tõtand! Siin on, mis teid aitab nüüd: Jeesus kutsub patuseid. Armu väärt ma polegi, siiski Tema hääl ja sõnad toovad rahu kindlasti, kui Ta hooleks ennast annan. Armuuks veel lahti nüüd: Jeesus kutsub patuseid. Kadund lammast karjane otsib väga hoolsalt taga. Nõnda neid, kes eksinud, Jeesus tahab kätte saada. Oh et kõik ka tuleksid! Jeesus kutsub patuseid. Tulge siis, oh patused, tulge, kurvad hinged, julgelt Jeesus kutsub nüüd ja teeb teid ka Isa lasteks heldelt! Ei Ta põlga kedagi: Jeesus kutsub patuseid. Jeesus kutsub patuseid, Ta on mindki vastu võtnud. Taevad lahti mulle nüüd, surres Ta on surma võitnud. Oh kuis rõõmustab see meid: Jeesus kutsub patuseid. Viis: “Jeesus, Õnnistegija” (Jesus, meine Zuversicht) Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Erdmann Neumeister, 1671-1756. Tõlge: Wilhelm Kentmann I, 1805-1889. 215. LOO PUHAS SÜDA MINULE Loo puhas süda minule, mu helde Jumal taevas! Mu süda on nii tõbine ja ägab patuvaevas. Oh tule appi minule ja minu süda terveks tee, Sa minu arst ja Looja! Uus kindel vaim mul anna ka, mis täidab Sinu käsku ja elab ilma laitmata, on ustav üle pisku! Oh aita, Isa, armuga, et liha tahtmist põlgan ma ning elan usuelu! Mind, püha Jumal, pühitse, mul oma Vaimu jaga; mu süda võta endale ja meeled mõtetega! Mind keela kurjast armuga ja valva isasilmaga, et Sinu laps ei lange! Mu usku, Issand, uuenda Sa Vaimu anni läbi ja mulle meelde tuleta, et oled minu abi, mu kilp, mu mõõk ja abisarv, mu linn, et paharetiparv ei pääse minu ligi. Mu lootust, Isa, kinnita Su tõotuste peale! Su Poja ihu, veri ka, see olgu pandiks mulle, et armsaks Isaks oled nüüd mul heldesti ja armust viid mind viimaks üles taeva! Tee elavaks mu armastus siin oma armulaual. Oh vala taeva niisutust mu armastuse põual, et otsin ligimese head, teen usinasti armutööd, nii kuis Sa seda käsid. Viis: “Su poole, Issand, südamest” (Aus tiefer Not schrei ich zu Dir) Martin Luther, 1483-1546. Sõnad: Ludämilia Elisabet von Schwarzburg-Rudolstadt, 1640-1672. Tõlge: Jaan Bergmann, 1856-1916. 216. NÜÜD LANGEME SU PALGE ETTE Nüüd langeme Su palge ette, suur Jumal, nutulauluga. Oh ära maksa meile kätte, mis teeninud me patuga! Sul on küll õigus nuhelda, kuid palume: oh halasta! Su pühi käske, püha Jumal, me sagedasti rikkunud. Kõik meie töö on patt ja rumal, me lapsest saadik eksinud. Meil pole veretilka sees, mis puhas oleks Sinu ees. Kui vaevavad meid tuhat pattu ja meil on hirmu, ahastust – kes jõuab täita Sinu käsku, kes kannatab Su pühadust? Kui aru küsid tuhat kord, meil pole vastust ühtki võrd! Mis võime muud me vaesed teha kui tunnistades paluda. Sa võid ju südant läbi näha, ei meie taha salata. Kui nuhtled meid, siis õigust teed. Meil siiski on üks lootus veel. Sa oled ju, oh helde Isa, meil oma armu ilmutand, sest võime Sinu peale loota: Sa oled Poja läkitand, et päästaks patuvõlast Ta meid oma vere hinnaga. Viis: “Kes Jumalat nii laseb teha” (Wer nur der lieben Gott läßt walten) Georg Neumark, 1621-1681. Sõnad: Johann Woldemar Jannsen, 1819-1890. 217. OH ARMAS JUMAL, AVITA Oh armas Jumal, avita ja keela rasket nuhtlust ka, mis patu pärast lõpmata meil kõigile peaks tulema! Meid hoia sõja, tule eest ja tõve, kalli aja eest! Süüalused küll oleme ja halastust nüüd palume. Kui õiget palka tahad Sa meil meie töö eest tasuda, siis läheks hukka ilmamaa ja inimeste sugu ka. Patt on meid rikkund kurjasti ja kurat vaevab raskesti, ilm, meie liha, veri ka meid ikka võtvad kiusata. Sest vaeva, valu tunneme, Su armust abi otsime. Oh Poja peale mõtle Sa ja Tema haavu mäleta, kes saatnud oma surmaga meil armuvara otsata! Ta peale meie loodame, Ta armust õndsust ootame. Viis: “Kindelein” (Das Neugeborne Kindelein) Melchior Vulpius, arvatavasti 1560-1615. Paralleelviis: “Oh Isa taevariigi sees”. Sõnad: Martin Möller, 1547-1606. 218. OH JEESUS, ÜLEM ABIMEES Oh Jeesus, ülem Abimees, Sa armuallik taevas, et vaata, kuidas minu sees mu hing on suures vaevas, et patusüüd mind vaevavad ja mind nii väga koormavad, et kurja olen teinud! Mu väga suure häda sees, oh Jeesus, appi tõtta ja ole õige abimees, süüd oma peale võta, et patu sisse ma ei jää ja surma, hukatust ei näe, ei igavest läe hukka! Nüüd langen mina põlvili, oh Issand, Sinu ette, Sind palun mina alati, Su poole käib mu mõte: oh anna andeks heldesti, mis mina olen kurjasti mu eluajal teinud! Mind Vaimuga nüüd kinnita, mind aitku Sinu haavad, mind pese oma verega, kui lõpvad elupäevad; ning korista mind õndsasti siit kurjast ilmast, Jeesuke, vii taeva seltsi! Aamen! Viis: “Herr Jesu Christ, du höchstes Gut” Görlitz 1587; Dresden 1593. Sõnad: Bartholomäus Ringwaldt, 1530-1599.