164. Kes on seismas suurel hulgal 165. Kui ma ka teed ei tea 166. Siin lapsed armust vastu võetud 164. KES ON SEISMAS SUUREL HULGAL Kes on seismas suurel hulgal Isa armutrooni ees? Kellel peas on elukroonid valguses seal särades? Halleluuja hüüavad, Jumalat kes kiidavad? Kes need on, kes palmidega nagu võitjad ehitud, siis kui võitlus vaenlasega võidurikkalt lõppenud? Kust nad tulnud võitlemast? Kelle võitnud vägevast'? Kes seal käivad valgeis riideis, mis ju õigus taevane, puhtas siidis, hõbehelmeis, ehteis, mis ei vanane? Kes neid kaunistanud nii? Kust nad tulnud hulgani? Need on need, kes Päästja pärast viimse veretilgani hoolimata ilma kärast vastu panid surmani! Nüüd on võidukroon neil käes püha Võitja vere väes. Jeesus elupuuks on saanud, võitjad Temast võrsunud; nad on siin Ta omad olnud, Tema küljes kasvanud. Pühadus nüüd ehib neid, juhib igavikuteid. Nagu põder palavuses otsib ojast jahutust, nii nad joonud ahastuses eluvetest kosutust. Janu kustunud nüüd on, Jeesus Kristus nende õnn. Õige rahva õnne, ilu lase mindki maitseda. Küll siis lahkub vaev ja valu ja ma Sinu lastega leian paiga trooni ees, mida hoiad armu väes. Kelle suu võib seletada ilu, mis mind ootamas? Taeva rõõmust osa saada võin Su püha rahva seas. Aamen, aamen! hüüan ma. Tänu Sulle lõpmata! Viis: "Arm, kes sa mind oled loonud" (Liebe, die du mich zum Bilde) "Meiningenisches Gesangbuch", Meiningen, 1693. Johann Christian Bach, 1735-1782. Sõnad: Heinrich Theobald Schenck, 1656-1727. Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923. 165. KUI MA KA TEED EI TEA Kui ma ka teed ei tea, Sul tuntud ta; hinge see vaikseks teeb ja rahul ma. Asjata muretsen, vaeva ma näen, täis kartust tõusen ja puhkama läen. Sul, Isa, teada tee, tund teada Sul; valmis ka kurbus, rõõm, mis saadad mul. Kiita Sind tahan ma Su armu eest, et tulid päästma mind kahtluse käest! Miks maru mässab nii, Sa seda tead; küll õigel ajal Sa tal piirid sead! Nüüd vaikselt ootan ma: Su tõotus jääb! Sul, Isa, teada tee - sest küll mulle saab! Viis: inglise kirikuviis. Sõnad: Hedwig von Redern, 1866-1936. Tõlge: Arnold Habicht, 1878-1964. 166. SIIN LAPSED ARMUST VASTU VÕETUD Siin lapsed armust vastu võetud, seal Kristusega pärijad! Oh seda nime igatsetut! Oh seda osa õndsamat! See on, mis meie süda nõuab, ja üliväga ihaldab, kui viimaks Vaimus elu leiab ja pärandusest osa saab. Siin on meil rahu, aga parem ja õndsam põlv meid ootab seal. Ei anta jäävat paika varem, kui alles taevas üleval. Siin käime rasket ristirada, kuid olgem julged, tuleb päev, mil Jumal tahab pärandada au, taeva rõõmu - lõpeb vaev. Siis saame oma pärismaale, mis juba ammu tõotatud. Uus nimi "Püha Jumalale" me otsa ette märgitud. Mis pühast Vaimust sünnitatud - usk, lootus, truudus, armastus, - see jääb, kui kõik on maha jäetud ja ilmub uues hiilguses. Sest olge rõõmsad! Teie nimed on kirjutatud taevasse. Nüüd kuulutage armu imet, et kutsutud teid elusse. Kes siin on uskund, armastanud, need Jumal üles kirjutab, ja keda Tema kirja pannud, kes on, kes seda kustutab? Viis: "Mu nimi taevas kirja pandud" (Die Tugend wird durch's Kreuz geübet) Tundmatu, arvatavasti saksa helilooja. Sõnad: Carl J. Philipp Spitta, 1801-1859. Tõlge: Raul Roderich Bidder, 1850-1908.