90. Kui süda valu tunneb 91. Kõik lõpetatud 92. Mis oled Sina, armas Jeesus, teinud 93. Nüüd siis kuulub meie süda 94. Oh Jeesus, Sinu valu 95. Oh leinakem ja kaevakem 96. See, kes ristisambas ripub 97. Sind täname, oh Jeesus Krist 90. KUI SÜDA VALU TUNNEB Kui süda valu tunneb, kui silmis lein ja nutt, kui ahastama sunnib mind minu süü ja patt, siis Kolgatale tulen ma oma koormaga, seal risti alla panen ma valust murtud ta. Siis Jeesu silmad hellad, mu peale vaatavad – ja kõik mu rasked võlad Ta käed mult võtavad. Ta õnnistades saadab mind käima usuteel. Mul kilbi varjuks annab, teelt rõhub vaenuväed. Oh võiksin kauaks jääda Su risti najale, mu Jeesus, kuni häda on läinud kaugele. Vast siis ma üles tõusen, kui rahu tunneb rind ja rõõmsal häälel hüüan: “Mu Issand päästis mind!” Viis: “Munich (Meinigen” Meinigen Gesangbuch, 1613. Seade: Felix Mendelssohn, 1809-1847. Viide: paralleelviisiks võib kasutad “ Mis vaevab sinu südant”. Sõnad: Harri Haamer, 1906-1987. 91. KÕIK LÕPETATUD “Kõik lõpetatud!” Hinge heitnud on elu Issand vaiksesti. Ta oma ülesande täitnud ning läinud surmaunesse ja elupäike veerenud, “Kõik lõpetatud!” lausutud. “Kõik lõpetatud!” ütles Tema ja Elusõnal kustus hääl. Truu süda pidi purunema ja lõhkes surres risti peal. Nüüd suurim jõud on nõrkenud, “Kõik lõpetatud!” lausutud. “Kõik lõpetatud!” Olen vaba, käsk ei saa peale kaevata; ta needus enam mind ei taba, ma pestud Talle verega. Nüüd põrgu vägi võidetud, “Kõik lõpetatud!” lausutud. Viis: “Kes Jumalat nii laseb teha” (Wer nun den lieben Gott läßt walten) Georg Neumark, 1621-1681. Sõnad: Salomo Franck, 1659-1725. Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923. 92. MIS OLED SINA, ARMAS JEESUS, TEINUD Mis oled Sina, armas Jeesus, teinud, mis on Sind surma kohtu ette viinud? Mis on Su süü, mispärast vastust annad ja risti kannad? Sa kibuvitsa krooni pidid kandma ja piitsutada oma ihu andma; Sull’ sappi, äädikat veel juua toodi, Sind risti poodi. Mis süü on Sul ja kuidas oled eks’nud? Sind minu rasked patud nii on peksnud! Kõik pandi, Issand, mis mul oli võlga, nüüd Sinu selga. Oh kallist armu, mis Sa, Issand, näitsid, et Sina minu süü eest hinge heitsid! Maailma rõõmudes ma aega veetsin, – Sind surma saatsin. Ei või mu meel, oh Issand, mitte mõista, kui suureks tuleb Sinu armu tõsta, kuis võin ma maksta kõik, mis Sina teinud ja vaeva näinud? Su armu tahan mina meeles kanda ja oma südame Sul üksnes anda. Ei taha muud kui seda teha mina, mis tahad Sina. Viis: “Herzliebster Jesu” (Mon Dieu me paist), Genfi Psalter, 1543. Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Johann Heermann, 1585-1647. Tõlge: Heinrich Göseken, 1612-1681. 93. NÜÜD SIIS KUULUB MEIE SÜDA Nüüd siis kuulub meie süda mehele, kes Kolgatal kibedamat surmahäda nägi nagu vaikne tall. Ristil Tema nõrkes valus, kandes patukaristust. Ristilt aga koitis valgus uuesti täis halastust. Pühas vaikuses nüüd läeme, seisatame Kolgatal. Hardumuses kummardame sündind imet otsata: orjaks alandas end vaba, sangar saanud sulaseks, nende eest, kes pattu teevad, õige surmasuhu läks. Vaenlased on vaiki jäänud: võitja päralt Kolgata. Kogudus, kes armu saanud, ütleb Kristusele: “Jah!” Jah! Sa kandsid meie häda. Jah! Sa oled ikka truu. Jah! Sull’ kuulub meie süda. Jah! Su armust kõik kord uus.” Viis: “Süda seltsiks südamele”, Böömimaa vennad, Herrnhut, 1737. Paralleelviis: "Armas Jeesus, armastaja". Sõnad: Friedrich von Bodelschwingh (junior), 1877-1946. Tõlge: Toomas Jeremias Põld, 1920- 94. OH JEESUS, SINU VALU Oh Jeesus, Sinu valu, Su raske kannatus, see saadab mulle elu ja on mu rõõmustus. Su vermed ja Su haavad, Su kibuvitsakroon mu õnnistuseks saavad, siis kui mul raske on. Sind, Jeesus, näkku löödi, Sa Kõigevägevam! Sind pilgati ja naerdi, Sa kõige ilusam! Kõik inglid kummardavad Sind kiites, austades, kuid õelad halvustavad Sind ära põlates. Mis iial Sina tegid, et Sind nii vaevati? Kõik, mis Sa kurja nägid, on minu patusüü. Mu peale armu heida, mind ära nuhtle Sa, vaid lase armu leida, kui hirmu tunnen ma. Oh minu kallis hoidja, mu hinge karjane, Sa kõige parem kaitsja, mis teed Sa minule? Sa oled õpetanud mind oma Sõnaga ja armsalt juhatanud mind Vaimu anniga. Su ristisurma rada on mulle elutee. Ei unusta ma seda, vaid elan Sinule. Oh minu palvet kuule, ma õhkan härdasti, ma loodan Sinu peale, ei Sinust tagane. Kui ükskord pean ka mina siit ilmast lahkuma, siis ära lahku Sina mu’st oma armuga. Ja kui mul surmahigi on otsal raskesti, siis ole minu ligi ja vii mind taevasse. Viis: “O Haupt, voll Blut und Wunden / Salve caput Cruentatum” Hans Leo Hassler, 1564-1612. Sõnad: Paul Gerhardt (1656), 1607-1676. 95. OH LEINAKEM JA KAEVAKEM Oh leinakem ja kaevakem! Suurt muret tuleb kanda: Jeesus, Isa ainus laps, kantakse nüüd hauda. Oh ahastust ja kurvastust! Nüüd Kristus surnud ära, saatnud meile kõigile seega taeva vara. Oh patune, vaat sinu töö on Talle seda teinud, et sa oled kurjasti üle keelu läinud! Oh vaadake, kui vaiksesti on surnud Jeesukene! Ei või seda valuta näha inimene. Nüüd palun ma Sind nutuga; mu armas Jeesus, aita, et Sind võiksin surmani, Issand, ihaldada! Viis: “O Traurigkeit, O Herzelaid” Würzburger Gesangbuch, Paderborn, 1628. Sõnad: 1. salm: Friedrich von Spee, 1591-1635; salmid 2.-5: Johann Rist, 1607-1667. 96. SEE, KES RISTISAMBAS RIPUB See, kes ristisambas ripub, Jeesus, on mu armastus! Tema poole süda kipub, Ta on minu rõõmustus! Saatan, ilm ja kergemeel saadaksid mind surmateel; elu tõelise ma saanud, sest et Jeesus kannatanud. See, kes ristisambas ripub, Jeesus, on mu armastus! Minu usk ta juurde kipub, seal mu hingel õnnistus! Jeesus on mu aitajaks, minu rahukuningaks, päästjaks, elukaevuks saanud, sest mu eest Ta kannatanud. See, kes ristisambas ripub, Jeesus, on mu armastus! Kui ka patt mu peale kipub, õigus on mu pärandus. Hirmus, kui veel pattu teen, Jeesust jälle risti löön: et on Jeesus kannatanud, olen mina uueks saanud. See, kes ristisambas ripub, Jeesus, on mu armastus! Kui kord surm mu peale kipub – mis ta muud kui õnnistus! Ihu jälle põrmuks saab, Jeesus hinge ülendab. Ta mu surma kannatanud ja mu lunastajaks saanud. Hinge peigmees ristisambas, Jeesus, minu armastus! Mis mind Sinu juurde tõmbas, on Su arm ja halastus. Sinu heldus hoidku mind, kuni taevas kiidan Sind, et Sa mind nii armastanud, ristisurma kannatanud. Viis: “Der am Kreuz ist meine Liebe” Frankfurt (am Main), 1738. Sõnad: Johann Ernst Greding, 1676-1748. Tõlge: Carl Johannes Masing, 1811-1878. 97. SIND TÄNAME, OH JEESUS KRIST Sind täname, oh Jeesus Krist, et Sina surid meie eest ja lepitasid meie süüd, et patust lahti saame nüüd. Meid surmast, Jeesus, päästa Sa, kes Jumal, inimene ka; ja oma viie haavaga meid viimses hädas avita! Oh hoia, Issand, armu väest meid kõige patu, häbi eest! Meil anna ristis kannatust ning surmatunnil lohutust! Ja seda lootust kinnita, et meid ei jäta maha Sa! Tee meile lahti taeva tee, kui surmast läbi läheme! Viis: “Nüüd surnukeha matame” (Nun lasst uns den Leib begraben) Georg Rhau, 1488-1548. Sõnad: Christoph Fischer, 1518-1598. Tõlge: Woldemar Schultz, 1813-1887.