466. Jeesu rahvast lahkumine 467. Jeesus, meie eel 468. Kui mu tee mind kodunt viib 469. Kui tuleb käia võõraid radu 470. Mina kui võõras siin viletsas ilmas 471. Rõõmsalt ruttu edasi 472. Säravaim täht 466. JEESU RAHVAST LAHKUMINE Jeesu rahvast lahkumine jäädavalt ei lahuta. Usu seda majaline, kui ka oled lahkuja! Kuigi teineteisest läeme täna ära raskel teel, kaunimat me koitu näeme ühes armujärje eel. Pannakse siin valumeeles käsi venna käesse; seal meil kõlab rõõmukeeles rahukannel kullane. Tulgu siis ka lahkumine, - ei me lakka laulamast! Jeesu omad rahulinna jäävad ühte jäädavalt! Viis: "Võitle hästi, kui sind armsast" (Ringe recht, wenn Gottes Gnade) Böömimaa vennad, Herrnhut, 1737. Sõnad: Soome keelest. Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923. 467. JEESUS, MEIE EEL Jeesus, meie eel käi Sa eluteel, siis Su järel viibimata käime ilma kõikumata, kuni Sa meid siit kodumaale viid! Kannatustes meid kinnitada võid. Sinu tahtmist tahan täita, kiusatusi ära võita. Viimaks ristitee viib ju Sinule. Olgu oma piin meile koormaks siin, või on valuks venna häda - aita kanda kõike seda. Tee meid kõigiti kindlaks otsani. Ikka meiega ole, Issand, Sa! ja kui kõrbest läbi käime, aita, et kõik kanda võime. Oma koju vii Sa meid kindlasti. Viis: "Hinge peiuke" (Seelenbräutigam) Adam Drese, 1620-1701. Sõnad: Nicolaus Ludwig krahv von Zinzendorf, 1700-1760. 468. KUI MU TEE MIND KODUNT VIIB Kui mu tee mind kodunt viib, kodumaagi maha jääb, siis on mul üks varjupaik, kelle juures julge kõik. See on Jumal, Issand Ta, keda kuuleb taevas, maa. Temalt ikka kaitset saan, kui Ta peale lootma jään. Kui on kurjad püünised teel ja kiusatused ees, neist ma ikka üle saan, kui Ta sõna juurde jään. Tema sõna - valguspäik' Tema rist on varjupaik. Tema tõe ja armu jõud võidab ära kurja nõud. Ei ma karda needust, noolt, mis mind tabab kurja poolt, kui jääb kindlaks minu käik, mille siht on püha paik. Viis: "Jeesus, tule minule" (Höchster Priester / Jesu, komm doch selbst zu mir) "Musikal Christenschatz", Basel, 1745. Sõnad: Jaan Rebane, 1901-1984. 469. KUI TULEB KÄIA VÕÕRAID RADU Kui tuleb käia võõraid radu ning teadmata, kus lõpeb tee? Kas saatus määranud on kadu me kannatanud rahvale? Kas õnn ja rõõm ei tulegi me kodumaale tagasi? Me oma murelised pilgud nüüd põrmust üles tõstame, sealt sageli me abi saanud, sealt abi nüüdki ootame, me vanadele, noortele, me kannatanud rahvale. Kui rahvas Jumalale loodab ja Tema poole palvetab, siis raskused kõik ära võidab, siis Tema abil seisma jääb! Kui Jumal on me rahvaga, siis Eestimaa jääb püsima! Viis: "Kes Jumalat nii laseb teha" (Wer nur den lieben Gott läßt walten) Georg Neumark, 1621-1681. Sõnad: Einar Kiviste, 1906-1986. 470. MINA KUI VÕÕRAS SIIN VILETSAS ILMAS Mina kui võõras siin viletsas ilmas, haige ja vigane, pisarad silmas. Millal Sa tuled ja koju mind viid? Koju, jah, koju ma igatsen siit! Koju, kus pärlitest väravad seatud, koju, kus kullaga tänavad kaetud, koju, kus palgest siis palgesse ma alati Issandat näha saan ka. Koju, kord jõuan siit kaduvast ilmast, koju, kus kuivanud pisarad silmast, koju, kus lõppenud viha ja vaen, koju, kus kadunud mure ja vaev. Viis: Hugo Bernhard Rahamägi, 1886-1941. Sõnad: Anna Pärn, (1922). 471. RÕÕMSALT RUTTA EDASI Rõõmsalt rutta edasi, Isa teedel taeva. Ainult haua piirini näed sa nendel vaeva, ainult haua piirini näed sa nendel vaeva. Ära karda sina öös - Issand varjud kaotab! Ole kindel Tema töös, usu, mis Ta tõotab, ole kindel Tema töös, usu, mis Ta tõotab. Tõde ja ka õigust sa vääramatult nõua! Isa teedel üksinda surmast ellu jõuad, Isa teedel üksinda surmast ellu jõuad. Viis: Pekka Juhani Hannikainen, 1854-1924. Sõnad: Ernst Christian Richardt, 1831-1892. Tõlge: Harri Haamer, 1906-1987. 472. SÄRAVAIM TÄHT Säravaim täht, mu Jeesus, oled Sa, mind juhata! Tee on nii võõras, öö sees eksin ma, mind juhata! Asjata püüan kaugel vaadata, sest küllalt on sammhaaval astuda. Ei olnud enne see mu palvena: mind juhata! Teed tahtsin ise endal rajada, mind juhata! Kõiges nüüd kardan käia Sinuta. Sest küllalt on sammhaaval astuda. Kõrves ja soodel, rägastikkudes mind juhata! Et ma ei eksiks ududes ja öös, mind juhata! Juhi mind kindlalt, Sind vaid järgin ma. Sest küllalt on sammhaaval astuda. Murde hetkil, vaevus raskemais mind juhata! Kergendad valu hellalt trööstides, mind juhata! Taevast küll jälgid last ju aina Sa. Sest küllalt on sammhaaval astuda. Varjul Su rüppe, Imearmastus, mind juhata! Õpetus kalleim, vaikne usaldus, mind juhata! Risti all rahu magust maitsen ma. Sest küllalt on sammhaaval astuda. Viis: "Sandon" Charles Henry Purday (1860), 1799-1885. Sõnad: John Henry Newman (1833), 1801-1890. Tőlkinud: Peeter Sink, 1902-1957.