368. Inimene on kui rohi 369. Jeesus, Õnnistegija 370. Koju soovib süda 371. Kui elupäev kord hakkab veerema 372. Kuis hingvad vaikselt 373. Kõik liha on kui rohi 374. Küll minu surm võib ligi olla 375. Las ma läen, las ma läen 376. Ma olen maa peal võõras 377. Ma tahan jätta maha 378. Mu elu Kristus ise 379. Oh mõtle, inimene 380. Sa rändad, inimene 381. Surma laps on inimene 382. Taeva poole läheme 383. Üürike on maine elu 368. INIMENE ON KUI ROHI Inimene on kui rohi, mis siin ehib hommikut, õhtul on ta ase tühi, juba on ta kadunud, kadunud, kui voolav vesi, närtsinud, kui lilleõis, lahkunud, sest surmakäsi põrmulapse ära viis. Surma tõsidust mind tundma eluajal õpeta, et võin kohtus aru anda, Issand, kui seal küsid Sa, kuidas aega kasutasin, mille Sinult kingiks sain, kas ma selles ustav olin, mis mu hooleks andsid siin. Issand, meie eluase oled Sina alati, üle kõige kaduvuse aitad põlvest põlveni. Kuigi käime surmarada, ikka käid Sa meie eel, oma lapsi unustada ei Sa taha ristiteel. Viis: "Armas Jeesus, armastaja" (O du Liebe, meiner Liebe) Adam Drese, 1620-1701. Sõnad: tundmatu autor, prohvet Jesaja ainetel. 369. JEESUS, ÕNNISTEGIJA Jeesus, Õnnistegija, on mu lootus, kuni elan. Seda tean ka: Temaga surmaski ma julge olen, kui ka pime surmaöö saadab hirmu minule. Jeesus, Päästja, elab veel, sest ma saan ka elu näha, elan pärast taevas seal, surm ei või mul kahju teha. Jeesu liige olen ma, mind ei jäta maha Ta. Ühte olen Temaga igavesti kokku antud, oma usu käega Tema külge kinni pandud; sest mind surm ei hirmuta ega Temast lahuta. Põrm ma olen, põrmuks ka ükskord jälle pean ma saama. Seda tean, et siiski Ta saab mind mullast äratama, et võin uue elu sees ikka seista Tema ees. Viis: "Jesus, meine Zuversicht" Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Luise Henriette, Brandenburgi kuurvürstinna, 1627-1667. 370. KOJU SOOVIB SÜDA Koju soovib süda, ihkab isakoda, et saaks puhkele. Ilma marust, mürast, viha, vaenu kärast vaikse rahusse. Mõistis küll kord meelgi mul sada soovi sepitseda; nüüd - saaks koju süda. Koju soovib süda, ihkab unustada valu, väsimust. Tahad saata, Jumal, Sa mul jõuetumal veelgi võitlemist, vaikselt ma siis tahan ka kanda veel ja kannatada: kord saab koju süda. Koju soovib süda, sadamasse saada püüab laevuke. Merre oja ruttab, Isa sülle tõttab, laps nüüd unele. Naer ja nutt pea vaikivad. Minagi võin lõpetada: koju soovib süda! Viis: "Jeesus, rõõmustaja", (Jesu, meine Freude) Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Karl Gerok, 1815-1890. Tõlge: Arnold Habicht, 1878-1964. 371. KUI ELUPÄEV KORD HAKKAB VEEREMA Kui elupäev kord hakkab veerema, mind haarab hämarik, oh et siis oma kuldse kumaga mul tõuseks igavik! Siis kaduvusest ruttan ma Jeesu varjule, seal oma valu nutan kui usklik lapsuke. Su peale, Issand, mina alati täis rõõmu lootma jään, küll siis veel viimse hingetõmbeni ma Sinu armu näen, mis elust vaevalisest mind päästab, ülendab, mu viimsest ärkamisest ka ette kuulutab. Kui tee on käidud, lõpnud elutöö, ja silmad kustuvad, oh et siis paistaks läbi surmaöö mul tähed heledad! Siis veel kord palves heidan Su ette, Issand, ma, Su armusse end peidan, et vii mind koju Sa! Viis: "Jeruusalemm, sa püha taevalinn" (Jerusalem, du hochgebaute Stadt) Melchior Frank, arvatavasti 1573-1639. Sõnad: Adalbert Hugo Willigerode, 1816-1893. 372. KUIS HINGVAD VAIKSELT Kuis hingvad vaikselt, kes läinud magama, kes rahuriiki on saanud rõõmuga, nad hädaorust on läbi võidelnud ja võidukrooni on taevas pärinud. Kuis hingvad rahus siin ihud mulla sees ja nende vaimud on Talle järje ees. Küll ükskord üles ka tõuseb nende põrm, uut elu annab neil jälle Jeesu arm. Üks kallis hommik siis jõuab meile ka, kui muldsest majast hing tohib lahkuda. Siis püha linna ta lendab ülesse, kus õndsad laulmas on kiitust Jeesule. Viis: Tuntud eelmisel sajandil kui: "Heas rahupõlves nüüd", (Wie sie so sanft ruhn) Neefe; esineb Johann Leberecht Ehregott Punschel'i "Koraali-wiiside raamat", teisest väljaandest (1843) alates. Sõnad: tundmatu (baltisaksa?) luuletaja. Tõlge: Georg Eduard Luiga, 1866-1936. 373. KÕIK LIHA ON KUI ROHI Kõik liha on kui rohi, kõik au kui lilleke, ei jäävat aset tohi nad saada endale. Tuul puhub õied maha, siis kõik näib hävinud, ei kohta tunda taha, kus lill kord õitsenud. Sest mõtle, inimene: mis ilmas nõuad sa, see kõik on üürikene ja peab kord kaduma; kui lillekene aasal nii kasvad, õitsed sa ning kõige liha kaasas pead põrmu langema. Kui selle peale loodad, mis Sõna kuulutab, kui sealt sa elu ootad, siis elu sulle saab. Ehk võitlus kestab kaua, jääb siiski sulle võit ning kumab üle haua kord uue elu koit. Viis: "Oh Jeesus, Sinu valu" (O Haupt, voll Blut und Wunden / Salve caput cruentatum) Hans Leo Hassler, 1564-1612. Sõnad: Julie Vilhelmine (Helmi) Ederberg (sündinud Elens), 1861-1897. 374. KÜLL MINU SURM VÕIB LIGI OLLA Küll minu surm võib ligi olla, aeg möödub, lõpeb elutee. Küll mullegi võib ruttu tulla mu eluõhtu viimane. Sind, Jeesus Kristus, palun ma: mind aita õndsalt lahkuda! Kõik enne ööd võib teiseks minna, kui oli varahommikul. Et siin maailmas elan mina, on alati surm ligi mul. Sind, Jeesus Kristus, palun ma: mind aita õndsalt lahkuda! Seepärast õpeta mind, Jeesus, mu surma peale mõtlema, et võiksin ikka olla valmis, kui kutsud, kaasa minema. Sind, Jeesus Kristus, palun ma: mind aita õndsalt lahkuda! Siin õnnist surmatundi saada - ei see küll ole meie käes. Suur Jumal üksi selle anda võib oma Poja vere väes. Sest otsin usus abimeest, kes suudab päästa surma käest. Surm tulgu mulle homme, täna - küll võidu saan ma Jeesuses! Ta armu varjul seisan mina, ma hoitud Tema helduses. Sind, Jeesus Kristus, palun ma: mind aita õndsalt lahkuda! Viis: "Kes Jumalat nii laseb teha" (Wer nur den lieben Gott läßt walten) Georg Neumark, 1621-1681. Sõnad: Aemilie Juliane von Schwarzburg-Rudolstadt, (1686), 1637-1706. Tõlge: Ferdinand Hörschelmann, 1833-1902. 375. LAS MA LÄEN, LAS MA LÄEN Las ma läen, las ma läen sinna, kus ma Jeesust näen! Seda üksi taga nõuan, et Ta palge ette jõuan, igavesti sinna jään. Valgusta, valgusta, päike, pilved kaota sa! Seda aega ootan väga, millal kõigi vagadega näen Su palet rõõmuga. Ingli hääl, ingli hääl kostab mulle vastu seal! Kus on tiivad, kus on tiivad, mis mind hädaorust viivad Siionisse täna veel? Taeva linn, taeva linn, oh et seal ju oleksin ja ta pärliväravates, tema kuldseis tänavates, oma Jeesust kiidaksin. Paradiis, paradiis, sinu vilja maitsen siis. Igaveses, õndsas elus näen ma Jeesust taeva ilus. Oh kui õnnis olen siis! Viis: "Lasst mich gehn" Karl Woigtländer, 1827-1858. Sõnad: Gustav Friedrich Ludwig Knak, 1806-1878. Tõlge: Wilhelm Kentmann II, 1861-1938. 376. MA OLEN MAA PEAL VÕÕRAS Ma olen maa peal võõras ja ainult rändaja, mu eluase taevas, seal on mu isamaa. Siin rändan ristirada, seal vaimu väsinut arm võtab kosutada: kõik vaev on lõppenud! Nii võtsid kannatada ju usuvanemad, et meile märgiks saada, kui hädad tõusevad. Kui mitmed kiusatused on nendest üle käind, kui mitmed ahastused on neile vaeva teind. Mu päevad siin on kurjad, mul palju ahastust, oh Issand, kes mind varjad, too mulle lunastust. Oh võta lõpetada mu raske rist nüüd Sa, mu valud, vaevad saada, mu Päästja, minema. Mu õige isamaja, näe, ta on üleval, kus inglilaulu kaja viib kiitust Issandal, kes oma taevajõuga kõik hoiab kindlas käes, kes oma targa nõuga kõik saadab armu väes. Seal olla tahan ikka, ei enam võõrana, ja jääda nende sekka, kes hiilgvad krooniga. Ma hinge iluduses toon au Su nimele, seal pühas päranduses ma hingan vaiksesti, Viis: "Oh Jeesus, Sinu valu" (O Haupt, voll Blut und Wunden / Salve caput cruentatum) Hans Leo Hassler, 1564-1612. Sõnad: Paul Gerhardt, 1607-1676. Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923. 377. MA TAHAN JÄTTA MAHA Ma tahan jätta maha, sind kaval ilmamaa, ei armastada taha sind sinu patuga; hea elu on seal taevas, see järel igatsen, seal pole mina vaevas, kui siin Su omaks jään. Tee minuga, kuis tunned, oh kallis Jeesuke, ma palun, et Sa annad mul aral võimuse. Kui pean ka tundma valu, siis seda lühenda, nii lõpeta mu elu, et õndsalt suren ma. Mu hinge põhjas hiilgab Su nimi ja Su rist ja rõõmustust mul saadab, oh Issand Jeesus Krist! Mu hädas ilmu mulle seesama palgega, mis risti peal Sul oli, kui mu eest surid Sa. Mu nimi pane üles ka elukirjasse ja hoia omas süles mu hing siis ühtlasi. Seal nendega, kes saanud Su riiki rõõmuga; siis suu ja süda võtvad Su truudust tänada. Viis: "Valet will ich dir geben" Melchior Teschner, 1584-1635. Sõnad: Valerius Herberger, 1562-1627. 378. MU ELU KRISTUS ISE Mu elu Kristus ise, surm mulle kasuks ka, sest leian hingamise, kui Temas lahkun ma. Nii igatsen ma minna siit ilmast rõõmuga Su juurde, Issand, sinna, kus olen pärija. Sa, Kristus, lepitanud mind oled Isaga; mind patust vabastanud, et võiksin elada. Kui viimaks kinni läevad mu silmad, kõrvad, keel, Su silmad mind veel näevad ja Sa mind kuuled veel! Kui süda, meel ja mõte kui küünal kustuvad, mind võta oma kätte ja vaevas kinnita. Kui, Issand, tahad seda, et pean siit lahkuma, siis lõpeta kõik häda - ja rahus suren ma. Su juurde tahan jääda kui usklik lapsuke ja elu nõnda seada, et saan siit taevasse. Seal alati võin kiita Sind, Kristus, Isaga ja Pühal Vaimul anda ma austust lõpmata. Viis: "Christus, der ist mein Leben" Melchior Vulpius, arvatavasti 1560-1615. Sõnad: krahvinna Anna von Stolberg 1600. Tõlge: Johannes Hornung, 1660-1715. 379. OH MÕTLE, INIMENE Oh mõtle, inimene, et pead kord surema! Siin elu üürikene, seal jäädav pärismaa. Siin võitlemine vaevas ja mures nutukülv, seal rõõmus lõikus taevas ja õnnis rahupõlv. Oh mõtle inimene, et kohtu ette läed ja kõigest, mis sa enne siin teind, seal aru teed! Sest selle kohtu ette sind hüüab ingli hääl, kus igaüks saab kätte, mis külvand ilma peal. Oh oma aega mõõtma mind, Issand, õpeta ja surma peale vaatma mind aegsalt juhata. Siis pean ma ikka silmas, et meile kõigile on seatud teises ilmas suur aruandmine. Jah, viimse otsa peale ma tahan vaadata ja valmis olla teele täis lootust minema, kui Issand tulla käsib mind ilmast kaduvast, kui jalg ja käsi väsib mul põrmus rändamast. Viis: "Oh Jeesus, Sinu valu" (O Haupt, voll Blut und Wunden / Salve caput cruentatum) Hans Leo Hassler, 1564-1612. Sõnad: Salomo Liscow, 1640-1689. Tõlge: Jaan Bergmann, 1856-1916. 380. SA RÄNDAD, INIMENE Sa rändad, inimene, siin kaduvuse maal. Sa väsiv majaline - surm sul nii ligidal. Pea silmist sära kustub - sind kantaks kalmu teel! Pea elupäev sul loojub - mis ootab sind siis eel? Üksainus rahuase on eluks kõigile, see on me Jeesus ise, Ta arm viib taevasse. Kui meie muldset telki kord tabab surmatuul, oh, et siis taevahelki näeks silmad väsinud! Viis: "Mu elu Kristus ise" (Christus, der ist mein Leben) Melchior Vulpius, arvatavasti 1560-1615. Sõnad: Valdeko Saksen, 1902-1967. 381. SURMA LAPS ON INIMENE Surma laps on inimene, liha on kui lilleke; kõik, mis elab, see kaob enne, kui ta tõuseb uuesti. Ihu peab siin mullaks saama, et ta ülesse võiks tõusta, selle auga ehitud, mis on taevas valmistud. Sellepärast tahan mina, kui on Isa tahtmine, selle elu jätta maha, ära minna rõõmsasti, sest mu Jeesu vermed, haavad minu hinge lunastavad; Tema ristisurma väes olen rõõmus surma sees. Jeesus minu eest on surnud, Tema surm mu kasu on! Õnnistust Ta mulle toonud, sest mu süda rõõmus on, kui ma ilmakära jätan, taeva rõõmu poole tõttan. Seal saan näha lõpmata Isa, Poega, Vaimu ka. Usuvanemaid sealt leiad, pühi mehi, prohveteid; valgeis riideis seal ka seisvad kõik need pühad apostlid; ju nii mitu tuhat aastat sinna läinud on kõik vagad, Jumalat nad kiidavad, Halleluuja laulavad. Viis: "Alle Menschen müssen sterben / Siegesfürst, Ehrenkönig" Jakob Hintze, 1622-1702. Sõnad: Johann Georg Albinus, 1624-1679. Tõlge: Ferdinand Hörschelmann, 1833-1902. 382. TAEVA POOLE LÄHEME Taeva poole läheme nagu kõrbest Kaananisse. Võõrad maa peal oleme, ei see ole jäädav ase. Siin küll peame rändama, taevas on me kodumaa. Taeva poole läheme! Olgu see mu laul ja sõna; sinna mõtle hoolega, hing, ja seda meeles kanna. Taeva poole ihaldan, kuni taeva sisse saan. Taeva poole lenda sa, minu vaim, sest taevast oled; ära ilma armasta, temast vaeva, muret tunned. Kes on Isa valgustud, olgu ilmast lahutud. Taeva poole hüüab Ta, kui ma Tema sõna kuulen; rahupaika näitab Ta, kuhu pärast surma tulen; sõna hinge kosutab, isamaale juhatab. Taeva poole juhatab surm mind päris isamaale; Ta kõik häda lõpetab, annab võitja rõõmu mulle. Jeesus ise käib mu eel, mis siis iial kardan veel! Viis: "Jeesus, Õnnistegija", (Jesus, meine Zuversicht) Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Benjamin Schmolck, 1672-1737. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900. 383. ÜÜRIKE ON MAINE ELU Üürike on maine elu, kaduv, kõikuv inimarm; möödaminev rõõm ja valu, siin me viimne osa surm, siin me viimne osa surm. Need, kes enne päiksekullas rõõmurada rännanud, magavad nüüd külmas mullas, kus kõik soovid kustunud, kus kõik soovid kustunud. Aga igaviku kaldalt kodutuled paistavad. Sinna kaduviku rannalt rändajad kord jõuavad, rändajad kord jõuavad. Meid, oh Issand, eluõhtul viimses valus kinnita; võõrsilt meid, kui teekond lõpul, kodumaale taluta, kodumaale taluta. Viis: eesti rahvaviis. Sõnad: Aleksander Abel, 1905-1971. Märkus: Kui laulmiseks kasutatakse viisi "Võitle hästi, kui sind armsast", siis jääb iga salmi viimane rida kordamata.