290. Au Jumalale, kiitus ka 291. Ei laulmast iial lakka 292. Eks mu kohus tänu teha 293. Ilusam Kristus 294. Imeline Issand 295. Issand, mu Jumal, Sind tahan ma lauluga kiita 296. Jeesusele, Jeesusele tahan laulda ma 297. Jehoova, Sulle tahan laulda 298. Kiida nüüd Issandat, minu süda 299. Kristus on Kuningas, võit on Ta päralt 300. Mu hing, mis annad Jumalale 301. Oh anna tuhat keelt Sa mulle 302. Oh võtkem Jumalat 303. Ole ustav, Jeesu rahvas 304. See, kes mind kaitses koidu kumal 305. Suur Jumal Sa 306. Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat, kiita 307. Õnnis, kes ei võta teha 308. Ühtlasi kiitkem Jumala halastust 290. AU JUMALALE, KIITUS KA Au Jumalale, kiitus ka, kes kõike head meil annab! Au Temale, kes armuga hoolt meie eest veel kannab. Kes meie hinge jahutab, kõik vaeva, valu vaigistab: Au Jumalale andkem! Mis Jumal loonud oma väes, küll seda Ta ka hoiab ja oma taevatarkuses veel edaspidi saadab. Ta suure kuningriigi sees on kõik Ta hoidja silma ees. Au Jumalale andkem! Kõik eluaja tahan ma Sind, Jumal, ülistada ja kõigis paigus rõõmuga Su kiitust kuulutada. Mu meel ja süda ärgaku, mu ihu, hing Sind teenigu! Au Jumalale andkem! Ta palge ette astugem nüüd hõisates ja lauldes, kõik tõotused nüüd tasugem ja kuulutagem kiites: Ta on kõik seadnud targasti, kõik asjad teinud kaunisti! Au Jumalale andkem! Viis: “Kõik kallis hingeõnnistus” (Es ist das Heil uns kommen her) “Etlich christlich Lieder”, Wittenberg, 1523. Sõnad: Johann Jakob Schütz, 1640-1690. Tõlge: Friedrich Hasselblatt, 1815-1870. 291. EI LAULMAST IIAL LAKKA Ei laulmast iial lakka mu süda rõõmuga. Kesk hingevaesust, vaeva nüüd rikkaks saanud ma. Ma kaua rahu otsisin maailmast asjata. Mind ahistusist vabastas mu Õnnistegija. Ei laulmast iial lakka ma rõõmsast südamest. Eks nõdralt siin ju alga ma laulu igavest. Kuid nagu vete kohin ta kord kostab ülevalt, kus inglikooris laulan ma au, kiitust Issandal. Viis: “Ei laulamasta lakka” Soome viis. Sõnad: 1. salm Antti Wilén (1856), 1810-1893. 2. salm, Juho Railio (1921), 1860-1926. 292. EKS MU KOHUS TÄNU TEHA Eks mu kohus tänu teha Jumalale ilma pääl? Sest ma saan küll kõigest näha, kuis nii lahke Tema meel. Armu täis on Tema süda, et Ta selle elu sees kõiki hoiab helduses, kes siin kummardavad Teda. Aeg kõik asjad lõpetab, Jumal ikka armastab. Nii kui kotkas pojad matab tiiva alla hoolega, nõnda ka mind Jumal katab kõikepidi armuga: Ta mind emaihus loonud, ihu, hinge andnud mul ja ka pärast toitu küll on mu kätte rohkelt toonud. Aeg kõik asjad lõpetab, Jumal ikka armastab. Oma Vaimu õigeks saatjaks annab Ta mul sõna sees, et see oleks juhatajaks taeva teed mul näidates, et mu südame Ta täidaks rõõmsa, kindla usuga: selle läbi võidan ma surma ja ka põrgu viimaks. Aeg kõik asjad lõpetab, Jumal ikka armastab. Isa, et Su armastusel otsa pole iialgi, siis ma tõstan lapse kombel käed Su poole julgesti. Aita mind Sind ülistada kõige oma elu sees ööd ja päevad Sinu väes, kuni saan Sind kummardada ja Sind kiita südamest ükskord taevas igavest! Viis: “Sollt’ ich meinem Gott nicht Singen” Johann Schop, arvatavasti 1595-1665. Sõnad: Paul Gerhardt, 1607-1676. 293. ILUSAM KRISTUS Ilusam Kristus, vägev valitseja, Sa taeva armu avaldus, Sind tahan kiita ja austada, mu hinge au, kroon, rõõmustus! Nurm on küll ilus, meeldiv on mets mühav, neid ehib värske kaunidus. Sa kenam, Jeesus, Sa puhtam Süütus, – Su paistel kustub kurvastus! Ilu on päiksel, kena on kuu pale ja kaunim läige tähtedel. Säravam Jeesus, hiilgavam Kristus, ei seda ilu inglitel. Viis: “Schönster Herr Jesu” Sileesia rahvaviis, XIX sajandil; Heinrich Hoffmann von Fallersleben, 1798-1874. Sõnad: inglise keelest Leopold Aleksander Raudkepp, 1877-1948. 294. IMELINE ISSAND Imeline Issand, vägev valitseja, ole meie laulu kuulja! Oma imearmul Sa meid ikka kannad, halastad ja abi annad. Aita Sa, kinnita meid, kes kiitust toome ja Sind ülistame. Terve loodus kiidab Taevaisa tegu enam kui kõik rahva kogu. Kuldne päike armsalt kalleid kiiri alla kõige loodu peale kallab. Tähed ka säraga ülistavad Loojat, eluvaimu toojat. Mis sa, hing, veel ootad? Anna tänu Talle, laula ilma Issandale! Kellel eluõhku, heitku palves põrmu, ülistagu Tema armu! Issandat, vägevat, kiitku usinasti nüüd ja igavesti! Halleluuja hüüdku, kes siin Jeesust tunneb, südame Tal ohvriks annab. Halleluuja laulgu kõik, kes õiged armust, lahti patu, surma hirmust. Rõõmusta! Patuta kiidad Jeesust viimaks, kui saad armust õndsaks! Viis ja sõnad: “Wunderbarer König I” Joachim Neander, 1650-1680. 295. ISSAND, MU JUMAL,        SIND TAHAN MA LAULUGA KIITA Issand, mu Jumal, Sind tahan ma lauluga kiita! Rõõmuga hõisates tulen, ei aega ma viida! Tõuse, mu laul, taevasse ilul ja aul, et Issand võtaks mind kuulda. Süda mul süttimas palvete heledas tules, koidu ma äratan vägeva lauluga üles! Sind rahva seas, rõõmsate usklike reas tänan ja kiidan nüüd kõrgelt! Suur on Su heldus ja ulatub taevastest saadik. Kõrgem Su tõde kui hommikul punetav koidik. Sest hüüan Sul kiitust, kuis jõudu seks mul: õnnistust alla mul saada! Viis: “Võta nüüd Issandat” (Lobe den Herrn) Joachim Neander, 1650-1680. Sõnad: Anton Suurkask, 1873-1965. 296. JEESUSELE, JEESUSELE TAHAN LAULDA MA Jeesusele, Jeesusele tahan laulda ma: patustele, patustele päästjaks tuli Ta. Jeesus meid siin valgustab, lunastab ja kinnitab. Talle laulgu, Talle laulgu kõik Ta kogudus. Kätel kannab, kätel kannab Ta meid armu väes. Rõõmu annab, rõõmu annab kui meil kurbus käes. Oma andidega Ta õnnistab meid otsata. Teda kiitku, Teda kiitku kõik Ta kogudus. Ta ei väsi, Ta ei väsi iial armutööl; Tema käsi, Tema käsi kaitseb päeval, ööl. Iga kurvastuse sees Tema on su abimees, kui sa Temast, kui sa Temast ikka kinni pead! Meid Sa võtsid, meid Sa võtsid päästa võla seest, surma tõtsid, surma tõtsid ise meie eest. Ise kohtumõistja Sa andsid ennast nuhelda, et nii meie, et nii meie õigeks saaksime. Jeesus anna, Jeesus anna, et ma kuulen Sind! Sinu sõna, Sinu sõna valgustagu mind! Õnnistust ei taha ma ilma Sinu vereta: ennast ise, ennast ise meile ilmuta! Viis: “Ich will’s wagen, Ich will’s wagen, von der Jesu Treu’”. Sõnad: Vennastekoguduse lauluraamatu, 1735, järgi, Jakob Tamm, 1861-1907. 297. JEHOOVA, SULLE TAHAN LAULDA Jehoova, Sulle tahan laulda, ei ole ükski Sinu sarnane! Mu laulu võta, Issand, kuulda ja anna Vaimu väge minule. Et seda teen siin Jeesu nime sees, siis maksab see Ta läbi sinu ees. Mind Poja juurde, Isa, saada, kes õndsuseks on saanud minule. Su vaim mind võtku valgustada, Ta andku õiget mõistmist minule, siis ma Su rahu tunnen eneses ja laulan Sulle oma südames. Su heldusest mind aita laulda, et õieti Sind lauldes kuulutan, siis minu laul on ilus kuulda, kui tões ja vaimus Sind ma kummardan. Ja kui Su Vaim mu südant valgustab, siis minu laul Sind tõesti ülistab. Viis: “Jehoova, Sulle tahan laulda” [Sull’, Sull’, Jehoova, tahan laulda] (Dir, dir, Jehova will ich singen) Hamburg, 1690; Halle, 1704. Sõnad: Bartholomäus Crasselius, 1667-1724. 298. KIIDA NÜÜD ISSANDAT, MINU SÜDA Kiida nüüd Issandat, minu süda! Ma kiidan Teda surmani. Kuni mul elu on, tahan Teda ma kõrgeks kiita alati! Kes ihu loond ja hinge ka, kiidetud olgu lõpmata! Halleluuja, halleluuja! Õndsaks, jah õndsaks see kiita tuleb, kel Jumal abiks Siionist, kellel usk südame põhjas põleb ja kellel kaljuks Jeesus Krist! Kes teda Päästjaks tunnistab, seda Ta armust õnnistab! Halleluuja, halleluuja! Kiitke, oh rahvad, Ta kõrget nime ja laulge tänu Temale! Sest Tema tegu on selge ime, Ta au ei lõpe iialgi. Jumala lapsed, ühest suust laulgem Kolmainul austust! Halleluuja, halleluuja! Viis: “Lobe den Herren, o meine Seele” Seelen Harfe, Ansbach 1664. Sõnad: Johann Daniel Herrnschmidt, 1675-1723. Tõlge: Jaan Bergmann, 1856-1916. 299. KRISTUS ON KUNINGAS, VÕIT ON TA PÄRALT Kristus on Kuningas, võit on Ta päralt! Värise, vaenlane, kohku Ta ees! Rõõmusta, Siion, miks kurdad veel aralt? Sinul suur vara Ta armust on käes: rahu ja rõõmu Ta sulle siin annab, ükskord siit ülesse taeva sind kannab. Kinnita südant ja jõudu Talt palu, looda Ta peale, kõik hästi Ta teeb! Magusaks teeb Tema arm ka su valu, murest ja hädast Ta välja sind viib. Igavest terveks su hing peab nüüd saama, taevases õndsuses Temasse jääma. On sul ka risti, oh kannata seda, ära Ta vitsa eest põgene sa! Hakka Tast kinni ja usalda Teda, jõudu sul võidelda annab siis Ta. Kurbus ja ahastus lähevad mööda, Jeesus su valguseks tahab siin jääda. Siion, kui kaua sa oled ju nutnud? Jäta nüüd kurbus ja kiitku su suu! Õndsamalt palju, kui loota sa suutnud, tõusnud on sinule rõõmupäev ju. Jeesus on võitnud, Ta armus nüüd käime, elu Talt saame ja õnnistust näeme. Ära siis eksi nüüd siia ja sinna, rutta Ta juurde, Ta kutsub ju sind! Oh kuis nii õnnis Ta juurde on minna, selgelt seal voolavad eluvee jõed. Seal on me abi, mis jahutab hinge, koormatud hinged, nüüd sinna kõik minge! Siion, jää kindlaks ja kartmata võitle, elukroon taevas ju valmis on sul! Jeesus saab ise su palgaks, oh mõtle, kas see ei tasu siis võidelda küll! Kartmata võitle ja kroonile vaata, Jeesus su õndsuseks tahab siis saada. “Kiitust ja au, oh Immaanuel Sulle, Issand ja Kuningas üksi nüüd Sa!” Sinna ka saada – mil jõuab see mulle? Katkegu ahelad, pääsegu ma! Aamen, Su armastus selles mind aitku! Kõik, mis mu sees on, nüüd Issandat kiitku! Viis: “Jeesus, on aita, et võimust võin saada” (Jesu, hilf siegen) Köthen, 1733. Sõnad: Johann Ludvig Konrad Allendorf, 1693-1773. Tõlge: Georg Koik, 1855-1914. 300. MU HING, MIS ANNAD JUMALALE Mu hing, mis annad Jumalale, kes kõik sul annab igapäev? Eks tule midagi su meelde, mis armas oleks Temale? Oh anna süda Temale, see on Ta meele järele. Mis Tema päralt, anna Talle! Su süda – kelle päralt see? Kui tema annad saatanale, saab palgaks põrgu sinule! Ükspäinis Sulle tahan ma, mu Jumal, südant ohvrida. Siis võta nii, kui tahad, ohvriks mu meel, mis Sina uueks teind, mu süda palgaks, armsaks saagiks, et see eest oled vaeva näind; ma annan selle keelmata, see on Su oma üksinda. Eks Sulle tule süda anda, mu Jeesus, kes mind lunastand? Sul võin ma armu nime panna, kes surmani mind armastand. Mu meel, Su meel, üks olgu see! Jää mulle Sa, ma sinule. Viis: “Kes Jumalat nii laseb teha” (Wer nur den lieben Gott läßt walten) Georg Neumark, 1621-1681. Sõnad: Johann Leonhart Stöberlein, 1636-1696. 301. OH ANNA TUHAT KEELT SA MULLE Oh anna tuhat keelt Sa mulle, ja tuhatkordseks tee mu suu! Siis tuhat laulu laulan Sulle, mu Issand, ja ei teegi muud, kui ikka kiites kuulutan, et kallist armu Sinult saan. Oh et mu hääl ka sinna kostaks, kust päike paistab hiilguses, et tänades mu veri voolaks nii kaua, kui hing ihu sees, viiks kiitust viimne veretilk, tooks tänu iga silmapilk! Miks oled vait, mu vaimuvägi? Oh laula sa nüüd elavalt ja mäleta, ms Tema tegi, mis head sa saanud Jumalalt! Nüüd ärka, ärka, vaim ja meel, ning kiida Teda, suu ja keel! Nüüd Sulle, Sina Isa taevas, toon mina tänu südamest, et ihu, hinge siin maailmas Sa oled kaitsnud kurja eest, kõik, mis mul tarvis, toimetand ja, mis mul vaja, valmistand. Ka olgu kiitus, Jeesus, Sulle, et oled suure armuga Sa tulnud appi taevast mulle! Sa vaeva, vere, surmaga mind päästsid patust, kuradist: Su oma olen igavest. Ka au ja kiitus olgu Sulle, oh valgustaja Püha Vaim, see eest, et andsid teada mulle, et mina olen taeva taim. Uut elu, vaimu, väge ka kõik armust andsid mulle Sa! Ma tahan Sinu armust laulda, nii kaua kui veel liigub keel, ja tänuohvreid Sulle tuua, kui minu süda tuksub veel! Kui vaikib viimaks minu keel, siis kiidan õhates Sind veel. Mu kiitus, Jumal, vastu võta, ehk ta küll väeti nõdruke! Kui saan siit taeva üles tõtma, siis ingliseltsis rõõmsasti ma laulan uue väega Sul tuhat halleluujat ka. Viis: “O daß ich tausend Zungen hätte” Johann Balthasar König, 1691-1758. Sõnad: Johann Mentzer, 1658-1734. Tõlge: Friedrich Hasselblatt, 1815-1870. 302. OH VÕTKEM JUMALAT Oh võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita, kes suuri asju teeb, ja Temale au anda, kes emaihust ju meil teinud palju head ja praegu hoidvad veel meid Tema armukäed. See armas Jumal nüüd ka võtku muret kanda, meil rõõmsaid südameid ja kallist rahu anda. Ta pidagu meid ka siin ülal armsasti ja võtku häda käest meid päästa heldesti. Au olgu Isale, au, kiitus Jumalale! Au Tema Pojale, me Rahukuningale! Au Püha Vaimule, Kolmainul algusest, kes oli, nüüdki on ja jääb ka igavest. Viis: “Nun danket alle Gott” Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Martin Rinckart, 1586-1649. 303. OLE USTAV, JEESU RAHVAS Ole ustav, Jeesu rahvas, ole ustav otsani, võitlemises ole vahvas, ära karda sugugi. Olgu sul ka ohkamist, olgu raske sinu rist, risti all saad võiduraale, jäädavale isamaale. Usu, Jeesu pärisosa, kelle arm sind lunastand, kes sul veres teinud tasa, mis sind Isast lahutand: kui sind Issand karistab, Ta sind seega juhatab sinna, kus sa pääsed vaevast, pärid õndsa taeva armust. Vaata, kuidas kulda tuli kõigest roostest puhastab, nõnda karistus ka vali sinu usku selgitab. Okkaliselt ristiraalt, valu, viletsuse maalt viib sind sinna Isa käsi, kus sul kuivab silmavesi. Pisarad seal pärleiks saavad, piinaokkad palmideks, nõdrad säral sätendavad, vaesus muutund rikkuseks. Kes siin üksi kaevanud, hädaorus ohanud: karikas neil kätte antud, võidukroon neil pähe pandud. Sellepärast ustav ole, vaikne usurändaja. On sul läbi ristituule kodu poole rutata: võideldes saad võidule, risti all saad kroonile, laps saab Isa rinna naale, jäädavale isamaale. Viis: “Minu hing, oh ole rõõmus” (Freu’ dich sehr, o meine Seele / Ainsi que la biche ree) Louis Bourgeois, arvatavasti 1500-1561, “Trente Quatre Pseaumes de David”, Genf, 1551. Sõnad: Martin Lipp, 1854-1923. 304. SEE, KES MIND KAITSES KOIDU KUMAL See, kes mind kaitses koidu kumal ja õhtul hilja hoiab veel, on minu Issand, minu Jumal, Tal on nii helde armumeel. Ma kiites Teda kummardan, head annid Temalt saan. Ta arm mind otsis elu algel, ma kuulen, kuis Ta kutsub veel. Ta pühkis pisarad mu palgelt, kui murest oli murtud meel. Ta heldus, arm ja halastus on igal päeval uus. See on mu Issand, minu Jumal, see, kellest laulab minu keel. Ta annab jõudu jõuetumal, kui nõrken ära eluteel. Ja viimaks koju kannab mind, kui vaikib väsind rind. Viis: “Mu jõud, Sind tahan armastada” (Ich will dich lieben, meine Stärke) Johann Balthasar König, 1691-1758; Harmonischer Lieder-Schatz, 1738. Sõnad: Anna Prants, *1874. 305. SUUR JUMAL SA Suur Jumal Sa, kui vaatan kõike seda, mis loodud Sinu kandva sõna jõust, kas põõsast, puud või päikest, kuud ja tähti on igal osa Sinu targast nõust. Siis puhkeb hingepõhjast kiidulaul: Au Jumalal, au Jumalal! Siis puhkeb hingepõhjast kiidulaul: Au Jumalal, au Jumalal! Ja kui ma Piiblist loen Su armutegu ja sellest, mis me kõigi osadus, kuis inimesele sai Sinu nägu, Su hool, Su kaitse ja Su armastus. Siis puhkeb hingepõhjast kiidulaul: Au Jumalal, au Jumalal! Siis puhkeb hingepõhjast kiidulaul: Au Jumalal, au Jumalal! Kui ükskord kõik, mis täna veel on peidet, saab avarduma meie pilgu ees, kui kate kõigelt kõrvale saab heidet, mis rõõm küll heliseb siis meie sees! Siis puhkeb hingepõhjast kiidulaul: Au Jumalal, au Jumalal! Siis puhkeb hingepõhjast kiidulaul – suur tänu olgu Jumalal! Viis: “O store Gud” Rootsi rahvaviis, XIX sajand. Seade: “How Great Thou Art” Stewart Wesley Keene Hine, *1899. Sõnad: Carl Gustaf Boberg, 1859-1940. Tõlge: Silvia Airik-Priuhka, 1926-. 306. VÕTA NÜÜD ISSANDAT, VÄGEVAT KUNINGAT, KIITA Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat, kiita, oh minu hingeke, ära sa aega nüüd viida! Rõõmusta, meel, hõisates laula, mu keel! Kandled ja pasunad hüüdku! Kiida nüüd Issandat, kes on kõik targasti seadnud, kes kotka tiibadel vägevalt ikka sind kandnud, hoiab sind ka, nõnda kui igatsed sa. Eks ole seda sa tundnud? Kiida nüüd Issandat, kes sind on kaunisti loonud, kes sulle tervist on andnud ja rahu sul toonud; häda sees ka on oma tiivaga Ta hoolsalt ja heldelt sind katnud. Kiida nüüd Issandat, kiida, hing, Jumala nime, mis iial liigub, see kiitku, sest Tema teeb imet! Su valgus Ta: Oh seda mäleta sa! Sest ütle kiites nüüd: Aamen! Sõnad ja viis: “Lobe den Herrn” Joachim Neander, 1650-1680. 307. ÕNNIS, KES EI VÕTA TEHA Õnnis, kes ei võta teha kurja mõtte järele, ei või ülekohut näha, õelaist lahkub täiesti, pilkajatest põgeneb, nende seltsist taganeb, aga kalliks hindab seda, kui teeb Jumal targaks teda. Õnnis, kes siin rõõmu tunneb püha käsku õppides; seda suureks õnneks paneb, ei sest lahku elades. Nõnda õitseb, kasvab see nagu palmid kaunisti mille oksad oja kaldal laotavad end hästi laialt. Nõnda sünnib inimene, kes Jehoovat armastab, kõik ta elus saadab õnne, kalliks hinge kasuks saab: ta on puu, mil kosuvad lehed ikka ilusad, Jumal talle appi tõttab kõiges, mis ta ette võtab. Keda patud kihutavad, teine lugu sellega: tema rõõmud on nii kiired nagu põrm siin kaduma! Kus on pühad rõõmuga, sinna vastased ei saa; Jumal armastab vaid õigeid, hukka läevad, kes on kurjad. Viis: “Ärka üles, minu süda” (Werde munter, mein Gemüte) Johann Schop, 1595-1665; Böömimaa vennad, Herrnhut, 1661. Sõnad: Paul Gerhardt, 1607-1676. 308. ÜHTLASI KIITKEM JUMALA HALASTUST Ühtlasi kiitkem Jumala halastust, valjusti hüüdkem kokku Ta kogudust. Ise Ta kutsub oma rahvast. Rõõmusta, Iisrael, rõõmusta vahvast! Rõõmusta, Iisrael, rõõmusta vahvast! Põlvili heitke, Jumal on kuningas! Tõotused täitke, kes maa peal liikumas. Inglid kõik laulvad Tema kiitust, kannel ja rahva hääl kiitvad Ta tarkust, kannel ja rahva hääl kiitvad Ta tarkust. Paganad kuulge, kurbus teil kadugu! Rõõmsasti tulge, Taevariik kasvagu: võtke Ta armusõna kuulda, patud siis tahab Ta andeks teil anda, patud siis tahab Ta andeks teil anda. Toidust Ta annab kõigile rohkesti, hoolt Tema kannab rahva eest heldesti, annab ka vihma, kastab vilja, õnnistab inimest vara ja hilja, õnnistab inimest vara ja hilja. Ühtlasi kiitkem Jumala halastust, valjusti hüüdkem kokku Ta kogudust. Hädast Ta päästab oma rahvast. Rõõmusta, Iisrael, rõõmusta vahvast! Rõõmusta, Iisrael, rõõmusta vahvast! Viis: “Nun preiset alle Gottes Barmherzigkeit” Matthäus Apelles von Löwenstern, 1594-1648. Sõnad: Matthäus Apelles von Löwenstern, 1594-1648. Tõlge: Friedrich Hasselblatt, 1815-1870.