286. Kes võiks küll vastu olla 287. Oh loodu, Loojat kummarda 288. Sa, Jeesus, oled käskinud 289. Sind, Jumal, tahan armastada 286. KES VÕIKS KÜLL VASTU OLLA Kes võiks küll vastu olla, kui Jumal minu poolt? Mis võiks mul kahjuks tulla, kui Tema kannab hoolt? Ma palves saan uut väge, kui võitlen kurjaga; ja kuigi võitlus äge – mu Jumal minuga. Ma tean ja usun seda ja kiidan julgesti, et heldemat kui Teda ei ole tõesti, ja et Ta igas asjas mu ustav abimees, ja et Ta kõiges hädas küll seisab minu eest. Ja selle usu põhi on Kristus ja Ta arm, ei ma siis karta tohi, ei eksita mind hirm. Ma ise küll, mu elu, ei vääri ühtigi, mis Kristus andnud mulle, see maksab alati. Mu süda valjult tuksub, ei tunne kurvastust; ta hõiskama mind kutsub, nii suur on rõõmustus, et Kristus mindki tunneb ja on mu lunastus. See, mis mind laulma paneb, on taevaõnnistus. Viis: “Ma tahan jätta maha” (Valet will ich dir geben) Melchior Teschner, 1584-1635. Paralleelviis: “Ei Jumal neid või jätta” Sõnad: Paul Gerhardt, 1607-1676. Tõlge: Carl Eduard Malm, 1837-1901. 287. OH LOODU, LOOJAT KUMMARDA Oh loodu, Loojat kummarda ja kiida teda rõõmsalt. Täis Tema au on taevas, maa, mets, meri kohab võimsalt. Sääl hommik kullast kuue koob, ja uue päeva kaasa toob, öö pimeduse võidab. Oh ärka süda, suu ja meel, maailmast välja tule ning kaunilt kiida Teda keel: sul valmis Isa süle. Oh ära aega viivita, see peab ju täna sündima – et nuhtlusvitsast pääsed. Su armu kutsumise tund on varsti mööda läinud. Nii, nagu oleks näinud und, pea elust läbi käinud. Ei iial tule tagasi, vaid kiirelt ruttab edasi su aeg siin õhtu poole. Viis: “Nüüd ristirahvas, laula sa” (Nun freut euch, lieben Christen g’mein) Saksa rahvalaul XV sajandist. Seade: Martin Luther, 1483-1546. Sõnad: Rudolf Reinaru, 1911-1993 288. SA, JEESUS, OLED KÄSKINUD Sa, Jeesus, oled käskinud meid palju vilja kanda, meid küünlaks, lambiks kutsunud – me peame valgust andma. Nüüd ahastades tunneme, et kustund lambid oleme ja küünlad, mis ei põle. Oh, Issand, kingi armu veel ja süüta Vaimu tuli, tee elavaks me surnud meel ja anna püha õli! Meid ebausust vabasta, kõik vale lootus lõpeta, siis tõde tunda võime. Meid soolaks tee maailmale, et puhtust, valgust, tõde me elu sisse kanname ja väsinuid Su ette. Meid päästsid Sa, nüüd teenima Su nõtru vendi õpeta, neid aitama Su nimel! Viis: “See aeg on tõesti ukse ees” (Es ist gewisslich an der Zeit) Geistlich Wittenberg, 1529. Sõnad: Gabriel Taapopi, 1911-1985 Tõlge: “Virsikirja” järgi, Eduard Salumäe, 1919-1985. Sõnad: copyright© Evangeelne Luterlik Kirik Namiibias. Üksnes väljaandja loal. 289. SIND, JUMAL, TAHAN ARMASTADA Sind, Jumal, tahan armastada ja südamest Sind teenida. Su nime tahan ülendada ja Sinu seadust pidada; Sull’ tuksub iga silmapilk mu viimne veretilk. Ma tahan ühes armastada ka ikka oma ligimest, ta häda püüda vaigistada ja avitada hädalist; ta kurbus minu kurbus on, ta õnn on minu õnn. Ma tahan patu eest end hoida ja hinge puhta pidada. Ja kõlblist elu tahan püüda siin ilmas ikka elada. Siis, Jumal, oma Vaimuga mu tahtmist kinnita. Viis: “Mu jõud, Sind tahan armastada” (Ich will dich lieben, meine Stärke) Johann Balthasar König, 1691-1758. Sõnad: Georg Kiviste, 1866-1941.