460. Miks on neid, kes teiselt võtnud 461. Nüüd Jumal tänatud 462. Rahuallikaks on Jumal 463. Su rahu, Issand, täidab 464. Suur Jumal, meie varjupaik 465. Täis tänu Teda kummardage 460. MIKS ON NEID, KES TEISELT VÕTNUD Miks on neid, kes teiselt võtnud leiva, sõna, kodumaa? Miks on neid, kes vendadega rahus elada ei saa? Miks on okastraadid piiriks, mängupüssid laste käes, võimuvõidud valguskiiriks, terved rahvad sõjaväes? Kes kõik ilma kasuks saanud, hinge kas ei kaota nad? Jumalat, kes meie Looja, kas nad pole unustand? Kas nad pole salgand seda, mis teeb jäävalt rikkaks meid; et siin ilmas valitseda müünud maha südameid? Kes end asub ülendama, seda Jumal alandab. See, kes tõmbab tupest mõõga, mõõga läbi hukka saab. Jääva elu tohib leida vaid, kes venda armastab, rahusõnumit ei peida: Jeesus on, kes lepitab! Rahutust me südametes, Issand, nõnda kaota Sa, et meid patust lunastades ühendad taas Isaga. Selleks uueks osaduseks, Rahuvürstiks meile saa! Sinu kuningriiki kurjus, patt ja surm ei purusta. Oma lasteks Jumal hüüab neid, kes rahu nõuavad! Kelle hing Ta poole püüab, rahuriiki jõuavad. Jumalale olgu kõrges tänu, ülistus ja au, rahu maa peal, rahval kõiges juhiks Päästja kepp ja sau! Viis: Böömimaa vennad, Herrnhut, 1735. Sõnad: Andres Põder, 1949- 461. NÜÜD JUMAL TÄNATUD Nüüd Jumal tänatud, et rahusõna kuulda ja sõda lõppenud - sest võtkem tänu laulda! Jah, kõigest südamest Sind, Issand, kiidab suu, et oled igavest nii helde, hea ja truu. Kuis tule, mõõgaga on linnad purustatud ja väljad armuta on sõjas hävitatud; ja hauda langenud on vapraid mehi siin; me saatjaks lein on nüüd, suur kurbus, valu, piin. Sest hing, jää mõtlema ja nuta kibedasti: ei hoolind sellest sa, kui nuhelda meid lasti! Nüüd Jumal armuga sind kutsub heldesti, et patust pöörata sa võiksid aegsasti. Maailm, siis ärka nüüd ja jäta patud maha! Sa tunne oma süüd, kui hukkumist ei taha! Kui aga armastad veel Õnnistegijat, siis rahust rõõmusta ja kiida Jumalat! Viis: "Oh võtkem Jumalat" (Nun danket alle Gott) Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Paul Gerhardt, 1607-1676. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900. 462. RAHUALLIKAKS ON JUMAL Rahuallikaks on Jumal, rahulasteks sünnime, rahus elamine püha rahupärand kõigile; rahu kõige kallim vara, rahu aitab armastada, rahu usku äratab, rahu lootust süvendab. Igal mandril, igal merel rahulaulu laulaksin, igal kodul, igal perel rahutooja oleksin, et ei iial enam sõda inimest saa hävitada, kelle kohus eluga oma Loojat tänada. Kõik nad mulle õed ja vennad; orbudele emana minagi võin tunda ennast kohustuses aidata; väsinuile, väetimaile, kodutuile, koormatuile tahan olla toetaja, nende valu kaotaja. Ei ma üksi seda suuda, tühine on ühe nõu; palju üksinda ei suuda - Jumalal on kõigeks jõud. Lähme palves Isa ette, usaldame Tema kätte endid, oma kodumaa ühes kogu looduga. Tulge, tuhanded ja sajad, ühineme rahuväeks! Tuttavad ja võõrad pojad, olge teineteise toeks! Rahu lähendagu riigid, rahu purustagu piigid, rahu liitku südamed, rahu tasandagu teed. Viis: "Jeesus, surma äravõitja" (Jesu, meines Lebens Leben) Wolfgang Wessnitzer, 1615-1697. Sõnad: Laine Villenthal (1986), 1922- 463. SU RAHU, ISSAND, TÄIDAB Su rahu, Issand, täidab mu elu täiesti. Kõik kartuse ta võidab, mis vahest rõhubki. Su rahu, Issand, mulle kui lapsel ema käed, mis silitavad jälle, ta juurde laps kui läeb. Su rahu, Issand, hingab mu kodukoldel ka. Ta usalduse jagab ja õnne vaiksema. Ja veel, kui varju heidab öö vahest kodule, Su rahu peagi täidab taas lapse südame. Su rahu, Issand, ehib ka koguduse teed. Ta Sinu rahvast juhib - neist rahunõudjad teeb. Ei lõhu vaenu vägi, riid, väiklus mõistmatu. Su rahu on kui jõgi - lai, sügav, otsatu. Viis: "Kuis pean vastu võtma" (Wie soll ich dich empfangen) Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Arved Paul, 1913-1960. 464. SUUR JUMAL, MEIE VARJUPAIK Suur Jumal, meie varjupaik, - me vaevas, valus, mures Ta peale võime loota kõik nii elades kui surres; maa ja ka meri mässaku ja kõrged mäedki kõikugu, ei see meid kartma pane. Maa kalju põhi puruneb, kui Issand käsib seda, maailma riik, see väriseb, pea enam pole teda. Kuid Jumal meie Päästija, küll oma karja hoiab Ta, et see jääb puutumata. Ta püha linn, see igavest jääb Tema hoiu alla, Ta käsi vaenu paeladest teeb teda väega valla. Seal keskel ise asub Ta ja oma rahvast armuga Ta joodab elu vetest. Siis tulge, rahvas, sedamaid ja vaatke imetegu, kuis karistab ta paganaid ja uhket inimsugu! Ta rahu maale rakendab ja sõjahäda lõpetab ning ammud, piigid murrab! Ta ütleb: "Mind kui Jumalat te üksi tunnistage, kui oma ainust käskijat te kõik nüüd kuulda võtke. Mul kõige rahva rajades au andke ilmas üksines - nii lähedal kui kaugel." Kui meie Jumal meiega ja annab abi maale, Ta najale võib toetuda ja loota Tema peale; sest lõppegu kõik kartus siin, me Jumal meie kindel linn, Tal au ja kiitus olgu! Viis: "Kõik kallis hingeõnnistus" (Es ist das Heil uns kommen her) XV sajandist. Sõnad: Martin Lipp, 1854-1923. 465. TÄIS TÄNU TEDA KUMMARDAGEM Täis tänu Teda kummardagem, kes kõik maailma valitseb, ja Tema kiitust kuulutagem, kes heldusega hoolitseb! Ta kuud ja aastad mööda saadab: nad läevad, Ta kõik uueks teeb. Ta armus meie peale vaatab ning igavesti heldeks jääb. Kel tarkust küllalt ära mõista, kui suur on Taevaisa arm? Ta laseb oma päikest paista, ja ilul hõiskab mullapõrm; Ta ütleb üheainsa sõna - ja silmad rõõmust säravad. Ta trööstib meid ja noor ning vana siis taeva rahu tunnevad. Sa Isa taevas, suur ja vägev, Sind palume nüüd südamest: oh ole meie hulgas tegev ka edaspidi heldusest! Meid armust igas hädas aita ja igas töös meid toeta; meid aita võidelda ja võita ning kiusatuses kinnita. Meil anna ikka kallist rahu ja kaitse rahvast kahju eest. Ei viha, vaen me juurde mahu, kui varjad jumalikust väest; meilt keela ära patuhäbi ja kangekaelsus kaota Sa. Tee vabaks oma Poja läbi meid igavese armuga. Viis: "Mu nimi taevas kirja pandud" (Die Tugend wird durch's Kreuz geübet) Tundmatu helilooja. Sõnad: Jaan Bergmann, 1856-1916.