272. Jeesus, minu kalju 273. Jeesus minu mõttes liigub 274. Jeesus, Sa ainuke 275. Jeesus, tule minule 276. Jeesusele laulan 277. Järgime nüüd Jeesust Kristust 278. Kõikumatu minu kalju 279. Lase ustavaks mind jääda 280. Ma tean, kes saatjaks mul 281. Ma tean, mis mina usun 282. Mu jõud, Sind tahan armastada 283. Ole minu ligi 284. Sa, Jeesus, oled eluteel 285. Usk kindel lootus üksine 272. JEESUS, MINU KALJU Jeesus, minu kalju, kiusatusi palju on mu eluteel. Jõudu mulle lisa, vastu seisma visa on siis minu meel. Sinuga siis võidan ma patu suured kavalused ja ta meelitused. Jeesus, minu tugi, Sa võid väsinugi teha tugevaks. Anna armust suurest, et mind Sinu juurest ilm ei eksitaks. Helduses mind aidates usule Sa kindlust anna, hoolt mu eest veel kanna. Jeesus, minu päike, kui Sa oma läike heidad hingesse, elu uus siis tärkab, kõik, mis hea on, ärkab, jõuab kevade. Siis kaob öö ja algab töö, mis on meelepärast Sulle, õnnistuseks mulle. Viis: “Jeesus, rõõmustaja” (Jesu, meine Freude) Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Hugo Viktor Karl Wühner, 1877-1932 273. JEESUS MINU MÕTTES LIIGUB Jeesus minu mõttes liigub, meeles seisab Tema piin. Minu hing Ta poole kipub, kuni olen elus siin. Ta on minu kallis ilu, saadab mulle rõõmu, elu. Jeesust, kes mu ehe ka, armastan ma lõpmata. Jeesus, koidutäht, mis ikka hiilgab minu südames. Kui on mul ka mitu viga, on Ta vägev abimees. Minu hing Ta peale vaatab, kui Ta mind siit koju saadab. Eluvalgus mulle Ta! Jeesust ei saa jätta ma. Jeesus jääb mu juurde heldelt. Kui ma Tema juurde jään, siis ma näen Ta armu selgelt, kus ma iial liigun, käin. Kui ma õhtul voodi lähen, kui ma vara üles tõusen, siis on vara, hilja ka Jeesus minu aitaja. Jeesus üksi juhatagu mind, Ta nõu on laitmata. Minu tööd Ta õnnistagu, kõik ma algan Temaga. Kõik mu õnnistuseks olgu, Tema nime auks ka tulgu! Siis kõik hästi korda läeb, kui mind Jeesus avitab. Jeesusele mina elan, kui Ta oma suren ka; kasuks tuleb, et ma olen Jeesusega pärija. Ei või midagi siin saada Teda minust lahutada. Lõpku ilm, mu elu ka, Jeesus, Sind ei jäta ma! Viis: “Surma laps on inimene” (Alle Menschen müssen sterben / Siegesfürst, Ehrenkönig) Jakob Hintze, 1622-1702, ainetel “Koraali Wiiside Raamat” nr 296, Johann Ehregott Leberecht Punschel. Sõnad: tundmatu autor. 274. JEESUS, SA AINUKE Jeesus, Sa ainuke, pühim ja ilusaim nimi, mis patune ütelda võib. Taevane armastus, puhtus ja lohutus, tõde ning halastus Sinus on koos. Sinult ma hädades, Issand ning abimees, rahu ja õnnistust püsivalt saan. Teised mind hüljaku, naergu ja pilgaku, hellasti sülesse tõmbad vaid Sa. Issand, mind halasta, Issand mind juhata, millal ja kuhu vaid kavatsed Sa. Õpeta paluma, põlvili langema, et ma ei iialgi väsida saa. Issand, Sa ainuke, pühim ja ilusaim, pühitse mindki Su puhtuse sees. Pattudest vabasta, ahelad purusta, anna, et läheksin õndsuse teed. Viis: Caroline Volla Sörlie, 1869-1953. Sõnad: Ole Theodor Moe, 1863-1922 (kirjutanud 1904) Viis: copyright© Norsk Musikf¸rlag A/S, Oslo-Norra. Üksnes väljaandja loal. 275. JEESUS, TULE MINULE Jeesus, tule minule, jää mu juurde järjesti, tule, Õnnistegija, kõige parem sõber Sa! Tuhat kord Sind ihaldan, kõik muud rõõmud halvaks pean, tuhat kord ma õhkan ka: Jeesus, Jeesus tule Sa! Ei mu süda ilmaski muuga ei jää rahule, jääd Sa aga minule, see mul rõõmuks üksine. Ei siis muule taha ma oma südant avada; tule oma armuga minu sisse elama! Kindlas usus ootan ma, väsimata palun ka: ole surmahäda sees, Jeesus, minu abimees! Viis: “Höchster Priester / Jesu, komm doch selbst zu mir”, “Musikal Christenschatz”, Basel, 1745. Sõnad: Johann Scheffler (Angelus Silesius), 1624-1677. 276. JEESUSELE LAULAN Jeesusele laulan, Jeesust ülistan, kellelt oma patud andeks sain ja saan, kellelt oma patud andeks sain ja saan. Ta mu vead nii suured pesi verega. Võttis patu orja ellu endaga, võttis patu orja ellu endaga. Rebis vale võrgud, surma ahelad – päästis vabaks vangi, minu lunastas, päästis vabaks vangi, minu lunastas. Olen Isa lapsi, Taevakuninga. Elukrooni pärin taevariigis ma, elukrooni pärin taevariigis ma. Kuldse linna rahvas kord mind tervitab, Talle pulmavõõra rõõm mul osaks saab, Talle pulmavõõra rõõm mul osaks saab. Viis: “Jeesuksesta laulan” Martti Hela, 1890-1965. Sõnad: Simo Korpela, 1863-1936. Tõlge: Harri Haamer, 1906-1987. Viis: copyright© Maj Hela pärijad, Helsinki, Soome. Üksnes väljaandja loal. 277. JÄRGIME NÜÜD JEESUST KRISTUST Järgime nüüd Jeesust Kristust, Ta on elukuningas. Tema lunastas meid surmast, hingest hirmu hajutas. Jõudu läbimiseks saame mitmest eluraskusest. Veendumuses kindlaks jääme – Jeesus elab igavest! Kui meid ümbritsemas vaikus, kus kõik usk näib kadunud; Kristus sääl ka eluvalgus, kuigi öö on saabunud. Juhiks Jeesus, ei siis astu kõrvale ma kitsast teest. Käed ma sirutan Tal vastu – Jeesus elab igavest! Patuöisest hämarusest usk viib vastu koidule. Valgus paistab pimedusest, Jeesus juhib võidule. Isale nüüd tänu, austus, selle suure armu eest! Jeesuses on meie lootus, Sest ta elab igavest! Viis ja Sõnad: “Jesus God raised up / Christ is living” George Dell ja Luther Heyde. Luther League Convention Hymn 1961- (Jeesus elab): Tõlge: Veera Õunapuu, 1919- Sõnad ja viis: copyright© Luther League, The American Lutheran Church, Minneapolis, 1961. Üksnes haldaja loal: Augsburg Fortress Publishers. 278. KÕIKUMATU MINU KALJU Kõikumatu minu kalju, püha rist, mis Kolgatal. Kuigi kiusatusi palju, saan ma võitjaks risti all. Risti ette kummardada tahan ja end alandada, et ka viimses võitluses võidu saaksin Jeesuses. Sellest ristist hoovab vägi südamesse mulle veel, sest ma tean, mis valu nägi minu Issand ristiteel, kus mu eest Ta kannatanud, võla vangist vabastanud mind, et viimses võitluses võidu saaksin Jeesuses. Kinnita mind, Kannataja, Jeesus, surma vaevades! Elusta mind, Lunastaja, püha risti võidu väes! Siis ma tohin aina laulda, kuni kantakse mind hauda, et ka viimses võitluses võitjaks jään ma Jeesuses. Viis: “Jeesus, surma äravõitja” (Jesu, meines Lebens Leben) Wolfgang Wesznitzer, 1617-1685. Sõnad: Harri Haamer, 1906-1987. 279. LASE USTAVAKS MIND JÄÄDA Lase ustavaks mind jääda Sinu küljes otsani, et süü, valu ega häda mind ei rõhuks koguni! Jeesus, Sinu valgustus olgu minu rõõmustus; kuni rändan okasrada, saatjaks tõde otsiv süda! Võidelda Su nimel tahan, sõdida Su armu eest, kuni vaenlased kõik võidan, kes mind eksitavad tõest. Jeesus, Sinu vaimu väes vaprus kasvagu mu sees, et ma viimaks võidu hinnaks elukrooni pärin kindlalt! Viis: “Minu hing, oh ole rõõmus” (Freu’ dich sehr, o meine Seele / Ainsi que la biche ree) Louis Bourgeois, arvatavasti 1500-1561, “Trente Quatre Pseaumes de David”, Genf 1551. Sõnad: Harri Haamer, 1906-1987. 280. MA TEAN, KES SAATJAKS MUL Ma tean, kes saatjaks mul, kes armukätel kannab, kes õhtul, hommikul head nõu ja abi annab. Ma usun: Isa arm on kõigil ligidal, ka nõdremgi kui põrm on armas Jumalal. See usk mind rõõmsaks teeb, mind lootusega täidab, mul kodust kõneleb ning ülespoole näitab, kus ootab rahumaa, kui ükskord väsind rind läeb vaevast puhkama, kui Isa kutsub mind. Viis: “Oh vaga Jumal, kes” (O Gott, du frommer Gott) Johann Heerman, 1585-1647. Sõnad: Joosep Liiv, 1870-1957. 281. MA TEAN, MIS MINA USUN Ma tean, mis mina usun, mis kõikumata jääb, kus julgesti ma asun, kui maailm hukka läeb. Ma tean, kes appi tõttab, kui käes on surmaöö, kui ebatarkus petab ja nurja läeb ta töö. Ma tean, mis kogu elus ei minust maha jää. Mu kojal kindel alus, mis kadumist ei näe. See on mu Päästja tõotus. Ta selged sõnad kõik. See linn kui kaljukindlus on minu varjupaik. Kuis särab armupäike, mu Issand, minule. Ta helkjas valgusläige viib varjud kaugele. Las tõusta tuuli palju, ei siiski kõigu ma. Mu alus ja mu kalju on Õnnistegija. Ma tean, mis mina usun, mis kõikumata jääb, kus julgesti ma asun, kui maailm hukka läeb. See on ka surmaväljal mu kepp ja minu sau, see taeva aasal haljal on minu kroon ja au. Viis: “Ma tahan jätta maha” (Valet will ich dir geben) Melchior Teschner, 1584-1635). Sõnad: Ernst Moritz Arndt, 1769-1860. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900. 282. MU JÕUD, SIND TAHAN ARMASTADA Mu jõud, Sind tahan armastada, ei sõnaga, vaid teoga. Sind tahan ikka igatseda, mu valgus, kõige väega. Kuni ma elu lõpetan, Sind, Jeesus, armastan. Ma armastan Sind, minu elu, mu kõige parem sõber Sa; Sind ülistan mu hinge ilu, nii kaua kui veel hingan ma. Sind, Tall, ma nõuan südamest, et surid minu eest. Oh et ma Sind, sa õige ilu, nii hilja olen tundma saand, ja ennem Sind, mu hinge elu, ei ole omaks tunnistand! See kurvastab ja vaevab mind, et ma ei nõudnud Sind. Ma eksisin ja olin pime, ei leidnud, taeva valgus, Sind; ma põlgasin Su kallist nime, maailma hiilgus pettis mind. Et lõppend nüüd mu hinge öö, on Sinu armu töö. Sind, õige päike, tänan mina, et Sa mind oled valgustand. Sind tänan, taeva rõõm, et Sina mind vabaks teind ja rõõmustand. Sa kallis arst, ma tänan Sind, et tegid terveks mind. Mind oma tee peal võta hoida ja keela ära eksimast, mind lase õiget rada leida: kui seisan, hoia langemast. Mu ihu, hinge valgusta, mu päike armuga. Sind, Jumal, tahan igatseda, Sind tahan nõuda, minu kroon, ja lõpmata Sind armastada, ka siis, kui raske vaev mul on. Kuni ma elu lõpetan, Sind, Jeesus, armastan. Viis: “Ich will dich lieben, meine Stärke” Esineb esmalt Johan Balthasar König’i, 1691-1758, “Harmonische Lieder-Schatz”, Frankfurt, 1738. Sõnad: Johann Scheffler (Angelus Silesius), 1624-1677. Tõlge: Wilhelm Kentmann II, 1861-1938. 283. OLE MINU LIGI Ole minu ligi, Õnnistegija! Kui hing hädas hirmu tunneb, kartja usku kinnita! Sinu peale loodan, elus, surmas Sinult abi ootan. Sündigu, mu Issand, Sinu tahtmine! End Su armu hooleks annan; minuga, mis tahad, tee! Olgu öö küll pime, viimaks koidab Sinu armu ime. Ainult seda ühte, Jeesus, palun ma: päästa süda patu paeltest, aita usku pidada, et Su juurde jääksin, ikka Sinu armupalet näeksin. Viis: “Kus ma Teda leian” (Wenn ich ihn nur habe) Barby. Sõnad: Gustav Haller, 1871-1947. 284. SA, JEESUS, OLED ELUTEEL Sa, Jeesus, oled eluteel mu kõige kallim vara. Su armu igatseb mu meel mu toitja, tervendaja. Sa hingehaavu parandad ja mureorus kinnitad, kui Sinult abi ootan. Sa, Jeesus, oled õige tee ja valgus igal ajal. Päev-päevalt rändajale see toob kindlust võõral rajal. Ma Sind kui sõpra armastan, kui Lunastajat kalliks pean. See teeb nii julgeks meele. Sa oled minu karjane ka siis kui öö mind katab. Sa valvad seal, kus lambake kõik päevamured jätab ja tänab noore rohu eest ja juua et võis eluveest. Viid homme jälle teele. Viis: “Mu armas Jeesus, minu rõõm” (Mein Herzens Jesu, meine Lust) Sõnad: “Uus Lauluraamat 1899” nr 253 ainetel 1981. aastal, Endel Mets, 1921-1994. 285. USK KINDEL LOOTUS ÜKSINE Usk kindel lootus üksine on Jeesu armu peale, ei ainult armu teadmine, vaid et sa armu poole ka kõigest hingest kisendad ja armule end põhjendad, siis pääsed surmahädast. Kes südant nõnda valmistab ja lootuses ei väsi, end Jeesusega kaunistab, ehk ta küll vaene ise, on õige usuvõitleja ja võib ka õndsa rahuga veel viimaks hauda minna. Ei ole usk siis meie au, kõik au on Isa päralt. Sest palu, et Ta armunõu sind hoiab usus kindlalt. Kuid lase usutuluke su elus minna leegile, sest usk on muidu surnud. On vale vangis selle meel, kes uhke usu poolest ja viibib ikka patus veel, ei taha pöörda sellest. Kes nõnda elab teadku see, et tema usk on tühine ja et ta tee viib põrgu. Mu hing, nüüd pane tähele ja pea ka meeles seda, et armu varal kindlasti sa kõnnid usurada, siis pole pettust sinu sees, sa oled õige Isa ees ja inimeste silmas. Viis: “Kõik kallis hingeõnnistus” (Es ist das Heil) “Etlich christlich Lieder”, Wittenberg, 1524. Sõnad: J. H. Schrader, 1684-1737. Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923.