157. Edasi, edasi 158. Ei karda meie võitlusteid 159. Jeesus, mõtle karja peale 160. Kindel me usk 161. Küll kannab kindel kalju 162. Truu ja ustav karja hoidja 163. Üks kindel linn ja varjupaik 157. EDASI, EDASI Edasi, edasi! Siion, mine valguses edasi ja seista püüa esimese armu sees. Eluallikale jõua, kitsast uksest mine alati edasi, edasi! Kannata, kannata! Siion, suuda lõpuni pilget, vaenu, laimu kanda! Ole ustav surmani - Jeesus tahab krooni anda. Kuigi uss sind tahab salvata, kannata, kannata! Tagane, tagane! Siion, loobu, kui maailm rikkust, uhkust sulle pakub - pööra ära oma silm! Kuigi kiusaja sind kutsub, "ei" sa kindlalt ütle temale. Tagane, tagane! Vägisi, vägisi Jumalasse tungi sa! Siion, kasva Vaimus vapraks, ära jää sa magama! Jeesusele haljaks oksaks kasva Isa armus alati vägisi, vägisi! Kindlaks jää, kindlaks jää! Siion, hoia, mis sul on! Ei sa tohi laisaks minna, vaata - ligi jõuab kroon! Mis on taga, jäta sinna, Siion, kui ka viimne võitlus käes, kindlaks jää, kindlaks jää! Viis: "Fahre fort, fahre fort" Tundmatu saksa helilooja, esineb esmalt Johann Anastasius Freylinghauseni, 1670-1739, "Neues Geistreiches Gesangbuch", Halle, 1704. Sõnad: Johann Eusebius Schmidt, 1670-1745. 158. EI KARDA MEIE VÕITLUSTEID Ei karda meie võitlusteid: meid varjab Isa käsi. Ta kotkatiivul kannab meid, Ta arm ei iial väsi. Las tormid tuisata ja lained mässata; ei kohuta meid see, kui kutsub võitlustee: meid varjab vägev Jumal! Meil võitlust on veel palju ees: siht - jõuda õnnemaale! On Jumal ülim abimees - me lipp jääb koiduraale! Küll vaba rahva teel on varjuks Jumal veel! Kui kalju murdmata, Ta võim on võitmata. Au andkem Jumalale! Viis: "Üks kindel linn ja varjupaik" (Ein feste Burg ist unser Gott) Martin Luther, 1483-1546. Sõnad: Valdeko Saksen, 1902-1967. 159. JEESUS, MÕTLE KARJA PEALE Jeesus mõtle karja peale, mis Sa ostnud verega. Armupäeva näita jälle, päästa tema koormast ka, et võiks taeva poole minna, jõuaks Sinu püha linna. Siin on temal palju vaeva, ristituul siin puhub veel, palju sõdimist on vaja, muidu kõigub meie meel. Sa meid, Jeesus, saada ise ilma kärast rahu sisse. Argadele anna julgust, nõtru ikka kinnita, surmatunnil anna lootust, külma hinge elusta. Armastuse tuld Sa süüta, oma Vaimuga meid täida! Kes siin võitlustes küll jõuab seista, Issand, Sinuta? Kes Su poolt ei ole, leiab, et Su vastu sõdib ta. Oma kilbiga meid hoia, oma Vaimuga meid võia. Hädas, tuules, tormis ole, Jeesus, meie kaitseja! Et meil hukatust ei tule, meie üle valitse; näita karjale Sa armu, anna hingamist ja varju. Meie palvet, Issand, kuule, kohtust läbi aita Sa, anna palvevaimu meile, valvamises kinnita, võitlust võita aita Sina, siis Su taeva võime minna. Viis: "Issand, kurja olen teinud" (Herr, ich habe missgehandelt) Johann Crüger, 1598-1662. Sõnad: Johannes Rothen, *1797. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900. 160. KINDEL ME USK Kindel me usk kui põhja paas, kaljule rajatud hoone. Aegade jooksul igal maal varises tornide kroone. Kellade kutse aga jääb, noori ja vanu kutsub sääl pöörduma Jumala poole. Jumala tempel olgem siin tiirleva maakera saarel! Vaevaku öö ja hingepiin: hommik on taevasel kaarel. Eksinuid suuna, juhata - väsinuil aita puhata saabuva valguse ootel! Aastate lennul saada meid kirikukellade kajal, käia et saame Sinu teid Kristuse õpetusrajal! Aita meil käia õigel teel, kindel me usk ja kindel meel, Lunastuspäikese poole! Viis: "Kirken den er et gammelt Hus" Ludwig Matthias Lindeman, 1812-1887. Sõnad: Ivar Rammo, 1928-, Nikolai Frederik Severin Grundvigi, 1783-1872, järele. 161. KÜLL KANNAB KINDEL KALJU Küll kannab kindel kalju Issanda kogudust. Tuult, tormi olgu palju, et karta hukatust, - ei tema alus kõigu seal kalju põhja peal, ei tema koda liigu ka tuules, tormis seal. See kalju - Jeesu sõna ja vereõigus ka, kes sama eile, täna on oma armuga, kes Isa sülest tulnud meil vaestel Päästijaks ja alati on olnud omaste saatijaks. Kolgata risti ette hing usus kummardab ja halastuse kätte end kõiges usaldab. Ta naale tormis, marus end võime najada ja nõnda surmaorus veel elul tungida. Ei maha seda risti vaen murra kalju pealt: ta seisab tugevasti just tuules, tormis seal. Ta seisab kõikumata, - ja ristikirik ka; ta põhi muutumata on ilma otsata. Nii kannab püha kalju Issanda kirikut, ja kuigi vaen nii valju ta vastu kerkinud, - ta seisab, sest tal pandud on alus ülevalt, Krist Jeesus, kes meil antud kui Jumal Jumalast. Viis: "Aurelia" (The Churche's one foundation) Samuel Sebastian Wesley, 1810-1876. Paralleelviis: "Ma tahan jätta maha". Sõnad: Samuel John Stone'ni, 1839-1900, järgi, vabalt Martin Lipp, 1854-1923. 162. TRUU JA USTAV KARJA HOIDJA Truu ja ustav karja hoidja, kaitse oma kirikut! Vaenlased kõik ära võida, kes Su rahvast põlanud. Nemad õelalt mässavad, kõigest hingest vihkavad Sinu pärandit ja riiki. Tule, Jeesus, võida kõiki! Suur on kurja vaimu võimus, meie vastu sõdib ta. Sina, Jeesus, oled ainus, kes võib teda väärata. Sinu riik on meie au, Sinu sõna meie nõu, kuigi saatan eksitada püüab meid ja hukka saata. Usule too õiget elu, Jeesus, raskel ajal nüüd! Küll siis kannatame valu ega kogu jälle süüd. Kui jääb nõrgaks mõne meel, mõni kahtleb, kõigub veel, kasvab suureks vaev ja häda, - anna jõudu kanda seda. Vaenlasedki võta ise kurjast ümber pöörata! Usku, lootust Sinu käsi andku armastusega. Eksijaile juhata õiget teed ja valmista kõigi meeli pattu jätma, Sinu armu vastu võtma. Palvele Sa väge saada, virgeiks valvajaiks meid tee. Nõtru võta kinnitada, küll siis käime Sinu teed. Sõdi koguduse eest, võidu saame Sinu käest. Meile elukrooni anna ja meid viimaks taeva kanna. Viis: "Minu hing, oh ole rõõmus! (Freu' dich sehr, o meine Seele / Ainsi que la biche ree) Louis Bourgeois, arvatavasti 1500-1561, "Trente Quatre Pseaumes de David", Genf, 1551. Sõnad: Henriette Catharine von Gersdorf, 1648-1726. Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900. 163. ÜKS KINDEL LINN JA VARJUPAIK Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas, Ta hoiab meid kui kilp ja mõõk, Ta aitab kõiges vaevas. Küll vana vaenlane on väga vihane, suur vägi, kavalus on tema tugevus: ei ole tema sarnast. Ei aita meie nõu ja töö, see on küll peagi lõpnud. Üks mees on võitlemisele meil' Isast appi tulnud! Kas tunned seda meest? Ta nimi: Jeesus Krist! See Issand suurest väest, see ainus Jumal tõest, võit Temale peab jääma! Kui oleks ilm täis kuradeid, kes tahaksid meid neelda, ei karda meie kedagi, eks Jumal või neid keelda? Maailma vürstil veel küll tige vihameel, ei siiski võimust tal, sest ta on kohtu all, üks sõna rõhub teda! Eks meile sõna seisma jää, ehk turtsugu nad vihast? Ei Jeesu Kirik hukka läe, mis alustud ta Vaimust. Kui võtvad meie käest au, ihu, last ja naist, et mingu igavest! Ei saa nad kasu sest, Ta riik peab meile jääma! Viis: "Ein feste Burg ist unser Gott" Martin Luther, 1483-1546. Sõnad: Martin Luther, 1483-1546. Tõlge: Ferdinand Hörschelmann, 1833-1902.