Su poole, Issand, südamest (KLPR 329) Üks kindel linn ja varjupaik (KLPR 163) Oh Issand, jää ... (KLPR 410) Oh Issand, millal matkaja ma ... (KLPR 448) See aeg on tõesti ukse ees (KLPR 172) SU POOLE, ISSAND, SÜDAMEST Kiriku laulu- ja palveraamatu laul nr. 329 «Su poole, Issand, südamest» (saksa keeles «Aus tiefer Not schrei ich zu dir») on kirjutanud Martin Luther, laul on üles ehitatud 130. psalmile. Lutherile oli koguduselaul väga oluline osa jumalateenistusest. Laulev rahvas liitus kiituse ning usutunnistamisega ja väljendas niiviisi kõigi usklike preesterkonda kuuluvust. Lutheri loodud laulude algmaterjalideks olid Gregoriaani viisid, palverändajate (Leisen) laulud, ladinakeelsed vaimulikud laulud (Cantios), laulud, mille vaimulik tekst oli seatud ilmalikule viisile (Contrafracta) ja uus looming. Uue loomingu juurde kuulub psalmide versifitseerimine (värsistamine) ning KLPR 329 on hea näide selle kohta. Teine sarnane, 67. psalmi versifitseerimine, on KLPR 241 «Oh Jumal, tule armuga». Psalm 130 oli Martin Lutheri üks lemmikpsalmidest. Luther kirjutas laulu «Su poole, Issand, südamest» pärast seda, kui ta Wartburgist tuli tagasi Wittenbergi 1522. aastal. Neljasalmiline laul on kirjutatud 1523. aastal; see ilmus Magdeburgis trükitud lehel 6. mail 1524 ja Wittenbergis samal aastal esimeses luterlikus lauluraamatus «Etlich Cristlich lider Lobgesang un Psalm». Seda kogumikku, mille trükkis Nürnbergis trükkal Jobst Gutknecht, tunti ka nime all «Achtliederbuch», kuna ta sisaldas kaheksa laulu, neist neli oli Lutheri looming. Laul «Su poole, Issand, südamest» ilmus ka Erfurdis trükitud kogumikus «Enchiridia» 1524. aastal. Teise salmi temaatikat laiendati nii, et laulul oli lõpuks viis salmi. Sellisena ilmus see laul Johann Waltheri kogumikus «Geystliche Gesangk Buchleyn» 1524. aastal ja hiljem Lutheri oma kogumikus «Christliche Geseng zum Bergebnis» 1542. aastal. 1546. aastal lauldi seda Lutheri matusel. Kiriku laulu- ja palveraamatusse on tulnud laul «Su poole, Issand, südamest» uuest lauluraamatust (laul number 404) ja enne seda «Eesti Ma Rahva Koddo ja Kirko-Raamatust» (number 268). Kahjuks pole neis kogumikes märgitud eesti keelde tõlkija nime. Laulu früügialaadis viis on tõenäoliselt Martin Lutheri oma looming ning ilmub Johann Waltheri raamatus «Geystliche Gesangk Buchleyn». Koraali «Su poole, Issand, südamest» puhul tuleb Eesti oma heliloomingut tähele panna: Artur Kapp (1878-1952) kasutas «Su poole, Issand, südamest» esimesele salmile rajatud teksti ja viisi oratooriumi «Hiiob» (1929) osas «Hiiobi palve» ja segakoori ning Hiiobi ühisosas «Ta teisi hädas aidanud». (Selle oratooriumi libreto on koostanud Peterburi Eesti Jaani kirikukooli õpetaja Julius Kaljuvee). Kuid on veel rohkemgi tähele panna: Vardo Rumessen on kirjutanud: «….on A. Kapp kasutanud oratooriumi peateemana J. S. Bachi fuuga teemat («Das Wohltemperierte Klavier» I nr. 8 es-moll). Kapp pole Bachi teemat kasutanud kindlasti mitte juhuslikult. Oma I Sümfoonias /…./ oli ta kord juba näidanud Beethoveni IX sümfoonia alguse teemat, kasutades oma loomingulise mõtte abstraheerivat jõudu. Ja pole põhjust kahelda, et Kapp tundis ka hästi koraali «Aus tiefer Not schrei' ich zu Dir», millele tugineb Bachi fuuga teema. Seda tuleks arvestada, et oratooriumi juhtteema valik on lähtunud ka koraalist ja selle tekstist, mis näitab meile teose ideed hoopis uues valguses ja aitab paremini mõista selle väga õnnestunud juhtteema mõtet - see on autori sügavaist kannatusist võrsunud paleuslik igatsus oma õnne järele.» Gustav Piir EK nr 40, 23.10.2002 ÜKS KINDEL LINN JA VARJUPAIK Meie praeguses lauluraamatus on usuisa Martin Lutheri nimega seotud laule 18, eelmises oli 29, uues saksa lauluraamatus on 37. Tegelikult on võimalik saada üsna erinevaid numbreid, olenevalt sellest, millist rolli Lutherile mingi laulu sünni juures omistatakse. Möödunud nädala «Laulu loos» Gustav Piir viitas Lutheri psalmilauludele ja käsitles 130. psalmist võrsunud sügavtõsist «Su poole, Issand, südamest». Usupuhastuspüha lävel seistes on meil põhjust vaatluse alla seada nn luteri kiriku hümn «Üks kindel linn ja varjupaik» (KLPR 163), mille puhul lähtematerjalina alati mainitakse psalmi 46. Samas võime ütelda, et rohkem kui psalmi teksti, on Luther kasutanud sellest psalmist õhkuvat jõudu, vaimustust ja trotsi, mida ta vajas ja mida temas tõesti ka leidus reformatsiooni tormiliste sündmuste keskel. Johannes Hiiemets kirjutab oma ajaloolises romaanis «Martin Luther. Elu ja võitlus» järgmist: «1528. aasta algul ühes kirjutisega märatsejate vastu trükitakse ka laul, mille ta lõi keset kõige raskemaid aegu. See on «Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas!» Peab otse imestlema, kuidas suutis kahtlustest kiusatud mees luua sellise usujulgusest ja vägevusest hõõguva võidulaulu.» Võib väga suure tõenäosusega kinnitada, et 16. sajandi lõpukümnenditel oli see laul eestikeelsena juba käibel. Muidugi on ta olemas Stahli lauluraamatus, tollele väljaandele omaselt proosatõlkes. 1656. aasta lauluraamatus kõlab Lutheri võitluslaulu algus Georg Salemanni tõlkes nii: «Meij' Jummal om üx kindel Lind, / Me pehl se Usk woip trotza: / Se aitap keickest Heddast mind, / Ninck sahtap sest heh Otza.» 1694. aasta lauluraamat trükib aga nii: «Mei' Jummal on üks kindel Lin / Mis päle sünnib lota / Se aitab keigest Häddast siin / Waid kässib Armo ota.» Järjekordne tõlge valmis 17. sajandi teisel või kolmandal kümnendil ja jäi kasutusele poolteiseks sajandiks. See algas nõnda: «Meil tulleb abbi Jummalast, / Kes ikka wäggew olnud / Ning peästab häddast wäggewast, Mis meie peäle tulnud.» 1864. aastal Tartus trükitud nn proovilauluraamatus on aga Lutheri laulust juba kaks tõlget - vana, mis oli tuttavaks ja armsaks lauldud, ning uus, milles on leida mõjutusi nii Salemannist kui tartumaakeelsest lauluraamatust. 1899. aasta lauluraamatus ongi kindlalt sees «Ein feste Burg ist unser Gott» kahes tõlkes, kusjuures uuema versiooni tõlkijana mainitakse endist Viljandi maakoguduse õpetajat, lauluraamatukomisjoni esimeest, Tartu ülikooli professorit Dr. Ferdinand Hörschelmanni. Kui 1980-ndail aastail asusime üle vaatama uue lauluraamatu laulude tõlkeid, tõi Andres Põder komisjoni ette Fr. R. Kreutzwaldi tõlgitud ja pealkirjastatud laulu «Dr. M. Lutheruse «Kindluse laul»: «Sa oled, Jumal, kindel koht, / Meil mõnus kants ja oda; / Sa kaitsed meid, kui hädaoht / On varjand meie koda.» Ka Jaan Bergmann oli jõudu proovinud ning «Elupuu kuldsed oksad» avaldanud tõlke teisendi. Samuti leidsime samast laulust veel kaks tõlget - M. Lipu ja J. Kurriku omad, mis trükitud 1923. aastal ilmunud kogumikus «Vaimulikud laulud». Kõigil neil puhkudel olid tõlgete erinevused nähtavad juba algusridadest alates. Kui Harri Haamer oma redigeerimisettepanekud 1983. aastal saatis, jättis ta esimese salmi puutumata. Samuti toimiti baptistide lauluraamatu koostamisel. Võime siis taas tõdeda, et nii põhiline ja põlvest põlve lauldav laul on olnud läbi sajandite pidevas muutumise ja kujunemise protsessis ning peaaegu iga endast lugupidav laulutekstide parandaja on püüdnud seda laulu pisut paremaks teha. Samas on Martin Lutheri mahlakas keel ja lopsakas sõnakasutus ahvatlenud eesti keeleski originaalilähedust säilitama või vürtsiga veidi isegi üle pakkuma. Nii on just kolmas ja neljas salm kujunenud tõlkijate meelispaladeks. Jäägu meie lugu lõpetama Harri Haameri pakutud neljas salm: «Ei Sõna väärtust kustuta / Ka kõige õelam viha. / Kristuse Kirik, küllap ta / Jääb rünnatavaks üha; / Kuid võetagu me käest / Kõik kallim kallimast, / Ei õnnelikuks saa / Me vara riisuja, / Sest Kuningriik jääb meile!» Jaak Salumäe EK nr 41, 30.10.2002 OH ISSAND, JÄÄ ... Soome ajaleht Kotimaa (nr 19/1967) avaldas Juhani Rekola artikli «Mõistatuslik Emmause tee», kus ta kirjutas laulu «Oh Issand, jää, ju kustub viimne kiir...» kohta: «Ei ole raske märgata siin Emmause tee vastukaja. Laulu on loonud inglasest kirikuõpetaja Henry Francis Lyte. Ta kirjutas selle mitu aastakümmet enne oma surma, kuid just oma surmale mõeldes. Õhtu, millest laulus kõneldakse, on tema enese lahkumishetk. Surma lähenedes tõi ta välja selle laulu ja andis selle omastele. Laulus kordub palve, et õhtu tulles ja valguse kadudes Jeesus teda maha ei jätaks, vaid jääks igaveseks tema juurde.» (Kogumik «Articulus Acualis XII» juuni 1967.) Henry Francis Lyte sündis 1. juunil 1793 Ednamis, Kelsos, Šotimaal ja ta lõpetas 1814. aastal Iirimaal Trinity kolledži Dublinis. Ta oli tol ajal oli juba kolm korda oma luuletuste eest auhinna saanud. Ameti poolest oli ta vaimulik ning aastal 1823 hakkas vaimulikuna teenima Lower Brixhamis, Devonis, Inglismaal. Tervise poolest polnud ta tugev, põdes astmat ja tuberkuloosi. Lyte asus mandri-Euroopasse, et tervist parandada, kuid suri Nizzas 20. novembril 1847. Henry Francis Lyte kirjutas ka oma laulule viisi, kuid seda ei võetud kasutusele. Viisi «Eventide» helilooja on William Henry Monk. Ta kirjutas selle viisi laulule «Oh Issand, jää» kogumiku «Hymns Ancient and Modern» tarvis aastal 1861. William Henry Monk oli ajakirja Parish Choir ja mitme lauluraamatu toimetaja, millest kõige kuulsam on «Hymns Ancient and Modern» (1861) ja selle järgnevad väljaanded aastatest 1875 ja 1889. William Henry Monk on sündinud 16. märtsil 1823 Bromptonis, Londonis ning temast sai organist. Õppejõu ja kirikuorganistina arendas ta koguduselaulu ja alustas igapäevase koorijumalateenistustega Püha Mattiase kirikus Stoke Newingtonis, mida ta teenis aastast 1852. Ta oli tegev Kings College'is Londonis aastast 1847. William Henry Monk suri Londonis 1. märtsil 1889. Laulu «Oh Issand, jää» võib leida mitmest anglo-ameerika lauluraamatust. «Lutheran Book of Worship'is» (1978) on see laul number 272 all ning selles on viis salmi. «The Lutheran Hymnary'is» (1913 ja 1935) on see aga number 552 all ning on kaheksasalmiline. Võrreldes «The Lutheran Hymnary» salme «Lutheran Book of Worship'iga» leiame, et «Lutheran Book of Worship» kasutab «The Lutheran Hymnary» salme järgnevalt: esimene, kuues, teine, seitsmes ja kaheksas. «Service Book and Hymnal'is» (1958) on laulu number 576, võrreldes «The Lutheran Humnary'iga» on salmid reastatud järgnevalt: esimene, teine, kuues, seitsmes ja kaheksas. Eesti keelde on mitmed seda laulu tõlkinud. Kiriku laulu- ja palveraamatu laul number 410 on õpetaja dr Toomas Pauli tõlkes, mis pärineb märtsist 1964. Toomas Paul kasutab «The Lutheran Hymnary'ga» võrreldes salme järgnevalt: esimene, teine, kuues, seitsmes ja kaheksas. Õpetaja Ivar-Jaak Salumäe materjalides leidub ka Marie Torgi tõlge, mis pärineb aastast 1964, kui ta Uus-Meremaal elas. Võrreldes «The Lutheran Hymnary'ga» on kasutatud salme järgnevalt: esimene, teine, kolmas, viies, kuues, seitsmes ja kaheksas. Õpetaja Ivar-Jaak Salumäe materjalides on mainitud, et esimeseks eestikeelseks tõlkeks võiks pidada laulu, mis ilmus laulikus «Võidulaulud» number 161 all Keilas 1931. aastal. Õpetaja Salumäe materjalides on neliteist erinevat tõlget või lauluversiooni laulust «Abide with me»: Toomas Pauli tõlge «Oh Issand, jää» märtsist 1964 kahes versioonis; «Jää meile, Issand» (tõlkija nimi puudub); Einar Kiviste tõlge «Õhtu on jõudnud»; Oskar Gnadenteichilt kaks versiooni «Jää meiega, kui saabub õhtutund» ja «Issand, jää igal päeval meiega»; Roman Toi «Jää minuga» (materjal on saadud R. Toi käest 5. novembril 1983, sellega tähistades varajast koostööd välismaa ja kodumaa vahel); Marie Torgi tõlge «Mu juurde jää» aastast 1964 (Õpetaja J. Salumäele antud Andres Torgi poolt Torontos juulis 1989, kui ühistöö E.E.L.K. ja EELK vahel hoo sisse sai); «Mu juurde jää» (neli salmi ja tõenäoliselt kõige varajasem tõlge, aastast 1931); Eerik Hiisjärve tõlge septembrist 1970 «Jää minuga, sest õhtu saabub pea»; Richard Iheri tõlge 18. jaanuarist 1978 «Päike läks looja»; Ella Niine tõlge «Jää meiega kui saabub õhtutund»; «Evangeelsed laulud» EKB väljaanne 1975 «Jää mulle, Issand, õhtuvarjud teel!» ja Toomas Pauli tõlke järgi Eduard Salumäe sõnad «Jää meile, Issand». Gustav Piir EK nr 42, 6.11.2002 OH ISSAND, MILLAL MATKAJA MA ... Tüüfuseepideemia viis aastal 1901 Lapua koguduse ülemõpetaja Wilhelmi Malmivaara perest kolm liiget: abikaasa ja kaks tütart. Ühel päeval, kui Malmivaara istus murest murtuna oma pastoraadis, pea kätele vajunud, astus vaikselt sisse vana sõber, koguduse jumalakartlik kirikuteener. Ta pani oma käe õpetaja õlale ning lausus: «Issand ütles talle kolmandat korda: Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?» Seda lugu jutustades Malmivaara ütleb: «Ei mina suuda seletada, kuidas need sõnad mulle mõjusid. Kuid päev valgenes uuesti, kui sõber mulle märku andis, et me oleme ju Issanda kätes. Ilma selle sõnumita oleksin ma kokku varisenud.» Laul kristlase lootusest Eelpool kirjeldatud läbielamised on Wilhelmi Malmivaara laulu «Oh Issand, millal matkaja ma…» (KLPR 448) taustaks. Soomes elati venestamissurve karme aastaid. Wilhelmi Malmivaara, kes Riigipäeva liikmena võttis osa poliitilisest elust, pidi valusasti kogema, kuidas orjastamisaastate riiklik olukord mõjutas laastavalt ka sõprade suhetele. Ka muid kogemusi oli tal sellest, kui kergesti inimeste vahelised suhted võivad puruneda. «Oh Issand, millal matkaja ma» võidakse näha ka kui üksildase mehe laulu. Igatahes tunnetas autor: kuigi «ma hüljat' kõigist», ei Jeesus mind jäta. Kuid ennekõike on «Oh Issand, millel matkaja ma…» laul kristlase lootusest ja alusest, mis peab vastu ka siis, kui «olekski tühja lootused läind». Jeesus aitab «armu ja väega» meid meie elu matkal ning viib sihile. Äratusliider Wilhelmi Malmivaara (1854-1922) oli Soome kirikus mõju avaldanud äratusliikumise «herännäisyys» üks juhtmehi, nii nagu tema isa N. G. Malmberg (surn 1858) oli olnud 19. sajandi esimesel poolel. Selles liikumises kasutamiseks uuendas ta 1890ndail aastail lauluraamatu «Siionin virret» (Siioni laulud). Sellesse ta valis parima osa Rootsi 18. sajandi hernhuutlikust samanimelisest lauluraamatust, mille Elias Lagus oli soomendanud 1790. selle tüvega liitis ta muid armsaks saanud vaimulikke laule. Malmivaara poolt selleks otstarbeks keeleliselt uuendatud laule on kogumiku «Siionin virret» kaudu tulnud Soome kiriku lauluraamatusse üle kolmekümne. Tema laule on seal kolm. Laulu «Oh Issand, millal matkaja ma…» avaldas Malmivaara trükis tema poolt toimetatavas ajakirjas Hengellinen Kuukauslehti (Vaimulik kuukiri) aastal 1903. Hiljem, 1910. aastal, asetas ta selle viimaseks lauluks laulukogumikus «Siionin virret». Soomes kaks viisi E. A. Hagfors oli 1874. aastal teinud viisi laulule «Kus kulgeb tuule rändamistee». Malmivaarale see viis meeldis ja ta tahtis, et see tuleks ka vaimulikku kasutusse. Sellele viisile ta kirjutaski ülal nimetatud laulu. Kui see laul võeti 1920. aastal suurt soosingut omavasse laulukogumikku «Hengellisiä lauluja ja virsiä» (Vaimulikke laule ja koraale), tegi Mikael Nyberg sellele uue viisi. Soome kiriku lauluraamatus, kus see laul on olnud juba alates aastast 1938, on ära toodud mõlemad viisid, Nybergi oma a-variandina. Seda viisi tuntakse nüüd ka Soome naabermaades Rootsis ja Eestis. Mikael Nyberg (1871-1940) oli tegelikult muusik, kuid tema käes läks hästi ka luuletamine nii soome kui rootsi keeles. Soome kiriku lauluraamatus on üks tema poolt algselt rootsi keeles kirjutatud laul ning viis tema tehtud laulutõlget. Üliõpilasena Nyberg koos oma nõbu Ilmari Krohniga kogus ja avaldas vaimulikke rahvaviise, milline töö sai ettevalmistuseks selle kalli varanduse pääsemisele ka soome kiriku lauluraamatu viiside hulka. Oma elutöö tegi Mikael Nyberg Sortavalas (see asub möödunud sõjas kaotatud Karjalas), algul kooliõpetajate seminari muusikaõpetajana ja seejärel rahvaülikooli juhatajana. Ta on loonud rohkem kui kakssada vaimulikku koori- ja soololaulu. Tauno Väinölä EK nr 43, 13.11.2002 SEE AEG ON TÕESTI UKSE EES «Kiriku laulu- ja palveraamatu» laul number 172 «See aeg on tõesti ukse ees» on kirjutanud Bartholomäus Ringwaldt sekventsi «Dies Irae, Dies Illa» ainetel ning see ilmus kogumikus «Zwey schöne Lieder» nime all aastal 1565, uues redaktsioonis «Handbuchlein: gestliche Lieder und Gebetlein, Auff der Reiss» Oderi-äärses Fankfurtis aastal 1586. Laulu saksakeelne pealkiri on «Es ist gewisslich an der Zeit». Sekvents «Dies Irae, Dies Illa» on pärit 12. või 13. sajandist. Ladinakeelsete sõnade autoriks olevat Thomas Celanost, kes suri aastal 1256, kuid kindlaks pole seda tehtud ja on ka teisi arvamusi. Algselt võis see olla troop, mis oli vastuseks «Libera mea'le» matuseteenistuses. 16. sajandil oli see sekvents osa reekviemist ehk missa pro defunctis't, mille algussalm algab "requiem aeterman dona eis Domine" ('Issand, anna neile rahu Sa'). Sekventside luulelised tekstid on vabas vormis, kuid kasutavad koos muusikaga struktuuri, kus algus ja lõpp on üherealised ning vahepeal on neli kuni kümme paarisrida: a bb cc dd ee…….jj k. Bartholomäus Rindgwaldi tekst laulule «Es ist gewisslich an der Zeit» kasutab igas salmis ridade ülesehitust: ab ab cc d ning laul on seitsmesalmiline. «Eesti Maa rahva Koddo- ja Kirriko-Raamat» laul number 491 ning «Uue Lauluraamatu» laul number 631 on seitsmesalmilised ning enam-vähem iga salmi kohta järgib ridade ülesehitus järgmist mustrit: ab ab cc d. Variatsioone on teises salmis: ab ab aa d ja seitsmendas salmis: ab ab aa d. «Kiriku laulu- ja palveraamatus» on laul viiesalmiline, kasutatakse «Uue lauluraamatu» salme 1, 2, 3, 6 ja 5. Iga salmi ridade ülesehitus on: ab ab cc d, välja arvatud teises salmis, kus ridade ülesehitus on: ab ab aa d. Bartholomäus Ringwaldt (kirjutatud ka Ringwalt, Ringwald) on sündinud Saksamaal 28. novembril 1522 ja teda ordineeriti vaimulikuks aastal 1557 ning aastast 1566 oli ta kirikuõpetajaks Langfeldis. Ta oli luuletaja ning mitme koraali sõnade autor. Viimane teade temast on pärit aastast 1597 ning arvatavasti suri ta 1599. aastal. Tema laulu «Es ist gewisslich an der Zeit» lauldi Kolmekümneaastase sõja ajal (1618-1648), kuna rahvas arvas, et viimne kohtupäev on kätte jõudnud. Eesti keelde tõlkija kohta pole meile andmeid jäänud. Traditsiooniliselt on laul lauluraamatutes paigutatud kirikuaasta lõpu laulude juurde, mille teemaks on viimne kohtupäev, surm ja igavene elu. Viis «Es ist gewisslich an der Zeit» on tradistiooni kohaselt pärit Martin Lutherilt, kes seda kuulis ning pani kirja. Viis on 15. sajandil seotud ilmaliku tekstiga «Wach auf, meins Herzens schöne». Gustav Piir EK nr 44, 20.11.2002