Lootus peab jääma (KLPR 473) Meid võta kaitsta (KLPR 454) Abi eksinud hingele (KLPR 271) Kantud koju Isa süles (KLPR 80) Kallis veri ohvrianniks saanud (KLPR 75) Sind, Jeesus, tervitame (KLPR 85) Taevas Ta on kuningas (KLPR 105) Sa otsi, mis on üleval (KLPR 111) Sul tänulaule laulame (KLPR 104) Ihkaja on pästetud (KLPR 119) LOOTUS PEAB JÄÄMA Kiriku laulu- ja palveraamatu laulu number 473 Keset selle elu sees saksakeelne nimi on «Mitten wir im Leben sind». Algupäraselt on laulu esimene salm seotud ladinakeelse antifooniga «Media vita in morte sumus», mis oli väga populaarne keskajal. Laulu sõnade autor on traditsiooni järgi munk Notker Balbulus, kes suri aastal 910. Ta elas Shveitsis ning legend räägib, et ta vaadanud, kuidas töömehed ehitasid silda üle Goldachi jõe sügava oru. See viinud ta mõtted elu ja surma piirile ning nii kirjutanud ta laulu esimese salmi sõnad. On ka arvamusi, et legendil tegelikult alust ei ole, kuna laulu esimese salmi sõnu on leida kahes Inglismaal asuvas 11. sajandist pärit käsikirjas. Varajasim Notker Balbuluse elupaigast leitud käsikiri pärineb aga 14. sajandist. Kurvad sõnad elujaatavamaks Salmide teine pool alates sõnadest «Püha Issand Jumal! Püha vägev Jumal! Püha helde Õnnistegija!» on rajatud õigeusu kiriku liturgia trisagionile (Agios o Theos, Agios ischyros, Agios athanatos, eleison imas - Püha Jumal, Püha Vägev, Püha Surematu, halasta meie peale.), mis pärineb Kreekast ja ulatub tagasi 5. sajandisse. Vana-Rooma liturgia järgi (enne 1570) laulsid koorid trisagioni teksti Suurel Reedel antifonaalselt nii ladina kui ka kreeka keeles. Sealtkaudu on need koraaliks kohandatud sõnad tulnud luteri kiriku Suure Reede jumalateenistusse. Neid koraalisõnu leiab ka meie Agenda (1902) Suure Reede liturgilise jumalateenistuse «Improperia» ehk kaebesalmide koguduse vastulaulude tekstina. Martin Luther kirjutas laulu ümber ning lisas teise ja kolmanda salmi, mis andsid laulule positiivsema ilme. Nüüd pole laulu sisuks ainult appihüüe, vaid ka usutunnistus. Lutheri tekst ilmus esimesena kogumikus «Enchiridia», mida anti välja Erfurtis aastal 1524. Saksa lauluraamatutes ning Uues Lauluraamatus leidub laul rubriigi all «Surmalaulud». Agenda nõuab, et palvepäeval pärast kümne käsu lugemist laulab kogudus laulu esimese salmi. Kiriku laulu- ja palveraamatus on see paigutatud «Liturgiliste laulude» alla, kuna see on viimasel ajal rohkem seotud palvepäeva ja Suure Reede liturgilise jumalateenistusega. Laulu viisi, mille kõige varasem vorm leidub 13. sajandi graduaalis, on seadnud ladinakeelsest antifoonist Johann Walther ja selle leiab tema 1524. a Wittenbergis välja antud kogumikust «Geystliche gesangk Buchleyn'is». Gustav Piir EK nr 6, 13.02.2002 MEID VÕTA KAITSTA Laul Meile anna rahu armuga põhineb Kiriku laulu- ja palveraamatus number 454 ladinakeelsel antifoonil «Da pacem Domine», mis pärineb 6. või 7. sajandist. See antifoon on omakorda rajatud piiblitekstidele 2. Kuningate 20:19; 2. Ajaraamat 20:12+15 ja Psalm 122:7. Aastal 1279 tegi paavst Nicholas III korralduse, et seda antifooni lauldaks igal missal enne «Kristus Jumala Talle». Taustaks ajalugu Martin Luther (1483-1546) valmistas saksakeelse luulevormis antifooni aastal 1527. Koguduse koraaliversioon tuli aastal 1528. Saksa keeles on selle laulu sõnad «Verleih uns Frieden gnadiglich» nime all. Luther pidas selle laulu juures silmas ohtu, mida türklased esitasid tervele kristlikule Euroopale, kuna nad olid juba Viinini välja jõudnud. Luther kutsus noori ja vanu üles vaenlasest võitu saama palve abil. On arvatud, et laul ilmus koraalina esmakordselt Joseph Klugi kogumikus «Geistliche Lieder» aastal 1529. Mitmel pool Saksamaal lauldakse seda laulu iga kord pärast jutlust kas eraldi lauluna või lisana laulule «Meil oma Sõna kinnita». 1899. aasta Uus Lauluraamat on jätnud selle laulu välja, kuid see on olemas (number 309) Eesti Ma rahva Koddo- ja Kirriko-Ramatus, mis ilmus 1869. Lauluviis tuleb gregoriaani meloodiast «Da pacem, Domine», kuid kõlab ka motiive koraalist «Meil oma Sõna kinnita» - KLPR 185 ja viisist «Rahva Õnnistegija» - KLPR 31A. Alus evangeelsele kirikulaulule Johann Walter on sündinud 1496 Grosspürschütz bei Kahlas ja surnud Torgaus 1570. Ta oli laulja ja hiljem kapellmeister Saksimaal. Aastal 1534 oli ta Torgau koolis kantor. Vahepeal (aastast 1548) oli ta ka kapellmeistriks Dresdenis ning tuli tagasi Torgausse, kui oli jäänud pensionile aastal 1554. Ta suri Torgaus 24. aprillil 1570. Johann Walter oli abiks Martin Lutherile kirikumuusika kirjutamisel. Ta elas kolm nädalat Martin Lutheri juures Wittenbergis, seades muusikat Lutheri «Deutsche Messe'le» ja valmistades oma koraaliraamatut. Ta andis esimese evangeelse koraaliraamatu «Geistliche Gesang-Buchlein» välja 1524. See raamat oli rohkem koorile mõeldud kogumik polüfoonilisi motette, mis rajanesid vanadele ja uutele koraalidele. Johann Walter andis välja mitu kogumikku, neist viimase 1566. aastal pealkirjaga «Das christliches Kinderlied Dr. Martin Luthers». Piiskop Bang on Walteri kohta öelnud: «Üldiselt võib öelda, et Walter koos Lutheriga rajasid aluse evangeelsele kirikulaulule.» Gustav Piir EK nr 7, 20.02.2002 ABI EKSINUD HINGELE Liturgilise komisjoni poolt 1999. aastal välja antud Jumalateenistuste ja kiriklike talituste käsiraamatu prooviväljaanne 3 sisaldab igaks pühapäevaks ja kirikupühaks palvete ja pühakirja lugemiste kõrval ettepanekuid laulude valikuks. Kolmanda paastuaja pühapäeva päevalaulu üheks soovituseks on Kiriku Laulu- ja Palveraamatu laul nr 271 Veel armuallik keeb, kust igaüks võib juua. Laul on hästi kooskõlas kirikukalendri alternatiivrea evangeeliumiga Jh 4:5-42. Andekas mitmel alal Laulu autor Christian Knorr von Rosenroth sündis 15. juulil 1636 Sileesias Alt-Raudtenis pastori peres; õppis Stettinis, Leipzigis ja Wittenbergis keemiat ja orientalistikat; reisis läbi Hollandi, Prantsusmaa ja Inglismaa; oli katoliiklaseks saanud Sulzbachi (Oberpfalz) pfaltskrahvi (palatiini) Christian Augusti õuenõunik ja kantseleidirektor, sai keisrilt aadlitiitli, oli mitmekülgne uurija, alkeemik, luuletaja ja helilooja, tundis ka meditsiini ja teoloogiat, kirjutas umbes 75 kirikulaulu. Teoses «Kabbala denudata» tutvustas ta esmakordselt keskaegset juudi müstikat. Ta suri 8. mail 1689 Gross-Albersdorfis (Oberpfalz). Eksitus nimega Laulu viisiks on nimiviis Oh vaga Jumal, kes (KLPR 326). Seda viisi on kasutatud Kiriku Laulu- ja Palveraamatus kuuel korral. Viisi autoriks toob meie lauluraamat ekslikult Johann Heermani nime. Eksitus on vist sisse tulnud Punscheli neljahäälse viisiraamatu kaudu, kus vastava noodi kohale (P. 230) on märgitud Joh. Herrmann ja ilmselt selle põhjal on helilooja nimeks tuletatud koraali O Gott, du frommer Gott teksti autor Johann Heermann (1585-1647). Selle laulu esimeseks meloodiaks on algupäraselt olnud Punscheli noodiraamatus nr 231 all toodud viis aastast 1648 ja teisena ehk paralleelselt kasutatavana esitab praegune Saksa lauluraamat vaadeldava laulu viisi koos arvatavate ilmumisaegadega: Regensburg 1675, Meiningen 1693. See hästi voolav ja mõnusalt suupärane ning väikese ulatusega viis mõjub rahustavalt ja kinnitavalt ning kuulub kindlana meie kirikulaulu raudvarasse. Kui halvasti, siis uuesti Toetudes Uue Lauluraamatu andmetele, on laulu Veel armuallik keeb tõlkijaks märgitud Carl Peter Ludwig Maurach (1824-1900), Põltsamaa õpetaja ja teenekas lauluraamatu-uuendaja. Kui aga võtame kätte meie nn vana lauluraamatu Eesti Ma Rahwa Laulo Ramatu, siis selle teises osas aastast 1741 pealkirjaga Monned Kaunid Waimolikkud Laulud leidub nr 343 all kuuesalmiline laul Se armo hallikas Woib keik, kes tahtwad, jota. 1899. aasta väljaandes uude kirjaviisi panduna kõlab laul nii: See armu hallikas Wõib kõik, kes tahtwad, joota, Kas Jumal asjata, Mu hing, sind peab oot'ma? Nõnda võib arvata, et Uue Lauluraamatu ettevalmistustöös valmis Carl Maurachi käe või juhtimise all ka uus tõlge, millest 1., 2., 5. ja 6. salm meie praegusesse lauluraamatusse on jõudnud. Saksa filoloog Siret Rutiku kirjutab: «Kui aastasadu olid saksa pastorid hoolitsenud eestikeelse kirikulaulu eest, siis nüüd on olukord vastupidi - eesti pastorid hoolitsevad saksa päritolu laulude eest.» (Kelle laule me laulame? 2001, lk 55.) Tõsi ta on. Saksa lauluraamatud on ammu unustanud laulu Der Gnadenbrunn fliesst noch ja pika otsimise peale leidsin saksakeelsed sõnad ühest 1771. aastal koostatud laulude ja palvuste raamatust, mille väljaandjaks Tallinna Linnaministeerium. Knorrist aga on uude Saksa lauluraamatusse jäänud alles vaid üksainus laul. Soome lauluraamat ei tunnegi sellist autorit. Kuid meie siin Eestis mäletame ja kasutame tänuliku meelega neid vabahärra von Rosenrothi kolme laulu ridu (KLPR 68, 75, 271), mis tolle andeka ja mitmekülgse mehe hingest on välja voolanud ning meiegi hinge kosutavad. Jaak Salumäe EK nr 8, 27.02.2002 KANTUD KOJU ISA SÜLES Neljanda paastuaja nädala laul on meie kirikukalendri soovituse järgi Ühte asja ihkan üle kõige (KLPR 80). Selle laulu teksti sündimise aeg on päris täpselt ära märgitud - 23. aprill 1823. a. Sõnade autor Albert Knapp andis 1837. aastal välja väga ulatusliku kirikulaulude antoloogia pealkirjaga «Evangelischer Liederschatz für Kirche, Schule und Haus», milles oli 3590 lauluteksti väga erinevatest kristlikest sajanditest, valdavalt siiski 18. sajandist. Agar redigeerija Kui 1865. aastal ilmus Stuttgardis Albert Knappi poja Josephi toimetatuna selle laulukogumiku kolmas parandatud väljaanne, oli selles Albert Knappi nime all 205 laulu. Nagu näitab Saksa kirikute praegune lauluraamat Evangelisches Gesangbuch (1994), on Albert Knapp mitmelgi puhul toiminud olemasolevate kirikulaulude redigeerijana ja ümbertöötajana. Viiest tema nime all esitatud laulust vaid kaks kuuluvad Knappi originaalloomingusse; meie vaadeldavat laulu seal enam ei leidugi. Albert Knapp sündis 25. juulil 1798 Tübingenis sealse ülemõigusnõuniku vanima pojana. Aastail 1816-1820 õppis Tübingenis teoloogiat ning oli seejärel mitmel pool vaimulikul tööl, alates aastast 1836 Stuttgardis, kus 1845. aastal sai hingekarjase ameti Stuttgardi Püha Leonhardi koguduses. Tema aktiivne tegevus hümnoloogia vallas tõi kaasa mitu uurimust ja laulukogumikke ning avaldas tugevat mõju Saksamaa 19. sajandi lauluraamatutele. Albert Knapp suri Stuttgardis 18. juunil 1864. aastal. Papa Jannsen Eestimaal oli 19. sajandil suureks vaimulike laulude tõlkijaks, kogujaks ja kirjastajaks Johann Voldemar Jannsen (1819-1890), kes püüdis pakkuda eestikeelset lauluvara kolmeköitelise lauliku Sioni-Laulo-Kannel kaudu, milles ilmus ühtekokku 1003 laulu. Selle tohutu massi värsside kohta ütleb Postipapa ise, et «targemad wöiwad neist kül möndasuggust laitust leida, agga paljas laitminne ei te veel asja parremaks». Selles samas Sioni-Laulo-Kandle kolmandas jaos, mis 1860. aastal ilmus, on nr 697 all laul Üht' on tarwis, ühte ülle keige. Jannsenil ei ole olnud tava märkida allikaid. Siiski ei ole kahtlust, et tegemist on Albert Knappi laulu «Eines Wünsch' ich mir vor allem Andern» tõlkega, ja seda juba autori elupäevil. Uue Lauluraamatu jaoks tegi Jaan Bergmann uue tõlke, kusjuures mõnigi rida jäi üsna sõnasõnalt samaks. Suure luuletaja hoogsad riimid tulid kindlasti paremini välja kui papa Jannseni püüdlikud värsid, kus ta hoolsasti algteksti jälgis. Siiski peab tõdema, et vähemalt viimase salmi lõppu tuleb Jannseni tõlkes kiita nii selguse kui ladususe poolest. Praeguses kirjaviisis kõlaks see nii: Sinuga kõik risti, rõõmu tunda, Sinuga siin elada ja surra Olgu minu ainus nõu, Minu õnn ja sinu au. Armastatud viis Laulu viisi kohta ei ole palju muud teada, kui et see on pärit vennastekoguduse lauluvarast ning vähemalt aastal 1735 juba olemas. See ilus ja väga meloodiarikas lauluviis ei ole iseenesest kerge, kuid väga ökonoomne oma jätkuvate kordamistega. Ka on see olnud tänuväärseks materjaliks harmoniseerijaile. Kuigi nii Uus Lauluraamat kui ka Kiriku Laulu- ja Palveraamat märgib selle viisi ära nimiviisina, on Punscheli noodiraamatus (P. lisa 31) esitatud nimiviisiks vennastekoguduse lauluraamatust Gesangbuch der Evangelischen Brüdergemeine pärinev «Herr und Ältster deiner Kreutzgemeine», mida tolles samas lauluraamatus on kasutatud koguni 26(!) erineva teksti puhul. Nii armastatud oli viis 18. ja 19. sajandi Saksamaa kirikulaulikute seas! Igatahes peab taas tõdema, et laulu Ühte asja ihkan üle kõige näol on taas tegemist lauluga, mida ei tunta Soome lauluraamatus ja mida ei ole enam Saksa lauluraamatus, kuid mis meil kuulub kindlana Kristuse kannatamisaja põhilauluvarasse ning oma jõulise muusika ja tekstiga hoiab alal ja kinnitab usujulgust. Jaak Salumäe EK nr 9, 6.03.2002 KALLIS VERI OHVRIANNIKS SAANUD Kiriku Laulu- ja Palveraamatu laul number 75 Oh nuta oma häda sõnade saksakeelne tiitel on «Bewein, O Christenmensch». Ladinakeelsete originaalsõnade autoriks on traditsioonikohaselt Bernhard Clairvaux, kes sündis Fontaineses, tänapäeva Prantsusmaal aastal 1091. Tema isa suri Esimeses ristisõjas ja ema suri, kui ta noor oli. Pärast ülikooli astus ta tsistertslaste kloostrisse Citreaux. Bernhard oli suurte võimetega mees ning teda peeti väga veenvaks isikuks. Võimekas müstik Aastal 1115 võttis ta kaksteist kloostrikaaslast ning asutas Prantsusmaal uue kloostri Clairvaux. Tol ajal oli see org, kuhu klooster asutati, röövlite pesa, kuid Bernhard nimetas selle ümber Clara Vallis'eks ehk ilusaks oruks, millest on tulnud nimetus Clairvaux. Mitmed tema kaasaegsed juhtivad kiriku- ja riigivalitsejad käisid temalt nõu küsimas. Hiljem sai tema munkadest üks paavst Eugene III-ndaks, kuus kardinaliks ja kolmkümmend piiskopiks. Loomu poolest oli Bernhard müstik, kes oli pühendunud Jeesuse kannatusele ja armastusele. Tal olid tõsised vaidlused Peeter Abelardiga, kes mõisteti hukka aastal 1140. 1146. a kutsus ta rahvast üles asuma Teisele ristiretkele, kuid see oli täielik katastroof, kuna enamik kaasaminejaid ei jõudnud kohale. Seda pandi Bernhardile süüks. Bernhard suri aastal 1153. Bernhard Clairvaux on ka ladinakeelse luuletuse autor, mis käsitleb ristilöödud Jeesuse erinevaid kehaosi ning mille seitsmendast osast, mis käsitleb Jeesuse pead, tuleb Paul Gerhardi inspiratsioon laulule («Salve caput creuntatum») «O Haupt voll Blut und wunden», mis meie Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on number 94 sõnadega «Oh Jeesus, Sinu valu». Keelelisi erinevusi Laulu «Bewein, O Christenmensch» saksakeelsed sõnad on Christian Knorr von Rosenrothi looming, kelle kohta on juba kirjutatud Eesti Kiriku käesoleva aasta 27. veebruari numbris. Laulu «Oh nuta oma häda» sõnad Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on võrreldes Uue Lauluraamatu lauluga number 180 muudetud. Esimene salm on ühine. Teine, kolmas ja neljas salm on muudetud ja Uues Lauluraamatus olev viies salm on Kiriku Laulu- ja Palveraamatust välja jäetud. Võrreldes Uues Lauluraamatus ilmunud sõnu Eesti Ma rahwa Koddo- ja Kirriko-Raamatu (aastast 1872) lauluga number 78, näeme ka väikseid keelelisi erinevusi. Iga ajastu on seda laulu kohendanud nii keeleliselt kui ka mõtteliselt. Jäljendamist leidnud viis Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on laulu number 75 viisiks märgitud «Oh Jeesus, Sinu valu». See viis ilmus Hans Leo Hassleri kogumikus «Lustgarten neuer teutsher Gesäng, Balletti, Galliarden und Intraden» aastal 1601 ilmalikule tekstile «Mein Gmüt ist mir verwirret, das macht ein Jungfrau zart» (Minu meel on sassi aetud, seda teeb üks neitsi õrn). Aastal 1613 ilmub viis koos Christoph Knolli matuselaulu sõnadega «Herzlich tut mich verlangen», mille eestikeelsed sõnad on Uues Lauluraamatus number 586 «Ma püüan kõigest hingest». Aastal 1625 ilmus see viis koos Johann Hermann Scheini sõnadega «Ach Herr, mich armen Sünder» (Oh Issand, mina vaene patune) ja lõpuks ilmus aastal 1656 see Johann Crügeri kogumikus «Praxis Pietatis Melica» sõnadega «Oh Jeesus, Sinu valu». Hans Leo Hassler sündis 25. oktoorbil 1564 Nürnbergis organisti pojana. Ta õppis Veneetsias alates 1584. aastast Andrea Gabrielli juures ning tema sõber ja kolleeg oli Giovanni Gabrielli. Hassler oli organistiks Fuggerite kojas Augsburgis ajavahemikul 1585-1600, mil ta läks Prahasse, et olla organistiks Rudolfi keisrikojas. Aastal 1601 oli Hasseler organistiks Nürnbergi Fraueneirchen'is ning ühtlasi oli ta linna kappelmeister. Aastal 1604 abiellus ta ning läks elama Ulmi. Aastal 1608 läks ta Dresdenisse organistiks Saksimaa valitsejale Christian II-le. Ta põdes tuberkuloosi ning suri Frankfurdis viibides 8. juunil 1612. Johann Sebastian Bach on viisi «Oh Jeesus, Sinu valu» palju kasutanud oma teostes, sealhulgas Matteuse Passioonis viis korda. Gustav Piir EK nr 10, 13.03.2002 SIND, JEESUS, TERVITAME Ei ole vist palju lauluraamatuid, kus palmipuudepüha lauludest on koostatud omaette rubriik. Ka on vahel eriarvamusi põhjustanud palmipuudepüha jumalateenistuse muusikaline kujundamine. On ju tegemist Vaikse nädala algusega ja suure paastu kulminatsiooni lähenemisega. Kas hõisata või ahastada - selles on küsimus. Kindlasti on palmipuudepühas pidulikkust ja rõõmu, ootust ja tänumeelt. Mõnel pool lauldakse Vogleri Hoosiannat, teisal peetakse leeripüha. Liturgiline komisjon on ette valmistanud kavandi palmipuudepüha missa pidamiseks koos protsessiooniga (vt Käsiraamatu lisa, prooviväljaanne 3, Tallinn 1999, lk 132-135), kus evangeeliumi (Mt 21:1-11) lugemise juurde liituvad Põhjamaa palmide, pajupõõsaste urbades oksad. Otse sellest ülendatud meeleolust on kasvanud välja Kiriku Laulu- ja Palveraamatu 85. laulu sõnad: Kord rahvahulgad tervitasid Sind, Jeesus, suure vaimustusega. Igaviku helid Narva Peetri koguduse õpetaja Georg Kiviste, kes 1936. aastal valmistus pensioniks, andis välja 204 vaimulikku lauluteksti sisaldava kogumiku Igaviku helid, pühendades selle oma armsale Peetri kogudusele, keda teenis üle 25 aasta. Sellest kogumikust on mitu laulu jõudnud praegusesse lauluraamatusse, sealhulgas ka vaadeldav laul, mille autor paigutas Advendi- ja jõululaulude ossa. Kuna nii 1. advendipühapäeva kui ka palmipuudepüha evangeelium jutustab Jeesuse sissesõidust Jeruusalemma ja Hoosianna! hüüdvast rahvahulgast, on vastavaid laulegi võimalik leida lauluraamatu mõlemast rubriigist. Georg Kiviste (kuni aastani 1923 Steinfeldt) sündis 26. aprillil 1866 Järvamaal Ambla kihelkonnas, õppis aastail 1891-1896 Tartu ülikoolis teoloogiat, ordineeriti Peterburis 1898. aastal, teenis 1898-1905 Teškovo kogudust Ingerimaal ning oli seejärel Harju-Jaani koguduse õpetajaks aastail 1905-1910, kust siirdus Narva. Suri seal 28. septembril 1941. Valik 800 laulust Kui 27. jaanuaril 1922. a Tartus usuteadlaste konverentsi poolt valitud lauluraamatu parandamise komisjon kutsus ajakirjanduse kaudu üles saatma vaimulike laulude tekste, saabus neid mõne kuu jooksul ligi 800. Selle materjali põhjal anti 1923. aastal välja kogumik Vaimulikud laulud 180 algupärase ja tõlkelauluga. Silmapaistvalt suur hulk laule oli Martin Lipult, märkimisväärselt aga ka Hugo Wühnerilt ja Aleksander Leopold Raudkepilt. Georg Steinfeldt oli tookord esindatud viie isamaalauluga. 1934. aastal ilmunud kogumikus Vaimulikud laulud II oli Georg Kiviste laule hoopis rohkem ja nende kvaliteet märgatavalt parem. 1920-30ndatel aastatel kirjutasid mõned kirikuõpetajad hulgaliselt laulusõnu, mida sai tuttavatel koraaliviisidel laulda ja omakoostatud laululehtedelgi kasutada. Juhtus aga see, millele viitab Enn Soosaar: «Oleks minu tegemine», oleksin ma Kiriku Lauluraamatust välja jätnud mitu laulu nende sõnastuse ja mõtte hädisuse pärast, eriti introdutseeritud eesti vaimulike laulikute toodangust. Tahtmisest ja sihikindlusest üksi ei sünni luuletajat.» Ja Toomas Paul lisab: «Mõned eestlaste loodud laulud on tõesti tühjad ja ilutsevad.» (Vt Usuteaduslik Ajakiri 2/2001 lk 69.) Et vältida kahtlase kvaliteediga laulude sattumist kiriklike talituste laululehtedele, kehtestas EELK Konsistoorium 1936. aastal kindla korra, kust laule võib võtta ja kuidas neid alati algallika viitega varustada. Juba samal aastal tuli Georg Kivistel anda selgitusi praostile ja piiskopile oma värsside pärast, mis ta oli asetanud Narva-Jõesuus avatud politseiametnike puhkekodu avamisaktuse laululehele. Nimiviis Jehoova, Sulle tahan laulda pärineb Saksamaalt ja on olnud tuntud ning avaldatud Hamburgis 1690. aastal ja Halles 1704. aastal. Kiriku Laulu- ja Palveraamat kasutab seda viisi üheksal korral. Vastav sagedus Saksa lauluraamatus on 3 ja Soome omas 4. Erakordselt ühesugune on meloodia kuju neis kolmes lauluraamatus - meil puudub vaid punkteering 2. takti alguses. Eesti keele seisukohalt on nii isegi parem. Jaak Salumäe EK nr 11, 20.03.2002 TAEVAS TA ON KUNINGAS Kiriku laulu- ja palveraamatu laul number 105 Jeesus Kristus üles tõusnud on algselt troop «Benedicamus Domino'le» ja on tuntud «Surrexit Christus hodie» nime all. Tekst leidub kolmes 14. sajandi käsikirjas Prahas, Engelbergis ja Münchenis. Troopimine pärineb keskajast, kui ametlikele tekstidele või liturgia muusikalistele osadele lisati sõnu. Trento Kirikukogu aga keelas troopimise. Laulu ingliskeelne tõlge ilmus kogumikus Lyra Davidica või Kogumik jumalikke laule ja hümne, osaliselt uuesti komponeeritud, osaliselt tõlgitud saksa ja ladina hümnidest ning seatud kergetele ja kenadele viisidele. Selle kogumiku andis trükki John Walsh aastal 1708. John Walsh (suri 1736) oli Londonis kuulus muusikatrükkija. Koos pojaga, kelle nimi oli samuti John (suri 1766), trükkisid nad Georg Friedrich Händeli muusikat. Uus elu 18. sajandil John Arnoldi kogumikus The Compleat Psalmodist, mida anti välja Londonis 1749. aastal, ilmus laul kolme salmiga. Neljanda salmi on kirjutanud Charles Wesley ning see ilmus tema kogumikus Hymns and Sacred Poems 1740. aastal. Kõik neli salmi on kasutusele võetud Tate ja Brady lauluraamatu New Version of the Psalms of David lisas, ilmunud umbes 1816. John Arnold on sündinud Great Warley'is Essexis 1720 ja surnud aastal 1792. Olnud küll helilooja, on ta siiski rohkem tuntud kui meetrilise psalmoodia kogumikkude muusikatoimetaja. Charles Wesley oli Samuel ja Susanna Wesley kaheksateiskümnes laps ning sündis 18. detsembril 1707 Epworthi kiriklas Lincolnshire'is. Ta oli ametilt vaimulik ning seotud Oxfordi metodistidega, oli hiljem misjonär Ameerikas, kus teda mõjutas vennastekoguduse liikumine. John Wesley oli tema vend ning mõlemad olid rändjutlustajad. 1756. aastal lõpetas ta oma reisid, elas Bristolis ja 1771. aastast Londonis, kus jutlustas metodistide seltsidele. Charles Wesley suri Londonis 29. märtsil 1788 ja on maetud Marylebone kirikaeda. Ta pidas end anglikaani kiriku liikmeks elu lõpuni. Charles Wesley on kirjutanud kuni 6000 vaimulikku laulu ja luuletust. Uus versioon Nahum Tate ja Nicholas Brady koostasid 1696 Uue Versiooni meetrilistest psalmidest, mida lauldi Inglismaa kirikutes. Kogumik leidis vastuseisu kirikuliste seas, kes olid harjunud Vana Versiooniga. Hiljem saavutas Tate'i ja Brady töö siiski populaarsuse, mis kestis kuni kuninganna Victoria ajastuni. Nahum Tate sündis Dublinis Iirimaal 1652, hariduse sai Trinity College'is Dublinis ja läks Londonisse 1668. aastal. Ta oli näitekirjanik ning seadis või tõlkis teiste töid. Ta suri 12. augustil 1715 Londoni vaestemajas Suffolk House'is Southwark'is. Nicholas Brady sündis 28. oktoobril 1659 Brandonis Corki maakonnas Iirimaal, oli ametilt vaimulik ja suri 20. mail 1726 Richmondis Surrey's. Vabakirikutest laiemale ringile Eesti keelde on laulu sõnad tõlgitud ingliskeelsest tekstist «Jesus Christ is Risen Today», kuid enne Kiriku laulu- ja palveraamatu ilmumist on olnud nendest sõnadest mõni eestikeelne versioon liikvel vabakirikute ringkondades, samuti leidub neid E.E.L.K. Vancouveri Peetri koguduse solistide kasutuses olevates materjalides. Praeguse tõlke on teinud allakirjutanu seoses KLPRi käsikirja koostamisega E.E.L.K. Toronto Peetri kiriku kantseleis 1990. aastal. Viis on tuntud nime all «Easter Hymn» ning ilmus kogumikus Lyra Davidica koos ingliskeelsete sõnadega. Viis läbis rea muudatusi 18. sajandil, põhivormi leiab John Arnoldi kogumikust The Complete Psalmist. Viis on väga populaarne ning ilmunud mitmes inglise ja ameerika kogumikus. Gustav Piir EK nr 12, 27.03.2002 SA OTSI, MIS ON ÜLEVAL Kiriku laulu- ja palveraamatu laul number 111 Mu süda, ärka, virgu, meel - öö on ju mööda läinud on üks neid Kristuse ülestõusmisest jutustavaid laule, mis pääses juba meie 1721. aasta lauluraamatusse ja tõestab mõjuval viisil kahte olulist tõika: kui kiiresti head asjad Saksamaalt meieni jõudsid ja kui püsivalt on nad oma koha säilitanud. Teksti mõjuvõim Kes 1700ndate alguses eestikeelse tõlke tegi, ei mõista ma öelda. Nüüd, kus kirikulaulu kui kultuurinähtust ka Eestis on märgatud ja väärtustatud ning Eesti Hümnoloogia Seltsi tegevus rakendunud, jääb vaid loota, et väärilise meenutuse osaliseks saavad need, kes on varustanud meie rahvast maakeelsete tekstidega, mis on kosutanud hinge, ülendanud meeli, õpetanud mõistmist ja arendanud keelt. Kui saksakeelne Wach auf, mein Herz, die Nacht ist hin, die Sonn ist aufgegangen pandi algselt ümber nii: «Mu süda, ole üleval, Öö on ju mööda läinud», ei puutunud sellesse ei Maurach ega Bergmann. 1956. aasta lauluraamatukomisjoni hakkas vana tõlke raskepärasus siiski vaevama ja järgmine komisjon pani käe isegi algusrea külge (redigeerimisel tehti seda üsna harva). Ka vähenes salmide arv võrreldes originaaliga, kuid lisandus üks uus salm. Aga sellest veidi hiljem. Heal lapsel mitu nime «Mu süda, ärka, virgu, meel» loojana märgib lauluraamat Lorenz Lorenzeni, kuigi kõik vanad allikad esitavad nime kujuna Laurentius Laurenti (vahel isegi kaks iid lõpus). Sellest mehest on teada, et ta sündis 8. juunil 1660. aastal Hosumis (Schleswig) jõuka kodanlase perekonnas. Tema isa oli suur muusikasõber ja pani poja Kieli muusikat õppima. Nii saigi Lorenz Lorenzenist aastal 1684 Bremeni toomkiriku kantor ja muusikadirektor, millisele ametikohale ta jäi kuni oma surmani 29. mail 1722. aastal. Olles pietismist mõjustatud, avaldusid need mõjud ka tema viljakas kirikulaululoomingus. 1700. aastal andis ta välja kogumiku «Evangelia melodica», mis sisaldab pühapäevastele evangeeliumi perikoopidele loodud laule, nende hulgas ka meie tänane ülestõusmisaja laul. Meie lauluraamatus on Lorenzeni laule veelgi - KLPR 150, 177, 357, kusjuures viimasest leiame paljude armastatud söögipalve Kas on linnukesel muret... Vastus laulusalmi kaudu Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetaja Eduard Salumäe eesmärgiks oli jagada kogudusele vana ja uut ning seda pidi pakkuma just jumalateenistus. Nii valmistas ta kirjutusmasinal laululehti pühapäevadeks ja kirikupühadeks, kus oli nii redigeeritud laulutekste, eesti algupäraseid kirikulaule kui ka tõlkeid. Kantslist kuulutatud sõnumile pidi kogudusel olema võimalus anda oma vastus laulusalmi kaudu. Just sel otstarbel sai Soome lauluraamatus olev Paul Gerhardti loodud ülestõusmispüha laulu algus väga värske eestikeelse vormi: Nüüd üle maade, merede suur, kallis sõnum, sõua! Suust suhu, rahvalt rahvale maailma äärde jõua... Selle salmi liitmine Laurentius Laurenti lauluga tekitas vaidlusi ja kahtlusi, kas nii meelevaldselt võib salme ümber tõsta ja uusi tervikuid kujundada. Kuulutuslikult on aga tulemus kahtlematult suurepärane ning rikastab rõõmsat ja sisukat laulu imekaunite värsiridadega. Lutheri viis Viisi kohta, mis antud laulu juures on kasutamist leidnud, märgib Saksa lauluraamat, et see on Martin Lutheri oma aastast 1529 - «See aeg on tõesti ukse ees». Sama autori nimi seisab ka Punscheli noodiraamatus (P. 208). Meie eelmises lauluraamatus oli soovitatud selle laulu puhul kasutada P. 202 - «Nüüd ristirahvas, laula sa», mis on samuti Martin Lutheri viis. Samas oli Punscheli noodiraamat üles ehitatud nii, et organist võis kerge vaevaga valida otse samalt leheküljelt veelgi mõne sobivamana tunduva paralleelviisi P. 198-211 hulgast. Just sellises värsimõõdus tekstidele on ju viiside valik lõputult avar. Siiski sunnib lauluraamatus esitatud ühehäälne noot jääma ühe kindla variandi juurde, et nooditundja kogudus ei saaks häiritud. Jaak Salumäe EK nr 13, 3.04.2002 SUL TÄNULAULU LAULAME Kiriku laulu- ja palveraamatus laulu number 104 Heitlus ja lahing mööda nüüd originaallaul arvatakse olevat pärit 12. sajandist, kuid tema esmatrükk ilmus aastal 1695 Kölnis jesuiitide kogumikus «Symphonia Sirenum Selectarum, ex quatuor vocibus composita, Ad commodiorem usum Studiosae Juventulis». Teaduskraadiga vaimulik Ladinakeelsest laulust «Finita jam sunt praelia» tõlkis selle inglise keelde Francis Pott oma kogumiku «Hymns Fitted to the Order of Common Prayer» jaoks, mille ta andis välja 1861. aastal. Francis Pott sündis 29. detsembril 1832 Southwardis Inglismaal ning suri 26. oktoobril 1909 Speldhurstis Kenti krahvkonnas. Ta õppis Oxfordis Brasenose kolledzhis, kaitses bakalaureuse 1854. aastal ja magistrikraadi 1857. aastal. Francis Pott ordineeriti vaimulikuks 1856. aastal, kuid jäänud kurdiks, pidi minema 1891. aastal erru. Ta oli kogumiku «Hymns Ancient and Modern (1861)» koostamise komitees. Tõlkija ookeani taga Laulu on eesti keelde tõlkinud Veera Õunapuu E.E.L.K. Vancouveri Peetri koguduse õpetaja Helmut Evald Piiri (24. märts 1924 - 14. detsember 1976) palvel. Veera Õunapuu (neiuna Raiste) sündis Võrumaal Haanjas vanaisa talus 1919. aastal. Ta oli Harri Haameri leerilaps Tartu Pauluse koguduses. Enne Teist maailmasõda läks ta Inglismaale keelt õppima ja jäigi sinna, kui sõda algas. Ta töötas stjuardessina Rootsi ja Eesti laevadel ning abiellus Inglismaal Arnold Õunapuuga. Nad läksid Kanadasse ja kuulusid Vancouveri Peetri kogudusse selle asutamisest peale 1950. aastal. Veera Õunapuu oli tegev rahvatantsurühmas koos Raimond Mikuga, kes lõi viise. Veera Õunapuu kirjutas sõnu. KLPR 104 laulu sõnad on vaba tõlge inglise keelest «The Strife is O'er the Battle Done». Veera Õunapuu suutis tõlkida nii, et kirikulaulu mõte alles jääb. Tema tõlked on ka KLPR numbrite 72 ja 277 all. Viis Itaaliast Viisi «Victory» on loonud Giovanni Pierluigi da Palestrina, kes sündis Rooma lähedal Palestrinas 1525. või 1526. aastal. Aastal 1534 siirdus ta Rooma, kus oli koorilaulja ning sai samas muusikalise hariduse Santa Maria Maggiore basiilikas. 1544. aastal sai Palestrina oma koduküla katedraali organistiks ning koorijuhiks. 1551. aastal sai tema piiskopist paavst Julius II ning Palestrina määrati koormeistriks Capella Guilias Rooma Peetri kirikus. Ta jäi Rooma oma ülejäänud eluks. Aastal 1555 vallandati ta laulja kohalt paavsti kabelis, sest ta oli abielus. Siis läks ta Laterani Püha Johannese kirikusse koormeistriks. Aastal 1561 oli ta koormeister Santa Maria Maggiores. Palestrina õpetas Roomas jesuiitide seminaris aastatel 1565-1571. 1571. aastast kuni elu lõpuni oli ta taas koormeister Capella Guilias Rooma Peetri kirikus. Ta kaotas oma abikaasa, kaks poega ja kaks venda ning abiellus 1580. aastal jõuka lesega. Palestrina suri 2. veebruaril 1594. Viis «Victory» on võetud «Gloria Patrist» Palestrina teosest «Magnificat Tertii Toni», mis ilmus aastal 1591. Praeguse kuju sai viis kogumikus «Hymns Ancient and Modern (1861)» ning on William Henry Monki (16. märts 1823 - 1. märts 1889) seade. Gustav Piir EK nr 14, 10.04.2002 IHKAJA SAAB PÄÄSTETUD Meie väike armas Eesti on paikkonniti olnud läbi aegade rikas mitmesuguste erinevuste poolest, olgu siis nendeks rahvariided, keelemurded, lauluviisid või tugevasti väljakujunenud kohalikud traditsioonid. Kogu sellest rikkusest võime nii mõndagi ammutada tänini. Pikk ajalugu Kaua aega kulgesid kõrvuti põhja- ja lõunaeesti keel oma kasutajaskonna, mõjupiirkonna ja kirikukirjandusega. Nii on ka lõunaeesti-keelsel kirikulaulul oma pikk ja ilus ajalugu, milles üheks olulisemaks aastaarvuks on 1685, kui Riias trükiti Wastne Tarto Mah Keele Laulo Rahmat, mis sisaldas 133 koraali, valdavalt riimis, kuid osa ka proosatõlkes. Järgnevad sajandid tõid kaasa uusi trükke ja uusi laule, kusjuures näiteks 1874. aastal Tartus H. Laakmanni kulu ja kirjadega trükitud Tarto=ma=kele Laulo=Ramat sisaldab 445 nummerdatud laulu ja väikese lisa. Kuna kõik minu vanavanemad olid pärit Tartust või Tartumaalt, sai sealne keel oma soojuse, laulvuse, tundelisuse ja nüansirikkusega mulle väga lähedaseks ja armsaks. Kuigi mu koolitatud vanemad murdekeelt harilikus kõnes ei kasutanud (isa vend ja ema õde jäid toredat tartu keelt kõnelema kuni oma elu lõpuni), tundsid nad hästi tartumaa-keelset lauluraamatut ja oma vanemate harduskirjandust. Kirjandushuviline koolipoiss Kui 1980ndail aastail kõik lauluraamatukomisjoni liikmed said võimaluse ja ülesande otsida ja välja pakkuda uusi laule koostatava lauluraamatu jaoks, tuli tookordne Räpina koguduse õpetaja, praegune Pärnumaa praost ja Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Andres Põder ühele koosolekule, kaasas kaks laulu Tartumaa-keele Lauluraamatust, mille ta tänapäeva eesti keelde ümber oli luuletanud. Komisjoni liikmetele hakkas eriti meeldima hoogsalt kaasahaarav ja rõõmuküllane laul sõnumiga Kristuse ülestõusmisest. Nii tuligi Kiriku laulu- ja palveraamatusse laul nr 119 Võidu saanud, võidu saanud nüüd on süütu Tall. Algupärane tekst kõlab nii: Võimust võtnu, võimust võtnu om nüüd meie voon, ke om jätnu, ke om jätnu ello risti puun. Juba Pärnu koolipoisina sai Andres Põder tuntuks kirjandushuvilisena, kelle vaim erk ja sulg osav luuleridu seadma. Peagi said nähtava kuju käsikirjalised (kirjutusmasinal paljundatud ja illustreeritud) almanahhid ja temaatilised pühendusteosed. Ja kui lauluraamatukomisjoni ettepanekul kuulutati välja rahuteemaliste laulude konkurss, sai auhinnavääriliseks Andres Põderi värske ja jõulise sõnumiga ning 1980ndate aastate kohta julge väljaütlemisega laul Miks on neid, kes teiselt võtnud leiva, sõna, kodumaa? (KLPR 460). Meeleldi lauldud Pöördudes tagasi vaadeldava ülestõusmispühade laulu juurde, tuleb ütelda, et selle autor ei ole teada. Kui enamuse laulude puhul selles tartumaa-keele lauluraamatu väljaandes on ära toodud saksakeelse originaalteksti algusrida, siis siin seda tehtud ei ole. Kas tegu võiks olla eestikeelse algupärandiga, ei julge ütelda. Laulu särav viis pärineb vennastekoguduse lauluvarast ja selle nimiviis on Jeesusele, Jeesusele tahan laulda ma (KLPR 296). Laul on olnud olemas juba vähemalt aastal 1735. Uues Lauluraamatus oli see lauluviis kasutusel ühel korral, kuid kogudused oskasid ja tahtsid seda laulda meeleldi. Samas meenub mulle lapsepõlvest, et see oli üks neid laule, mille puhul sai ära õpitud nende salapäraste kordamismärkide :,: kasutamine. Praeguses lauluraamatus on neist loobutud. Lauluraamatu kasutajail on aga asemele tulnud vajadus tunda noodikirja ja -märke, eriti just kordusmärke, ilma milleta ei ole sageli võimalik esimesi salme kaasa laulda (vt eriti KLPR 247). Olgu siis meil Jubilate-pühapäeval rohkesti rõõmu hõisata koos laulikuga: Jeesust kiitke, Jeesust kiitke! Inglikooriga ühte liitke, ühte liitke tänu lõpmata! Jaak Salumäe EK nr 15, 17.04.2002