UUS KIRIKUAASTA - LAULURAAMATUAASTA
Kümme aastat tagasi, I advendil 1991 võeti nii kodu- kui ka välis-Eesti kogudustes kasutusele uus lauluraamat - KIRIKU LAULU- JA PALVERAAMAT (lühendatult KLPR). See oli ajalooline sündmus meie kirikuelus, sest eelmise, UUE LAULURAAMATU I trüki väljaandmisest 1899. a oli möödunud juba 92 aastat. Enne II maailmasõda anti küll välja "Vaimulikud laulud" I ja II osa, kuid kiriku lauluraamatu uuendamiseni siiski ei jõutud. Pärast sõda tegeldi intensiivselt lauluraamatu uuendamisega nii kodu- kui välismaal, kuid tulemuseni jõuti 10 aastat tagasi. KLPR esimesed 50 000 eksemplari trükiti Soomes meie hõimurahva luterliku kiriku kulul.
Laulud koos nootidega
KLPR suurimaks väärtuseks on see, et laulud on esmakordselt trükitud koos nootidega, mis hõlbustab võõrama viisi selgeks saamist. Samuti paljude uute ja huvitavate laulude sissetoomine, mis rikastab meie jumalateenistuse lauluvara. KLPR lõpus olev jumalateenistuse põhikord aitab uutel koguduse liikmetel harjuda meie jumalateenistuse ülesehitusega. Küllalt mahukas palveraamatu osa koos pühapäevaste pühakirja tekstidega teeb KLPR kasutatavaks ka siis, kui ei ole alati Piiblit käepärast.
Ühislaul liitis inimesi
Lauluraamat on Piibli ja jutluseraamatu kõrval olnud läbi aegade meie esivanemate kodus aukohal, mida ei muretsetud ainult riiulisse seismiseks, vaid millel oli ka tarbimisväärtus. Lauluraamatu seltsis veedeti aega pikkadel sügis- ja talveõhtutel ning ühine laul liitis inimesed üheks pereks. Laulud õpiti pähe ning see oli suur rikkus ka vanaduses, kui silmanägemine kadus ja elujõud rauges. Väga paljud inimesed on oma eluõhtul tuge ja vaimujõudu leidnud elu jooksul omandatud lauluvaramust. Olen kogenud, kuidas vähese kooliharidusega memmed kõrges vanaduses võivad pikki laule peast laulda. Lauluraamat pandi sageli surnule ka kirstu kaasa tunnistamaks selle tähtsust inimese elus.
Kui EELK-s on eelseisev kirikuaasta kuulutatud lauluraamatuaastaks, siis mida see meie jaoks praktiliselt tähendab?
Kõigepealt meie kiriku rikkaliku lauluvara senisest paremat tundmaõppimist ja väärtustamist. Jumalateenistuses on laulul mitte kõrvaline, vaid kandev osa. Kui pühade ja pühapäevade Piibli kirjakohad on meile valdavale ette antud, siis laulud valitakse reeglina nende tekstide kohaselt. Laul, mida terve kogudus(!) kaasa laulab, võimendab jõuliselt õpetaja poolt edastatavat sõnumit. Jumalateenistuse laule ei vali õpetaja juhuslikult, vaid ikka selle sisulist tervikut silmas pidades. Viimase kümne aasta jooksul on meie jumalateenistused oluliselt rikastunud paljude uute ja seni meile tundmatute või vähetuntud laulude innuka kasutamisega, nagu näiteks "Ainult päev"(KLPR 334), "Oh Issand, jää"(KLPR 410), "Meil Kristus on aluseks seatud"(KLPR 240) ja palju teisi.
Teisalt on tõsine probleem see, kuidas eestlased, kui laulurahvas ja laulupeorahvas jälle laulma panna. Kuna kirik on ainsa institutsioonina alal hoidnud ühislaulmise traditsiooni, sõltub probleemi lahendus eelkõige meist, vaimulikest ja kirikumuusikutest. Eestis on kogudusi, kus osatakse väga hästi laulda, kuid on ka kirikuid, kus orel üksi mängib. Ma usun, et meie kogudustes on laulmise osas veel küll ja küll kasvuruumi. Selleks peavad pastorid senisest rohkem olema ise kirikumuusikast huvitatud ja innustunud, organistid aga peaksid oreli taga kõik tegema selleks, et rahval oleks kergem kaasa laulda.
Olen töötanud iseõppinud organistiga, kes omast vabast tahtest sageli öötundidel kirjutas koraaliviise ümber selleks, et teha kirikus kaasalaulmine inimesele mugavamaks. Samas olen kohanud kõrgelt koolitatud organiste, kes oma mugavusest mängivad just nii kõrgelt, milline noot neil parasjagu käepärast on, mõtlemata sellele, kas keegi selle järgi ka laulda saab. On, mille üle meie kogudustes sellel aastal mõelda. Kuid ärge jääge ainult mõtlema, vaid korraldage nii palju kui võimalik koraalipühi ja ühislaulmisi, mis innustab laulma ja laule õppima. Millal seda siis veel teha, kui mitte lauluraamatuaastal!
Laulge julgelt kaasa!
Kirikulistel soovitan avada jumalateenistustel ja talitustel oma suu Jumala kiituseks palju julgemini, kui seni. Ärge laske ennast häirida sellest, kui naaber teie kõrval (veel) ei laula või teiste pilgud pöörduvad teie poole, kui teie laul nende tähelepanu äratab. Pange tähele, varsti üritavad nemadki kaasa laulma hakata, sest nakatavad õnneks mitte ainult halvad, vaid ka head asjad elus. Kirik ongi üks neid väheseid institutsioone, kus on alal hoitud häid väärtusi, mille nakkussuutlikkuses võime alati kindlad olla. Kaunis kirikulaul on seda igal juhul!
Õnnistatud lauluraamatuaastat!
Mihkel Kukk
Rapla koguduse õpetaja
16. jaanuar 2002
Vaata lisaks:
