MILLELE TOETUDA, KUI KÕIK ON TEISITI Homme Läänemaa luteri kogudustes algava Missioga tähistame ühtlasi kümne aasta möödumist esimesest Missiost. Toonast Missiot ette valmistades ei olnud me kindlad, et saame kavandatu ellu viia. Ka seekordse Missio ajaks on maailm muutunud. 11. september ja viimaste päevade sündmused on märk üha suurenevast ebakindlusest. Keegi ei tea, kas võib kirja avada, kõrghoones olla, metroosse minna. Ega meiegi tea, kui kaua saame avalikke koosolekuid pidada. Terrorismioht sunnib inimesi veel rohkem iseendasse ja koju kapselduma. Missio lähtepunkti väljendab Missio plakat: kaks kohtuvat kätt. Pole teada, kes käe ulatab, ja see polegi tähtis. Võime ette kujutada mitut moodi käehaaramist. Kui keegi kukub, haarad ta küünarnukist. Ühel hommikul räägiti teleris: kui keegi tuleb tänaval kallale, pööra ta sõrmed tagurpidi! Plakatil kohtub kaks avatud kätt. Me ei tohi teha seda viga, et näeme ühes käes vaid Jumala kätt. Me kõik oleme selleks, et ligimesega kohtuda ja olla talle Jumala armastuse peegeldus. Seda vaimsust taotleme ka Missioga. Missio teemat „Uus aeg - sinu vastutus" võib võtta ka poliitilises tähenduses. Eesti riik on kümme aastat vana. Mõningaid eksimusi ei saa ka kümneaastasele lapsele enam andeks anda. Eesti riigis on asju, millega me ei tohi leppida. Ei tohiks tegutseda nii närviliselt, paljud asjad ei ole meile enam ootamatud. Peame olema omandanud juba kogemusi. Aeg on see välja öelda. Kogu maailmas on uus aeg. Käib sõda, see aga ei ole lahendus. Kirikuinimesena pean selle toonitamist väga vajalikuks.´Uus aeg nõuab igalt inimeselt ja institutsioonilt vastutustunnet, ka meedialt. Rahvusvahelistes kanalites näidatakse kümneid kordi päevas pilti kõrghoonet rammivast lennukist. See on vaenlase kuju loomine. Ettevaatlik peab olema siltide kleepimise ja lihtsate lahenduste pakkumisega. Seda ei tohi teha. Siit tuleb ka sinu vastutus. Paljud ütlevad: see ei lähe mulle korda. Keegi valitseb, keegi juhib, keegi ajab asju. Inimestel on arusaam, et keegi teeb. Kristlasena ütlen: vastutus on sinul, seda ei saa lükata kellelegi teisele. Kui maailm muutub, algab see sinust, minust. Keegi ei saa võtta minu ega sinu vastutust. Kalevi Lehtise raamat „Jumal armastab sind", mida me Missio ajal inimestele kingime, näitab, et sinu vastutus on konkreetne. Ülesanded on konkreetsed ja mis peatähtis -jõukohased. Sageli kujutatakse usuasju ette suurelt. Arvatakse: kui ma ei ole nii suur ega püha, polegi mõtet midagi teha. See on vale mõtlemine. Igaüks teeb jõukohaselt. Väike laps teeb oma jõu kohaselt, nagu ka pensionär, ärimees, peaminister, president. Millele toetuda maailmas, kus kõik on teisiti, kus pole sellekohast kogemust? Peame rohkem kulutama aega mõtlemisele. Ei saa tegelda korraga saja asjaga. Üks asi korraga, siis saavad selgemaks ka olemise väärtused. Oleme liiga haaratud noorest kapitalismist. Maine rikkus on kaduv. Lennukompaniid on liigutanud miljardeid dollareid ja lähevad nüüd pankrotti. Hoopis väike India firma, kes tegeles katkubakteri meditsiiniga, võib nüüd teenida miljardeid. Omamine on tähtis, aga inimese väärtus sõltub ikkagi sellest, mis ta on. Kui see saab selgeks, hakkab taevaski selgima. Ka Missio plakatil on pilved. Teinekord on terve taevas pilves. Miks ei või ka inimese mõtlemine olla mõnikord üleni pilves. Valgus pilvede taga on aga realiteet. Inimesed on stressis, nüüd ka hirmu täis. Ega asjata ole Piiblis 365 korda öeldud: „Ära karda!". Kartus on Saatana tööriist. Kui paned inimese kartma, valitsed ta üle. Eeloleva nädala Missio-kohtumised ongi selleks, et alustada. Küll siis ka tuul taeva selgeks lööb. Tiit Salumäe EELK Lääne praost Artikkel ajalehest Lääne Elu, 20. oktoobril 2001