EELK Kuressaare Laurentiuse kiriku ajaloost ja arhitektuurist

Aivar Oja

Seni teadaolevatel andmetel mainitakse 1381. a. Kuressaare (Arensburgi) piiskopilinnust kui Saare-Lääne piiskopkonna keskust. See aastaarv märgib ära meile kindlalt teadaoleva esimese sakraalruumi - lossikiriku olemasolu.

Piiskopilinnuse ümber tekkinud alev, mida mainitakse esimest korda 1424.a., sai aastal 1563 linnaõigused. On arusaadav, et üha kasvav alev tundis vajadust oma pühakoja järele. Millal esimene kirik väljaspoole kindlust ehitati, ei ole teada. Igatahes toimus see piiskopi valitsusajal ja andmed kiriku olemasolu kohta ulatuvad aastasse 1522. Need pärinevad Kopenhaageni arhiivist, kus on öeldud, et jumaliku Laurentiuse nimepäeva auks olgu kirik asutatud - in honorum didi Laurentii fundata. Võimalik, et mainitud daatum 1522, viitab kiriku valmimisajale. Kõnesolev kirik, mis tõenäoliselt oli puitehitis, asus nüüdse lossipargi põhjapoolsel küljel. Ilmselt tähistas ta linnalise asula vanima hoonestatud piirkonna tuumikut. Tolleaegse kiriku kohta puuduvad täpsemad andmed. Kui 1850-ndate aastate lõpul hakati lossi lähedale, linna mahajäetud surnuaeda parki rajama, kaevati tööde käigus välja palju inimluid, mis kokku korjati ja uuesti maha maeti ning sellele paigale püstitati 1861.a. rajatud vanadest hauakividest monument. Arvatavalt on esialgse kirikuhoone asukoht jäänud nüüd juba endise Kuressaare raamatukogu kohale. Kindlalt on teada see, et kirik hävis 1612. aastal kogu linna haaranud tulekahjus, mis puhkes rootslaste rünnaku tagajärjel, kes olid hõivanud Taanile kuuluva Lääne-Eesti ja üritasid tol korral ka Saaremaa vallutamist, kuigi tagajärjetult.

Kiriku taastamist endisesse kohta ei taotletud. Kiriku uue asukoha valiku põhjustas asjaolu, et asula oli kaugenenud linnusest ning elanikkond soovis, et kirik oleks jällegi asunduse keskel. Taani kuningale esitatud linnarahva palvekirjasse suhtuti positiivselt ja kuningas Christian IV kinkis linnaelanike palvele vastu tulles uue kiriku jaoks krundi linna keskele, paika kus kirik asub tänaseni.

Praeguse Laurentiuse kirikuhoone ajaloo arvutamine on alguse saanud viimati mainitud sündmusest. Millal kivikirik kingitud krundile ehitati, ei ole täpselt teada, siiski võime vana käärkambri põhjaküljel leida sinna müüritud kaks raidkivist vapikivi aastaarvuga 1637. Ühel vanadest lühtriest on daatum 1635 ja kiriku käsikirjalises kroonikas sisalduv õpetajate ja diakonite nimekiri, mida on püütud tagantjärele koostada, algab aastaga 1634. Eelkirjutatu lubab oletada, et kirik rajati praegusele kohale 1630-ndatel aastatel. See kirikuhoone oli ilmselt ristkülikulise plaaniga, tagasihoidlik ühelööviline puitlaega ja torniga kivikirik, praeguse kiriku pikihoone mahus, ilma kooriruumita ehitis. Samast ajajärgust pärineb ka vana käärkamber kiriku põhjaküljel. 1708.a. ajaloo allikates on mainitud kiriku katuse ja selle torni tugevat amortiseerumist ning remondivajadust. Torni kuju kohta puuduvad täpsemad andmed, vanades ürikutes on mainitud vaid torni remondivajadust. Igatahes pole praeguse läänetorni ja pikihoone lääneseina müüritised ehituslikult seotud ning praegune torn peaks seega olema pärit kas XVII sajandi lõpust või XVIII sajandi algusest.

See kirik hävines 1710. aastal koos linnaga sõjatules, sest mainitud aastal tungis vene sõjavägi Põhjasõja käigus Saaremaale. Järgnevate aastate kohta kirjutab kroonik Martin Körber (aastal 1887), et 1710. aasta katk peaaegu kõik linnaelanikud ära võttis, ei olnud kirikut ega kogudust. Vaid kaks aastat pärast tulekahju, 1712.a. pärinevatest märkmetest ilmneb, et kõnesolev kirik oli tõesti kiviehitis - kirik olevat siis ajutiselt varikatusega kaetud olnud ja varemetes peetud mõnda aega jumalateenistusi. 1714. aastal olnud koguduses ainult 12 inimest, kes asunud ettevalmistusi tegema kiriku taastamiseks korjanduste abil kodumaalt ja Saksamaalt. 1726. aastal võidi kiriku taastamistöödega algust teha. 1729.a. pühitseti kirik sisse jumalateenistusteks, kuigi ehitustööd jätkusid kuni 1733. aastani. Siis ehitati arvatavasti juurde ka kooriosa maht. Ehituseks võetud võlgade tasumiseks määrati kirikulistele nn. tooli maks, mis kaotati alles 1735.a.

Kiriku taastamiseks kulunud vahepealsetel aastatel peeti jumalateenistusi raekoja eeskojas, kiriku varemetes, garnisonikirikus (lossi lähedal) ja viljaaidast uuesti pühakojaks korrastatud lossikirikus. Saksakeelseid jumalateenistusi peeti kogu selle aja jooksul pastoraadis.

10. juulil 1828 lõi pikne kiriku torni, mille tagajärjel kirik taas varemeteks põles. Torni rusudest leidis diakon Haken tornipuu seest paberi, millel oli kiriku õige nimetus "St. Laurentius", mitte aga "St. Johannese" nagu kirikut vahepealsel ajal nimetati. Kirik ehitati üles hämmastavalt kiiresti 1835.a. alustatud taastamine lõpetati 1. advendil, 1836.a., mil kirik taas jumalateenistusteks sisse pühitseti. Kiire taastamisaeg osutab sellele, et kiriku põhimüürid, kaasaarvatud käärkambri ja lõunaeeskoja müürid olid kasutamiskõlblikud. Ehitise juhtimiseks palgati ametisse arhitekt Heinrich Lövener.

Kiriku väliskujundus sai klassitsistliku range ilme. Väliskujunduse ainsaks dekoratiivseks elemendiks on tugev profileeritud dolomiidist räästakarniis. Sarnane kaunistus on ka torni ülaosas, kuid seal moodustab ta iga külje keskel poolkaare, mille alla 1860. aastal paigaldati kella numbrilaud. Kell on kivipommidega ja tellitud Walzge töökojast Miitavist.

Torni ampiirstiilis nõelkiiver on inspireeritud Peterburi ehitistest. 1870. aastal lisati pikihoone põhjaküljele kaks massiivset tugipiilarit, mis ühendati neogooti ehitusviiluga.

Kiriku sisekujundus on lahendatud lihtsas klassitsistlike sammassaalide eeskujul, mille kõige lähedasemaks näiteks, nii ajaliselt kui geograafiliselt, oli Kuressaarele Tartu Ülikooli aula, ehitati ka Laurentiuse kirikusse kogu pikihoonet ümbritsev sammasrõdu. Sambad (nn. toskaana stiilis) on raiutud monoliitsetest dolomiidiplokkidest, viimistletud kunstmarmoriga. Dolomiidist on raiutud samuti kantsel ja altarisein. Pikihoonel ja kooriruumil puitkonstruktsioonist segmentkaarse võlviga lubikrohviga viimistletud lagi. Vana käärkambri ukseava avaramaks muutmisel lisati ukse kohale kombineeritud, iseseisev, intiimne looz-rõdu. Altarisein (1836) on kujundatud dolomiidist portikusena, mida toetavad kaks lehtkapiteeliga sammast. Sammaste vahel paikneb lihtsas nurgarosettidega raamistuses altarimaal "Kolgata", mis on tellitud tookordselt silmapaistvamalt Eestis asuvalt kunstnikult Karl Siegmund Waltherilt (1783 - 1867). Kantsel ja altar on kavandatud Ludwig von Maydelli (1795 - 1846) poolt. Tema kavandi järgi on Tartu kullassepp Nowak valmistanud hõbedase karika ja pateeni (1836). Kantsli ja altariseina algne raidkivitehnikas teostatud viimistlus vajab sondeerimiste läbi täpsustamist, sest praegu näeme neid valge õlivärviga kaetuina.

Tolleaegse kiriku oreli kohta leidub ajalooürikutes ainult lühike märkus: "Oreli on ehitanud oreliehitaja Thal Paidest." Juba 1881. aastal saab kirik uue 22 registriga oreli, mille ehitajaks oli firma "Sauer" Frankfurdist Oderi äärest. Nimetatud orel on säilinud kirikus tänapäevani, ehkki selle puitkonstruktsioon ja prospekt on valdavas osas kahjustunud mööbli toonesepa poolt. 1890. aastal kingiti kirikule maalermeister Kumetzi ja ehitusmeistri Lorentzi poolt altariruumi kahe idaakna kaunistamiseks akna ümarkaare osasse värviline klaasvitraaz. 1895.a. sai ka sama ruumi lõunaaken värvilise klaasvitraazi Burhmeistrite pere poolt tehtud kingitusena. Kahjuks hävisid mõlemad vitraazid II maailmasõjas.

Suuremad remondid on Laurentiuse kirikus teostatud veel aastatel 1870, 1881(uus orel), 1901, 1922, 1960, 1967, 1974/76 toimus ulatuslik siseremont, (siis avastati lubjakihi alt seinamaalingud - väidetavalt baroksed, mis osaliselt ka taastati?, kõrvaldati altariruumi eraldav balustraat/barjäär ja ehitati uus altarilaud koos selle külge ehitatud põlvitamispingiga ja kiriku lagi kaeti puitkiudplaatidega), 1980 (torni ja välisremont), 1981 paigaldati lokaalne õli/keskküte, veevarustus ja kanalisatsioon. 1991.a. remonditi kapitaalselt käärkamber, 1993.a. vahetati pikihoone aknad ja paigaldati elektrikütteradiaatorid. Meieni säilinud andmetel teostati põhjalikumad remondid aastatel 1922 ja 1933.

1922.a. suvel, nelipühi ja jaanipäeva vahemikus testati remondi käigus:

  1. tehti krohviparandused altariruumis, kiriku seintes ja laes, seinad valgendati kriidiga, küljepoolne (lõuna) koda lubjati valgeks ja kooriruumi aknad värviti õlivärviga.
  2. seinte alumised ääred (sokkel) värviti õlivärviga.
  3. läänepoolne välisuks plommiti puiduga ja paigaldati uus lävepakk, aknad said 4 uut klaasi kusjuures vanadest purunenud tükkidest lõigati klaasid kolmele torniaknale.
  4. altariruumi ahi värviti õlivärviga valgeks, samuti ka koori barjäär (väär) plaat, toolidelt ja pinkidelt kõrvaldati tarvitamiskõlbmatud padjad ja pingid värviti õlivärviga (1836.a. valminud sisustuse pingid ja rõduväär olid algselt aaderdatud), osaliselt (keskmiste pingiridade) vahetati välja juba tollajal probleemiks olnud mööbli toonesepa poolt kahjustatud pingid.
  5. põhjalikult puhastati kiriku altar, kantsel, oreli prospekt, koori barjäär, toolid, kroonlühtrid, trepid ja põrand.
  6. kiriku välistööde käigus parandati kivikatust ja käärkambri katus kaeti asfaltlakiga, korstnad ja katuse hari lubjati valgeks.

1933.a.remont, millele eelnes 1928.a. välja kuulutatud uue tornikiivri kavandite väga dramaatiliseks kujunenud võistlus, mis lõppes 1931.a. tulemusteta, mille käigus vahetati kiivriplekk ja kullati tuulelipu muna.

Kiriku ajaloolise väärtusega inventarist on seni kasutusel:

  1. Anseküla kirikust (põlenud 1944) pärinev XIV sajandi ristimiskivi, mis on väga lähedane Gotlandi nn. Fröljegrupi ristimiskividele. Selle kümnetahulise kupa külgi katab kaks rida fantastilisi loomi ja olendeid, kes kehastavad kurje vaime. Erandlikult on kujundatud üks tahk, mida katab kahele käpale tõusnud kolmeks hargneva sabaga loom.
  2. XVI saandist. pärinev seinabraa, millel on kujutatud lippu hoidvat meest.
  3. Tukukotid e. korjanduskotid, 1640.a. (hõbekellukesega) ja 1790.a.
  4. Kroonlühtrid: kotka kujutisega 16-haruline 1635.a. ja ratsaniku kujutisega 12-haruline 1634.a.
  5. XVII sajandist pärinev oblaadikarp
  6. XVIII sajandist on säilinud rahakirst (puit ja raudsepis) ja kolmas lühter.
  7. XIX sajandi esemed - 1865.a. pärinev hõbedast karikas ja lehvik, oblaaditoos, veinikannud, ristimivaagen, pärltikandis altaripiiblipult, laualühtrid (1869), hõbedekooriga (Moskva) ikoonkõites piibel (1859) ja kaks korjandustaldrikut (1858), orel "Sauer" 1881.a.

Kiriku põhiplaan on autentne 1729-33. aastate lahendusega.

Allikmaterjalid:

Aivar Oja

Ajakirjast "Kodukirik" nr. 6 2003