home Home
contact Kontakt
eesti Eesti
ENG English
SWE Swedish
GER German
FIN Finnish
FRA Francaise
RUS Russian
church


Miks rännata üksi?

Esileht Kirikust Katariina?! Projektid Palved Galerii Lingid Kontakt Kalender

Muhu Katariina kiriku ehituslugu

 

Kiriku ehituslugu
Muud vaatamisväärsused kirikus
EELK Muhu kogudus aastatel 1940 - 1994  (Illimar Toometi diplomitöö) 


Muhu Katariina kirik asetseb Muhu saare suurimas, Liiva külas, Kuivastu - Kuressaare maantee 12. kilomeetril. Eesti üheks silmapaistvamaks varagooti ehituseks peetud kirik kuulub Saare-Lääne kirikute rühma. Esmakordselt mainitakse kirikut Hermann von Wartberge kroonikas, kus selle valmimisajaks nimetatakse 1267. aastat. On täiesti võimalik, et sel ajal võis valmida praeguseni säilinud kirikuhoone, mitte aga hiljem hävinud algkirik. Kiriku kaitsepühakuks on 3.-4. sajandi vahetusel elanud Püha Katariina Aleksandriast.

Kiriku ehituslugu

Muhu Katariina kiriku välisarhitetuuri iseloomustab stiilirangus ja proportsioonide monumentaalsus ning vaieldamatu on kiriku arhitektuuriline omapära teiste Eesti keskaegsete kirikute seas. Kiriku ühelöövilisele ja kahevõlvilisele pikihoonele (koguduse ruum) liitub idas sellest tunduvalt kitsam ja madalam kooriruum ning sellele omakorda ainulaadne nelinurkne koorilõpmik.Selline hoone kolmeastmelisus annab selle välisilmele kauni ehitusliku kompositsioonirütmi. Ainsateks arhitektuuriliselt rõhutatud kohtadeks kiriku välimuses on raidportaalid. Lääneportaali uks on osaliselt säilinud 1617. aastast. Kiriku akende stiilipuhaste varagootiliste raidraamistike puhul on nähtud seost Lääne-Euroopa katedraaligootikaga. Kiriku vähesed kitsad aknad, võlvidele viiv kitsas müüritrepp ja süvendid riivpalgi kinnitamiseks viitavad hoone kaitsefunktsioonile. Nimelt on vanemad Saaremaa kirikud enamasti ehitatud kaitsekirikutena. Seda tingis siin asjaolu, et ka pärast sakslastele alistumist 1227. aastal säilitasid saarlased teatavaid õigusi, kusjuurel võitjail oli esialgu keelatud ka linnuste ehitamine. Lisaks olid siinsed maavaldused jagunenud omavahel sageli vaenujalal olnud ordu ja piiskopivõimu vahel. Samuti võis kirikus kaitset leida saarlaste sagedaste vastuhakkude puhul.

Kirik on üldjoontes hästi säilitanud oma esialgse kuju. Hiljem on kirikul olnud puust haritorn, mis ehitati kirikule esmakordselt 1663. a. Samal aastal lasi Muhu-Suuremõisa rentnik Igelström valada kirikule torinikella, mis 1861.a uue vastu välja vahetati. 1764. a. on kirik saanud uue haritorni, mis koos katusega hävis 1941. a. septembris sõjatules. Lääneseinal olev kirikukella varikatus on lisatud kiriku remondi käigus 1993.a.

Kiriku interjööri olme määravad ühelöövilises pikihoones kaks kõrget kuplitaolist domikaalvõlvi, kooriosas aga ristvõlv. Puhta töötlusega raiddekooris puuduvad peaaegu täiesti figuurid ja taimmotiivid, mis on iseloomulikud ligikaudu samaaegsetele Karja ja Pöide kirikule. Kiriku interjööri kõige hinnalisemaks osaks on nüüd põhiliselt vaid maalide fragmendid, mis pärinevad arvatavasti 13. sajandi lõpust ja osaliselt võibolla järgneva algupoolelt. Reformatsioonijärgsel ajal kõrvaldati kirikust katoliiklike pühakujude kõrval ka seinamaalid - need jäid aastasadadeks korduvate valgenduskihtide alla. Seinamaalinguid puhastas uuesti kattekihist 1913. a. arhitekt J.L.Gahlnbäck. Aastail 1969-1974 uuriti ja restaureeriti maalinguid Moskva kunstiteadlase V.Filatovi juhatusel. Kahjuks olid pikihoone seinamaalingutega kaetud krohvikihist selleks ajaks alles vaid tühised riismed. Neile oli saanud saatuslikuks katuse puudumine pärast 1941. a tulekahju. Täielikult katuse alla sai kirik uuesti alles 1959. a.

 Muud vaatamisväärsused kirikus.

Kiriku esemelises interjööris on selle ehitamisajast säilinud dolomiidist altarilaud. Keskajast on ka ristimisvaagna kivist jalg. 1629. a. valminud renessans-stiilis kantsel on vanemaid Saaremaal ning selle autoriks on Balthasar Raschky. Kiriku klassitsistlikus stiilis altari on valmistanud Nommen Lorentzen 1827. a. Altarimaal pärineb eelmisest altarist ja on maalitud 1788. a. Aegade vältel on kiriku interjööris toimunud mitmeid muudatusi. Nii puudus siin kiriku eksisteerimise algussajandeil pingistik. Arvatavasti 18. sajandil ehitati mõisnikust patrooni ja tema perekonna jaoks empoorrõdu kiriku pidihoone lõunaseina idanurka. Läbi lõunaseina raiuti sellele pääsemiseks ukseava. Empoorrõdu hävis 1941. a. tulekahjus, ukseava müüriti kinni viimase remondi käigus. Esimese oreli ehitas kirikusse köster Freundlich 19. sajandi keskel. Uus orel pärines 1887. aastast. Teise Maailmasõja järel orel lõhuti ja lõpuks ka orelirõdu.

Omaette tähelepanu väärivad kirikus ja kirikaias leiduvad paganliku sümboolikaga trapetsikujulised hauakivid, milliseid on teada ainult Saare- ja Läänemaalt. Need hauakivid on dateeritud 12.-13. sajandisse. Huvitavaim neis on praegu kiriku müüritrepile viiva ukseava silluseks. See on üks kahes Eestis säilinud inimfiguuri kujutavast 12.-13. sajandi hauaplaadist. Hauakivide, luude ja mõningate arheoloogiliste leidude põhjal on arvatud, et kirik on rajatud muistsele muhulaste pühapaigale.

Tänaseks on vahepeal mitmeks aastakümneks hooletusse jäänud kirik saanud jälle EELK Muhu koguduse pühakojaks. 1983.a alanud, kuid vahepeal soikunud suuremahulised taastamistööd on jõudnud lõpujärku. Paljuski on see saanud võimalikuks tänu Rudolf Schmuuli poolt Rootsis Växjö piiskopkonnas algatatud korjandustele ning Rootsi firma "Skanska" ja samuti mitme Muhu saare mehe tööle. Vastkorrastatud kiriku taaspühitsemine toimus 22. mail 1994. a.

 
 

church

 

Jumalateenistused:
Jumalateenistused toimuvad igal pühapäeval algusega kell 10:00
(kui ei ole teatatud teisiti)

 
 Pane tähele!
Koguduse täieõiguslikuks liikmeks loetakse:
Koguduse täieõiguslikuks liikmeks loetakse ristitud ja konfirmeeritud koguduse liiget, kes on käinud möödunud aasta jooksul vähemalt korra armulaual ja on tasunud oma liikmeannetuse.
Loe edasi...