Mõnda Põlva koguduse ja kiriku ajaloost

Kirikust
Põlva kirik on Võrumaa vanim kirik. Ta on ehitatud bernhardiini ordu poolt pärast Kirumpää lossi valmimist 1226, mille juurde kirik algselt kuulus. Arvatavasti oli  Põlvas omal ajal tsistertslaste klooster. Praegune torniosa on just pärit sellest ajast. Katoliku ajal olid torni orvades pühakute kujud.

Arvatavasti oli kirik algusest peale kiviehitis ja praegune kirik asub vanal vundamendil.

Vanades ürikutes nimetatakse Põlva kirikut Maarja kirikuks, vahel Kirumpää kirikuks ja vahel ka Maarja kirikuks Põlva juures. On üsna tõenäoline, et kirik ehitati varasema eestlaste püha ohvripaiga või hiie kohale.

Põlva kirik on olnud emakirikuks paljudele Võrumaa kirikutele. Nii mainitakse juba 1316.a. Vemela, praegust Väimela abikirikut. Põlva kihelkonda kuulus varasemal ajal ka Räpina kihelkond, pool Kanepi kihelkonnast ja osaliselt Võnnu ning Urvaste kihelkond ning Võru  vald. Võru kirikut on Põlva õpetajad teeninud selle asutamisest s.o. 1789.a. kuni 1805.a., mil Võru kirik sai omale õpetaja.

1613. aastal põlesid sõjakeerises maha kirik ja kõik kirikule kuuluvad hooned. Uus pastoraat, mis koosnes õpetaja elumajast, aidast, laudast, tallist ja saunast ning ehitati kõigi kihelkonda kuuluvate mõisnike abiga, valmis 1632.a.. Kiriku ehitust alustati 1639.a. Selleks otstarbeks lasti põletada 14 000 tellist. Mingil hetkel aga müüs keegi “Johim Wörs” omavoliliselt tellised maha ja lasi ära vedada. Asi anti lahendada Konsistooriumile. Mis sellest asjast sai, ei ole teada, kuid kiriku ehitamine jäi seisma 10 aastaks. Kiriku ehitus algas uuesti 18. mail 1649. Juba juuli lõpuks olid müürid valmis ja 4. nov. aknad ees ja kirik valmis. Kiriku kantsel ja altar ehitati 1647.a. kiriku eestseisja Jürgen Rothausi poolt. Altar oli puidu peale maalitud Püha Õhtusöömaaeg, kantsli tahvlitel olid Peetruse, Jaakobuse jt. pildid. Nähtavasti oli vana kirik olnud ilma tornikiivrita ja kella ei tarvitatudki. Nüüd aga tekkis vajadus kella järele. Kirikule osteti tornikell Stockholmist kiriku eestseisja Jürgen Rothausi poolt 1649. aasta oktoobrikuus. Kell toodi laevaga Riiga ja sealt edasi hobustega Põlvasse. 2. veebruaril 1650 pandi kell kirikutorni üles ja samal päeval helises ta ka esmakordselt. Kella ühel küljel oli kuningas Gustav Adolfi, teisel küljel kuninganna Christina kujutis. On teada, et Võnnu kirik laenutas Põlva kirikult kella. 1665.a. võeti kell sõja kartuses tornist alla ja viidi Tartusse varjule. Sõda jäi siiski tulemata ja keegi Georg Grot laskis ta aasta pärast tagasi tuua ja üles panna.

Sellel ajal hävitati lõplikult Kirumpää kants ja Väimela kirik. Viimase varemete jäljed on veel praegugi näha kõrgel Väimela Alajärve lõuna kaldal, nüüdse Väimela koolimaja trepilt vaadatuna otse üle järve. Seal on näha ka kaks kraatrikujulist keldriaset ja suuremõõdulist telliskividest ja maakividest alusmüüride jäänust.

Põhjasõja ajal, kui ümbruskonnas käis suur laastamistöö, sai Põlva kirik väga vähe kannatada. Kiriku kell peideti küll igaks juhuks Ora jõkke. Vene valitsuse ajal, 1726.a. küll mingeid ehitustöid tehti ent mida täpsemalt, ei ole teada. Kullatud kuke sees olevates paberitest nähtub, et 1726.a. kinkis sellesama kuke ja muna, mis praegugi torni otsast vaatab, Põlva kirikule Peter Weiso Väimelast.

19.saj. jäi omaaegne kirik rahvale kitsaks. Hakati nõu pidama, kuidas uut kirikut ehitada. 1819.a otsustas Kiriku konvent uue kiriku ehitamise ning sellest hetkest peale hakati raha koguma. Igal aastal pidi kogutama 200 rubla, millest poole pidid andma mõisnikud ja teise poole talupojad. Raha pandi kasu kandma.

Arvestuste järele pidi uue kiriku ehitamine algama 1835.aastal, kuid raha kurss oli vahepeal langenud ja senikorjatud rahast enam ei jätkunud. 1841.aastal loobuti uue kiriku ehitamisest ja otsustati vanale kirikule uus osa juurde ehitada. Nii pandi uuele juurdeehitusele nurgakivi 11. septembril 1841.aastal ja samal aastal tehti vundament valmis. Järgmisel aastal ei tehtud midagi, vaid lasti vundamendil kuivada.1843. aastal tehti terve uusehitus katuse alla ja ehitati põhjalikult ümber kiriku vana osa. 1844. aastal tehti kirik seest valmis ning õnnistati uuesti 8. jaanuaril 1845. aastal. Terve see ümberehitus läks tol korral maksma 6150 rubla, millest 5600 rubla kiriku ja 550 rubla torni puuosade ümberehitus. Peale selle veel puu-ja kivimaterjali vedu, mida ei ole arvestatud. Uus altar ja kantsel said tehtud üksikute koguduseliikmete annetuste toel. Altar on lihtne puutöö marmorikarva värvitud sammastega, altaripilt, mis kujutab Kristuse ülestõusmist, on maalitud 1845. aastal Tartus kunstnik Maydell’i poolt. 13 registriga orel on ehitatud 1833.aastal Tartus orelimeister Müllverstädti poolt. Vana,1648. aastal valatud kell läks lõhki ja anti kahesajaaastase teenistuse järel tasuna uue kella eest Riiast pärit kellavalajale Unbergile, kes selle nähtavasti ümber valas. Uus kell valati 1848. aastal Bochumis.

Põlva kirik on pühendatud Jumalaema Maarjale.

 

Köstritest
Põlva kogudust on teeninud kuus põlve MATTHISSONE. Matthissoni perekonnal oli oma kindel 200 aastat kestnud traditsioon. Ta võrsus rootsi-eesti kännust. Nimelt oli selle perekonna üks esivanemaid rootslane Jürgen Matthisson, kes Põhjasõja kestel sattus Vene vägede kätte vangi. Sõja lõppedes anti temale välja Peeter I käsul välja ukaas, mille alusel oli temal vabalt valida, kas kodumaale Rootsi pöörata, või Vene riigi kodanikuks hakata. Jürgen Matthisson valis viimase võimaluse ja asus algus Räpinasse, hiljem Põlvasse elama. Sellest ajast peale on see perekond kuus põlve Põlvas kooliõpetajana ja köstrina tegutsenud.

Peale sõda ei ole Põlva kogudusel organisti olnud. Organisti kohuseid on täitnud järgmised inimesed ajalises järjekorras:
Samuel Porosson, 1944-1951, Friedrich Vaarand 1951-1955, Peet Saava, Eve Lillemäe, Siiri Kalvik, Silvi Ottas, Külvi Paide ning Raina Urb.

 

Vaimulikest
Kaks viimast roomakatoliku vaimulikku olid:
Paul WARBORCH (1613-1620) ja Johannes POMOWSKI (1621-1625), kes hooldas ka Vastseliina ja Marienburgi kogudusi.

Esimene luterlik pastor Põlvas oli Christiern HEINRICI (1626-1627), kes pärast hiljem suundus teenima Vastseliina kogudust.

Rootsi valitsuse algaastail oli siin hingekarjaseks Bernardus SCHLORFF (1627-1645). Tema kutsuti ametisse Kirumpää linnuse rentniku poolt, kellele kirik toona ka kuulus. B. Schlorff ordineeriti Riias Liivimaa superintendendi Hermann Samsoni poolt.

1632. aastal valmis uus pastoraat, mis koosnes õpetaja elumajast, trepist, aidast, laudast, tallist ja saunast. Pastoraat hävis tules taas 100 aastat hiljem täiesti. Ühtlasi jaotati siis ära, milline mõis missuguse pastoraadi osa peab korras pidama. Nõnda pidi Kirumpää mõis korras pidama õpetajamaja, Kõlleste trepi, Mosecatzi ja Caugositz (Mooste ja Kauksi) aidad, Perrest (Peri) lauta ja talli ning Lihema (Kioma) sauna. Õpetaja B. Schlorff suri 1645.aastal ning maeti 16. aprillil suure au ja lugupidamisega Põlva kiriku altari laua alla.

1646. aastal kutsuti Põlva koguduse õpetajaks kõigi kihelkonda kuuluvate mõisnike poolt usuteaduse üliõpilane Johannes Joahim WITTICH (1646-1658), kes ordineeriti Tartus Rootsi kirikus Andreas Bergie poolt. Nelipühal pidas ta oma esimese jutluse. Tema ajal suudeti kirik uuesti üles ehitada.  Rootsi-Vene sõja tõttu oli aastatel 1658-1661 Põlva kogudus ilma õpetajata.

Andreas LUNDIUS (1661-1694) töötas Põlvas rahulikul Rootsi ajal.

Matthias LADOWIUS (1694-1701) ajal puhkes Põhjasõda. Septembris tungisid venelased Põlva aladele, laastates ja hävitades kõik, mis ette juhtus. Rõuge õpetaja Boretius ja Vastseliina õpetaja Thiel saadeti vangidena Venemaale. Põles Räpina kirik ja kirikumõis. Põlva kirik sai vähe kannatada. Tornikell peideti igaks-juhuks jõkke. Õpetaja Ladowius põgenes 1701.aasta sügisel.

Elias OTTER (1701) sai ametis olla vaid mõned kuud: jõulude ajal tapeti ta vene sõdurite poolt.

Keset kõige palavamat sõjamöllu(1702-1705) oli Põlva kogudus jälle kolm aastat vakantne. 1704. aastal langesid Narva ja Tartu. Põlva kirikut teenisid vikaaridena Erich Masalin(1703) ja Nik. Justus Ludwig (1704).

Laurentius LECHANDER (1705-1706) saadeti vangina Siberisse.

Magister Heinrich MEURCH (1706-1709).

Järgneval kuuel aastal (1710-1716) ei olnud Põlval taas oma õpetajat. Põlvat käis teenimas Johannes SWENSKE Võnnust.

Aastatel 1710-1711 möllas Põlvamaal katk ehk “must surm”, mis niitis tuhandeid. Surnud maeti tihti muistseisse kalmeisse ja võsastikesse, sest kõiki koolnuid ei suudetud kiriku juurde tuua ja kogudusel puudus ka oma vaimulik.

Johann Bartolomeus TREUBLUT (1716-1781) on püstitanud Põlva ametiaja rekordi, ta teenis Põlvast 65 aastat. Ta olnud lihtne rootsi ohvitser, ilma teoloogilise hariduseta, karmi sõjaväelise “käsu ja keeluga”, samas hästi energiline mees. Arhiivist on teada, et ta olnud “südametu kirikuõpetaja”, kes vaesunud rahvalt nõudnud ülejõu käivaid suuri makse ja andameid kiriklike talituste, eriti matuste eest. Sellepärast on tema ajal ette tulnud muistseisse kalmeisse ja kääpaisse matmisi. 1729.a. tagandati õp Treublut veerand aastaks ametist oma julmuse tõttu.

Võru linna asutamisega kaotas kihelkond oma alast selle osa, mis võeti Võru linna piirkonnaks, sest 1789.a. Võrru ehitatud kirik sai 1805.a iseseisva koguduse kirikuks.

Õpetaja Treubluti ajal 1773.a. asutati patendi nõudel nüüdne Põlva kalmistu ja ehitati luukamber ehk õnnistusmaja koos matmiskeldriga. Umbes samal ajal hävines tules pastoraat koos kiriku vara ja arhiiviga. Treubluti ajast on säilinud kaks altari lühtrit (1759.a.) ja hõbedane karikas, mille kinkisid kirikule 1774. aastal kaks rikast talunikku: Puuri Jüri ja Puuri Aade.

Õpetaja Treubluti ajal mõõdeti ja kaardistati kiriku maad. Kaardi valmistas 1775.a. keiserlik maamõõtja Franz Gottichalk Remmers. Treublut oli suur loodusesõber, ta istutas kiriku aeda suured pärnad. Treublut on maetud vana kiriku käärkambri taha. Tema haud on praeguse altari põranda all. Aadel ei lubanud sel ajal enam kedagi kirikusse matta.

Treubluti abilistena on töötanud: Joosep Peeter Treublut (poeg) 1747-1754, Heinrich Johannes von Jannan 1776-1779 (tuntud Balti kirjamees ja publitsist, hiljem Laiuse õpetaja), tema poeg Heinrich Georg Jannan 1779-1821 (ka kirjamees). Üks tema raamatutest “Vene-Õigeusu tulevikust Lõuna-Eestis 1845-1846” on prof H. Kruus eesti keelde tõlkinud 1927. aastal.

Aastatel 1781-1819 oli õpetajaks luuletaja ja kirjamees Gustav Adolf OLDEKOP.

Perekonnanimed pandi kogu kihelkonna rahvale korraga 1822. aasta suvel tolleaegse õpetaja Johann Georg SCWARTZi (1820-1868) poolt, kes jättis uue kirikuraamatu sisseseadmisel igale talupojale vabaduse endale ise nimi valida .

1.veebruaril 1840.aastal asutas kirikuõpetaja J.G.Schwartz esimese karskusseltsi Eestis.

Esimene laulupidu peeti Põlvas 1858.a.

Kibedatel nälja-ja puuduseaastatel 1845-1847, läks apostlikku-õigeusku ligi 400 inimest. Suurem üleminek oli ainult kihelkonna lõunaosas, Väimelas ja Tsolgo külas, kus teatud tõuke andis õpetaja Jaan Koloni usuvahetus. 1846. aastal asutati apostlik-õigeusu Kähri kogudus, mille alla kuulus ka pea terve Kanepi kihelkond. 1850. aastal ehitati puukirik. 1899. aastal ehitati puukiriku kõrvale uus kivist kirik, vana lammutati.

Vennastekoguduse liikumine ei leidnud väga suurt poolehoidu, sest suure kihelkonna peale oli kõigest 3 palvemaja. 1921. aastal oli vennastekoguduses vaid 30 liiget. Vennastekoguduse palvemaja kirikumõisa maal, umbes 200 meetrit kirikust loodes ehitati 1821.aastal tolleaegse Kioma mõisniku toetusel ja vendade ühisel jõul. Majas, mis on lihtne ühekorruseline puuehitis, peeti kiriku suure ümberehituse ajal 1841-1845 mitu aastat jutlusi kogu Põlva kogudusele. Kauksi Vennastekoguduse 1823.aastal ehitatud palvemaja põles I Maailmasõja ajal maha. Väimelas olnud Vennastekoguduse palvemaja ehitati poolehoidjate puudusel 1820.aastal ümber seltsimajaks.

Aastatel 1868-1903 oli ametis Johan Schwartzi poeg Johan Georg SHWARTZ.

Õpetaja Johan Christoph SHWARTZi (1903-1932) ajal 24. juunil 1906. aastal pandi alus Põlva surnuaia uuele peaväravale ja 24. juunil 1907. aastal toimus peavärava pühitsemine.

Õpetaja August KIVISIKU (1933-1944) ajal lasti üle kullata kõik kiriku kroonlühtrid ja seinalühtrid. Kõik need tööd läksid maksma 2000 krooni. Raha selleks korjati annetustest ja loteriist. Tänu Navi küla rahvale, vöörmünder Joosep Naviga eesotsas, on kirik saanud uued rohelised altari ja kantslivaibad. Kauksi küla rahvas kinkis kirikule mitu ilusat altarilina. 13. septembril 1936.aastal pühitseti Põlva kalmistu kitsam värav ja väike jalgvärav põhjas.

1933. aastal esitati Põlva aleviku ja Põlva ümbruskonna elanike poolt Peri valla nõukogule sooviavaldus, milles palutakse kogudusele kirikuplatsi mitte kinnitada, vaid see plats koguduselt võõrandada, millele ka koguduse nõukogu liige Saamuel Torop alla kirjutas. Tänu sellele visati ta koguduse nõukogust välja. Kodanik August Hoole käis korduvalt lehmaga üle Põlva surnuaia. Kuna suulised keelud jättis ta tähelepanuta, otsustas koguduse nõukogu ta seaduslikule vastutusele võtta.

Alates 1940.a-st on koguduse elu tunduvalt ahistatud. Koguduse pastoraat natsionaliseeriti 1941. aastal. 1944. aasta sügisel panid taganevad saksa väed leekkuulidega Põlva aleviku põlema, nii hävis sõjatules Põlva aleviku keskus, sealhulgas pastoraat. Õpetaja Kivisikk emigreerus välismaale.

1945.aastal asus ametisse pastor Jüri KIMMEL (1945-1982).

Pastoraat seisis telliskivist varemetes kolm aastat: 1944-1947. Kuna ükski organisatsioon ei tahtnud varemeid koos varemete all oleva maaga oma valdusesse, siis anti vastava Täitevkomitee otsusega maja 22. augustil 1947. aastal koguduse valdusesse. Kogudus asus maja kohe taastama ja viis ta aasta lõpuks katuse alla. Kogudus kulutas pastoraadi taastamisele üle 100 000 rubla. 14. oktoobril 1949. aastal tühistas Põlva Valla Täitevkomitee otsuse, mille alusel tagastati pastoraat, kui ebaseaduslik toimingu, pastoraat natsionaliseeriti ning anti kohalikule Tarbijate Kooperatiivile. Oktoobris 1950 tuli kogudusel vabastada ka ruumid leerimajas, kus elasid õpetaja ja kellamees ning kus asus koguduse kantselei.

Kantselei toodi nüüd kiriku käärkambrisse, millele ehitati juurde eeskoda, kuhu kolis kantselei, tagumises ruumis lammutati suur trepp, mis viis kantslisse ja ruumist sai õpetaja Kimmelile magamistuba.

Mitmed surnuaiapühad keelati, õpetajal ei lubatud kodudes talitusi pidada, lapsevanemad ei julenud enam oma lapsi ristida, kuna kartsid ülemuste mõnitusi ja isegi vallandamisi. Riiklikul mahitusel hakati regulaarselt usklike mõnitama ajalehtede veergudel ja kiriklikke kombetalitusi ” matkima”. 1961. aastal trahvis Täitevkomitee administratiivkohus ühte koguduseliiget 20-ne rublaga, kuna viimane oli võtnud ette hädaristimise naabri haige lapse juures. 1969. aasta vana-aasta teenistuselt ajas J. Käisi kooli direktor 20 õpilast kirikust välja ning vene keele õpetaja ähvardas ja hirmutas neid koolist väljaviskamisega.

Õpetaja J. Kimmel viis eesti kirikusse sisse kuld- ja teemantleeri pidamise traditsiooni. Esimene kuldleer toimus 12. mail 1963. aastal.

Õpetaja Jüri Kimmel suri 18.juulil 1982. aastal kiriku käärkambris enne jumalateenistuse algust.

Pärast seda teenis Põlvat mõned kuud õpetaja Margit NIRGI.

Õpetaja Georg LILLEMÄE ajal (1982-1993) 26. aprilli 1983. aastal osteti kogudusele eramu aadressil Partisani tn 11. Maja läks kogudusele maksma 20 tuhat rubla.

Alates 1988. aastast, seoses vabaduse avardumisega hakkas koguduse elu märgatavalt elavnema. Koguduses olid suured leerirühmad, ristiti lapsi, laulatati paare. Nii oli koguduse liikmeid 1990.aastaks juba 2186.

10. juulil 1988. aastal toimus Põlva uue surnuaia (Rosmal) pühitsemine. Põlva kogudus sai enda valdusesse Kähri õigeusu kiriku varemed ja asus neid taastama. 28. mail 1989.aastal toimus Kähri kiriku taaspühitsemine Põlva koguduse filiaaliks. Remont läks maksma 9825 rubla. 1989. aastal asus koguduses taas tööle pühapäevakool. Neljas ringis oli kokku 70 last. Samal aastal asutas õpetaja G. Lillemäe ka ühingu “Perering”, mis õpetaja Lillemäe sõnul sai rajatud vastavalt Jumala ilmutusele, mida ta koges autoroolis sõidu ajal.

1992. aastal ehitati kiriku altariruumi mõlemale poole rõdud.

Õpetaja Üllar KASE ajal 1993. aastal saadi tagasi koguduse leerimaja, kus vahepeal tegutses Perekonnaseisuosakond. Tänu sellele oli tagastatud hoone väga heas korras. Selle eest ütleb kogudus tänu Evi Keerdile, kes oli Perekonnaseisuosakonna juhataja ja kes seisis hea, et maja nii heas korras oli, samuti tolleaegsele maavanemale Kalev Kreegipuule, tänu kellele kogudus oma maja tagasi sai.

2007. aastast tänaseni teenib kogudust õpetaja Toomas Nigola.