1. Mis on leerikool? (1.leeritund)
2. Piibel (2. ja 3. leeritund)
2.1 Ülevaade
2.2 Piibli jaotus
2.3 Vana Testament
2.4 Uus Testament
3. Usutunnistused (7. leeritund)
3.1 Apostlik usutunnistus
3.2 Nikaia usutunnistus
3.3 Athanasiuse usutunnistus
4. Jumal Looja- usutunnistuse 1 ptk (3. leeritund)
4.1 Jumala tahe
4.2 Patt
5. Jumal Lunastaja- usutunnistus 2 ptk (4. leeritund)
6. Jumal Pühitseja- usutunnistus 3. ptk (5. ja 6. leeritund)
6.1 Sakramendid, armuvahendi
6.1.1 Ristimine
6.1.2 Issanda Püha Õhtusöömaaeg ehk Armulaud
6.2 Piht
7. Kirik (8. ja 9. leeritund)
7.1 Üldajalugu
7.2 Kodumaa kirikulugu
7.3 Tallinna Kaarli kiriku ajalugu
7.4 Kiriku ja koguduse struktuur
8. Kogudus (10. leeritund)
8.1 Koguduseliikme õigused ja kohustused
8.2 Jumalateenistused ja kiriklikud talitused
8.3 Ristivanema kohustused
9. Jumalateenistus (1. leeritund)
9.1. Kirikuaasta
9.2 Jumalateenistus
9.3 Jumalateenistuse kord
9.4 Jumalateenistuse koht
9.5 Liturgilised värvid
9.6 Liturgiline riietus
9.7 Liturgilised liigutused
Leeriaeg
Leeris käimine on oluline samm noore täisikka jõudmisel. Okupatsiooni aastatel käidi leeris
18aastaselt, kuna riigi seadustega oli nooremate konfirmeerimine keelatud. Praegu tulevad noored üha rohkem
leeri juba 15-aastaselt või gümnaasiumi ajal. Pühapäevakoolist väljakasvamise järel
tundub loogiline otsida oma teed ja ühineda kogudusega iseseisva liikmena.
Juba reformatsiooni ajast peale õpetati leeris (saksa keeles tähendab lehren 'õpetama') nii Piiblit ja katekismust kui ka lugemist ja kirjutamist. Noored said abielluda, kui nad oskasid lugeda-kirjutada ja olid leeris käinud.
Tänapäeval võib leer kesta mõnest kuust kuni aastani. Leeris õpitakse tundma Piiblit, katekismust, tutvutakse jumalateenistuse, talituste ja kiriku eluga. Kokkuvõtlikult: leer on koguduseliikme ettevalmistus.
Mitmetes kogudustes antakse osa õpetust leerilaagris. See võimaldab elada, tegutseda, õppida, palvetada koos. Leerikoolis ja -laagris koos tegutsenud noori liitev side võib püsida elu lõpuni.
Leeriõpetuse eest vastutab koguduseõpetaja, töös osalevad võimalust mõõda
ka organist, noortetööjuht ja teised koguduse töötegijad. Leerikooli lõpetanud noori
kutsutakse ja valmistatakse ette rühmajuhtideks, kes aitavad edaspidi leerilaagreid korraldada.
Leeripüha
Käte pealepanemine ja õnnistamine on märgiks, et inimene antakse Jumala kätte ja ta saab
Püha Vaimu. Nõnda tegid juba apostlid. Peetrus ja Johannes panid oma käed nende peale ja nad võtsid
vastu Püha Vaimu. (Ap 8:17) Tänapäevalgi toimub see nii - ristitud ja leeriõpetust saanud
inimesed tulevad konfirmatsioonile (ladina keeles 'kinnitamine') ehk leeriõnnistamisele.
Leeripüha jumalateenistuse kesksed elemendid on usutunnistus, käte pealepanemine, palve ja leerilaste lähetamine. Lapsena ristitu ütleb konfirmatsioonil oma jah-sõna, kinnitamaks, et ta tahab elada kristlasena, kelleks vanemad teda kord ristisid. Palvetatakse Püha Vaimu läkitamise ja Vaimu andide kinnitamise pärast ning pühitsetakse inimene kristlase ülesande jaoks.
Õpetaja küsib usutunnistuse lugemisega ühenduses konfirmeeritavatelt: "Kas te tahate edasi käia selles lepingus, mille Jumal teiega sõlmis pühas ristimises: elada evangeelse luterliku kiriku elava liikmena koguduse keskel ja Jumala lapsena inimeste hulgas, kuulata tema sõna ja osa võtta pühast armulauast, kuulutada head sõnumit Jumalast sõna ja teoga, teenida oma kaasinimesi Jeesuse Kristuse eeskujul?". Kui leerilapsed on vastanud "jah", paneb konfirmeerija käed nende pea peale ja õnnistab neid.
Konfirmatsioon annab ülesande ning jõu elada kristlikult sõnas ja tegudes. Leeripüha ei ole viimane kord, kui inimene pärast õppimist kirikusse peab tulema ja armulauast osa võtma, vaid pigem jumalateenistus, millega ta alustab ristiinimese iseseisvat elu.
2. PIIBEL
2.1 Ülevaade
Kõigepealt nimest - sõna "Piibel" pärineb kreeka keelsest sõnast Biblos,
algselt tähendas papüürust ja papüürusest valmistatud raamatuid. Niisiis juba nime poolest
on meie Pühakiri kõikide teiste raamatute hulgast esile tõstetud kui raamatute raamat.
Tegelikult on Piibel lausa väike raamatukogu - see koosneb 66-st raamatust. Piibli kujunemisel on pikaajaline ajalugu, vanimad osad Piiblist on pärit 1200 aastat enne Kristust(!) ja noorimad osad 2. sajandist peale Kristust. Seega on arusaadav, miks on tihti raske mõista Piiblis kirjapandut. Piibli kujunemisloos on oma rolli mänginud väga paljud erinevad inimesed, kes vastavalt oma ajastule, oskustele ja kultuuritaustale on püüdnud edasi anda Jumala ilmutust. Piibel põhineb Jumala ilmutusel, Jumala Sõna on antud inimeste kätte edasi andmiseks. Kuid inimesed, kes on olnud tegevad Piibli kirjapanekul, ümbertöötamisel ja toimetamisel, pole olnud lihtsalt tööriistad. Nad kõik on oma isiksuse sellesse jätnud.
Kuid hoolimata erinevatest stiilidest, ajastutest ja sündmustest on Piibel siiski hämmastavalt ühtne.
Punase niidina ühendab algusest lõpuni Piibli sõnumit religioosne ajalookäsitlus: maailma
ajaloos kätkeb Jumala lunastustegude sari, Piibli sündmustes ilmutab end Jumal.
2.2 Piibli jaotus
Esmalt jaguneb Piibel kaheks suureks osaks, Vanaks ja Uueks Testamendiks. Mida tähendab siin sõna "Testament"?
Tavakeeles mõeldakse selle sõna all viimset tahet, päranduskorraldust. Paremini väljendavad
testamendi mõtet sõnad - leping, seadus, kord. Lühidalt öeldes kirjeldab Vana Testament
Jumala ja inimese vahelist suhet enne Kristust, Uus Testament aga seda suhet peale Kristuse sündi. Vanas Testamendis
ilmutas Jumal end Iisraeli rahvale, Uues Testamendis ilmutas end Jumal oma Pojas Jeesuses Kristuses kõikidele
rahvastele.
2.3 Vana Testament
Vana Testament on kirjutatud heebrea keeles, mõned osad on kirja pandud aramea keeles. Vana Testament koosneb
39 raamatust.
Kõige laiemas mõttes võib öelda, et Vana Testament sisaldab Iisraeli rahva, jumala poolt
valitud rahva ajalugu. Ometi ei saa öelda, et tegemist on puhtal kujul ajalooteosega. Ajaloole vaadatakse
kui Jumala tegutsemisele maailmas, kui Jumala lakkamatule kaitsele ja juhtimisele, mida Ta osutab oma rahvale.
Vana Testament oli esmalt juutide Pühakiri, hiljem sai see ka kristlaste Pühakirjaks. Kristlased ei saa
Vana Testamenti kõrvale heita, sest kristlus on juutlusest välja kasvanud, Jeesus oli juut ning me
ei saa ka Uut Testamenti mõista ilma Vana Testamendi tausta tundmata.
Vana Testamendi (VT) jaotus.
1 Seadus
1-5 Moosese raamat. Jumal loob maailma ja kõik, mis selles on. Esimesed inimesed Aadam ja Eeva,
Kain ja Aabel. Veeuputus, millest pääsevad vaid Noa ja tema pere.
Iisraeli rahva esiisad - Aabraham, Iisak, Jaakob, Joosep.
Jumal päästab Moosese juhtimisel Iisraeli rahva Egiptuse orjapõlvest. 40-aastane kõrberännak
Egiptusest, et jõuda Tõotatud Maale - Palestiinasse.
Jumal sõlmib rahvaga lepingu ja annab seaduse (10 käsku) Siinai mäel.
2 Ajalooraamatud
Joosua raamat. Iisraellased jõuavad Moosese järglase Joosua juhtimisel Tõotatud Maale, maa jagatakse 12 suguharu vahel.
Kohtumõistjate raamat. Elu rahvajuhtide - kohtumõistjate juhtimise all.
Ruti raamat. Kuningas Taaveti esiema, kes võõramaalasena asus elama iisraellaste sekka.
1-2 Saamueli raamat. Prohvet ja kohtumõistja Saamuel võiab esimese Iisraeli kuninga Sauli. Iisraeli rahva ajalugu esimeste kuningate Sauli ja Taaveti valitsemise ajal.
1-2 Kuningate raamat. Kuningas Saalomoni valitsemise aeg, Jeruusalemma templi ehitamine. Tema surma järel laguneb Iisrael kaheks - Juuda (Lõunariik) ja Iisrael (Põhjariik). Põhjariigi vallutamine assurlaste poolt ja riigi häving. Lõunariigi vallutamine Babüloonia poolt. Juudalased viiakse Babülooniasse vangipõlve (Paabeli vangipõlv).
1-2 Ajaraamat. Ajaraamatud jutustavad samadest sündmustest kui Kuningate raamatud, jutustused on kirja pandud Juuda ehk Lõunariigi vaatepunktist.
Esra raamat. Esra raamatus jutustatakse juudalaste naasmisest Paabeli vangipõlvest oma kodumaale. Rahvas ehitab uuesti üles purustatud Jeruusalemma templi ning püüab Jumala poolt antud seadust täita.
Nehemja raamat. Jutustus Juuda valitsejast Nehemjast, kes innukalt juhtis Jeruusalemma müüride taastamist ja juutide usuelu uuendamist.
Estri raamat. Juuditar Ester on Pärsia maailmariigi kuninganna, kes nurjab juutidevastase vandenõu
Pärsia riigis.
3 Tarkuseraamatud
Tarkuseraamatute peamine mõte on veendumus, et Jumal on seadnud elu nõnda: me elame targasti, kui austame teda ja järgime tema õpetust. Kuningas Saalomoni ajal oli tarkuse kogumine tähtsal kohal. Õpetussõnade ja Koguja raamatut seostataksegi tema nimega.
Iiobi raamat. Võimas luuleteos käsitleb kannatust kui igikestvat küsimust. Raamat jutustab Iiobist, kes ka siis kui on kaotanud kõik, usaldab siiski Jumalat ning keeldub temast lahti ütlemast. Teoses küsitakse, kas Jumal on õiglane, kui laseb sündida kurjal maailmas.
Laulud (Psalmid). Lauluraamat koosneb 150 palvest, luuletusest ja hümnist. Neid laule ühendab sügav usk ja armastus Jumala vastu. Seda kogumikku kasutatakse tänagi laulu- ja palveraamatuna.
Õpetussõnad. Iisraeli tarkuseõpetajate ütluste kogumik. Tähtis on leida ja järgida tarkust, mis on Jumalast, ja rakendada seda igapäevaelus. Käsitleb inimsuhteid - noored-vanad, mehed-naised, vaesed-rikkad jne.
Koguja raamat. Koguja mõtiskleb küsimuse üle: miks elu näib mõttetu? Pessimistlik maailmanägemus, elu on "tühisuste tühisus". Koguja usub Jumalasse, aga arvab, et ei saa kunagi teada Jumala kavatsusi. Inimliku tarkuse küündimatuse tunnistamine.
Ülemlaul. Kogumik vanadest Iisraeli armastuslauludest. Pruudi ja peigmehe vaheline kahekõne.
Need laulud on kehalise armastuse imest, mille Jumal inimestele on andnud. Ülemlaulu tõlgendatakse
sageli ka Iisraeli rahva ja Jumala vahelise vahekorra kirjeldusena. Iisrael justkui oleks abielus Jumalaga, rahva
pöördumist ebajumalate poole kirjeldatakse teisteski VT raamatutes tihti abielurikkumisena.
4 Prohvetiraamatud
Jumala poolt kutsutud inimeste - prohvetite kuulutus, kes ajaloosündmustes kuulutasid Jumala tahet kaasaegsetele.
Nende kuulutus oli suunatud olevikku, nad näitasid hetkeolukorras rahvale nende eksimusi ning kutsusid meeleparandusele,
tagasi Jumala juurde.
4 suurt prohvetit: Jesaja, Jeremija, Hesekiel, Taaniel.
Nutulaulud mida seostatakse prohvet Jeremijaga. Nutulaulude raamat koosneb kaebelauludest Jeruusalemma langemise pärast.
Prohvet Taanieli raamat kuulub ka apokalüptiliste teoste ehk ilmutuskirjanduse hulka. Ilmutuskirjandus on suunatud tulevikku ning püüab rebida katet tulevastelt sündmustelt. Apokalüptikat iseloomustab maailma ajaloo käsitlemine, lõpuaegade kirjeldamine. Tugev Jumalariigi ootus. Kasutatakse salakeelt, sümboleid ja varjunimesid, seetõttu on väga raske mõista, mida püütakse öelda. Esmakordselt VT-s räägitakse Taanieli raamatus surnute ülestõusmisest ja igavesest elust. Lõpuaegadel saabub Inimese Poeg - Messias ja rajab Jumala rahuriigi. Messias päästab juudid, ajab maalt välja võõrvõimu ning kehtestab rahuriigi. Apokalüptilise kirjanduse vohamisega tugevnes juudi rahva hulgas Messiaootus. Messia tulevast saabumist ennustasid ka teised prohvetid.
12 väikest prohvetit: Hoosea, Joel, Aamos, Obadja, Joona, Miika, Nahum, Habakuk, Sefanja, Haggai, Sakarja,
Malaki.
2.4 Uus Testament
Uus Testament (UT) koosneb 27- st raamatust. Kirjutatud on UT kreeka keeles, sest ta sündis hellenistlikus
maailmas. UT juured on Vanas Testamendis. Jeesus Kristus, kes on UT keskmes, oli juudi rahvusest ning tema Pühakiri
oli VT.
Kui Vana Testamendi juures rääkisime Messiaootusest, siis kristlastena näeme vastust sellele
ootusele just Jeesuses Kristuses. Jeesuses on täitunud VT tõotused. Tema oli see, kes Jumala Pojana
tuli rajama Jumalariiki. Kuid ta ei olnud Messias selles mõttes, kellena inimesed teda ootasid. Ta tuli
kannatava jumalasulasena, kelle riik ei ole mitte see maine maailm, milles me inimestena elame, vaid Jumalariik,
mis eksisteerib ülemaises mõttes.
1 Evangeeliumid
UT algab nelja evangeeliumiga: Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliumid. Sõna "evangeelium"
tähendab tõlkes rõõmusõnumit, ja evangeeliumid keskenduvad rõõmusõnumile,
mille Jeesus tõi maailmale - tema õpetusele, tervekstegemistele, üle kõige aga vabadusele,
mille andis tema surm ja ülestõusmine.
Evangeeliumid kujutavad endast Jeesuse eluloo ja kuulutuse kirjeldust. Jeesuse elu kirjeldatakse niivõrd, kuivõrd see ilmutab Jumalat. Jälle, nagu VT ajalooraamatute puhul, ei saa me öelda, et tegemist on elulookirjeldusega selle sõna tavalises mõttes. Pole pööratud tähelepanu sellele, et ajaliselt täpselt üles lugeda kõik, mis Jeesusega tema elu jooksul juhtus.
Kuulutuse parim kokkuvõte on Johannese evangeeliumis 3,16: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid, et temal oleks igavene elu."
Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumeid nimetatakse sünoptilisteks, sest neil on märgatavalt palju sarnasust ning ühist materjali.
Apostlite tegude raamat jutustab Jeesuse taevaminekust ning esimese kristliku koguduse rajamisest Jeruusalemmas. Jeesuse jüngrite tegevusest pärast Jeesuse lahkumist. Jüngrid asusid nüüd misjonitööd tegema ka väljaspool juudi rahvust. Jeesus andis neile ülesande minna kogu maailma rahvaste juurde evangeeliumi kuulutama. Enne taevasseminekut lubas Jeesus, et ühel päeval tuleb ta tagasi maailma ning muudab kõik teiseks.
Suurim apostlite seas, kes kõige enam on teinud misjonitööd teiste rahvaste ehk paganate seas,
oli Paulus. Paulus oli õpetatud mees, kirjatundja, õigeusklik juut, kes kiusas taga esimesi
kristlasi. Ülestõusnud Kristus ilmutas talle end ning sellest ajast sai Paulusest innukas ja pühendunud
kristlane. Apostlite tegude raamat kirjeldab Pauluse misjonireise ning koguduste rajamist. Tema kolm misjonireisi
ulatusid Ateenast Roomani.
2 Kirjad ehk epistlid
Kahekümne ühest UT kirjast omistatakse kolmteist apostel Paulusele. Need annavad ülevaate kirikute
elust ja usust nende esimestel aastatel. Kuna ta reisis pidevalt ringi, ei saanud ta oma loodud koguduste juures
pikalt peatuda. Kuid vastloodud kogudused vajasid juhatust, nõuandeid, ka tülide lahendamist. Tänu
sellele, et kogudustes oli tegemist üksikjuhtudega inimeste elus, avavad kirjad meie jaoks kristliku õpetuse
igapäevaeluks.
Kiri roomlastele. Rooma kogudus ei olnud Pauluse rajatud, kuid ta tahtis seda väga külastada. Kirja sõnum on selles, et kõik inimesed on eksinud ja vajavad päästet. Jeesuse kaudu taastab Jumal õige suhte enda ja inimeste vahel. See on teenimatu and, mida tuleb vastu võtta usus.
1-2 kiri korintlastele.
Kiri galaatlastele.
Kiri efeslastele.
Kiri filiplastele.
Kiri koloslastele.
1-2 kiri tessalooniklastele.
1-2 kiri Timoteosele.
Kiri Titusele.
Kiri Fileemonile.
Kiri heebrealastele. Kirja põhiteemaks on, et Kristus on lõpule viinud kõik, mida Vanas Testamendis on alustatud. Kirja autor on anonüümne ning kiri suunatud juudakristlastele (juutidest kristlased). See kiri seob ühte Vana ja Uue Testamendi kuulutuse ja räägib Piibli ühtsusest.
Jaakobuse kiri. Kiri annab juhiseid kristlastele igapäevaeluks. Rõhutab sõnade ja tegude ühtsuse vajalikkust. "Ilma tegudeta usk on surnud usk."
1-2 Peetruse kiri. Peetrus oli esimene Jeesuse jüngrite seas. Kiri on tulvil rõõmu kuulumisest Kristusele, ta usub kindlalt Kristuse surmasse inimeste eest, tema ülestõusmisse ja taastulemisse.
1-3 Johannese kiri. Johannese kirjad on lähedased Johannese evangeeliumile. Rõhutavad armastuse tähendust kristlase elus.
Juuda kiri.
3 Ilmutuskirjandus
Johannese ilmutusraamat. See on ainulaadne raamat UT-s. Kui VT juures kõnelesime Apokalüptilisest kirjandusest,
siis Johannese ilmutus jätkab seda traditsiooni. Selle raamat sõnum on Jeesus Kristuse lõplikust
võidust kõigi jumalavastaste jõudude üle. Kuulutus antakse edasi nägemustena, numbrimüstikaga,
varjunimedega, sümbolitega. Raamatu üle on palju vaieldud ning ikka ja jälle on üritatud mõista,
mis peitub sümbolite taga, on tahetud välja arvutada, millal saabuvad lõpuajad. Raamat lõpeb
kirjeldusega taevast, kus Jumal ja ta rahvas on üks ning kõik valu ja kurjus igaveseks kadunud.
3 USUTUNNISTUS
3.1 Apostlik usutunnistus
Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse.
Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse, kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva, istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel, sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.
Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist,
ihu ülestõusmist ja igavest elu. Aamen.
3.2 Nikaia usutunnistus
Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava
ja nähtamatu Loojasse.
Ja ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsi Maarjast ja inimeseks saanud, Pontiuse Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud, kannatanud ja maha maetud ning kolmandal päeval üles tõusnud pühade kirjade järgi ja üles läinud taeva, istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle; Tema riigile ei tule otsa.
Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast ja Pojast, keda Isa
ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse; kes on rääkinud prohvetite kaudu. Meie usume ühtainust,
püha, kristlikku ja apostlikku Kirikut. Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks ja
ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu. Aamen
3.3 Athanasiuse usutunnistus
Igaüks, kes tahab õndsaks saada, peab kõigepealt omandama õigekristliku usu. Kes aga
ei säilita oma usku täiesti puhtana, see läheb kindlasti igaveseks hukka.
Selline on õigekristlik usk, et me usume ainsasse Jumalasse kolmikisiksuses ja austame ühtlasi kolmikisiksust ainuisiksusena. Ärgu vahetatagu isiksusi üksteisega ega lahutatagu jumalikku olemust.
Isa on eri isik, Poeg on eri isik ja Püha Vaim on eri isik. Ometi Isa, Poeg ja Püha Vaim on üksainus Jumal võrdse aulikkusega ja võrdselt igavese majesteetlikusega.
Milline on Isa, selline on Poeg ja samasugune on ka Püha Vaim. Isa ei ole loodud, Poeg ei ole loodud ega Püha Vaim ei ole loodud. Isa on mõõtmatu, Poeg on mõõtmatu ja Püha Vaim on mõõtmatu. Isa on igavene, Poeg on igavene ja Püha Vaim on igavene. Ja siiski pole kolme igavest, vaid üksainus igavene; nagu pole kolme loomatut ega kolme mõõtmatut, vaid on üks loomatu ja üks mõõtmatu.
Säärasena on Isa kõigeväeline, Poeg on kõigeväeline ja Püha Vaim on kõigeväeline. Ja siiski ei ole kolme kõigeväelist, vaid ainult üks kõigeväeline.
Nõnda on Isa Jumal, Poeg on Jumal ja Püha Vaim on Jumal. Ja ometi ei ole kolme Jumalat, vaid on ainult üks Jumal.
Samuti on Isa Issand, Poeg on Issand ja Püha Vaim on Issand. Ja siiski pole kolme Issandat, vaid ainult üks Issand.
Kuigi vastavalt ristiusu tõele tunnistame igat isikut üksikult Jumalaks ja Issandaks, ei saa me ristiusus rääkida kolmest Issandast.
Isa ei ole kellegi poolt tehtud ega loodud ega sünnitatud. Poeg on ainult Isast, mitte tehtud ega loodud, vaid sündinud. Püha Vaim on Isast ja Pojast, mitte tehtud ega loodud ega sündinud, vaid lähtuv.
Järelikult on üks Isa, mitte kolm Isa, on üks Poeg, mitte kolm Poega, ja üks Püha Vaim, mitte kolm Püha Vaimu. Selles kolmikisiksuses ei ole esimest ega viimast, ei suuremat ega väiksemat, vaid kõik kolm isiksust on võrdselt igavesed ning võrdse suurusega.
Nii et, nagu juba eespool öeldud, tuleb kolmikisikus austada ainuisikut ja ainuisikus kolmikisikut. Kes järelikult tahab õndsaks saada, see mõistku kolmikisikut esitatud kujul.
Igaveseks õndsuseks on siiski veel vaja veendunult uskuda, et meie Issand Jeesus Kristus oli tõeline inimene. Järelikult on õige uskuda ja tunnistada, et meie Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on Jumal ja ühtlasi inimene: Ta on Jumal, kes on sündinud Isa olemusest enne maailma algust ja ta on inimene, kes maailma on sünnitatud emast. Täiuslik Jumal ja täiuslik inimene, mõistliku hinge ja inimliku kehaga. Võrdne Isaga oma jumalikkuses ja väiksem Isast oma inimlikkuses.
Ja kuigi Ta on Jumal ja inimene ühtlasi, siiski ei ole kaht Kristust, vaid on üks Kristus. Ta on üks,
mitte sellepärast, et Jumal maiseks muutus, vaid seetõttu, et Jumal võttis maisuse endasse.
Ja Ta on üks, mitte olemuste segunemise läbi, vaid isiku ühtsusest. Nagu hing ja ihu koos moodustavad
ühe inimese, nõnda Jumal ja inimene on üks Kristuses, kes kannatas meie õndsuseks, läks
põrgusse, kolmandal päeval tõusis üles surnuist, läks taevasse, kus Ta istub oma Isa,
kõigeväelise Jumala paremal käel ja kust Ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.
Tema taastulemisel kõik inimesed tõusevad ihuliselt üles ja peavad aru andma oma tegevusest.
Ja need, kes on teinud head, siirduvad igavesse elusse; kes aga on teinud halba, lähevad igavesse tulesse.
See on õigekristlik usk. Ükski ei või õndsaks saada, kui ta seda ei usu kindlalt ja ustavalt.
4. JUMAL LOOJA - USUTUNNISTUSE I ptk
Mina usun Jumalasse,
Usutunnistuses on lühidalt öeldud, mida Jumal meile annab ja mida Ta teeb meie heaks. Me ei suuda täita
käskudes sisalduvat usu ja tingimusteta armastuse nõuet. Kuid Jumal kingib meile usu ja avab meie südamed
armastusele.
Meie mõistus ei või mõista Jumalat. Tema olemuse saladused jäävad varjatuks ka
usklikule. Siiski on Jumal ilmutanud endast kõik, mis vajalik, et võiksime elada uskudes Temasse.
Jumal ligineb meile Loojana, Lunastajana ja Pühitsejana. Ta on kolmainus Jumal: Isa, Poeg ja Püha Vaim.
Jumal on kõik loonud, Ta on saanud meie sarnaseks oma Pojas ja Ta on meie ligidal
Pühas Vaimus. Jumal ei ole lihtsalt kauge algpõhjus ega isiksusetu jõud, vaid ta toimib oma
loodus ja ajaloos ning kohtab meid isiklikult.
Usutunnistus on Jumala heade tegude ülistus. Samal ajal kui palume enestele usku, täHREF me Jumalat Tema piiritu armastuse eest. Usus võtame vastu Jumala annid ja loodame Tema peale, peame tõeks Tema lubadusi ja usaldame end nende alla. Kiriku ühine usk toetab meid ka siis, kui meie oma usk kõigub.
kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse.
Jumal on kõige Looja. Sõnaga on Ta loonud kogu universumi. Teadus uurib maailma sünni mõistatust, samuti ka looduse ja inimese arengut. Usk loodab selle peale, et kõige taga on Jumala loov tahe ja armastus loodu vastu.
Jumala hea loomistöö ei piirdu maailma elu algusega. Loodu ei ole pimeda saatuse kätes, sest Jumal ise kannab tema eest hoolt. Elu säilimine, õigluse teostumine ja inimestevaheline sõprus on näited sellest, et Jumal toimib loodus ja armastab oma loodut. Temast lähtub kõik õige, puhas ja kaunis. Kodu ja pere, toit ja jook, tervis ja puhkus on Jumala annid.
Loojana on Jumal iga inimese Taevane Isa. Oleme Tema lapsed ja elame Tema hoolekande all.
Meie kohuseks on hoida ja kaitsta Jumala loodud maailma. Sellest ülesandest vastutame Looja ees.
Loodud maailma kuulub ka Jumala taevas. See ei ole siin elus meie meelte ulatuses, kuid usu kaudu võime mõista selle olemasolu. Inglid on Jumal loonud oma tahte ja armastuse sõnumitoojateks.
Jumala võim on piiritu ja igavene. Ka ajaloo rasketel aegadel ja inimelu keerulistes saatustes
toimub kõik tema tahtel või loal. Ka siis, kui me ei mõista või ei lepi kannatusega,
võime loota kõigeväelise Isa peale.
4.1 Jumala tahe
Käsud - armastuse seadus
Käsud väljendavad seda, millistel tingimustel on kõigil hea elada. Inimene mõistab, et
käskudes on väljendatud elu oma seadus. Nii käskude täitmise kui rikkumise tagajärjed
ulatuvad meist enestest palju kaugemale.
Kuna Jumal tahab inimestele head, nõuab ta tingimusteta armastust. Käsud ei ole ainult elu juhis. Nad näitavad et keegi ei ole võimeline täitma Jumala nõudmisi, kuigi meie süda tunnistab nad õigeks. Miski on meis vastu Jumala armastavale tahtele. Ka head tehes otsime omakasu.
Ilma usuta Jumalasse ei või inimene käske täita. Kui tal puudub usaldus kõige hea lähte vastu, hoolitseb ta ikka ennekõike enda heaolust ning selle tagajärjel kannatavad siis ka meie suhted teiste inimestega.
Käsud näitavad meile et, elu tähtsaim asi on Usk Jumalasse.
Mi. 6:8; 1Joh. 5:2-3
I käsk. Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.
Jumala tundmine on meie elu tähtsaim asi. Kui kohtume Jumalaga, me samas kardame, kui ka armastame teda. Jumala
pühadus äratab meis hirmu, kuid tema armastus tõmbab meid enda poole. Käskudes Jumal näitab,
kuidas me peame elama. Samas paljastab ta ka meie isekuse ja kurjuse. Esimene käsk küsib, millele me
rajame oma elu. Kes või mis on meie Jumal? Igaüks otsib midagi, millele võiks suunata oma lootused.
See, millele me ennekõike toetume, on meie jumal. Arvame, et raha, võim ja au kaitsevad meid. Usaldame
iseennast ja enda oskuseid. Meie ebajumalad on meie endi lootuste ja unistuste väljendus. Need ei anna seda,
mida loodame. Ainuke kindel tugi on Jumal, kes on kõige looja ja on ilmutanud ennast kui kogu loodu Issand.
Tema on kinkinud meile elu ja kõik selle hea, mis meil on. Kui toetume omatehtud ebajumalatele, pöördume
ära Jumalast ja tema armastusest. Kuna Jumal on kõige hea andja, kuulub meie armastus talle. Tema tahab
olla meie ainuke Jumal.
Mt. 6:21; Lk. 10:27
Kas ma olen Jumalat tänanud kõige hea eest, mis Ta mulle on andnud? Kas ma olen igal päeval
lugenud oma hommiku- ja õhtupalve, söögipalve? Ega ma pole oma usku häbenenud või
salanud?
Kas ma pean Jumalat kõige tähtsamaks oma elus, kellest ei või taganeda või lahti öelda
ühelgi tingimusel? Või on minu jaoks tähtsam raha? Lõbu ja nauding? Ühiskondlik positsioon?
Karjäär? Sport? Kunst?
II käsk. Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta.
Jumala nimi tuletab meile meelde, kes Ta on ja milline on Tema tahe. See tekitab meis nii rahutust kui ka sõnatut
igatsust. Kõikides raskustes peame pöörduma Jumala poole ja ootama temalt abi. Jumal on lubanud
kuulda, kui kutsume teda nimepidi. Jumala nimi on püha. Kasutame tema nime õigesti, kui palvetame,
austame ja kiidame teda. Nii tunnistame tema enda ainsaks Jumalaks. Kui Jumala nimel ajame taga enda õigust
või alistame teisi, kasutame tema nime vääralt. Jumala nime pilkamine tähendab Jumala halvustamist
ja teadlikku ärapöördumist Jumalast.
5.Mo. 6:13; 2.Tim. 2:19
Kas Jumala nimi on mulle püha? Ega ma ei tarvita seda mõtlematult, parasiitsõnana? Ega
ma ei ole kergemeelselt Jumala nimel midagi tõotanud? Ega ma ei ole Jumala Sõna või palve
üle pilkavalt nalja heitnud? Ega ma ei ole kurja vandunud?
III käsk. Sina pead pühapäeva pühitsema.
Jumala on andnud inimesele nii töö kui puhkuse. Puhkuse juurde kuulub muudki kui magamine ja füüsiline
puhkus. Seisatumine Jumala ees on hingamispäeva sügavaim tähendus. Vaikuses aimame pühaduse
olemasolu, isegi kui me ei oska anda sellele nime ja kuju. Meie oma lõhestatus ja meie elu vastuolulisus
tekitavad meis küsimusi ja sunnivad meid neile vastuseid otsima. Püha Jumal tahab meile vastata oma sõnas,
ta tuleb meie maailma ja kasutab meie keelt. Kui me ei kuula Jumalat, lülitame ta oma elust välja. Jumalateenistus
on kohtumispaik, kus Jumal räägib meile ja meie temale. Piibli püha sõna kaudu õpime
mõistma, mida Jumal meile ütleb ja kuidas ta vastab meie palvetele. Pühapäeva eraldamine
teistest päevadest meenutab ka seda, et puhkepäev on kõikidele inimestele ühine. Jumala hea
tahtmine on, et igaühele antakse võimalus veeta puhkepäeva.
2.Mo. 20:11; Jes. 58:13-14
Kas ma olen püüdnud pühendada pühapäevase päeva eelkõige Jumalale? Kas
ma olen käinud pühapäeviti ja pühadel jumalateenistustel? Kas ma olen pühapäeviti
püüdnud vältida töötamist?
IV käsk. Sina pead austama oma isa ja ema.
Jumala tahtmine on, et igal lapsel oleks isa ja ema. Neile kuulub eriline väärtus ja austus sellepärast,
et nad on meie vanemad.
Vanemate ülesandeks on kaitsta last, hoolitsedes tema heaolu ja kasvatuse eest. Nad peavad õpetama
last tundma Jumalat ja austama oma ligimest.
Vaatamata sellele, et kõik vanemad soovivad oma lastele head, võivad nende sõnad ja teod olla
armastuseta ja väärad. Isegi siis, kui otsustame teha oma vanemate tahte vastaselt, peame neid kuulama
ja austama.
Ühiskonna avalik võim on usaldatud valitsuse kätte. Võimukandjate ülesandeks on kaitsta
kõiki kodanikke ja hoolitseda selle eest, et valitseks õigus ja õiglus. Hea valitsus on Jumala
kingitus. Ustavus Jumalale on siiski tähtsam kui inimeste käskude täitmine.
Kui austame neid, kellele on usaldatud valitsemise ülesanne, osutame samas usaldust Jumala hoolitsuse vastu.
Jumal lubab, et sellest tuleb head ka meile endile.
Õp. 23:22; Ef. 6:1-4
Kas ma olen suhtunud oma vanematesse austusega? Ega ma ei ole jätnud oma kohustusi vanemate vastu hooletusse?
Kas ma olen teinud kõik, et kasvatada oma lapsi kristlikus usus? Kas nad on ristitud? Kas ma võtan
neid endaga kirikusse kaasa? Ega ei ole mõni mu lähedane inimene minu süü läbi jäänud
ilma kiriklikust talitusest? Kas ma olen oma tööülesandeid täitnud kohusetundlikult?
V käsk. Sina ei tohi tappa.
Kuna Jumal on armastus, siis ta tahab, et armastaksime oma ligimesi nii nagu iseendid.
Iga inimese elu on Jumala and ja sellisena väärtuslik. Me ei tohi tekitada ligimesele kahju ega kannatusi.
Meie ülesandeks on kaitsta teda kõikides olukordades. Erilist tuge tuleb anda kõige nõrgematele.
Ligimese armastamise käsk puudutab nii üksikisikut kui ka tervet ühiskonda. Kui võimukandjad
kaitsevad neid, kelle elu ja heaolu ähvardatakse, edendatakse armastuse teostumist ühiskonnas. Ühise
hea nimel võivad võimukandjad kasutada ka sundvahendeid, et hoida ära vägivalla levimist.
Üksikisikutena ei või me võtta õigusemõistmist enda kätte. Selle asemel me
peame andma andeks ja loobuma kättemaksust. Kui kahjustame inimest ja elu, astume vastu Jumalale ja tema loomistööle.
Mt. 5:21-22; Ro.12:19; Ro.13:10
Kas ma olen suhtunud lugupidavalt kõigisse mind ümbritsetavatesse inimestesse? Või vihkan
ma kedagi? Tahan kätte maksta? Ega ma ei ole kedagi solvanud sõna või teoga? Kas ma olen suhtunud
aukartusega enda elusse? Teiste elusse? Ega ma ei ole teinud ise või soovitanud teistele teha aborti? Ega
ma ei ole liialdanud söömise, joomise, riietuse, spordi, hobidega? Ega ma ei ole piinanud loomi?
VI käsk. Sina ei tohi abielu rikkuda.
Jumal on loonud inimese meheks ja naiseks. Seksuaalsus on osa Jumala loomistööst. Selle eesmärgiks
on teenida mehe ja naise vaheliste suhete sündimist ja säilimist. Paarisuhtes kumbki võib tuua
teisele rõõmu, õppida teenivat armastust ja kasvatada uut sugupõlve.
Eluaegses abielus mehe ja naise suhe teostub Jumala ettenähtud viisil. Abielu on perekonna alus. Ilma avaliku
kohustuste võtmise ja ühiskondliku kinnituseta jääb see kaitsest ilma.
Abielu kaitsmise nõue puudutab nii enda kui ka teiste abielu. Selle mõjusfääri kuulub inimese
kogu elukaar, nii enda kui ka teiste tulev abielu.
Abielu rikkumine on teise inimese sügavaima inimsuhte rikkumine ja tema elu põhistruktuuri kõigutamine.
Andeksandmine ja soov siduda end oma abikaasaga võib aidata välja ka kõige suuremast ummikust.
Abielu lõplik purunemine võib viia ühiskonna poolt kindlaks määratud abielu lahutuseni.
Armastusest ja vastutusest eraldatud seksuaalsus orjastab inimese ja kahjustab nii teda ennast kui ka teisi.
Ml.2:15; Mk. 10: 6-9
Kas ma olen suhtunud austuse ja armastusega oma abikaasasse? Ega ma ei ole patustanud kõlblusevastaste
naljadega? Kirjandusega? Ihalduste ja pilkudega? Tegudega? Kas ma olen hoidnud oma puhtust enne ja väljaspool
abielu? Kas ma olen püüdnud vältida kõike, mis lõhub kooselu perekonnas?
VII käsk. Sina ei tohi varastada.
Raha ja omand on Jumala head ja vajalikud kingitused. Samal ajal on need ka inimkonna üldisemad ebajumalad.
Jumala loodud headus on loodud kõikidele. Armastus kohustab meid hoolitsema kõikide toimetuleku eest.
Meie ühine vastutus seob meid kogu inimkonnaga. Kui otsime isekalt omakasu vaeste arvelt, varastame nendelt,
kelle elutingimused on kõige viletsamad. Me peame oleme valmis tegema järelandmisi nii isiklikus kui
ka ühiskondlikus heaolus.
Inimeste ärakasutamine, vastutustundetus töös, ebaaus sahkerdamine on kasu saamine teiste arvelt.
Vargus on ka ühise omandi riisumine ning rikkumine. Keskkonna saastamine ja looduse tasakaalu rikkumine on
varastamine tulevatelt põlvedelt.
Ho. 4:2-3; Ef. 4:28
Kas ma olen vastutustundlikult käinud ümber oma ja võõra varaga? Ega ma ei ole varastanud?
Kas ma olen õigeaegselt tagasi maksnud oma võlad? Ega ma ei ole olnud pillaja? Kade ligimese peale
tema varanduse pärast? Kas ma olen võimalust mööda abistanud puuduses olijaid? Toetanud kirikut?
Ega ma ei ole kahjustanud võõrast omandit?
VIII käsk. Sina ei tohi anda valetunnistust oma ligimese vastu.
Jumala eesmärgiks on, et inimesed austaksid üksteist. Ligimesearmastuse juurde kuulub ka tema maine ja
au kaitsemine. Nende kaotus on raske löök, mis võib mõjutada kogu meie edasist elu.
Soovime, et meist räägitaks ainult head. Oma ligimesest peaksime rääkima aga samal viisil,
nii nagu sooviksime, et tema meist räägiks. Kui teised räägivad meie ligimestest halba, siis
armastus nõuab, et toetaksime ja aitaksime teda.
Teise mainet tuleb kaitsta nii eraviisiliselt kui ka avalikult. Avalikkuse juurde kuulub õiguse ja tõe
nõue ja sellega seotud avatus. Meil ei ole õigust avalikustada ligimese eksimusi ilma kindla teadmise
ja põhjuseta.
Rikkumiste hindamine on antud õigussüsteemile, kes teeb kindlaks süüdlased ja paneb nad vastutama
oma tegude eest. Isiklikus elus ei pea me teineteist süüdistama ning paljastama üksteise nõrkuseid.
Vaid meie ülesandeks on julgustada teisi vabanema möödunust ja otsima elule uut suunda.
2Mo. 23:1-2; Kl. 3:9-10
Kas ma olen pidanud lugu tõest? Ega ma ei ole valetanud? Kaasinimest laimanud? Kas ma püüan
leida kaasinimese juures eelkõige häid külgi, et neid esile tuua? Või olen ma aldis mõtlema,
kuulama ja rääkima teiste kohta halba?
IX käsk. Sina ei tohi himustada oma ligimese koda.
9. ja 10. käsk on näited sellest, kui kaugele armastuse nõue ning isekuse võim ulatuvad.
Neis laiendatakse ja süvendatakse seda, mis on kirjas eelnevates käskudes.
Käsud nõuavad meilt õigeid tegusid ka siis kui ühiskondlik seadus meid selleks ei kohusta.
Need pööravad meie pilgu meie oma sisemusse ja käitumise põhiliste põhjuste poole.
Jumal näeb ka meie salajasi mõtteid ja käskudes puudutab ta ka neid.
Meie kohustuseks on kaitsta ligimest, vaatamata sellele, et see tähendaks ka loobumist oma õigusest.
Jumal keelab kasu taotlemist teiste arvelt ka siis, kui vahendid selleks on seaduslikud.
Teise omandi kadestamine ja püüd selle omandamiseks, kas siis nähtavalt või ka südame salajaste mõtetena, on alati usaldamatuse näitamine Jumala vastu. Jumal tahab, et loodaksime vaid tema peale ja ootaksime vaid temalt kõike head, mida vajame.
Mi. 2:1-2; Ro. 7:7
X käsk. Sina ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast, ümmardajat, kariloomi, ega midagi muud,
mis on tema oma.
Jumala loodud maailma juurde kuulub muudki kui vaid aineline omand. Meie elu tähtis osa on need inimesed,
kellega koos elame ja töötame.
Iga inimese elul on ülesanne ja eesmärk. See teostub sellel kohal ja nendes oludes, kus me parasjagu
elame. Me peame kaitsma ja toetama kõike seda, mis kuulub meie ligimese eluringi. Järgides Jumala tahtmist
ja kasutades oma mõtlemisvõimet ning asetades ennast ligimese rolli leiame jätkuvalt uusi võimalusi
head teha. Arukas armastus leiab igas olukorras viisi teenida.
Käskude sõnumi võib kokku võtta öeldes, et me peame armastama Jumalat üle kõige
ja ligimest nagu iseennast. Me peame teistega käituma nii nagu sooviksime et käitutaks meiega.
Ro. 13:9; Mt. 7:12
Ega ma ei ole oma mõtetes eksinud Jumala poolt seatud korra vastu?
Kas ma suhtun pihti austuse ja aukartusega? Kas ma püüdlen täiuslikkuse poole ja püüan
süveneda usus? Ega ma ei ole kahelnud usutõdedes? Olen ma püüdnud selgust otsida? Kas ma
käin rõõmuga pühal armulaual? Või suhtun ma sellesse hoolimatult? Kas mul on kindel
kavatsus loobuda oma pattudest?
4.2 Patt
Mis on patt?
Esmalt vaatame Vana Testamendi patukäsitlust.
Patu definitsioon Laulus 15:
Issand! Kes võib tulla külaliseks sinu telki?
Kes tohib elada su pühal mäel?
See, kes elab laitmatult, teeb õigust
ja räägib tõtt oma südames,
kes keelt ei peksa, ei tee teisele kurja
ega tõsta laimujuttu oma ligimese peale,
kelle silmis on jumalatud põlatavad,
aga auväärt need, kes issandat kardavad,
kes oma raha ei anna laenuks, et kasu saada
ega võta altkäemaksu süütu vastu.
Kes nii teeb,
See ei kõigu iialgi.
Selles kirjakohas on näha suhtumist patustamisse kui millessegi, mida on võimalik vältida ning
sõltub otseselt ainult inimese enda tegudest.
Patu kirjeldamiseks on heebrea keeles mitu sõna, mille tähendused kõlavad järgmiselt:
- eksimus, "märgist mööda laskmine"
- üleastumine, pahategu
- vastuhakk, mäss
Laiemalt väljendudes kasutatakse patu kohta sõna sõnakuulmatus.
Patu tagajärje kohta ütleb prohvet Jesaja: Teie süü põhjustab lahutuse teie ja teie Jumala vahel. (Js. 59,2) Seega, olgu patt sooritatud kaasinimese vastu või Jumala vastu, see põhjustab lahutuse inimese suhtes Jumalaga.
Ometi ei pea patu tagajärg kehtima jääma, kui patustaja meelt parandab ning pöördub võib ta saada lepitatud Jumalaga. Hing, kes teeb pattu, jääb elama, kui ta pöördub, siis ei peeta meeles kõiki üleastumisi (Hs. 18).
Vana Testamendi järgi saab end Jumalaga lepitada ohverdamise kaudu. Jumalale ohverdati templis mitmesuguseid ohvreid ning see pidi mõjuma pattu kustutavalt. Ohverdamisele lisaks pidi aga toimuma ka inimese sisemine uuenemine, inimene pidi pöörduma ära patust, s.t. mitte enam patustama.
Uues Testamendis on patt esmajoones sõnakuulmatus, kuid mitte ainult Jumala õiguse ja käsu vastu, vaid Jumala enese vastu.
Uue Testamendi kirjades esineb sageli pattude katalooge, kus loetletakse patustamise viise.
Näiteks Apostel Pauluse kirjas roomlastele:
Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi
kätte, tegema seda, mis on väär; nad on tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja tigedust,
täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, julmurid,
ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, mõistmatud, truudusetud, leppimatud,
halastamatud.
Kirikuisa Augustinus on öelnud: Enne langust (pattulangemist) oli inimesel võime mitte
patustada, pärast langust on inimene võimetu elama patustamata.
Patt on seega pärand Aadamalt, mida juba sündides inimesed kaasas kannavad.
Aquino Thomas jaotas patu viieks osaks:
- andeksantav patt
- surmapatt
- patt Jumala, iseenda ja ligimese vastu
- pärispatt
- teopatt
Martin Luther pidas peamiseks patuks uskmatust, see tähendab Jumala eitamist.
Patustada võib erinevatel tasanditel. On olemas:
- mõttepatt
- sõnapatt
- teopatt
Tänapäeval liigitatakse patud kahte tasandisse:
1 Pärispatt - Aadama pattulangemisega on inimene ära langenud elu ürgsest osadusest jumalaga. Patt on süü ja õigusekaotus Jumala ees. Pärispatt on koormav pärand kogu inimsoole ning see tuleb eriti nähtavale liialdatud enesearmastuses ja enese hoolimatus teostamise tahtes, millega inimene eemaldub Jumalast ja kaasinimesest. Pärispatt on nagu patu juur, mis kannab vilja üksikutes teopattudes, ning iga patt kõigutab vahekorda Jumalaga. Ristimine puhastab inimese pärispatust ning enne ristimist sooritatud isiklikest pattudest.
2 Patt - jumalikust seadusest vabatahtlik, teadlik ja täie vastutusega sooritatud üleastumine.
See tähendab 10 käsu ja teiste jumalike seaduste rikkumine.
Kurjad kalduvused (mida nimetatakse ka seitsmeks peapatuks), mis põhjustavad konkreetseid, moraalselt väärastunud
tegusid:
- Kõrkus - liialdatud enesekindel hoiak, oma võimete ja võimaluste haiglane ülehindamine.
- Ihnsus - ohustab inimväärikusega lahutamatult seotud kohustust aidata hädasolevat inimest.
- Ebakarskus - kõikvõimalikud inimestevahelised suhtlemisvormid, mis on loomuvastased.
- Kadedus - mõistuslik hoiak, kui tuntakse pahameelt kaasinimese vaimse või materiaalse omandi suhtes,
nähes neis enda omandi kahjustamist. Kadedus on üks olulisemaid tegureid rikkumaks inimestevahelisi suhteid.
- Mõõdutus - ebaterve nõudlus söögi, joogi, ravimite või mille tahes järele.
- Viha - mõistusele ja tahtele allumatu, destruktiivse suunitlusega emotsionaalne puhang.
- Laiskus - tüdimus näha vaeva teostamaks head või saavutamaks ja säilitamaks Jumala armu.
Nagu Vana Testamendi patukäsitluse juures, on ka Uue Testamendi järgi pattude andestamine võimalik.
5. JUMAL LUNASTAJA - USUTUNNISTUS 2 PTK
Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse,
Jeesuses sai Jumala armastus nähtavaks keset seda maailma. Jumal asetus inimese rolli, lähetades ainsa Poja meie juurde.
Jeesus oli ajalooline isik, kes pärines Naatsareti linnast. Ta sündis ja suri, rõõmustas ja nuttis nii nagu kes tahes meie seast. Jeesus oli eriti nende sõber, keda teised põlgasid ja halvaks pidasid. Nii tunnistas Ta Jumala armastusest kõikide inimeste vastu. Oma eluga näitas Jeesus, mida tähendab kuulekus Isa tahtele.
Jumala Poeg sündis meie sarnaseks, et vabastada meid ja kanda kohtuotsus, mille me olime ära teeninud. Ta alistus üheks meie seast ja jagas patu poolt orjastatud inimkonna saatust. Jeesus on Vana Testamendi oodatud kannatav Messias ehk Kristus
Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene. Jumala ainusündinud Pojana on Ta erinev teistest usulistest õpetajatest. Kuigi Tal on Jumala kogu võim ja jõud, pole Ta jäänud kaugeks oma aus, vaid elab ja toimib meie keskel. Lootusetuse maailmas, kus kurjuse võim näib valdavana, on Kristus meie ainus lootus.
meie Issandasse,
Kristus tuli maailma meie juurde ja meie pärast. Ta on meie Issand ja Vabastaja
Patt lahutab meid elu allikast, Jumalast. Igaüks on juba sündides pattu all ja keegi ei või vabaneda sellest omal jõul. Inimene ei suuda ise armastada Jumalat üle kõige ega ligimest nagu iseennast.
Jeesus Kristus on oma elu, surma ja ülestõusmisega võitnud patu, surma ja Saatana võimu. Nad ei või enam pidada meid endale. Usk Kristusesse viib meid üle Saatana ahelaist Jumala riigi vabadusse. Kristus tuli meie Issandaks. Ta annab ennast meile ja me saame osaliseks tema süütuses, pühaduses ja armastuses.
Kristus valitseb oma kannatusega leppinud Jumalana.
Tema kuninglikkusel ei ole väliseid tundemärke, kuid Tema riigis annetataks meile vabadus, rahu ja rõõm.
kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud Neitsi Maarjast,
Mõistusega arusaadaval moel on võimatu seletada, kuidas Jumal sai inimeseks. Jumala astumine tühisesse ja argisesse on mõistetamatu ime , mida vaid usk võib näha ja mõista.
Jeesuse sünni ja surma ajaloolisus tuuakse usutunnistuses esile kahe nime abil. Jeesus sündis neitsi Maarjast ja suri Pontius Pilatuse ajal. Kristlus on rohkem kui ajatu aade. See on usk Jumalasse, kes ilmutab end keset inimkonna ajalugu.
Naatsareti Maarja võttis vastu Jumala ime ja sünnitas Jeesuse. Nii sai temast Jumala ema. Maarja usk on meile eeskuju. Ta lootis Jumalale, ehkki ei võinud mõista tema plaane ja teguviise.
kannatanud Pontius Pilaatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda,
Jeesus kannatas ja suri meie pärast. Ta teadis Jumala tahet ja alistus sellele, ehkki see tähendas vangistust, mõnitamist ja ristilöömist. Jumala Poeg varjas oma kõikvõimsuse ja lasi mõista ennast surma kõrvuti kurjategijatega.
Kolgata ristil hüüdis Jeesus välja lootusetuse, et Jumal on Ta hüljanud. Ta suri üksi ja häbistatuna. Lähedased matsid Ta. Surm näis olevat saanud lõpliku võidu.
Jeesus alandus meie asemel Jumala viha alla ja võttis süütuna kanda karistuse, mille meie olime pattudega ära teeninud. Nii lepitas Kristus kogu inimkonna patud. Ta lasi oma verel voolata ohvriks igaühe eest ja lunastas meid vabaks.
Jeesuse surmast algas uus elu. Kui Ta astus surnute riiki, ilmutas ta oma võimu kogu kurja keskel. Ristisurmas
seisneb võit patu, surma ja saatana üle.
kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva, istub Jumala, oma kõigeväelise
Isa paremal käel, sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.
Surm ei saanud pidada Jeesust oma võimuses. Piibli ennustuste kohaselt tõusis Ta üles surnuist.
Nädala esimesel päeval nägid jüngrid tühja hauda ja hämmeldusid. Kui nad aga kohtasid oma ülestõusnud Issandat, hakkasid nad mõistma, mis on toimunud.
Kristuse ülestõusmine on võit surma üle. Saatana võim on murdunud ja surmal pole enam viimast sõna. Surma võitja vabastab meid ka muudest kurjuse hävitusjõududest. Meid ootab ülestõusmine ja igavene elu.
Taevasse läinud Kristus valitseb oma kõigeväelise Isa paremal käel. Me ei saa enam näha Jeesust nii nagu Tema kaasaegsed, kuid oma lubaduse kohaselt on Ta alati meie keskel. Kristus palvetab meie pärast. Ta tunneb meie valusid ja vaevu, kuna Ta on elanud inimese elu.
Aegade lõpul tuleb Kristus tagasi. Kõik peavad alanduma Tema võimu ja õiglase kohtu
alla. Igavesest hävingust päästab meid vaid Kristuse arm. Kristlane ootab lootusrikkalt tulevikku
ja seda päeva, mil Kristuse riik saab nähtavaks.
6. JUMAL PÜHITSEJA -USUTUNNISTUS 3 ptk
Mina usun Pühasse Vaimusse,
Enne surma lubas Jeesus saata Püha Vaimu omade kaitsjaks ja juhtijaks. Ülestõusmise järgselt,
Nelipühil, valas Jumal Vaimu välja jüngrite peale ja täitis nad armu ja andidega.
Püha Vaim toob meie keskele Jumala headuse ja Kristuse armastuse. Ilma elavakstegeva Vaimuta ei saa me uskuda
ega lähenda Kristusele. Me vaid eemaldume Jumalast ja pöördume Temast ära. Püha Vaim kutsub
meid ja sünnitab meis uue elu. Ta annab meile Kristuse koos kõigi andidega ja hoiab meid õiges
usus.
Püha Vaim on nime kohaselt Pühitseja, kes teeb patustest inimestest pühad. Ta avab meie südamed
kuulmaks Jumala Sõna, tundmaks Kristust, ja lootmaks Jumala tõotustele. Püha Vaimu toimel saab
inimene osa Jumala armuandidest, hakkab armastama Jumalat ja ligimest.
üht püha kristlikku Kirikut,
Püha Vaim kogub kristliku Kiriku ja teeb selle pühaks. Kirik, kristlik kogudus, on armusaanud patuste
ühendus, mis loodab Jumalale ja milles Püha Vaim äratab usu ja armastuse.
Kirikut on selle algaegadest peale kutsutud Kristuse ihuks. See on elav kooslus, mille peaks on Kristus ja mille
liikmeiks saadakse ristimise läbi. Ehkki me oleme erinevad on meil ühine usk, mis liidab meid Kristusega
ja üksteisega. Kirikut kujutatakse ka emana, kes kannab meid süles ja hoolitseb meie eest.
Jumala Sõna, ristimine ja armulaud on Kiriku nähtavad tundemärgid. Neid kutsutakse ka armuvahenditeks,
kuna Püha Vaim kasutab neid vahendades meile Jumala armu. Kristuse tahte kohaselt kutsub Kirik ja paneb ametisse
Sõna teenreid hoolitsema armuvahendite eest. Oma Sõnaga Jumal kontrollib ja ühtlasi annab meile
armu. Kõikide kristlaste ühine ülesanne on kuulutada evangeeliumi Kristusest kogu maailmale.
pühade osadust,
Kristlik kirik on üks, püha, ühtne ja apostellik. Kirik on üks, kuna sellel on üks
Issand ja üks usk. Kirik on püha, kuna püha vaim toimib temas. Kirik on ühtne ja üldine
ehk katoolne, kuna ta on saadetud teenima Jumala Sõnaga kõiki rahvaid. Kirik on apostellik, kuna
ta elab Jeesuse esimeste jüngrite poolt vahendatud evangeeliumist.
Kristlaste ühtsus ei ole kommete ega inimlike traditsioonide samasus. Seda ei loo ka ühtne tunne. Meie
ühtsuse aluseks on ühtne usk, milles Püha Vaim liidab meid sõna ja sakramendi vahendusel.
Oma ajaloo jooksul on kristlik Kirik jagunenud eri kirikuteks ja ühendusteks: Jeesuse palve, et tema omad
oleksid üks, kohustab meid otsima omavahelist ühtsust usus ja armastuses.
Kristlik Kirik täidab oma ülesannet inimeste elu keskel. Igaüht kutsutakse oma koguduse kooslusse.
Ühine usk liidab meid Kristuse ülemaailmse Kirikuga, mille Püha Vaim kogub kõigi rahvaste
seast.
pattude andeksandmisest,
Kristuse lepitustöö pärast annab Jumal kõik patud andeks igaühele, kes seda Temalt
palub. Jumal ei pea meeles meie kurjust, vaid armastab meid oma lastena.
Kristlane jääb siiski elu lõpuni patuseks. Kõigil on iga päev vaja loota Jumala armule,
sest keegi
ei pääse omal jõul lahti oma elus valitsevast kurjusest. Oleme üheaegselt täielikult
patused ja siiski Kristuse pärast täielikult õigeksmõistetud ehk Jumala jaoks kõlblikud.
Kui Jumal annab meile patud andeks, siis sünnitab Ta meis uue elu: Ta kinnitab meie usku ja lisab meile armastust
ligimeste vastu: Me ei pea olema ilma lootuseta, ehkki leiame endas ebausku ja kurjust. Jumal lubab, et Ta jätkab
meis alustatud tööd.
ihu ülestõusmist,
Surma hetkel peame loobuma Jumala poolt meile antud ajalikust elust. Kurjuse hävitusjõud näivad
võidutsevat meie üle. Meie keha hävineb, kuid hing ootab ülestõusmise päeva,
mil elavad ja surnud kogutakse Jumala ette kohtumõistmiseks.
Kristusesse uskujale on surm väravaks tulevasse ellu. Võime usaldada end turvaliselt oma taevase Isa
kätesse, sest Kristus on juba võitnud surma. Jumala Poeg on juba enne meid tõusnud üles
surnuist. Ka meie saame uue, surematu ihu, mille eeskuju on Jeesuse ülestõusmisihu. Nii täitub
meis Jumala algne loomistahe.
ja igavest elu.
Jeesus on lubanud, et ükski, kes usub Temasse, ei sure iial. Need, kes loodavad Jumalale, elavad igavest
elu juba sellel ajastul. Maise elu ajal mõistame igavikku vaid puudulikult.
Kord näeme Jumalat näost näkku. Tema juures ootab meid elu ilma kannatuste ja valuta. Jumal loob
uued taevad ja uue maa, milles ei ole enam kurjust. Ühes kõigi pühadega teenime Jumalat ja rõõmustame
tema igavese armastuse üle.
6.1. Sakramendid ja armuvahendid
6.1.1 Ristimine
Ristimiskäsk.
Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile:" Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa
peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse
ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev
teie juures ajastu lõpuni." /Mt. 28:18-20/
Püha ristimise sakrament.
Jumal jagab oma armu sõna ja sakramentide vahendusel. Kristus ise on seadnud ristimise ja armulaua sakramendi.
Need on armu nähtavad märgid, millest me usu kaudu võime kinni haarata. Ainega liidetud Jumala
sõna on sakrament, milles Kristus on tõelisel ja kogetaval viisil meie keskel.
Ristimise vesi on tavaline puhas vesi. Koos Jumala sõnaga on see päästev vesi, sest see peseb meid puhtaks kõigist pattudest. Misjonikäsus õhutab Kristus meid ristimise ja õpetamise kaudu tegema jüngriteks kõik rahvad.
Ristimine toimetatakse kolmainu Jumala nimes. Vaimulik valab ristitavale kolm korda vett pähe ja ütleb: Mina ristin sind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse. Ristimine Jumala nimel näitab, et tegemist on Jumala tööga, mida meil pole vaja ära teenida.
Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesus, sest kõik, kes olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. /Gal. 3:26-27/
Selle võrdkujuna päästab teidki nüüd ristimine, mis ei ole lihaliku rüveduse
kõrvaldamine, vaid hea südametunnistuse taotlemine Jumalalt Jeesuse Kristuse ülestõusmise
kaudu. /1.Pe.3:21/
Ristimise kingitus
Ristimise sakrament teeb meist taevalise Isa lapsed ja kristliku kiriku liikmed. Vaatamata sellele, et oleme sündimisest saadik ühise süü all, ristimises antakse meile kõik patud andeks ja rõivastatakse meid Kristuse puhtusega. Püha Vaim sünnitab meid uuesti ja kingib meile usu, mille kaudu võime osa saada ristimise lubadustest.
Ristimise kaudu Jumal kutsub igat inimest nime pidi enda omaks. See arm antakse kõikidele, ka vastsündinutele. Jeesus käskis lapsi enda juurde tuua, sest Jumal riik kuulub laste sarnastele. Vanemad toovad lapsi ristimisele ja palvetavad koos ristivanematega nende eest. Ristimise väärtus ei sõltu meie seisukohtadest, sest ristimine ja usk on Jumala töö meis.
Aga nõnda ütleb nüüd Issand, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! /Jes. 43:1/
Ja Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks. Ent jüngrid sõitlesid toojaid. Aga Jeesus
sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile:" Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid,
sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei
võta nagu laps, ei saa sinna." Ja ta kaisutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende
peale. /Mk.10:13-16/
Ristimise tähendus.
Ristimine seob meid Kristuse surma ja ülestõusmisega. Jumala Poeg on surnud meie eest, ja tema võit
surma üle annab meile osa uues elus.
Ristimine kohustab meid lootma ainult Kristuse peale ja elama tema eeskuju järgi. Peame siiski igal päeval tunnistama, et uue inimese kõrval meie sees elab isekas, vana inimene, kes tõmbab meid eemale Jumala juurest.
Ükskord saadud ristimine kannab meid läbi kogu elu. Ristimise arm on kindel ka siis kui meie usk on ebakindel. Kui toetume ristimisele, ei pea me tegema meeleparandust omal jõul. Püha Vaim kitkub meist igal päeval välja isekuse ja äratab meis uut usku ja armastust. Ristimine annab meile julguse nii elada kui ka surra.
Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. /Ro. 6:3-4/
Siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud
kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega! Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest
ja ihu poolest pestud puhta veega! / He.10:22-23/
6.1.2 Issanda Püha Õhtusöömaeg ehk Armulaud
Armulaud e. altarisakrament on Jeesuse seatud püha söömaaeg. Selles annab ta oma ihu ja vere meile
söömiseks ja joomiseks.
Armulaua leib ja vein on Kristuse tõeline ihu ja veri. Kuigi me ei mõista seda saladust, võime loota Vabastaja enda, Piiblis kirja pandud, sõnadele. Oma ristilöömisele eelnenud ööl õnnistas Jeesus leiva ja jagas selle oma jüngrite vahel öeldes: "See on minu ihu". Samal viisil andis ta ka veini, mis tema sõnade kohaselt on lepinguveri, tema enda veri. Ustavatena nendele Jeesuse sõnadele pühitseme me armulauda tema mälestuseks.
Altar on Jumala ligiolu ja palve paik, mille juurde kristlik kogudus koguneb Jumalat kiitma, kuulama tema sõna ja vastu võtma armulaua sakramenti. Ühisest jumalateenistusest saame jõudu elamiseks ja tegutsemiseks.
Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, eks see ole Kristuse vere osadus? Leib on üks, siis
ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast. /1.Ko. 10:16-17/
Armulaua kingitus
Armulauas mälestame Jeesuse ristisurma. Kolgata ristil Jumala ainusündinud Poeg, Jumala Tall, valas vere
ja suri kogu maailma eest. Kristuse ihu ja vere sakramendis kingib ennast meile ristil ohverdatud Kristus.
Armulaua kingitus, pattude andeksandmine, antakse meile nende sõnade kaudu, mis meile sakramendi vastuvõtmisel lausutakse: "Sinu eest ära antud". Kui usume neid sõnu ja võtame vastu leiva ja veini, saame osa vaimulikkust söömaajast, mis uuendab meie elu ja lisab meis armastust ligimese vastu. Armulaud ühendab meid Kristuse ja teiste inimestega.
Armulauda vastuvõttes püsime Kristuses ja tema meis. Kristuse ihu, elu leib, toidab ja kinnitab ristimises alguse saanud vaimuliku elu. Kristuse veri, surematuse rohi, tervendab meid ja kingib meile igavese elu. Armulaud on võrdpilt taevasest pidusöögist, millele Kristus kord kõik enda omad kokku kogub.
Ja see sündis, kui ta nendega lauas istus, et võttes leiva ta õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis avanesid neile silmad ja nad tundsid ta ära. Ja tema kadus nende silmist. /Lk. 24: 30-31/
Jeesus ütles neile:" Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi. /Jh.6:35/
Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu.
Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervist tulnud. /Jes.53:5/
Armulaua tähendus
Armulaud on mõeldud igale kristlasele, kes igatseb ühendust Vabastajaga. Kui ausalt uurime iseennast,
peame tunnistama, et oleme ebausklikud ja armastuseta. Vajame seda söömaaega. Kristus kutsub oma lauale
just neid, kes tunnevad, et nad on patused.
Igaüks, kes võtab vastu armulaua leiva ja veini, saab Kristuse sõna järgi osa tema tõelisest ihust ja verest. Võime ka väikese usuga haarata kinni sellest, et Kristuse ihu ja veri on meie eest antud. Meie kahtlused ei tee Kristuse ligiolekut olematuks. Kes arvab, et ta ei vaja armulauas pakutavat andeksandmist, sööb ja joob hukatuseks.
Armulauast võib osa saada ka siis, kui me seda mõistusega ei mõista. Kristuse ihu ja veri on vaja eraldada muust söömisest ja joomisest. Armulaual osalevatele lastele tuleb sobival viisil selgitada selle tähendust. Konfirmeeritud koguduse liige võib iseseisvalt osaleda armulaual, sest ta on saanud õpetust armulauast ja tunnistanud kiriku usku.
Õige armulaual osalemise eelduseks on usk, mis tähendab oma patususe tunnistamist ja Kristuse sõna usaldamist. Kristus toidab ja ühendab armulauas kõiki, kes tulevad tema juurde.
Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast. Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust. /1.Ko. 11:28-29/
Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! /Mt. 11:28/
6.2 Piht
1. Mis on piht?
Piht on kiriklik talitus, milles kristlane tunnistab vaimuliku ees oma patud üles ja saab need andeks pihiisa
lahtimõistvate sõnade läbi.
2. Millel põhineb meelevald patte andeks anda?
Pattude andeksandmise meelevald põhineb Jeesuse sõnadel, mida Ta ütles apostlitele: "Võtke
vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud; kellele te iganes patud
kinnitate, neile on need kinnitatud." (Jh. 20, 22-23)
3. Kellel on meelevald patte andeks anda?
See meelevald on ainult ordineeritud vaimulikel.
4. Mida peab tegema, et hästi pihtida?
Selleks, et hästi pihtida, peab tegema
- süümejuurdluse;
- äratama kahetsuse;
- tegema hea otsuse;
- tunnistama oma patud;
- teostama vajaliku meeleparanduse.
5. Mis on süümejuurdlus?
Süümejuurdlus on siiras järelemõtlemine selle üle, milliseid patte sooritati. Patt pole
mitte ainult kurja tegemine, vaid ka võimaliku hea tegematajätmine. Süümejuurdluse sooritamisel
on suureks abiks pihipeegel, s.o. küsimuste kogu, mille alusel saab kontrollida oma mõtete, sõnade
ja tegude vastavust Jumala tahtele.
6. Millistele pattudele peab süümejuurdlusel erilist tähelepanu pöörama?
Erilist tähelepanu peab pöörama rasketele pattudele, s.t. pattudele, mis sooritati teadlikult
ja tahtlikult ning millega eksiti olulises asjas Jumala käsu vastu.
7. Milline peab olema kahetsus oma pattude pärast?
Kahetsus peab olema üleloomulik, s.t. me peame oma patte kahetsema sellepärast, et me nende läbi
haavasime Jumalat. Kui me kahetseme patte ainult sellepärast, et meil on häbi või et need on tekitanud
ajalikku kahju, siis on tegemist loomuliku kahetsusega, mis on Jumala ees väärtusetu. Ilma üleloomuliku
kahetsuseta patte andeks ei saa.
8. Millal omame head otsust?
Me omame head otsust, kui meil on tõsine tahe
- mitte enam patustada;
- vältida patustamise võimalusi;
- kasutada paranemiseks hädavajalikke vahendeid;
- hüvitada tekitatud kahju.
9. Mida me peame tegema pihil?
Me peame tunnistama otsekoheselt vaimulikule oma patud, mis me oleme teinud mõtte, sõna ja teoga.
10. Mis on pihisaladus?
See on pihiisa kohustus vaikida sellest, mida ta pihil kuulis. Pihiisa ei tohi pihisaladust avaldada mitte kellelegi
mitte ühelgi tingimusel.
11. Mis tähendab "teostada vajalik meeleparandus"?
See tähendab, et pihilaps peab lugema teatud palved või tegema mõne muu meeleparandusteo, mille
on pihiisa määranud selleks, et pihilaps võiks seeläbi kanda ära ajaliku patukaristuse
ja mitte enam patustada.
12. Kas piht on vajalik kõigile kristlastele?
Kuna pole kedagi, kes poleks patustanud, siis vajavad kõik ka pattude andekssaamist. See toimub aga pihil
ja järelikult on piht vajalik kõigile kristlastele.
13. Kuidas pihtida?
Kõigepealt peab pihilaps vaimulikule selgesõnaliselt ütlema, et ta soovib pihtida. Pärast
pihiisa märguannet, et ta võib hakata patte tunnistama, tuleb vabas sõnastuses ütelda:
"Minu viimane piht oli ... Alandlikult ja kahetsedes tunnistan oma patte." Seepeale järgneb üksikasjalik
ülestunnistus pattudest, milles inimene leiab end süüdi olevat.
7. KIRIK
7.1 Üldajalugu
Kirikuloo tähtsamad aastaarvud
Ca30 pKr Jeesus lüüakse Rooma maavalitseja Pontius Pilatuse korraldusel risti.
Ca32 pKr Variser Saulus pöördub ristiusku ja võtab nimeks Paulus.
48 pKr Apostlite kontsiil Jerusalemmas tunnistab misjonitööd paganate seas.
64 pKr Roomas algab kristlaste tagakiusamine.
70 pKr Jerusalemm hävitatakse peale juutide ülestõusu Rooma vägede poolt.
180 pKr Uue Testamendi teosed on koondatu ühtseks kogumikuks. Kaanon on kinnistunud.
240 pKr Algavad kõige intensiivsemad kristlaste tagakiusamised Rooma impeeriumi.
313 pKr Kristlus saab kogu Rooma impeeriumis lubatud usundiks.
325 pKr Nikaias tuleb kokku 1. oikumeeniline kirikukogu, kus tunnistatakse Kristuse kui Poja üht olemust
Jumal Isaga - Nikaia usutunnistus.
380 pKr Kristlus saab Rooma riigiusundiks.
430 pKr Sureb Augustinus, üks varase kiriku olulisemaid teolooge.
451 pKr Halkedoni 4. oikumeeniline kirikukogu tunnistab, et Kristus on üks isik kahe loomusega, täiuslik
Jumal ja täiuslik inimene, Tema kaks loomust on teineteisega ühendatud segamatult ning lahutamatult.
529 pKr Benedictus rajab Monte Cassino kloostri, mis on esimeseks kloostriks Lääne - Euroopas.
638 pKr Moslemid vallutavad Jerusalemma.
988 pKr Venemaa võtab vastu ristiusus.
1054 pKr Suur kirikulõhe, ida ja lääne kirikud eralduvad.
1096 pKr Algab esimene ristisõda.
1208 pKr Eestlaste ristiusustamise algus.
1274 pKr Sureb Aquino Thomas, keskaja kiriku olulisim teoloog.
1453 pKr Türklased vallutavad Konstantinoopoli, Ida - Rooma keisririigi lõpp.
1517 pKr Martin Lutheri tegevus algatab reformatsiooni Saksamaal.
1530 pKr Koostatakse Augsburgi usutunnistus.
1545 pKr Algab Trento kirikukogu, vastureformatsioon.
1670 pKr Pietistliku liikumise esiletõus Saksamaal.
1722 pKr Vennastekoguduse liikumise algus.
1910 pKr Oikumeenilise liikumise algus missionikoverentsil Edinburgh´is.
1947 pKr Loodi Luterlik Maailmaliit.
1948 pKr Asutati Kirikute Maailmanõukogu.
1963 pKr Vatikani II kirikukogu.
1999 pKr Luterliku ja katoliku kiriku ühisavaldus õigeksmõistuõpetuse küsimuses.
7.2 Kodumaa kirikulugu
Kodumaa kirikuloo tähtsamad aastaarvud
988 pKr Venemaa võtab vastu ristiusu.
ca1000 pKr Skandinaaviamaade ristiusustamine.
1030 pKr Vene suurvürst Jaroslav Tark asutab Jurjevi (Tartu) linna.
1165 pKr Eestlaste piiskopiks pühitsetakse prantsuse munk Fulco, kes koos eestlasest munk Nikolausega
käib kolmel korral rahumeelsel misjoniretkel Eestis.
1199 pKr Liivimaa peapiiskopiks saab Albert von Buxhoevden.
1202 pKr Piiskop Albert asutab Mõõgavendade ordu.
1208 pKr Algab eestlaste ristiusustamine ja Eesti alade vallutamine
1219 pKr Põhja-Eestis maabuvad kuningas Valdemar II juhtimisel taanlastest ristisõdijad. Eestlaste
linnuse kohale asutatakse Tallinna linn.
1225 pKr Eesti aladel tegutseb Paavsti erisaadik Modena Willem, et kaitsta vastristitud maarahvast võõrvallutajate
ülemvõimu eest. Paavstiriigi rajamise katsed.
1227 pKr Eesti ala on vallutatud ja eestlase ristiusustatud.
1237 pKr Mõõgavendade ordu ühineb Saksa orduga.
1343 pKr Toimub Jüriöö ülestõus.
1428 pKr Riias toimub esimene provintsiaalkirikukogu.
1523 pKr Reformatsioon jõuab Tallinna.
1535 pKr Ilmub eesti keeles Wanradt -Koelli katekismus.
1558 pKr Algab Liivi sõda.
1583 pKr Jesuiidid jõuavad Tartusse, rajatakse Tartu gümnaasium.
1621 pKr Kogu Eesti ala (va. Saaremaa) läheb Rootsi võimu alla.
1632 pKr kuningas Gustav Adolf muudab Taru gümnaasiumi ülikooliks.
1686 pKr Ilmub esimene lõunaeesti murdes tõlgitud "Wastne Testament".
1687 pKr Liivimaa maapäev kohustab mõisnikke igasse kihelkonda kooli ehitama.
1700 pKr Algab Põhjasõda.
1710 pKr Eesti ala läheb Venemaa koosseisu.
1729 pKr Liivimaale jõuavad pietistlikud jutlustajad Herrnhutist.
1739 pKr Ilmub põhjaeesti murdes tõlgitud Piibel
1845 pKr Algab eestlaste usuvahetusliikumine.
1917 pKr Eesti luterlik kirik iseseisvub riigist lahutatud vaba rahvakirikuna.
1940 pKr Seoses nõukogude okupatsiooniga algab kiriku tagakiusamine.
1988 pKr Algab kiriku vabanemine.
1991 pKr Tartu ülikooli juures taasavatakse usuteaduskond.
1992 pKr Asutatakse Eesti Kirikute Nõukogu.
EELK peapiiskopid ja piiskopid
Piiskop Jakob Kukk 1919 -1933
Piiskop Hugo Bernhard Rahamägi 1934 - 1939
Piiskop Johan Kõpp 1939 - 1944
Peapiiskop Jaan Kiivit sen. 1949 - 1967
Peapiiskop Alfred Tooming 1967 - 1977
Peapiiskop Edgar Hark 1978-1986
Peapiiskop Kuno Pajula 1987-1994
Piiskop Einar Soone 1992 -
Peapiiskop Jaan Kiivit 1994 -
E.E.L.K. (kirik eksiilis) peapiiskopid ja piiskopid
Peapiiskop Johan Kõpp 1944 -1964
Piiskop Johannes Oskar Lauri 1957 -1964
Peapiiskop Konrad Veem 1972 -1990
Piiskop Karl Raudsepp 1976 - 1992
Peapiiskop Udo Petersoo 1990 -
Muinaseestlaste suhted kristlusega
Prof Arthur Võõbus
Rääkides eestlaste suhtest ristiusuga on sageli probleemseks teemaks aastatel 1208 - 1227 toimunud sundristiusustamine.
Nõukogude ajalookirjutus on rõhutanud kujutlust ristimisest "tule ja mõõgaga".
Ajaloo allikate valgusel võib aga näha, et ristisõjad ei toonud ristiusku, vaid pigem tegi sunduslik
ristiusustamine lõpu kristluse rahulikule arengule meie maal, mis juba oli alanud. Seetõttu ei olnud
ristisõdijad mitte misjonärid, kelle, vaid saksa ekspansiooni kandjad, kes kasutasid ristiusku ainult
suitsukattena oma plaanide teostamiseks. Kristluse rahumeelne jõudmine Eesti aladele oli alanud palju varem.
Eelajaloolise ajastu kohta puuduvad meil ürikulised dokumendid ja kasutada on ainult keeleliste allikate varamu. Need sugemed on siiski sellised, mis meile küllalt selget keelt kõnelevad. Eestlaste kultuuri ja vaimuloo seisukohalt on eriti huvitav see materjal, mis haarab kristluse terminoloogiat meie keeles. Kõige olulisemad mõisted ühenduses ristiusuga kajastavad suunda, kustpoolt esimesed kokkupuuted ja mõjutused ilmusid. Ristiusu nii keskne mõiste, nagu seda on "rist", ei ole tulnud läänest, vaid on slaavi krest. "Ristimine" on samuti eelvene krestit või ühis-slaavi päritoluga. "Raamat" on sama päritoluga gramota, tähendades ürikut, raamatut või Piiblit. See sõna on õieti kreeka keelest, mille slaavi misjon üle võttis ja edasi kandis. Slaavi päritolu on ka meie sõna "nädal". Samuti kuulub siia "papp". Läti Hendrik mainib oma kroonikas seda sõna kui muinaseestlaste juures rahvapäraseks saanud väljendust. Mitmesuguste liitsõnade järgi otsustades pidi see tõepoolest olema väga rahvapärane (rehepapp, piksepapp, pekopapp, metsapapp jne). Ka igivana tõlketerminoloogia kõneleb selget keelt. "Päästja" - itej - setukeste juures "Paass", on varakult eestlastele tuntuks saanud, samuti ka liivlastele kui "Pästai". Kultuurilooliselt on huvitav, et lätlased on seda Lunastaja mõistet kui "Pesitajs" liivlastelt laenanud. Ka "Lunastaja" seisab slaavi Iskupatelj'ile lähemal kui lääne terminoloogiale, kuna "luna" tähendab vabaksostu. Vanim kuju Püha Vaimu tähistamiseks, "Püha Hing" või "Püha Heng" näib kuuluvat samasse kategooriasse, esindades tõlget slaavi keelest (Svjatoj Duhh), samuti nagu lätlaste juures Svetais Gars. Eestlaste kirikukeeles on see arhailine vorm alles hiljem asendatud põhjaeestilise terminiga ja sestsaadik on "Püha Vaim" meile tuttavaks saanud. Neid näiteid võib täiendada veel teistegi samalaadiliste tähelepanekutega.
Seisame silm silma vastu tõsiasjadega, mis kergitavad seda eesriiet, mis varjab kõige vanemat vaimukultuuri ja kristliku misjoni perioodi meie rahva ajaloos. Sel perioodil loodi esimeste kokkupuudete tulemusena sõnavara, et küllaltki komplitseeritud kristlikku kuulutust ja kristliku usu läbi peenendatud elutunnet sõnastada. Kõik tunnusmärgid viitavad selles suunas, et see ajastu kuulus varjaagide perioodi, aastatesse 1000-1200, mil kreeka katoliku misjonil oli kokkupuuteid muinaseestlastega.
Keelelised sugemed annavad tunnistust, et nendel kokkupuudetel pidi olema oma positiivne mõju. Veel selgemaks muutub asi, kui arvesse võtta põhilisi erinevusi Rooma ja Konstantinoopoli kiriku misjonitegevuses. Rooma katoliku misjon on käinud käsikäes poliitiliste ja sõjaliste aktsioonidega, aga kreeka katoliku misjon ei tundnud poliitilisi ekspansioone ega vallutuskirge, vaid seda hingestas usuline kutsumus, mida kujukalt illustreerib Kiievi ristiusustamine. Kiiev ristiusustati delikaatsel viisil, ilma et temast oleks tehtud Bütsantsi impeeriumile allutatud provintsi. Kreeka katoliku misjonärid ei olnud sõjalisest jõust toetatud vallutuste käsilased, vaid rahulikud kultuurikandjad, kes ristiusu kuulutuse kõrval levitasid ka vaimukultuurilisi väärtusi. Kreeka katoliku kiriku misjonärid olid usumehed, kes ei tegutsenud kui Bütsantsi keisri agendid ega Konstantinoopoli patriarhi käsilased, et oma võimupiirkonda alatasa laiendada. Nad olid Kristusest haaratud tunnistajad, kes sisemisest kutsumusest aetuna leidsid tee kaugematessegi maadesse - mitte et seal luua poliitilisi ja sõjalisi eelposte, vaid et rajada erakukonge, mungaasundusi, kloostreid, usklike ringe ja kus võimalik - ka kirikuid. Kultuurilooliselt on oluline, et nende misjonärid õppisid võõraid keeli, et oma tunnistust mõjuvamalt edasi anda. Need olid ka mehed, kes lõid kristliku terminoloogia ja tõlkisid olulised mõisted kohalikku keelde. Sellistena ilmusid need misjonärid Muinas-Eesti aladelegi. Muidugi olid vene vürstid huvitatud vallutustest, kuid misjonärid oskasid ometi vältida sõjalisi operatsioone. Need ortodoksi misjonärid varjaagide ajastul on olnud ka keelemeesteks, kes lõid eestlaste, liivlaste ja lätlaste juures põhilised mõisted ja panid aluse kristlikule terminoloogiale. Vaimukultuuri kandjatena oli neil sisemist jõudu muinaseestlasi mitte mõõga ja tulega, vaid sõna ja isikliku eeskujuga võita ristiusule. Nad ei saanud oma mõju avaldamata jätta muinaseestlastele, kellel oli tõsine ellusuhtumine ja kes hindasid vaimseid väärtusi kõrgemalt kui toorest jõudu. Nõnda on kreeka vaimsus võinud rikastada Läänemere kaldail asuvaid rahvaid kristliku kiirgusega, millest on ka meie esivanemad osa saanud.
Need keelelised sugemed näitavad, et ristiusu iidsed mõjud tulid nii idast kui ka läänest. Väga tähendusrikas on tähelepanek ühenduses "kiriku" päritoluga. Näiteks läti keeles "kirik" - baznica on üle võetud vene keelest, kuid eesti "kirik", ka "kerk", on ilmselt vana skandinaavia päritolu kirkja. Need ja mõned teised samalaadsed tähelepanekud misjonikeele valdkonnast viitavad Skandinaavia suunas.
Sellega oleme juba siirdunud perioodi, kus mõningad ajaloolised ürikud meile appi tulevad. Kõige vanem teade misjonist meie maal, mis ürikuliselt kinnitatud, seisab ühenduses vana kroonikaga. Selle andmetel arendas Johannes Hiltinus (Hiltuin), kes sai Birka piiskopiks Rootsis, misjonitööd ka Balti saartel. Kaasaja ajalooteduse kohaselt tähendab see Eestit. Selle abti isikus, kes tuli ühest kloostrist Merseburgis, on meil tegemist kõige vanema teadaoleva misjonäriga Eestis. Ajaliselt pidi see langema aastatele pärast 1060. Kuna see periood asub ikka ajaloo varjukülgedel, ei ole midagi teada tema tegevusest ega selle tulemustest.
Rohkem on andmeid Fulco kohta, kes on ajalukku läinud kui esimene Eesti piiskop. Ta pühitseti Lundi peapiiskopi poolt Moutier la Celle benediktiinlaste kloostris, Prantsusmaal, kus ta elas mungana. Pühitsemine võis toimuda 1165. ja 1167. aasta vahel. Lugejale võib see olla üllatuseks, et esimene Eesti piiskop tuli Prantsusmaalt.
Fulco misjoniga ühenduses kerkib esile väga üllatav asjaolu, nimelt on tal eestlasest kaastööline. Selle mehe kohta on meil teateid paavst Alexander III eneselt. Temalt on säilinud kiri, saadetud Trondheimi peapiiskopile Norras ja endisele Stavangeri piiskopile. Ta informeerib neid, et Fulco on eestlaste piiskopiks pühitsetud ja on valmis alustama oma tööd. Sellega ühenduses ta palub, et Fulcole määrataks abiks eesti munk Nikolaus, keda ta iseloomustab kui sügavalt usklikku ja kõigiti intelligentset meest. Stavangeri piiskop oligi varem abtiks selles kloostris, kus Nikolaus elas. Need teated on üllatavad. Kuidas see eestlane Stavangeri sattus ja seal kloostrisse astus, ei ole teada, kuna meil ei ole ühtki teist allikat kasutada. See fakt kerkib täiesti ootamatult päevavalgele. Vaevalt võime aga arvata, et see oli ainuke eesti munk tol korral.
Fulco ja Nikolause saabumise aeg Eestisse ei ole teada, kuid see võis olla vahest aastal 1171. Koha üle võib ainult oletusi teha, tõenäoliselt oli see Lihula. Ka nende töötulemustest ei ole midagi teada. Kuna Fulco tuli eestlaste juurde rahulikul teel ja mitte mõõgaga ega vallutusihaliste sõduritega, siis lubati tal oma tööd arendada. Samuti võis tõsiasi, et munk Nikolaus tuli Norra kloostrist, kus valitses humaansem vaim, olla soodustavaks teguriks. Tõenäoliselt oli nende püüetel vähemalt mõningaid tulemusi ja nende poolt koondatud kogudus hakkas kasvama. Alexander III räägib ühes teises kirjas selgesti sellest, et Eestis on kristlasi. Aastal 1180 suri Fulco ja sellega katkevad kõik teated selle misjonitöö kohta. Kuid ka need napid teated kõnelevad küllalt selget keelt. Igal juhul Fulco nimetamine piiskopiks ei ole mõeldav, ilma et Eestis oleks olnud kristlasi ja kristlikke ühiskondi.
Ajaloolised ürikud on säilitanud rea asjaolusid, mis näitavad, kuidas lähemalt piiritleda neid misjoni mõjutusi, mis tulid lääne poolt. Need kõik viitavad ühes suunas, kust on tähtsad mõjutused lähtunud. See on Ojamaa (Gotlandi saar).
Läti Hendriku kroonika pakub meile huvitavaid andmeid ühe eesti vanema kohta. See, muinaseestlaste juht nimega Tabeline Pudivirust, oli vanemaks 14 külaühiskonna üle. Kui saksa sissetungijad Eesti aladele ilmusid ja ristimist kasutasid selleks, et oma vägivalda sanktsioneerida, kisti ka Tabeline sellesse. Aastal 1219 tõendas ta sakslastele, et teda on juba kord ristitud Ojamaal. See teda küll ei aidanud, sakslased ristisid ta uuesti. See oli sama Tabeline, kelle taanlased hiljem üles poosid, kuna ta oli sakslaste ristimise vastu võtnud. Ta oli arukam kui kõik need sissetungijad, julgedes ütelda, et tema teades kristlaste Jumal on üks, sellega peaks see Jumal olema niihästi ojamaalaste kui sakslaste ja taanlaste üle. Millal ristimine Ojamaal toimus, kas oli see aastate või aastakümnete eest, seda ei ole meil lubatud teada.
Kristlike mõjude levimises ja kristliku vaimu kasvamises viitavad veel teisedki andmed Ojamaale. Juba püha Olavi saagas on säilinud mälestus sellest, et eesti noori on seal kristlikus õpetuses kasvatatud. Rahulik suhtlemine saarlaste ja ojamaalaste vahel ning nähtavasti ka harjulaste ja virulaste vahel pidi neid mõjusid aina soodustama. Humaanne, vaimne ja kultuuriline suhtlemine arendas kaubanduslikku läbikäimist.
On teisigi andmeid, mis viitavad Ojamaa osale meie rahva varasemas misjoniloos. Kõige tähtsamad on ühenduses Rooma kloostriga Ojamaal. On teada, et siis, kui Taani kuningas Waldemar II vallutas Põhja-Eesti maakonnad, hüvitas ta rikkalikult Rooma kloostrit, millel oli oma esindus Tallinnas. Ta kinkis sellele rikkalikud metsaalad Kolgas, nõnda et see klooster võis hiljem Tallinna puudega varustada. Miks selline rikkalik hüvitus? Olukorras, milles taanlased vajasid sundmisjoni läbiviimist vallutatud aladel, võis Rooma klooster välja panna grupi preestreid, kes tundsid eesti keelt ja võisid osutada sellega suuri teeneid. Meie ei tea, kas need preestrid olid ojamaalased, kes olid tihedas kontaktis eestlastega ja nende keele ära õppinud, või olid need eestlased, kes olid Ojamaal õpetatud ja kasvatatud. Igal juhul seisame tõsiasja ees, et Rooma kloostril Ojamaal pidid olema väga tihedad sidemed eestlastega ja sellega ka kristliku misjoniga eestlaste hulgas juba enne taanlaste ilmumist meie maale.
Nagu ajaloolised andmed selgesti näitavad, oli muinaseestlastel mitte ainult lähemaid kokkupuuteid
kristlusega ja seda isegi mitmest suunast, vaid ka kristlik misjonitöö rahulikul teel oli leidnud tee
meie esivanemate juurde. Meie esivanemate tõsise ja eetilise maailmavaate tõttu ei saa uskuda, et
nad oleksid sulgenud oma südamed ristiusu kuulutuse sügavustele. Kõige tagasihoidlikumagi hinnangu
juures peab arvestama, et juba ammu enne taanlaste ja sakslaste sissetungi oli meie esivanemate hulgas kristlikke
juhte, perekondi, sugukondi ja kohati isegi ühiskondi vähemal või suuremal määral. Need
taimed olid istutatud loomulikes, kristlikule vaimsusele kohastes tingimustes ja sellistena oleksid küll kasvanud
ja arenenud, kui oleks lastud muinaseestlasi oma elu nende vaimu ja vajaduste kohaselt edasi elada.
7.3 Tallinna Kaarli kiriku ajalugu
Esimesed teated Tõnismäel asuvast kabelist pärinevad XIV sajandist. Kabel oli pühendatud
pühak Antoniusele. Võib oletada, et kabel ja selle ümber kujunenud kalmistu olid määratud
Toompea kogukonna mittesakslasest elanikkonna tarbeks.
Toompea Kaarli Kogudus võib ajalooliselt tagasi vaadata XVII sajandisse. 1670. aastal laskis Rootsi kuningas Karl XI Tõnismäele ehitada kreeka risti kujulise puukiriku, mis oli mõeldud nii eestlastele kui soomlastele. Kirik õnnistati 4. advendil 1670 ning nimetati Rootsi kuninga auks Kaarli kirikuks. Vene vägede pealetungi eel 1710. aasta augustis põletati kogu linna kindlustuse ees asunud Tõnismäe hoonestus, sealhulgas ka Kaarli kirik. Pühakoja hävimine viis mõne aastakümnega suikvele kogudusegi - osa rahvast liitus Pühavaimu, osa Jõelähtme ning Keila kogudustega.
Taas hakati hingusele läinud Kaarli kogudust ja kirikut meenutama 19. sajandi keskel, mil kasvas vajadus ehitada suurem pühakoda eesti koguduse tarbeks. Raha kogumist uue kiriku jaoks alustati 1850. aastate lõpupoole.
18. okt. 1862 pandigi nurgakivi Tallinna ühele suurimale pühakojale - Kaarli kirikule. Projekti autoriks oli Eestiga tihedalt seotud Peterburi arhitekt Otto Pius Hippius. Samal ajal taastati ka kogudus, kes esimestel aastatel kasutas ajutist abikirikut, mis uue kiriku valmides muutes tarbetuks ja lammutati.
20. dets. 1870, täpselt 200 aastat pärast esimese kiriku õnnistamist, peeti uues kirikus I jumalateenistus. Selleks ajaks ei olnud kirik veel lõplikult valmis, puudusid altarimaal ja tornid. Siiani on puudu projektis ettenähtud figuurid seinanissides. 1870 aastal pakuti välja kaks võimalikku varianti. Esimese neliku moodustasid mehed, kellest kolm oli tihedalt Peterburiga seotud: kiriku ehitust rahalist toetanud doktor Philipp Karell, kes oli üks esimesi eesti soost arste ning aastatel 1849-1879 ka vene keisri ihuarstiks; Peterburi professorid Rudolf von Bernhardt ning Otto Pius Hippius, kellest esimene oli katuskonstruktsiooni autor ja teine kiriku arhitekt ning krundi ja ehituskivid annetanud Toompea Gildi vanem Hans Heinrich Falck. Teise nelikusse kuulusid rootsi kuningas Gustav II Adolf (valitses 1611-1632); Martin Luther; vene keiser Aleksander II (valitses 1855-1881), kes 1864. a. kinkis kogudusele Komandandi maja koos suure viljapuuaia ja linnatorniga Kiek in de Kök ja üks Eesti usutegelane. 1994. aastal valmistas eesti skulptor Tauno Kangro 4 evangelisti eskiisid, kuid needki jäid paigaldamata.
19. sajandi Eesti sakraalehitistest on Kaarli kirik suurejoonelisim - seda mitte üksnes mahutavuselt (1500 istekohta), vaid ka arhitektuurilt. Vormikõnelt historistlik, neoromaani suunitlusega tahutud paeplokkidest ehitis on põhiplaanilt ladina risti kujuline. Lääne-Euroopa katedraalidele sarnaselt on kiriku läänefassaad kujundatud kahe kõrge torniga. Peaukse kohal asub roosaken. Külgedelt kujundavad kirikut eelkõige kaaraknad, kuna kooriosa lõpetab polügonaalne apsiid, mida ümbritseb kabelipärga meenutav hooneplokk.
Kiriku arhitektuurne mõjukus keskendub interjööri - ruum tundub erakordselt avar ja suursugune. Eriliselt mängib kaasa võlvide eriline kandesüsteem, telliskaartele toetuv puitlagi, mis on võimaldanud suurt ruumi katta ilma ühegi vahetoeta (lahendus valmis koostöös arhitekt R. von Bernhardtiga). Põhiosa kiriku sisustusest - kantsel, pingistik, oreliväär jne - on teostatud O. P. Hippiuse jooniste järgi. Kiriku pindala on 1197,3 m2, ruumala 33 889, 77 m3, sisekõrgus 20 m, tornide kõrgus ristipuuni 59,2 m.
Pühakoja väärtuslikumaks ehteks on kutsuvat Kristust kujutav freskotehnikas altarimaal "Tulge
minu juurde kõik kes Te vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata" /Matt 11,28/,
mis bütsantsi kirikute eeskujul on asetatud apsiidinissi. Selle eesti esimese fresko teostas Eesti soost kunstnik
Johann Köler. Altarimaal valmis 10 päevaga 23. juuliks 1879 (Juuliuse kalendri järgi).
Kaarli kiriku vanemaks osaks on tornikellad. Põhjatornis asuv kell on kingitud 1696. a. Rootsi kuningas
Karl XI poolt ning valatud Stockholmis. See on ka ainus mälestus Põhjasõja ajal hävinud
esimesest Kaarli kogudusele kuulunud kirikust. Lõunatornis on 1870. a. kaupmees I. E. Steinbergi
poolt annetatud Bochumis valmistatud malmkell.
1882 lõpetati F. Sableri projekti järgi tornide ehitus.
1884 valmis 30 registriga mehaanilise traktuuriga orel, mille ehitas Lääne-Virumaal sündinud esimene eesti soost orelimeister Gustav Norman. Orel asendati hiljem uuega.
1889 valmis Balti-Saksa kunstnikult Sally von Kügelgenilt lunastusmüsteeriumi kujutav kolmikmaal altari alaosas: "Jeesuse sündimine", "Püha Õhtusöömaaeg", "Jeesuse taganutmine".
1909 paigutati kiriku peaukse kohal asuvasse roosaknasse ajanäitaja. Kell on ostetud Saksamaalt Weule tehasest.
1923 telliti maailmamainega firmalt E. F. Walcker & Co Ludwisburgis uus orel. Uus orel on registrite arvu poolest Eestis suurim. 3 manuaali ja pedaal, 81 registrit ja 3 transmissioniregistrit. Erakordselt võimas on Eestis ainuke pedaali 32' keeleregister, mille madalaim heli asetseb kuuldavuse piiril (16 võnget sekundis).
Kaarli kogudus on liikmete arvult Eestis suurim.
· Kõik kuupäevad enne 1. veebruarit 1918 on antud juuliuse kalendri järgi. Gregoriuse
kalendri kuupäevade saamiseks tuleb XVIII saj kuupäevale lisada 11 ja XIX saj kuupäevale 12 päeva.
7.4 kiriku ja koguduse struktuur
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on tervik, mis jaguneb kogudusteks.
Kogudus.
Pühakirja järgi nähakse kogudust peamiselt jumalateenistusliku kogudusena, kelle elu avaldub kogunemises
Jumala armuvahendite ulatusse - Jumala sõna kuulutamine, tänu, palve, armulaua pühitsemine. Olla
koguduse st. Kristuse ihu liige tähendab elu teenimises ja Kristuse järel käimises. Koguduse kasvamises
ja ülesehitamises on iga koguduseliige osaline. Selleks on kogudusse seatud kindla ameti kandjad, et kõiki
koguduseliikmeid abilistena kaasa haarata. Igaüks saab kaasa teenida vastavalt oma annetele. See eeldab oma
mõistuse, võimete ja oskuste, aga ka oma jõu, aja ja vahendite panustamist. Kogudus on terve
kiriku tegelik kandepind.
Koguduse juhtimine.
EELK põhikirja kohaselt on koguduse usuline ja vaimulik juht õpetaja. Õpetaja juhatab koguduse
täiskogu ja nõukogu koosolekut, tal on pitsati ja allkirjaõigus. Õpetaja vastutab jumalateenistuste,
talituste, kirikuraamatute, aruannete, kõigi töövaldkondade eest. Õpetaja juhindub oma
töös ametivandest ja kiriku seadustest. Õpetaja valitakse koguduse täiskogu poolt.
Koguduse täiskogusse kuuluvad kõik konfirmeeritud koguduseliikmed, kes on eelmisel aruandeaastal teinud liikmeannetuse ning osa võtnud koguduse armulauaosadusest - koguduse täieõiguslikud liikmed. Täiskogu võimkonda kuulub koguduse õpetaja ja nõukogu liikmete valimine. Nõnda saab iga inimene koguduses osa võtta koguduse jaoks tähtsatest otsustest.
Koguduse nõukogu ülesanne on olla õpetajale toeks koguduse usulisel ja kõlbelisel ülesehitamisel. Nõukogu kutsub kokku koguduse juhatus. Nõukogu teostab järelvalvet koguduse majandustegevuse üle, kinnitab tulude-kulude aruande ja võtab vastu eelarve, kinnitab kogudusemaksud, langetab otsuseid kinnis- ja vallasvara kasutamise kohta, korraldab valimisi. Nõukogu valitakse täiskogu poolt täiskogu liikmete hulgast. Nõukogu liikmekandidaat on vähemalt 18-aastane isik. Nõukogu valib koguduse abiõpetaja ja diakoni, juhatuse liikmed, revisjonikomisjoni liikmed, sinodisaadikud. Nõukogu sees võib moodustada komisjone eriülesannete täitmiseks.
Koguduse juhatusse kuuluvad juhatuse esimees, esimehe asetäitja, laekur, sekretär ja vähemalt
üks liige. Juhatuse ülesanded: koguduse vara valitsemine, rahaline asjaajamine, maksude määramine,
tulude-kulude aruande ja eelarve koostamine, töösuhete korraldamine, järelvalve raamatupidamise
üle. Juhatus esindab kogudust kui juriidilist isikut. Juhatus annab oma tegevusest aru koguduse nõukogule.
Revisjonikomisjon revideerib koguduse majandustegevust, koguduse varasid, raamatupidamist, kassat ja rahalisi
aruandeid. Revisjonikomisjon peab olema pidevalt kursis koguduse majandustegevusega ning oskama sellele hinnangut
anda.
Sinodisaadikud esindavad kogudust praostkonna tasandil. Kogudus osaleb saadikute kaudu praosti, abipraosti
ja praostkonna nõukogu valimisel. Sinodi kaudu osaleb kogudus kiriku kõrgeima organi - kirikukogu
- otsuste kujundamisel. Sinodisaadikute kaudu on võimalik igal koguduseliikmel kaasa rääkida kogu
kiriku elus.
Koguduse tegevusalad.
Kiriku ülesanne on jumalasõna kuulutamine ja sakramentide jagamine. Seega on kõige tähtsamaks
tegevusalaks jumalateenistused. Peajumalateenistust peetakse kõikidel pühadel ja riiklikel pühadel.
Kirikuaasta suurtel pühadel on tavaks pidada liturgilisi jumalateenistusi. Peetakse ka hommiku- ja õhtuteenistusi,
erijumalateenistusi kas teatud tähtpäevade puhul või mingi erilise sisuga (laste-, noorte-, perejumalateenistused).
Soovitav on koguduses pidada piiblitunde, palvusi, hardushetki, kontserte. Jumalateenistuste kõrval sama
olulised on talitused. Kristus on apostlitele andnud korralduse teha jüngriteks kõik rahvad
neid ristides Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse. Ristimine on esimene sakrament. Tavaliselt ristitakse
lapsi kirikus, kuid mõnikord tehakse vajadusel seda kodus või haiglas. Täiskasvanutel eelneb
ristimisele leeriõpetus, mis lõpeb konfirmatsioonitalitusega. Leerikursus on koguduse üks
tähtsamaid töölõike. Tihti sõltub leeriaja kogemusest, kas koguduseliige jääb
koguduse juurde või ei. Leeritatud koguduse liikmete abielu õnnistatakse laulatusel, kus tulevased
abikaasad annavad üksteisele Jumala ja koguduse ees tõotuse ning palutakse koos kogudusega õnnistust
kooselule. Samuti toimetatakse koguduse liikmete matusetalitust kodus, kirikus või kalmistul. Kogudus
saab leinajaid hingeliselt toetada ning aidata matusetalitust korraldada. Koguduse õpetajat on võimalik
kutsuda talitusele haigete, invaliidide, surijate juurde koju või haiglasse. Kodune piht ja armulaud annab
hingelist jõudu haigele.
Koguduses tegeletakse noorte- ja lastetööga. Lapsed ja noored on koguduse tulevik, seega on tähtis sellele tööle tähelepanu pöörata. Tavapärane võimalus on pühapäevakool lastele ning mitmesugused noorterühmad, kuid korraldatakse ka laste- ja noorte jumalateenistusi, laagreid, ekskursioone.
Hoolekandetöö ehk diakoonia tähendab tööd peamiselt vanuritega, haigetega, invaliididega, puudusesolijatega. Kodude, haiglate, vanadekodude külastamine on tähtis osa sellest tööst. Laiemalt vaadates on kogu kristlik elustiil diakooniline, sest kristliku armastuse osutamine abivajajale on iga kristlase ülesanne. Nõrka toetada, nõuannet jagada, osadust pakkuda - seda suudab iga kristlane.
Kirikumuusika on nii jumalateenistuste, talituste kui ka koguduse muude koosviibimiste lahutamatu osa. Kogudustes töötavad harilikult koorid, mis teenivad kaasa jumalateenistustel. Korraldatakse ka kontserte, mis annavad taas võimaluse kirikuhoonesse koguneda. Jumalateenistuse koguduselaulus saavad oma panuse anda koguduseliikmed, kellel on selleks annet, aidates oma lauluga teistel kaasa laulda.
Kirik ei saa läbi ka kantseleitööta. Koguduse kantseleil on laiaulatuslikud ülesanded. Esmaseks on suhtlemine koguduse liikmetega, arvepidamine, isikuandmete haldamine ja koguduse infotöö.
Koguduse majanduselu korraldab juhatus, järelvalvet teostab nõukogu ja revisjonikomisjon. Selleks on mõnel pool koguduses võetud ametisse ka majandusjuht. Põhiline majanduselu ülesanne on kirikuhoone korrashoid ja kinnis- ning vallasvara haldamine. Vältimatult vajalik on korrektne raamatupidamine.
Lisaks koguduse palgalistele töötegijatele ning juhatusele, nõukogule, täiskogule, on
koguduse töös võimalik igal koguduse liikmel vabatahtliku abilisena kaasa aidata vastavalt oma
annetele ja võimalustele.
Praostkond
Kogudused kuuluvad kaheteistkümnesse praostkonda.
Praostkondi juhivad praost ja abipraost, kes valitakse praostkonna sinodi poolt koguduste õpetajate
hulgast. Praosti ülesanne on olla praostkonna vaimulikele ja kutsetöölistele hingekarjaseks, kohustus
olla neile toeks nende ametipidamises ning valvata nende töö üle. Praost kontrollib koguduste jumalateenistuste
ja ametitalituste pidamist ning koguduste kõiki töövaldkondi.
Praostkonna sinod on praostkonna esinduskogu, kuhu kuuluvad praostkonna koguduste õpetajad ning igast kogudusest kaks nõukogu poolt valitud esindajat. Sinodi ülesanded on praosti ja abipraosti valimine, praostkonna sekretäri kinnitamine, praostkonna nõukogu liikmete valimine, revisjonikomisjoni valimine, kirikukogu kolme liikme valimine, peapiiskopi kandidaadi ülesseadmine jne. Praostkonna sinodi otsused on kohustuslikud tervele praostkonnale, kogudustele ja ametiisikutele.
Praostkonna nõukogu on praostile abiks tema ülesannete täitmisel. Nõukogu kinnitab koguduste juhatuste ja revisjonikomisjonide koosolekute protokollid ning koordineerib koguduste kinnisvara ja ajaloolise ning kunstilise väärtusega vallasvara rendile andmise üle. Nõukogu valitseb praostkonna kassat.
Praostkonna revisjonikomisjon revideerib praostkonna majandustegevust ning tal on õigus revideerida
koguduste majandustegevust ja asjaajamist.
EELK juhtimine
Piibellikus mõttes on kiriku pea Kristus, tema kaastöölised aga kõik kristlased. Kristuse
autoritaarse võimu esindajad on ajalooliselt olnud apostlid ning nende järglastena piiskopid. Kõigi
kristlaste demokraatlikku osalemist kiriku juhtimisel väljendavad aga nõukogud ehk sinodid. Eesti Evangeelse
Luterliku Kiriku (EELK) kirikukorraldust nimetatakse episkopaal-sinodaalseks süsteemiks, sest siin
taotletakse mõlema poole tasakaalustamist.
Kiriku kõrgeim organ on kirikukogu, mis moodustatakse praostkondadest valitud esindajatest. Kirikukogu
valib peapiiskopi, piiskopi ja kirikuvalitsuse, samuti revisjonikomisjoni ning kirikukohtu liikmed, otsustab õpetuslike
ja liturgiliste küsimuste üle, võtab vastu EELK Põhikirja, seadused. EELK - d juhib kõrgeima
vaimuliku juhina peapiiskop. Peapiiskopil on kohustus valvata õpetajate ja teiste vaimulike ning
kutsetööliste ametipidamise ja kõlbelise elu üle ning olla neile hingekarjaseks, ordineerib
diakoneid, õpetajaid, seab ametisse õpetajaid ja praoste, annab oma tegevusest aru kirikukogule.
Piiskop on peapiiskopi alaline asetäitja ja abiline kiriku juhtimisel. Piiskopi õigused ja kohustused
määrab kindlaks konsistoorium. Konsistooriumi ehk kirikuvalitsuse president on peapiiskop ning
sinna kuuluvad piiskop ja viis assessorit, kellel igaühel on oma valdkond - majandus, diakoonia - ja
misjonitöö, laste- ja noorsootöö, koolitus ja kultuur, kirjastus- ja pressitöö. Konsistooriumi
võimkonda kuulub kirikukogu otsuste täideviimine, EELK varaliste ja jooksvate asjade ajamine, järelvalve
majandustegevuse üle. Revisjonikomisjon revideerib EELK, keskasutuste, allasutuste, organisatsioonide
ning praostkondade majandustegevust. Piiskoplik nõukogu käsitleb aktuaalseid teoloogilisi ja
kirikuelu küsimusi ning teeb õpetajate konverentsile ja praostkondadele nende arutamiseks ettepanekuid.
Õpetajate Konverents tegeleb õpetuslike ja liturgiliste küsimuste arutamisega ja heakskiitmisega.
Alles seejärel võib õpetusse ja liturgiasse puutuvaid seadusi ning määrusi kehtestada
kirikukogu kaudu. Kirikukohus on seatud usu, kõlbluse ja administratsiooni alal tekkivate vaidluste
lahendamiseks, kaebuste läbivaatamiseks, nende üle otsustamiseks ning vaimulike distsiplinaarküsimuste
lahendamiseks.
Allasutused
EELK Usuteaduse Instituut ning Pastoraal-Teoloogiline Seminar, mis koolitavad kirikule vaimulikke
ning teisi töötegijaid - pühapäevakooli- ja usuõpetajaid, noortejuhte, diakooniatöötajaid.
Korraldatakse täienduskoolitust.
Ajaleht "Eesti Kirik" on EELK väljaanne, mis kajastab elu kogudustes, annab teateid kiriklikest sündmustest, vahendab kirikuseadusi.
Diakooniakeskus tegeleb diakooniatöö koordineerimisega, korrapärase diakooniatöö korraldamisega praostkondades. Ülesandeks on erialase väljaõppe andmine ja täienduskoolituse korraldamine samuti õppekirjanduse väljaandmine ning materiaalse ja meditsiinilise abi andmine abivajajatele. Diakooniakeskusel on linnades diakoonia-sotsiaaljaamad.
Haiglahingehoiu keskus korraldab hingehoiu koolitust vaimulikele, kiriku töötegijatele, meditsiinitöötajatele. Ülesandeks on haiglahingehoiutöö korraldamine ja arendamine, ligimesekeskse mõtte- ja käitumisviisi levitamine ravimise ja hoolekandega tegelevate inimeste seas.
Kriminaaltöö keskus tegeleb vanglates hingehoiu, leeritöö, jumalateenistuse ning talituste korraldamisega. Toetatakse vangide perekondi. Koolitatakse vanglavaimulikke. Samuti on püüdeks vanglast vabanenute toetamine, nende abistamine vabanemisjärgsetes raskustes ühiskonnaga kohanemisel. Osaletakse riiklikus õigusloomes. Kriminaaltöö keskus tegeleb ka narkomaaniaga seotud probleemidega ja kuriteoohvrite toetamisega.
Misjonikeskuse ülesanne on kasvatada koguduseliikmete aktiivsust, viia kuulutus Kristusest inimesteni. Korraldatakse missio-üritusi, tegeldakse misjonigruppide organiseerimine praostkondades, kogudustes ja kuulutuspunktides.
Noorsootöö keskus koordineerib kiriku noortetööd, aitab luua noortetööd
kogudustes. Korraldab noorsootöö alaseid koolitusi ja koguduste noortejuhtide väljaõpet.
Antakse välja kirjandust ja korraldatakse kirikunoortepäevi ning muid noorteüritusi.
EELK organisatsioonid:
Pühapäevakooliühendus koordineerib kiriku lastetööd, koolitab pühapäevakooli
õpetajaid ja kooli usuõpetajaid, annab välja õppekirjandust ja korraldab lasteüritusi.
Kirikumuusikaliit ühendab eesti kirikumuusikuid. Tegeleb kirikumuusikute ametijuhenditega, töölepingutega. Korraldab õppepäevi, praostkondade laulupäevi.
Eesti Luterliku Tunni Teenistus ülesandeks on kristlik meediatöö - televisiooni ja raadiosaadete korraldamine, artiklite avaldamine ajakirjanduses.
Eesti Kaitsejõududes teenivad kaplanitena EELK vaimulikud, kes tegelevad ajateenijate ning sõjaväelaste hingehoiuga, õpetamisega. Kaplanite töö lähtub oikumeenia põhimõttest - vajadusest lähtuvalt teenitakse kõiki uskkondi ning neid inimesi, kes kirikusse ei kuulu.
Eesti Meremeeste Misjon tegeleb meremeeste hingehoiuga, kohtutakse meremeestega laevadel, viiakse neid
meremeeste kodusse, kus on mitmesuguseid võimalusi ajaveetmiseks. Töö toimub samuti oikumeenilistel
alustel.
8. KOGUDUS
8.1. Koguduseliikme õigused ja kohustused
Kiriku liikmed
EELK liikmeskonna moodustavad ristitud ning leeris käinud ja konfirmeeritud koguduseliikmed, samuti nende
ristitud lapsed kuni 21 aasta vanuseks saamiseni. Täisõiguslik liige on, kes on käinud aasta jooksul
armulaual ja tasunud oma liikmemaksu. Täisõiguslikul liikmel on hääleõigus koguduse
organite valimisel ja õigus ise kandideerida, samuti töötada koguduse eri ülesannetes, olla
ristivanemaks ja saada kiriklikku laulatust.
EELK liikmel on õigus vaimulikule teenimisele kõigis Eesti luterlikes kirikutes, samuti teiste maade luteri- ja anglikaanikirikutes. Luterlasele ei ole keelatud osaleda ka teiste konfessioonide jumalateenistustel.
Kristlaselt eeldatakse kõlbelist elu, osavõtmist jumalateenistustest ja armulauast ning muudest vajalikest kiriklikest talitustest.
Inimese kogudusse kuulumist tõendab liikmekaart, kuhu märgitakse liikmemaksu tasumine ja õpetaja
annab allkirja armulaual käimise kohta. Koguduseliige tasub liikmemaksu (ehk liikmeannetust), mis on kirikukogu
otsusel soovitavalt 1% inimese sissetulekutest (netotulust). Liikmemaksu tasutakse aastamaksuna või osade
kaupa koguduse kantseleisse liikmemaksu kogumiseks volitatud inimesele või panka koguduse arvele. Uue riikliku
korra järgi saab inimene kirikule tehtud nimeliste annetuste arvel oma tulumaksu tagasi, kui ta esitab tuludeklaratsioonis
kviitungid annetuste kohta.
8.2 Jumalateenistused ja kiriklikud talitused
Koguduse elu ja tegevuse keskmeks on pühapäevane jumalateenistus. Armulauaga jumalateenistuse ehk missa
tähtsamad elemendid on jumalasõna lugemine ja jutlus ning armulaua seadmine ja jagamine. Jumalateenistust
peetakse vaimuliku käsiraamatus ehk agendas antud korra järgi. Piiblilugemiste kava on antud kirikukalendris,
koraalid lauldakse Kiriku Laulu- ja Palveraamatust. Praegu töötab liturgiline komisjon välja uut
jumalateenistuste ja kiriklike talituste käsiraamatut ja paljud kogudused kasutavad prooviks ja õppimiseks
juba uusi väljatöötatud materjale.
Jumalateenistust juhib vaimulik, teda võivad koguduseliikmed aidata pühakirja lugemisel, palvetes, lauludes, korjanduses ja muudes teenimis-ülesannetes.
Põhijumalateenistuse kõrval peetakse ka muid jumalateenistusi ja palvusi: hommiku- ja õhtupalvusi, erikorraga suurte pühade ja erinevate huvigruppide jumalateenistusi (laste-, noorte-, haigla-, sõjaväe-, vangla- ja muid jumalateenistusi), kirikukontserte, surnuaiapühi jne.
Armulauasakramenti võib vastu võtta iga konfirmeeritud koguduseliige. Armulauast osavõtmine on kristliku elu konkreetne tunnus ja vajadus. On loomulik, et kristlane vastab igal jumalateenistusel kutsele vastu võtta Kristuse ihu ja vere sakramenti. Kuna iga inimene peaks vähemalt kord aastas armulaual käima, kutsutakse vaimulik voodihaigetele ja liikumis-raskustega inimestele koju või haiglasse armulauda jagama. Iga koguduseliige võib haiglaravil viibides paluda vaimulikku toimetama armulaua ning haige võidmise ja käte pealepanemise talitust, andma hingehoiuabi.
Ristimissakramendi kaudu võetakse inimene kristliku kiriku osadusse. Laps ristitakse soovitavalt võimalikult kiiresti elu esimestel nädalatel või kuudel. Kui vanemad on jätnud lapse ristimata, võib ta tulla iseseisvalt noorena või täiskasvanuna ristimisele. Ristitakse vaid kord elus. Kui inimene on teises konfessioonis ristitud, teda luteri kirikusse üle tulles uuesti ei ristita.
Laps ristitakse vanemate, erandina ühe vanema või lapse hooldaja soovil, tingimusel, et nad on ise koguduse täisõiguslikud liikmed ja on valmis andma lapsele kristlikku kasvatust. Vanemad valivad lapsele risti-vanemad, kes peavad olema samuti koguduseliikmed. Ristivanemad on ristimisel tunnistajateks ja võtavad endale kohustuse kaasa aidata lapse kristlikule kasvatamisele.
Konfirmatsioonil ehk leeriõnnistamisel ristitud inimene tunnistab avalikult oma usku ja vaimulik palub käte pealepanemisega Püha Vaimu väljavalamise eest. Konfirmatsioonile eelneb leeriõpetuse andmine. Leeri ja konfirmatsiooni kaudu tunnistatakse ristitud inimene ise enda eest vastutavaks ja täisõiguslikuks koguduseliikmeks. Leeri tulekuks sobivaim iga on 15.-21. eluaasta.
Piht on hingehoidlik talitus, kus inimene tunnistab kirikuõpetaja kuuldes oma patud ja võtab vastu pattude andeksandmise ehk absolutsiooni. Erapihti vastuvõtnud vaimulik on kohustatud pidama pihisaladust, selle rikkumine on kirikus karistatav. Jumalateenistusel või eraldi talitusel peetud koguduse ühist patutunnistust nimetatakse üldpihiks. Igale kristlasele on normaalne vähemalt kord aastas käia erapihil.
Laulatusel sõlmivad mees ja naine omavahel kristliku abielu, millega nad seovad end jäädavaks ja lahutamatuks kooseluks. Laulatuse toimetamiseks peab pruutpaar olema perekonnaseisuametis registreeritud ja mõlemad peavad olema koguduseliikmed. Loomulik on, et ammu registreeritud, aga laulatamata jäänud abielupaarid lasevad endid laulatada. Seda sobib korraldada seoses leeriga ja laste ristimisega või pulma-aastapäevaga.
Matus peetakse kirikus, kabelis või haual. Matusetalitusele võib eelneda kirstupaneku ja surnu kodust ärasaatmise talitus. Inimene peetakse kristlikult maetuks, kui on toimetatud matmisakt kolm korda puusärgile mulla heitmisega ja sellekohaste soovisõnadega. Krematooriumis peetakse vaimulik talitus koos mullapanekuga enne tuhastamist. Kui inimene on ilma kirikliku talituseta varem mulda sängitatud, võib kutsuda vaimuliku hauale toimetama tagantjärele kiriklikku talitust. Lahkunut mälestatakse jumalateenistusel soovitavalt surmast umbes kuu aja möödudes. Mälestada võib ka lahkunuga seotud muudel aastapäevadel.
Muud talitused. Kirikuhooned, kabelid ning muud koguduse tegevusega seotud hooned, ruumid ja esemed pühitsetakse
nende kasutusele võtmisel. Koguduseliikmel on õigus kutsuda vaimulikku ka oma kodu õnnistama,
samuti võidakse tuua kirikusse pühitsemisele organisatsioonide lippe.
8.3 Ristivanema kohustused
Matteuse evangeeliumi lõpus annab Jeesus Kristus oma jüngritele selge ja konkreetse ülesande minna
maailma ja teha jüngriteks kõik rahvad. Jeesuse jüngriks saabki inimene just ristimise läbi.
Loomulikult ei piirdu see käsk ainult ristimistalitusega, vaid hõlmab eneses palju muudki. See käsk
puudutab inimest juba enne ristimist ja ka pärast seda talitust.
Ristivanema roll ja ülesanded on jäänud tänapäeval küllaltki pealiskaudseteks
ja ebaselgeteks. Ristivanema roll on pigem pidulik ja traditsiooniline kui sisuline. Sageli arvatakse, et ristivanemaks
olemine piirdubki nimetusega ristiema või ristiisa ja praktiline pool pole tänapäeval enam oluline.
Kuid ometi on ristivanema roll palju sügavam ja tähtsam. ja selleks, et seda paremini mõista peame
vaatama tagasi ajalukku.
Ristivanem kiriku algaegadel.
Alates esimesest nelipühast on ristimine tähtsaim talitus, mille läbi võetakse inimene vastu
kiriku liikmeks (Ap 2: 37-39). Juba teise aastasajandi jooksul sai ristimistalitus rikkaliku liturgilise ülesehituse,
milles võidmine ja käte pealepanemine (õnnistamine) moodustasid ühtse talituse. Kuid see
ühtsus aegade jooksul kadus ning võidmine ja käte pealepanemine moodustasid eraldi talituse- konfirmatsiooni.
Ristivanemate roll algselt ongi seotud just nende talitusega. Justinus Märter (surn. 165 a.) räägib
inimestest, kes ristijale räägivad, mida ristitav teab ja on õppinud. A. 200 on aga palju juttu
inimestest, kes viibivad ristimise juures ning keda kutsutakse sõnadega "juhtija" ja "tunnistaja".
Algselt täitis ristivanem oma ülesandeid enne ristimist. Ristivanem pidi välja selgitama, miks
soovitakse ristimist ja kas inimene on oma otsuses kindel. Siis teatas ta sellest piiskopile, kes ristitava võttis
ettevalmistavasse kooli. Nüüd oli see aeg, mille jooksul ristivanem tutvustas oma ristilapsele koguduse
elu ja kristlikku usku. Samuti jälgis ta ristitava arengut ja kontrollis teadmisi ning andis sedagi piiskopile
teada.
Liturgiline ja praktiline ülesanne.
3. sajand oli pöördepunktiks ristivanemate ülesannetes. Kui enne seda oli nende kohustused seotud
peamiselt ristimise eelse ajaga, siis nüüd ristimisele järgneva ajaga. Selle muutuse põhjustas
ka ristimise ja konfirmatsiooni eraldamine.
Umbes a. 215 mainitakse, et kui laps ei osanud ise rääkida, vastas tema eest ristivanem. Siis kutsuti
ristivanemaid nimedega "fidei iussores" (usu tagaja, kinnitaja) või "fidei doctores"
(usu õpetaja).
Ristivanem annab ristimistalitusel tõotuse last kristlikult kasvatada ja tema eest hoolitseda. Sellest tulenevalt
on ristivanema ülesanneteks:
- palvetada ristilapse ja tema pere eest.
- juhatada ja suunata last kirikusse (pühapäevakooli, laste üritused)
- selgitada ja õpetada lapsele usuga seonduvaid küsimusi (Meie Isa palve, õhtu-ja hommikupalvused,
söögipalved, usutunnistus)
- aidata kaasa lapse kristlikul kasvatamisel (vastutab selle eest kuni laps on leeritatud, õnnistatud ja
saanud koguduse täieõiguslikuks liikmeks)
9. JUMALATEENISTUS
9.1. Kirikuaasta
Vormiliselt on meie jumalateenistused ühesugused - on olemas kindel kord, mille järele neid peetakse,
kuid oma sisu poolest on nad erinevad. Sõltuvalt kirikuaastast kannab iga pühapäev ja iga püha
oma sõnumit, mis eraldab teda kõigist teistest.
Kirikuaasta läheb lahku kalendriaastast - kui kalendriaasta kestab 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini, siis kirikuaasta algus on liikuv, see algab novembris-detsembris ning on sõltuv jõulupühadest.
Kirikuaastas loetakse nädalaid, mitte päevi ning seitsmepäevane nädal algab pühapäevaga, mitte esmaspäevaga nagu me harjunud oleme. Iga pühapäev kannab oma sõnumit, mis annab mõtte kogu nädalale. Palju vaidlusi on tekitanud pühapäeva ehk puhkepäeva ehk Jumalale pühendatud päeva määratlemine. Juutide sabat ehk hingamispäev on laupäev, mille piibellik alus peitub 1. Moosese raamatu esimeses peatükis (1 Ms 1). Seal kirjeldatakse, et Jumal lõi maailma kõige selles elavaga kuue päevaga ning seitsmendal päeval ta puhkas oma tegemistest - see oli laupäev. Kuid kristlased peavad puhkepäeva, Jumalale eraldatud päeva, pühapäeval, sest Kristus tõusis surnuist üles pühapäeval. Niisiis on iga pühapäev kui Kristuse ülestõusmise püha.
Kirikuaasta algab 1. Kristuse tulemise pühaga ning lõpeb surnute mälestuspühaga. Kirikuaasta jaguneb kaheks suureks osaks - esimene osa kestab kuni Kolmainujumalapühani, see on suurte pühade poolaasta, Issanda poolaasta. Teine pool algab esimesest pühapäevast pärast Kolmainujumalapüha ja kestab kuni surnute mälestuspühani, see on pühadeta aeg, inimese poolaasta.
Nagu eespool mainitud, algab kirikuaasta 1. Kristuse tulemise pühaga ehk 1. advendipühapäevaga ning see on liikuv püha. 1. advent määratakse kindlaks lähtuvalt jõulupühadest, see on neljas pühapäev enne 1. jõulupüha 25. detsembril. Aega 1. advendist kuni jõulupühadeni nimetatakse advendiajaks ning selle pikkus võib olla 22 päevast kuni 28 päevani. Advendiaja pühitsemine on saanud alguse Galliast (endine Prantsusmaa) ning kujunes välja neli advendipühapäeva. Adventus tähendab ladina keeles saabumist, kohalejõudmist, kättejõudmist. Advendiaeg vaatab ühelt poolt minevikku, teisalt tulevikku ning lõpuks ka olevikku. See tuletab meelde Kristuse sündi kui ajalooliselt toimunud sündmust - Jumala Sõna lihakssaamist Kristuses. Tulevikuliselt tuletab see meile meelde Kristuse taastulemist - Jumalariigi tõekssaamist. Lõpuks vaatab see aeg ka olevikku - mida tähendab Kristuse tulemine meie, inimeste jaoks täna, siin ja praegu. Advendiajal on kirikutekstiilide (altarikatted, kantslikatted, vaimulike riietus) värv violett - tähendab poolleina, patukahetsust ja meeleparandust, igatsust valguse ja elu järele. Seega ei ole advendiaeg kuu aega kestev jõulueelne rõõmu ja pidutsemise aeg, vaid meeleparanduse ja patukahetsuse aeg, enese sisemine ettevalmistamine Kristuse sünnile ja jõulupühade rõõmule. Advent on vaikuse, enesesse süvenemise, enese muutmise aeg.
Ajalooliselt on advendiaeg olnud paastuaeg. Iisraelis oli paast seadusega ette nähtud, kogu rahvas paastus üks kord aastas. Variserid (õpetatud, kirjatundjad mehed) paastusid kaks korda nädalas. Nende jaoks peitus paastumise tähendus hinge alandamises püha Jumala ette. Jeesus tõstab paastumise vabamasse õhkkonda, see on väline tegu, mida tehakse sisemise vajaduse sunnil. Ta hoiatab paastumisest eesmärgiga seda teistele eksponeerida. Klassikaline paast on olnud loobumine loomsest toidust. Paastumine pole ainult keeldumine söögist-joogist, vaid vabatahtlik loobumine mitmesugustest eluvajadustest nagu söök, jook, uni, puhkus, seltskonnaelu jne. Paast on vabanemine maistest sidemetest teatud ajaks, et hinge jõud keskendada igavesele ja nähtamatule. Hing vajab kindlamat ühendust Jumalaga, loobumine vajalikest asjadest võib sellele kaasa aidata. Loobumine kõigest, mis segab vaimulikult süvenemast. Tänapäeval võiks olla paastumine eelkõige loobumine liigsest televisiooni, raadio ja ajakirjanduse mõjust ning liigsest töötegemisest. Kuid paastumine iseenesest ei tohiks olla eesmärgiks omaette, see on abivahendiks, et saavutada eesmärki - saada lähemale Jumalale. Luterlikus kirikus ei ole paast kohustuslik ettekirjutus.
1. advendipühapäev kannab mõtet Taevase valitseja tulekust laiemas mõttes - "Valvake, sest te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb."
Advendipühapäevadel tuletatakse meelde Jeesuse sünniga seotud isikuid. 3. advendil Ristija Johannest kui Jeesuse tuleku ettekuulutajat. 4. advendil Jeesuse sünnitajat Neitsi Maarjat.
Advendiajaga seotud sümbol on küünal. 1. advendil süüdatakse üks küünal, 2. advendil kaks kuni 4. advendil neli küünalt. Küünlaleek tähendab valgust, valgus muutub iga pühapäevaga suuremaks kuni sünnib Jeesus Kristus - maailma valgus ( Johannese evangeelium 8 ptk 12 salm, Jh 8:12).
Esimene suur püha kirikuaastas on 1. ja 2. jõulupüha - 25. ja 26. detsember. 24. detsembril peetakse jõululaupäeva. Algkristlased pidasid keskööl suurte pühade eel erilist jumalateenistust - vigiiliat, mis tähendab valvamist, pühad võeti vastu esimesel päeva tunnil. Rooma-katoliku ja kreeka-katoliku kirikus on see praegugi nõnda.
Jõulupühade tähendus on Jeesuse Kristuse sünnipäev 25. detsembril. Piiblist me ei leia Kristuse sünni kuupäeva, esmakordselt tähistati seda 354. a. Omavahel seostati paganlik talvise pööripäeva pühitsemine, mis oli tol ajal Roomas levinud ning tähendas päikese sündi, ning Kristuse sünd. Kristus kui tõeline valguseandja, mis alguse saab sellest päevast. Jõulupühal räägivad Piiblitekstid prohvetite ettekuulutustest ja Jeesuse sünnist Petlemma laudas (Luuka ev 2:1-20 ehk jõuluevangeelium). Jumal Isa saatis oma Poja maailma lunastama. Jumal tuli inimeste keskele. Niisiis on jõulude keskmes Kristus. Jõuluvana, päkapikud, kuusk jne on hilisem lisand. Jõulukuusk on alguse saanud 16. sajandist ning see sai sümboliks usupuhastusmaades (nt Saksamaa). Kuuse igihaljas rohelus on võrdpilt paradiisi elupuule, mille vilja nautimine kujutab igavese elu saavutamist. Kristus on meil elupuuks. Jõulukuuse jalg on ristikujuline, mis sümboliseerib Kristuse lepitustööd ristil. Jumal andis meile suurima kingituse - Jeesuse, ning seetõttu anHREF meiegi kingitusi, et teistele rõõmu valmistada. Kristlased pühitsevad seda püha rõõmuga, kuid ei unusta seejuures, et Petlemma sõimest läheb Jeesuse tee ristile. Jõulupühadest areneb Jeesuse tee edasi kannatusest läbi kuni ülestõusmiseni. Jõulupühade liturgiline värv on valge - valguse ja kirkuse värv, rõõmu, puhtuse ja taevase täiuslikkuse värv.
26. detsembril on lisaks 2. jõulupühale veel Diakoni ja esimärtri Stefanose päev, mida pühitsetakse esimese kristlasest märtri surma mälestuseks (Apostlite tegude raamatus 6 ja 7 ptk). Stefanos loobiti juutide poolt kividega surnuks. Kividega surnuks heitmine oli tavaline surmanuhtluse täideviimise viis.
28. detsembril pühitsetakse Süütalastepäeva. Kuningas Heroodes, kes valitses Iisraelis, sai kuulda, et Petlemmas on sündinud uus juutide kuningas ning laskis hukata Petlemmas kõik kaheaastased ja nooremad poisslapsed (Matteuse 2 ptk). Ainus püha, mille keskmes on lapsed-veretunnistajad (märtrid).
Kiriklikult tähistatakse ka Vana-aasta õhtut.
Suurtel pühadel on ka pühadejärgne aeg. Jõulupüha järgsed pühapäevad kuni 6. jaanuarini kannavad nime pühapäevad pärast jõule ning liturgiliseks värviks on samuti valge. Jõulude järelpühad on Uusaastapäev ja Kolmekuningapäev. Uusaastapäev ehk Jeesuse nimepäev on 1. jaanuaril. Kaheksandal päeval pärast sündi viidi Jeesus juutide kombe kohaselt ümberlõikamisele, sellega oli seotud ka lapsele nime andmine (Luuka 2:21). Nime andmine on olnud olulise tähtsusega, nimi väljendas soovi, mis lapsest pidi saama. Jumala ilmutuse kohaselt pidi lapsele nimeks saama Jeesus, mis heebrea keeles tähendab Jumal päästab või Jumal on pääste. Kristlastel on samatähenduslikuks kombeks olnud ristimine. Uus kalendriaasta algab Jeesuse nimega ning peab andma värvi kogu aastale. Kristuse ilmumispüha ehk Epifaania ehk Kolmekuningapäev on 6. jaanuaril. Epifaania tähendabki ilmumist, kreeka keeles kasutati sõna epiphaneia jumaluse ilmumise, valitseja pühade, aujärjele ehk troonile istumise, triumfikäigu kohta. Kristuse ilmumispüha hakati pühitsema 361. a. Gallias. 6. jaanuaril pühitseti Egiptuses ja Araabias talvist pööripäeva ning ülistati Võitmatut Päikest. Kolmekuningapäeva piibellikuks aluseks on Idamaa tarkade tulek Jeesuse kui valitseja juurde (Matteuse 2:1-12). Seda mõistetakse kui Jumala lunastusteo teatavakssaamist paganatele ehk teistele rahvastele - misjonipüha.
Kristuse ilmumispühale järgneb ilmumisaeg, see on rõõmuaeg mis kestab paastueelse ajani. Ilmumisajal on kasutusel roheline värv - elu, külvi, lootuse värv, tähistab pühadevälist aega. Ilmumisaja pikkus on muutuv. See sõltub ülestõusmispühadest nagu ka kõik ülejäänud pühad kuni Kolmainujumalapühani.
2. veebruaril tähistatakse küünlapäeva ehk Kristuse templissetoomise päeva ehk küünlamaarjapäeva. Teatud ajal pärast sündi viidi esmasündinud poeglaps templisse, sellel puhul oli ohverdamine kohustuslik. Algselt tähistati ka Maarja puhastuse mälestuspäevana, ning see päev on Maarjapäevade seas üks vanemaid. 3 Moosese 12 järgi peeti sünnitajat ebapuhtaks ja alles 40 päeva möödumisel võis ta tulla templisse ohverdama.
Maarja ja Joosep kohtasid templis vana meest Siimeoni ning naisprohvet Hannat, kes mõlemad tundsid Jeesuses ära Lunastaja (Luuka 2:22-40).
Küünlapäeval pühitsetakse kirikutes aasta jooksul tarvitatavad küünlad.
Nagu öeldud sõltuvad järgnevad pühad ning pühadeajad ülestõusmispühadest. 1. ülestõusmispüha määratakse kindlaks järgmiselt: see on esimene täiskuujärgne pühapäev pärast kevadist pööripäeva.
Ülestõusmispühade ettevalmistusaeg algab 9 nädalat enne pühi. 3 nädalat ilmumisaja järel on paastueelne aeg ehk eelpaastu aeg. Liturgiline värv on sel ajal roheline - elu, lootuse, külvi värv, pühadevälise aja värv.
Päev enne paastuaja algust on vastlapäev - viimane pidupäev, mil võis rõõmustada, lõbutseda ja süüa-juua valimatult. Mõnel pool nimetati ka lihaheite päevaks, vastupidiselt lihavõttepühale.
Eelpaastule järgneb paastuaeg ehk kannatamise aeg. See kestab 40 päeva tuhkapäevast kuni 1. ülestõusmispühani, sest Kristus paastus kõrbes 40 päeva enne kui alustas oma avalikku tegevust (Matteuse 4:1-11 ning paralleeltekstid Markuse 1:12-13, Luuka 4:1-13). Paastuaja hulka ei loeta pühapäevi (Kristuse ülestõusmise pühitsemine). Paastuaeg algab tuhkapäevaga. Tuhkapäeval kasutatakse liturgilise värvina musta või violetti. Must on elu eitamise, leina, pimeduse värv. Tuhk meenutab kaduvust, tuha pähe raputamine on olnud nagu paastuminegi patukahetsuse märgiks. Sel päeval palvetati kirikuis patukahetsejate eest, neil olid seljas patukahetsusrõivad, neile raputati tuhka pähe ja saadeti kirikust välja. 10. sajandist peale tuhka õnnistati. Paastuajal on kirikutekstiilid violetset värvi nagu advendiajalgi. Taas meeleparanduse ja patukahetsuse aeg, sissepoolepööratud mõtted, keskendumine endale. Paastuaegade tähendus ei piirdu ainult oma kindla ajaga, vaid, et sellest jääks muutus meie edaspidisele elule.
Nädal pärast tuhkapäeva peetakse palvepäeva. Palvepäeva jumalateenistus kuulutab Jeesuse Kristuse kannatamist ja surma maailma pattude pärast. Selle päeva mõte seisneb selles, et kirik asetab ennast Jumala kohtumõistva sõna alla tundes ja tunnistades ühist süüd, et otsida andeksandmist ja palvetada kogu rahva eest. See on patukahetsuspäev, eesti keelde on tulnud ekslik nimetus. Ainult sellel päeval kirikuaastas loetakse jumalateenistusel kogudusele ette kümme käsku. Liturgiline värv on must.
Paastuaja sisse jääb ainus liikumatu püha selles tsüklis Issanda kuulutamispäev ehk paastumaarjapäev 25. märtsil. Sel päeval kuulutas ingel Gabriel Maarjale ette, et ta sünnitab poja, kelle nimeks saab Jeesus (Luuka 1:26-38). Selle päeva värv on valge. Maarjapäevadest ainus, mida luterlik kirik tähistab tänaseni. Põhjendatakse, et seda päeva ei pühitseta mitte Maarja, vaid Jeesuse auks.
Neitsi Maarja austamine on levinud rooma-katoliku kirikus. (Maarja austamises väljendub tema pühaduse ja inkarnatsiooni saladusest (Jumala lihakssaamine=Jeesuse sünd) osavõtu väärtustamine.) Maarja ülistamine muutus igapäevaseks harjumuseks. 4. sajandist hakatakse Maarjale pühendama kirikuid, tema nimi muutub armastatuimaks ristinimeks. Maarja muutub ikka enam ajaloolisest Jeesuse emast taevaseks valitsejaks ja kuningannaks, kõigi kristlaste vaimulikuks emaks. Katoliku kiriku aastas on 18 Maarjale pühendatud püha. Luther heidab kõrvale kõik maarjapäevad välja arvatud küünlamaarja- ja paastumaarjapäev, sest nendel päevadel on olemas piibellik alus. Lutheri järgi on Maarja "ülimal määral väärt suurimat austust", kuid ta on "Kristuse asemele astunud".
Viimane pühapäev paastuajas on Palmipuudepüha, mis juhatab sisse Suure Nädala ehk Vaikse Nädala ehk Kannatusnädala. Palmipuudepühal on sama sõnum, mis 1. advendil - Taevase valitseja tulek. Piibel räägib, kuidas Jeesus sõidab viimast korda Jeruusalemma linna sisse, vastu oma kannatusele ja surmale. Sellel päeva tervitab rahvas teda kui valitsejat, kuningat. Nad laotavad Jeesuse teele palmioksi (sellest ka püha nimetus) ning riideid. Kuid Jeesus sõidab Jeruusalemma emaeesli seljas, millega näitab, et ta on tulnud kui Jumala kannatav sulane, mitte kui maine kuningas ( Johannese ev 12:12-19; Matteuse 26:6-13; Markuse 14:3-9). Vana Testamendi prohvetid on ennustanud päästja tulekust just sel kombel.
Samal nädalal on Suur Neljapäev, kui Jeesus sööb viimast korda oma jüngritega
ühises söögilauas (Mt 26:20-25; Mk 14:17-21; Lk 22:14-23). Sellel päeval mälestatakse
püha õhtusöömaaja ehk armulaua sisseseadmist Jeesuse poolt. Kristlaskond pühitseb igal
pühapäeval jumalateenistusel armulauda kui püha sakramenti.
Ühisele söömaajale jüngritega järgneb Jeesuse palve Ketsemani aias (Mt 26:36-46; Mk 14:32-42;
Lk 22:40-46) ning tema vangistamine öösel samas paigas (Mt 26:27-56). Ta viiakse ülempreester Kaifase
ja juutide Suurkohtu ette, kus langetatakse surmaotsus (Mt 26:57-68). Otsuse peab kinnitama maavalitseja Pilaatus
ning Jeesus viiakse tema ette hommikul (Mt 27:11-31) .
Suur Reede on kristlastele kõige sügavam leinapäev, sel päeval viidi kohtuotsus täide - Jeesus löödi risti ning ta suri (Mk 15; Mt 27, Lk 22-23; Jh 18-19). Ristilöömine oli roomlaste viis hukata riigivastased, mässajad, orjad. Suure Reede liturgiline värv on must. Kirikukellad ei helise, tööd sel päeval ei tehta, kirikus ei toimu laulatusi ega muid pidulikke talitusi. Algristikoguduses peeti igal reedel Jeesuse surma mälestuspäev.
Vaikne Laupäev on vaikne ootuse päev. Jeesuse surma järel oli sabatipäev, ei tohtinud tööd teha ega reisida. See on tõeline hingamispäev, sest Jeesus puhkas sel päeval hauas. Öeldakse, et Vaiksel laupäeval ei kasva isegi rohi. Värv sellel päeval on samuti must.
Sellele järgneb kristlaste võidupüha, kõige suurem rõõmupüha aastas - 1. ja 2. ülestõusmispüha. Selle päeva sõnum on: Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Vaikse Laupäeva ja 1. ülestõusmispüha vahelisel ööl peetakse mõnel pool luterlikuski kirikus vigiiliat nagu see on kombeks rooma-katoliku ja ortodoksses kirikus. Valvatakse kogu öö, oodates ülestõusmispüha hommiku saabumist. Eestis on kombeks koguneda varahommikusele jumalateenistusele päikesetõusu ajal. Piibliteksid kõnelevad sellest päevast, et mõned naised läksid Jeesuse hauale, et surnukeha kombekohaselt õliga võida, kuid ei leidnud seda eest. Neile ilmus ingel, kes teatas, et Kristus on surnuist üles tõusnud (Mk 16:1-8; Mt 28:1-10: Lk 24:1-12; Jh 20:1-10).
Nagu eelpool nimetatud, peetakse 1. ülestõusmispüha esimesel täiskuujärgsel pühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Selle on tinginud järgnev: juutidel oli tarvitusel kuukalender, iga kuu algas kuu loomisega - noore kuuga. Evangeeliumidest teame, et Jeesus löödi risti juutide suurima püha - paasapüha ajal, see on kevadise niisanikuu 15. päeval, täiskuu ajal.
Vanasti peeti ülestõusmispühi nädal aega ja seda nimetati "Issand valges". Tavaliselt ristiti 1. ülestõusmispühal katekumeene, neid kes soovisid kogudusega liituda ning olid saanud vastava ettevalmistuse.
Ülestõusmispühadele järgneb ülestõusmisaeg - pühapäevad pärast ülestõusmispühi. See on rõõmuaeg, liturgiline värv on valge.
40 päeva pärast Ülestõusmispühi on Kristuse taevaminemispüha. Pärast mitmeid ilmumisi oma jüngritele võetakse Kristuse nende silme all taevasse (Apostlite teod 1:4-11). Sellel päeval andis Jeesus jüngritele tõotuse, et neile saab osaks Püha Vaimu and. Jumalateenistusel rõhutatakse sel pühal Jeesuse taastulemist. Veel inimpõlv tagasi loeti seda nii suureks pühaks, et ei tohtinud rohukõrtki murda. Taevaminemispühal on ka teine nimetus - ristipüha, sest enne taevasseminekut andis Jeesus jüngritele käsu ristida kõik rahvad maailmas ning viia kristlik kuulutus kõikjale maailma laiali. Siiani oli Jeesuse kuulutus levinud ainult juutide hulgas.
Taevaminemispühaga algab ootamiseaeg, mis kestab kümme päeva. Liturgiline värv on valge.
50 päeva pärast ülestõusmispühi on kolmandad suured pühad 1. ja 2. Nelipüha. Jeesuse tõotatud Püha Vaimu väljavalamine ning esimese kristliku koguduse sünd (Ap 2:1-18). Sellel päeval pühitsetakse Kiriku sünnipäeva. Selle püha kirikutekstiilid on punased, sest punane on Püha Vaimu värv.
Järgmine pühapäev pärast nelipühi on Kolmainujumalapüha ehk Trinitatis. Kolmainujumala - Isa, Poja ja Püha Vaimu auks. Kolmainujumalapühaga lõpeb kirikuaasta esimene pool - suurte pühade poolaasta. Algab teine poolaasta mis kirikukalendris kannab nime nelipühade järgne aeg, see kestab kuni kirikuaasta lõpuni. See aeg on samuti aastati muutuva pikkusega, ühelt poolt sõltub ülestõusmispühadest ja teiselt poolt jõuludest. Selle aja liturgiline värv on valdavalt roheline, välja arvatud mõned üksikud pühad.
24. juunil tähistatakse Ristija Johannese sünnipäeva ehk jaanipäeva. Ristija Johannes oli Piibli järgi kuus kuud vanem kui Jeesus (Lk 1. ptk salmid 5-25 ja 57-80). Liturgiline värv on valge. Ainuke sünnipäev, mida kristlik kirik on Jeesuse ja Maarja (8. sept. - ussimaarjapäev) sünnipäevade kõrval pühitsenud. Kiriklik tava on tähistada mälestuspäevadena kirikutegelaste, pühakute jne surmapäevi.
Teisel pühapäeval pärast mihklipäeva (29. september - peaingel Miikaeli ja kõikide inglite päev) tähistatakse lõikustänupüha. Lõikustänupüha on põllusaagi õnnistamise püha, koguduste ühine söögipalve kaetud laua ääres.
31. oktoobril tähistatakse Usupuhastuspüha. Martin Lutheri tegevusest alanud usupuhastuse ehk reformatsiooni mälestuseks. Ajaloost on teada, et 31. oktoobril 1517 naelutas Luther Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95. teesi katoliku kiriku tegevuse vastu. See vallandas suured usuvaidlused ja rahutused kuni lõpuks arenesid välja evangeelsed kirikud sealhulgas ka luterlik kirik. Liturgiline värv on punane.
1. novembril peetakse kõikide pühakute päeva, vanas keeles "pühade meeste päev". Katoliku kirikus kõigi pühakute mälestuspäev taevas, aluseks Heebrea 13:7 käsk pidada pühasid meeles ja vana kiriku traditsioon. Evangeelses kirikus mõeldakse sellel päeval laiemalt kõigile kiriku liikmetele. Eestis on tõrjutud surnutepüha poolt välja. Värv taas punane.
2. novembril - hingedepäev. Samuti tõrjutud surnutepüha poolt välja ja unustatud. Eestlaste puhul mõjub sellele päevale kaasa eelkristlikust ajast pärinev hingedeaja meelespidamine.
Viimane pühapäev kirikuaastas kannab nime Surnutepüha ehk igavikupühapäev. Alguse sai see püha Preisimaalt, kus määrati kirikuaasta viimaseks pühapäevaks surnutepüha. Meil sai see möödunud sajandi algusest lahkunute mälestuspühaks. Mälestatakse lahkunud omakseid ja mõeldakse surmale, tuletatakse meelde, et inimesed on kõik surelikud. Liturgiline värv on must.
Eesti traditsioonis langevad nelipühade järgsesse aega veel surnuaiapühad, leeripühad, kuldleeripühad,
ristimispühad.
Lisaks neile pühadele on kirikukalendris veel:
21. detsembril apostel Tooma päev. Apostlite nime kannavad Jeesuse 12 jüngrit ehk õpilast ning apostel Paulus. Luterlikus kirikus ei leia pühakute päevad tegelikult erilist tähistamist küll aga rooma-katoliku ja kreeka-katoliku kirikus. Alates 3. sajandist tähistati kindlatel kuupäevadel pühakute päevi tavaliselt nende surmapäeva mälestuseks, see tähendab sündi igavesele elule. Martin Luther loobus pühade tähistamisest, millel pole ajaloolist või piibellikku põhjendust. Liturgiline värv on pühakute päevadel punane - tule, armastuse, Püha Vaimu ning vere värv.
27. detsembril apostli ja evangelisti Johannese päev ehk johannesepäev. Evangelistideks nimetatakse evangeeliumite kirjapanejaid Matteust, Luukast, Markust ja Johannest.
18. jaanuaril Apostel Peetruse tunnistuspäev (Ap 4:1-22).
25. jaanuaril Apostel Pauluse pöördumispäev (Ap 9:1-22).
1. veebruaril Kristuse kirgastamispüha (Mk 9:2-13).
24. veebruaril tähistatakse kiriklikult ka Eesti Iseseisvuspüha. Samal päeval on ka apostel Mattiase päev ehk madisepäev (Ap 1:15-26). Mattias valiti jüngriks pärast jünger Juudas Iskarioti enesetappu, kes oli Jeesuse äraandja.
25. aprillil evangelist Markuse päev. Kohati Eestis kutsutud ka surma- või äkksurmapäevaks.
1. mail Apostlite Filippuse ja Jaakobus Noorema päev ehk meile tuntud kui volbripäev.
Maikuu teisel pühapäeval tähistatakse emadepäeva, see on vanemate ja laste püha. Emadepäev ei ole piibelliku alusega püha. Seda hakati tähistama 20. saj. alguses Ameerikas. Eestisse jõudis emadepäev 1922. a. ning sügavamaks ülesandeks seati: koduse kasvatuse põhimõtete selgitamine karskes ja kristlikus vaimus ning emade enesetunde tõstmine. Ka edaspidi olid eesmärgid samasugused - laste ja vanemate vahekorra lähendamine, austuse kasvatamine ema vastu, rahva kõlbelise jõu tõstmine. Emadepäeva puhul meenub neljas käsk: austa oma ema ja isa. Siin on Piibli ja emadepäeva vahel otsene seos. Emadepäeva tähistatakse perejumalateenistusega, see pole ainult emadele, vaid kogu perekonnale. Eesmärgiks mitte lihtsalt emade ülistamine, vaid perekondade tervendamine, õpetamine üksteist hindama ja toetama.
31. mail Neitsi Maarja külaskäigu päev, kui ta külastas oma sugulast Eliisabetti, kes oli Ristija Johannese ema (Lk 1:39-47).
11. juunil apostel Barnabase päev.
29. juunil apostlite Peetruse ja Pauluse päev ehk peeterpauli päev. Kahe keskse Jeesuse jüngri mälestuspäev.
22. juuli Maarja-Magdaleena päev ehk madlipäev. Nende naiste hulgas, kes Jeesuse poolt terveks tehti ja kes temaga koos mööda maad rändasid, nimetatakse Maarja-Magdaleenat esimesel kohal. Ta olevat saanud vabaks seitsmest kurjast vaimust. Kõik evangelistid nimetavad teda Jeesuse surma puhul, tema haudapanekul ja ülestõusmise hommikul.
25. juuli apostel Jaakobus Vanema päev ehk jaagupipäev. Jaakobus Sebedeuse poeg, evangelist Johannese vanem vend. Suri esimese apostlina veretunnistaja surma (märtrisurma).
15. august Neitsi Maarja surmapäev ehk rukkimaarjapäev. Maarja taevaminemise mälestuspäev.
24. august apostel Bartholomeuse päev ehk pärtlipäev.
21. september apostli ja evangelisti Matteuse päev ehk madisepäev.
29. september peaingel Miikaeli ja kõigi inglite päev ehk mihklipäev. Inglite austamisel on olnud küllaltki kaalukas osa, sellest tunnistavad Eestis Miikaelile ehk rahvapäraselt Mihklile pühendatud kirikute suur arv. Mihklipäev on arvatavasti meil nii suure au sees olnud seetõttu, et eelkristlikul ajal algas siis hingedeaeg. Piibli järgi on Miikael üks ülimatest inglitest. Vana Testamendi kirjanduses on ta peaingel ja taevavägede juht, õigluse ja kohtumõistmise, armu ja halastuse ingel, kes Iisraeli eest kostab. Uues Testamendis esineb ta peainglina ja taevavägede juhina nende võitluses kuradi ja tema inglitega, aga ühtlasi Kristuse koguduse kaitsjana. Varakristlikul ajal on ta inimeste eestkostja Jumala juures, kristliku rahva ingel, surijatele toeks ja juhib nende hinged taevasse, paradiisi eestseisja.
18. oktoober evangelist Luuka päev ehk luukapäev.
28. oktoober apostlite Siimoni ja Juuda päev ehk simunapäev. Jeesuse jüngrite Siimon Selootese ja Juudas Taddeuse nimepäev.
Novembri teisel pühapäeval isadepäev.
30. november apostel Andrease päev ehk Andresepäev. Apostel Andrease, Siimon Peetruse venna
mälestuspäev. Koos vend Peetrusega oli Uue Testamendi järgi pärit Betsaidast, tegeles kalapüügiga,
kuni Jeesus ta endale järgnema kutsus.
9.2 Jumalateenistus
Pühapäevane jumalateenistus on koguduse elu süda. Siit ammutab kristlane usku ja jõudu oma
teekäimisele.
Enne kannatust seadis Jeesus jüngritele armulaua ja andis ülesande ning volituse: "Tehke seda
minu mälestuseks!" Seda ülesannet täidab Kirik jumalateenistusel armulauda pühitsedes,
jagades Kristuse ihu ja verd. Armulauas liidetakse meid Kristuse ihuga - Kirikuga. See põhineb Jeesuse sõnadel:
"Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse."
(Jh 6:56) Kristus mitte ainult ei lunastanud meid patust, vaid võttis meid osadusse endaga. Ta tegi
meid Jumala lasteks ja omavahel vendadeks-õdedeks.
Armulauaga jumalateenistust nimetatakse missaks. See sõna on kasutusel nii katoliiklastel, luterlastel kui ka anglikaanidel. Õigeusklikud nimetavad armulauajumalateenistust liturgiaks. Nimi "missa" tuleb jumalateenistuse ladinakeelsetest lõpusõnadest: "Ite, missa est!" (sõnasõnalt: minge, on lähetatud!). See nimi on väga sümboolne. Sõna tähistab lähetamist, valguse ja soojuse kiirgamist, ka orjusest vabastamist. Jumal kogub missal oma rahva, vabastab patuorjusest ja saadab hinge valguskiire, toidab oma sõna ja sakramendiga ning saadab siis uuesti maailma keskele tagasi täitma oma teenimisülesannet.
Inimene teenib Jumalat teda armastades ja austades, aga ka kaasinimesi armastades ja üksteist teenides. Selles mõttes on kogu meie elu Jumala teenimine ehk jumalateenistus. Paulus ütleb selle kohta kirjas roomlastele: "Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus." (Rm 12:1)
Jumalateenistuses on pühapäevast pühapäeva muutumatud osad ja kirikuaasta järgi vahelduvad tekstid. Igal missal palvetab kogudus koos Kyrie't (Issand, halasta), ülistab Kolmainujumalat Gloria'ga (Au olgu Jumalale), loeb usutunnistust Credo't, ühineb armulauas tänuks Sanctus'es (Püha), austab Kristuse ristiohvrit Agnus Dei'ga (Kristus, Jumala Tall) ja võtab vastu Issanda õnnistuse. Palved, piiblilugemised ja koraalid (koguduselaulud) on valitud vastavalt pühapäeva teemale.
EELK liturgiline komisjon töötab juba mitu aastat jumalateenistuse ja talituste korra uuendamisega. Õpetajate konverentsi loal võivad kirikuõpetajad komisjoni juba valminud ettepanekuid kogudustele tutvustada ja kasutada. Põhilised uuendussuunad on selles, et püütakse rikastada ja mitmekesistada jumalateenistusi sisu ja ülesehituse poolest, elavdada sõnakuulutust ja palveelu ning innustada kogudust osalema armulaual, kaasata koguduseliikmeid jumalateenistuse ettevalmistusse ja läbiviimisse. Näiteks teenivad ilmikud kaasa piiblilugemiste ja eestpalvete osas ning koguvad korjandusannid. Usutunnistust loetakse oma algsel kohal pärast jutlust. Jumalateenistuse käigus pööratakse rohkem tähelepanu muusikale.
Tähtsad asjad, mida on tark kirikusse tulles meeles pidada. Kirikusse astudes seisatatakse või põlvitatakse palveks, võib õnnistada end ristimärgiga. Mobiiltelefon lülitatakse kirikus välja. Kui on vaja õpetajaga rääkida, on eestpalvesoov või mälestamisi, saab oma soovi edastada käärkambris, väikeses kõrvalruumis kooriruumi kõrval, kus õpetaja jumalateenistuseks valmistub. Õpetaja juurde pihile või oma probleemidest hingehoidlikult vestlema minna on parem juba nädala sees või pärast jumalateenistust.
Jumalateenistusele tullakse õigeks ajaks ja ollakse kuni lõpuni. Hilineja püüab leida endale koha teisi segamata. Lapsed võivad ühe koha peal istudes väsida ja tahavad kirikus ringi liikuda. Tasakesi kirikus ringi tatsav ja kirikulisi uudistav laps häirib jumalateenistust vähem kui vanemate pragamine lapse nihelemise pärast. Laps õpib kirikus käitumist ainult nii, kui vanemad ja vanavanemad teda jumalateenistusele kaasa võtavad ja mõistvalt last suunavad.
Jumalateenistusel on oma kindel kord ja rütm, et kogudus suudaks elada, mõtelda, palvetada ja laulda kaasa. Jumalateenistuse käiku on hõlbus jälgida ja õppida lauluraamatu abil, kus kõik põhiline on olemas.
Kui õpetaja kutsub altari juurde armulauale, tuleb silmas pidada, et kirikukorra järgi ei ole leeris käimata inimesel õigust armulauda vastu võtta. Lapsed ei pea armulaua ajaks jääma pinki või vanemad lapse pärast armulauale minemata. Lapsed võib võtta altari juurde kaasa, kus õpetaja õnnistab neid. Nii saavad lapsedki osa armulaua osadusest ja õpivad oma vanemate kõrval armulauda hindama.
Kirik elab inimeste annetustest. Kiriku ukse juures on tavaliselt selleks otstarbeks pandud korjanduskarp või toimub annetuste kogumine jumalateenistuse käigus. Kellel ei ole raha, ei ole kohustatud annetama. Kuid rõõmsa ja tänuliku südamega toodud and on õnnistuseks nii kogudusele kui ka andjale endale.
Kirikust minnakse välja alles lõpulaulu või oreli lõpumängu järel, nii nagu koguduses tavaks on kujunenud. Kui möödapääsmatul põhjusel on vaja lahkuda enne jumalateenistuse lõppu, võib seda teha mõne koguduselaulu ajal. Palve või õnnistamise ajal ei sobi kirikust väljuda. Ka siis, kui kirikus ei ole parajasti jumalateenistust, ei tohi kõrvalised isikud minna altarisse, kantslisse või orelipuldi taha.
Jumalateenistuse ajal ei tohi ilma kirikuõpetaja või kirikuteenija käest luba küsimata
pildistada või filmida. See võib hakata häirima jumalateenistuse pühalikkust ja ümberolevaid
kirikulisi. Oluline on ka seda arvestada, et palvetamise ja armulaua vastuvõtmise ajal ei pildistata ega
filmita kedagi. Need on sügavalt inimese isiklikud asjad ja neisse ei ole sünnis kaameraga sekkuda.
9.3 Jumalateenistuse kord
Liturgia on kristliku kiriku jumalateenistus. Kreeka keeles on selle sõna tähendus - ilma tasuta avalikkusele
osutatavad teened.
Kasuta koos KLPR-ga, leheküljelt R3.
1 Kellade helistamine kuulutab jumalateenistuse algust, kutsub kogudust jumalateenistusele.
2 Alguslaul väljendab kirikuaasta aega ja jumalateenistuse sisu. Alguslaulu ajal kogudus istub, viimase salmi ajal astub(vad) vaimulik(ud) altarisse.
3 Algussalmid ja väike gloria (Au olgu Isale...), liturg loeb või laulab. Kogudus vastab lauldes "Nõnda kui alguses oli..."
PIHITALITUS
4 Liturg kutsub kogudust Patutunnistusele, loevad liturg ja kogudus koos, kogudus palvetab lauldes Issand, halasta (Kyrie). Patutunnistus on koguduse ühine palve. Liturg kuulutab kogudusele Jumala armu, pattude andeksandmist ehk absolutsiooni.
5 Au olgu Jumalale... (Gloria) Seda nimetatakse evangeelse jumalateenistuse esimeseks kõrgpunktiks. Rõõmusõnum inimestele on Jumala au. Kogudus laulab "Au, kiitus olgu igavest...", suurtel pühadel "Ja maa peal rahu..." ning Laudamus (Me kiidame sind...). Kristuse kannatamise ajal selle asemel vaimulik "Tall, kes on tapetud..." ja kogudus "Oh, süüta Tall, oh Jeesus..."
SÕNA JA PALVE TALITUS
6 Tervitus ("Issand olgu teiega!") ja päevapalve ehk kollekta. Päevapalves pöördutakse Jumala poole Jeesuse nimel, palve haakub päeva juhtmõttega. See osa lõpetab jumalateenistuse sissejuhatavat osa.
7 Piiblilugemised ehk lektsioonid, tavaliselt kaks teksti: - Vana Testament või apostlite kirjad ehk epistel. Kogudus - "Halleluuja...". - Evangeeliumitekst - siin kõnetab Kristus ise kogudust. Kogudus - "Kiitus olgu...". Piiblilugemised on teemalt seotud jutluse kirjakohaga.
8 Pealaul
9 Jutlus on evangeelse jumalateenistuse keskkohaks, evangeeliumi kuulutamise jätk vabas vormis.
10 Usutunnistust (Credo) loeb kogudus vaimulikuga kaasa. See on Jumala ja Tema tegude ülistamine.
11 Eestpalved ja mälestamised
12 Korjanduslaul
13 Kirikupalve on tänu-, kiitus- ja eestpalve koguduse, ühiskonna, kannatajate jne eest. Koguduse ühine palve. Kirikupalves on neli temaatilist osa: - Kiitus ja tänu - Jumalariik, kirik, kogudused, vaimulikud, riik ja valitsus. - Elu üksiknähtused - Eskatoloogiline, tulevikku vaatav osa, et meiegi saaksime osa igavesest elust.
ARMULAUA TALITUS
14 Tervitus ja kiituspalve. Kiituspalve sisuks on Jumala loomistöö meenutamine, kiitus ning palve, et Jumal oleks armulauas ligidal. Kiituspalve lõpeb üleskutsega kogudusele laulda ühes taeva vägedega Issandale kiitust. Kogudus laulab "Püha, püha..." (Sanctus)
15 Armulaua pühitsemine
16 Meie Isa palve loeb kogudus liturgiga kaasa.
17 Rahusoov armulauaosaduse kinnitamiseks ("Iga kord kui te seda...")
18 Jumala Tall (Agnus Dei) palve ja auavaldus armulauas ligiolevale Kristusele.
19 Armulaua jagamine
TÄNU- JA ÕNNISTAMISE TALITUS
20 Tänupalve
21 Õnnistamine, siin toimib liturg Jumala sõna kandjana, õnnistab tegelikult Issand.
22 Lõpulaul väljendab tänu ja kristlase ülesannet maailma keskele minnes.
23 Kellade helistamine tähendab jumalateenistuse lõppu.
9.4 Jumalateenistuse koht, kiriku sisustus
Kristlik jumalateenistus pole seatud kindla paigaga maailmas nagu näiteks iisraellaste jaoks on olnud Jeruusalemmas
Siion. Jumalat austatakse igas paigas kogu maailmas. Kõige korrakohasem koht jutluse ja sakramentide pühitsemise
jaoks on kirikuruum, kuhu on kogunenud kogudus, sest ainult kogudus saab olla jumalateenistuse kandja. Eraldumine
avalikkusest ja kogudusest jumalateenistuste ning kiriklike talituste pidamiseks on vastuolus kiriku mõttega.
Kirikute ehitamisel on reeglina järgitud ilmakaari - ida-lääne suunda, altar asub idas, sissepääs
läänes - lääneportaal.
Kahtlemata on kirikuhoone liturgiliselt tähtsaim osa altar. Algristikoguduses nimetati seda lihtsalt lauaks, seda kasutati armulaua pühitsemiseks. 6. sajandil kasvas välja kujutlus, et iga õige altari juurde kuulub märtrihaud või reliikvia. Sellest ajast sai altar endale kindla asupaiga kirikus ja muutus ühtlasi massiivseks. Altarit ümbritseb kooriruum, mis 4. sajandil reserveeriti vaimulikele ning eraldati võrega. Võre ette paigutati eraldi altar rahva jaoks. Juba 4. sajandil esineb sümboolne käsitlus altarist kui Kristuse troonist. Arhitektuuriliselt oli kiriku ehitus suunatud altarile.
Jumalateenistuse ajal oli altar kaetud linasest riidest linaga, sellele ei tohtinud asetada midagi peale armulauariistade ega evangeeliumiraamatu. 8. sajandil hakati paigutama altarile ka reliikviaid. Aastatuhande vahetusel tulid kasutusele ka krutsifiks ja küünlad. Nende jaoks paigutati altarile eraldi laud, uuemal ajal lisandusid lilled. Küünalde algupäraks on tõrvikud. Kui altar paigutati vastu seina, tundus nähtavasti loomulik paigutada selle kohale mõni pilt.
Luterlikus kirikus seisab altar jumalateenistusliku ruumi keskteljel koguduse ees, vähemalt kaks astet kõrgemal. Altar koosneb alusest ja plaadist. Meil valitsev suund on altar koos pilditahvliga - retaabelaltar.
Altarikatted on üle altari ulatuv valge altarilina ning liturgilistes värvides antependium.
Altaririistad
Altariristi oleme harjunud nägema krutsifiksina s. o. Ristilöödu kujutisega rist, mis asetseb
altaril. Krutsifiks on metallist, puust, kivist rist, millel on plastiliselt, graveeritult või maalitult
kujutatud Ristilöödu. Krutsifiksi algupäraks peetakse ristilöömise stseeni. Ka krutsifiksil
võib olla Ristilöödu kuju erinev: kannatav Kristus või triumfeeriv Kristus. Tühi rist
sümboliseerib juba ülestõusnud Kristust. Evangeelses kirikus peetakse loomulikuks, et igal altaril
seisab krutsifiks.
Igal altaril seisab kindlasti ka korralikus köites altaripiibel.
Küünlad, küünlajalad ja lühtrid on seotud tule ja valgusega - religioossete põhifenomenidega. Nende kasutamine ulatub kaugesse minevikku. Küünlaid, küünlajalgu ja lampe kasutati juba juudi sünagoogides ning on selge, et kristlikus kirikus kasutatakse neid juba algusest peale. Meil peetakse õigeks, et jumalateenistuse ning kiriklike talituste puhul põleks altaril vähemalt kaks küünalt. Üldiselt süüdatakse paarisarv küünlaid. Igasugust liialdamist elektriküünalde ja -valgustusega altaril peetakse laiduväärseks. Küünalde süütamine haudadel sai alguse umbes 100 aastat tagasi Rootsis, kust levis paarikümne aastaga kõigis Euroopa luterlikes kirikutes.
Küünlajalad võeti kasutusele praktilistel kaalutlustel, aga ka liturgilistel ja suuremat pidulikkust taotlevatel kaalutlustel. Eristatakse seisvat küünlajalga (kandelaaber), kantavat küünlajalga, seinalühtrit, ripplühtrit (kroonlühter) ja nn küünlareha - põikpuud, millele asetatud küünlad. Advendiküünalde ja -kuuse kasutamine sai alguse saksa luterlaste keskelt.
Lilled on ilmselt kirikutes kasutusel olnud alati. Jeesuse sõnade järgi on iga lill Jumala headuse ja hoolitsuse võrdkuju. Üldiselt järgitakse lillede puhul põhimõtteid, et kasutatakse alati elavaid lilli ning nad peaksid olema koguduse tänu- ja kiituseohver. Seisukoht, et lilli altarisse ei ostetaks, vaid need peaksid olema kingitusena toodud. Lillede valikul lähtutakse ka üksikasjalisemast sümboolikast. Värvidest eelistatakse valget ja punast, paastuajal lillat, et järgida üldiseid liturgilisi värve. Maarja värvina lisandub sinine maarjapäevade puhul. Liilia kui puhtuse, veatuse ja neitsilikkuse võrdpilt seostub samuti Maarjaga. Jõuluaja traditsiooniline lill on roos, viimastel aastakümnetel on levinud jõulutäht, mida Mehhikos kutsutakse "püha öö lilleks". Suurel Reedel jäetakse altar võimalikult lagedaks, mõnel pool ei panda küünlaidki, on ainult krutsifiks. Palmipuudepühal kasutatakse pajuurbi.
Armulauariistade ehk vasa sacra all mõistetakse ainult püha õhtusöömaaja pühitsemisel kasutatavaid riistu. Esimestel kristlikel sajanditel kasutati tavalisi tarberiistu. Aja jooksul hakati eraldi valmistama armulauariistu ning kujundati välja kindlad põhimõtted. Suursuguseim armulauariistadest on karikas, mida peetakse peamiseks armulauariistaks. Armulauariistade hulka kuuluvad veel pateen ehk armulaualeiva (oblaadi) taldrik, pyxis ehk armulaualeibade karp ja veinikann. Viimasel ajal on ühiskarikast veini joomine tekitanud hügieenilistel põhjustel probleeme. Mõnel pool kasutatakse väikesi veinikarikaid igale koguduseliikmele eraldi, mõnel pool kastetakse oblaat veini sisse.
Luterlike kirikute sisustuse juurde kuulub kindlasti orel. Tavaliselt paigutatakse kiriku läänekülge või külgseina juurde. Oreli- ja külgrõdud on meil levinud, mujal mitte eriti, ning kasutusele võeti praktilistel kaalutlustel kui rahvas kirikusse ära ei mahtunud. Oreli prospekt on oluline element kiriku sisekujunduses. Oreli juures on laulukoori koht.
Kantsel asub altari kõrval ning on tõstetud kõrgele, et jutlustajat oleks kogudusele näha ja kuulda.
Kantslikatted on nagu antependiumigi kujundatud liturgilistes värvides. Lisaks on kirikutes pult, mida kasutab lektor lektsioonide, kuulutuste, teadete lugemiseks. Puldist peavad jutlust jutlustajad, teised ilmikud.
Ristimiskivi. Ristimine on toimunud tavaliselt spetsiaalses ristimisnõus - ristimiskivis. See on jala peale asetatud suur nõu, kuhu valati ristimisvesi ja kuhu mahtus soovikorral isegi beebit sisse kastma. Ristimiskivi asetati keskajal tavaliselt kiriku peaukse kõrvale. See rõhutas ristimise tähtsust sissepääsuteena Jumala riiki ja koguduse osadusse. Tänapäeval asetatakse ristimiskivi koguduse ette kooriruumi või selle lähedusse. Kirikutes, kus ristimiskivi hoopis puudub, ristitakse altari juures ja ristimisvesi pannakse spetsiaalsesse metallist ristimisvaagnasse.
Kirikukellad peaksid kostma kaugele, nad tähendavad kutset jumalateenistusele. Kellatorn võib olla kiriku küljes või eraldi. Torni tipus on sõltuvalt kohalikust tavast kas kukk või rist. Kukk sümboliseerib valvsust ja patukahetsust. Kelli on kasutatud ka pühapäevakule helistamiseks laupäeva õhtul kell kuus, ka koguduse liikme surma puhul surmakell, ka häirekellana, tormikellana. Kell ja orel pühitsetakse enne kasutusele võtmist.
Käärkamber on vaimulike riietusruum, ka salajane paik, jumalateenistuseks valmistumise ruum,
kuhu kogunevad enne jumalateenistust need, kes teenimisest osa võtavad. Seal riietutakse ning palvetatakse
enne jumalateenistuse algust. Samuti kasutatakse hingehoidlikeks kõnelusteks ja pihtimiseks.
9.5 Liturgilised värvid
Värvisümboolika - erinevatele värvidele kindla tähenduse omistamine - on esinenud kõigis
religioonides.
Põhivärv on valge ja see on kirikus Kristuse ja Jumala värv, samuti puhtuse, rõõmu, pühaduse, ka Maarja värv ja nende pühakute värv, kes pole surnud märtrisurma. Veel tähendab valge rahuarmastavat inimest, süütust, püha elu. Varakristlikus kunstis kasutati pühakute ja inglite riietuse värvina. Punane on Püha Vaimu, kiriku ja märtrite, vere värv. Samuti armastuse värv, mõnikord heade inglite värv. Violett ei ole iseseisev värv, vaid kristlikus sümboolikas on see punase ja musta segu. Algselt leina ja patukahetsuse värv, poolleina värv. Musta kohta öeldakse, et seda tuleb kasutada kirikus võimalikult vähe, äärmisel juhul Suurel Reedel ja matuse-jumalateenistustel. Roheline on elava looduse värv ja sellena kõige neutraalsem. Veel tähistab see tasakaalu, keskmist. (Koos punasega osutab Jumalale, koos sinise ja punasega Kolmainsusele.
Kirikuaasta kestel kasutatakse liturgilisi värve kantsli- ja altarikatetel ning vaimulike riietuses. Liturgiliste
värvide kasutamine oleneb otseselt vastava kirikuaasta aja ja pühade sisu tõlgendamisest. Selles
mõttes erineb meie kord kohati üldkiriklikust läänemaisest korrast. Ametitalituste puhul
kasutatakse kirikuaastale vastavaid katteid.
9.6 Liturgiline riietus
Selleks nimetatakse argipäevariietusest erinevaid riietusesemeid ja tunnuseid, mida vaimulikud kannavad kiriklikel
talitustel kiriklike eeskirjade järgi. Liturgilise riietuse mõte on varjata inimese individuaalsust,
tõsta esile tema ülesannet, seega kui munder, ametirüü. Alba pärineb antiikaja
tuunikast ja on valge, kitsaste varrukatega, õlgadest kuni jalgadeni ulatuv mantel linasest riidest. Albat
kannavad kõik vaimulikud, samuti ilmikud, kes jumalateenistusel teenimisest osa võtavad. Alba on
vöötatud mantel ja vöö, mis teda koos hoiab, kannab nime tsingulum. Allegooriliselt
tõlgendatakse tsingulumi kasinuse sümbolina. Pluviaal ehk kappa on kuni jalgadeni ulatuv, eest
lahtine, kapuutsiga või kilbikujulise kraega liturgilistes värvides mantel. Pluviaal on preestri ja
piiskopi liturgiline pealisrüü pidulike jumalateenistuse ja talituste puhul. Stoola on üle
õlgade rippuv lint, mis ornamentidega ja ristidega kaunistatud. Sellel on kolm risti - keskel ja mõlemas
otsas. Kaasulat kannab juhtiv liturg armulauaga jumalateenistusel. Kujundatakse liturgilistes värvides.
Piiskopi kõige silmnähtavam tunnus on mitra - piiskopimüts. Mitrat kannab piiskop ainult
koos pluviaaliga. Piiskopikepp on inimesekõrgune, ühest otsast kõverduv, mis tänapäeval
enamasti on valmistatud metallist ja mida piiskop pidulikel ametitoimingutel käes hoiab.
Protestantlikes kirikutes on enamasti olnud kiriku vaimulike riietus minimaalne. Luther ei omistanud missariietuse küsimusele erilist tähtsust. Ta nõudis luksuse ja uhkeldamise vältimist, ning et riietusesemeid ei pühitsetaks, sest nad ei ole võrreldes muu riietusega erilise pühadusega. Luther ise kandis algul mungakuube, ning paljud järgisid teda. 1524. a. kohta on teada, et Luther hakkas kasutama doktorikuube ehk õpetlase riietust, millest ongi tekkinud evangeelne talaar. Kaeluse kandmiseks tuli kasutusele peenemast linasest krae, mis arenes rataskraeks. Hiljem arenesid sellest lõkad. Peakatteks talaari juurde kasutatakse paikkonniti erineva kujuga musta baretti. Ametitunnusena kannavad vaimulikud kaelas risti, välja arvatud diakonid.
9.7 Liturgilised liigutused
Liturgiliste liigutuste tähendus on aidata inimesel keskenduda kindlakskujunenud liigutuste abil.
Esimesena tuleks nimetada palvehoiakut. Juba vanas kirikus oli see mitmesugune. Vana Testament on rikas palvehoiakute poolest: palvetaja seisab, vaatab üles, sirutab käed laiali või tõstab üles, kummardub või heidab maha, põlvitab, pöördub templi või Jeruusalemma poole. Jeesus järgib oma rahva tavasid: mõnikord seisab palvetades, tõstab silmad taeva poole, põlvitab või langeb maha. Seismine palvetamise ajal muutub ülestõusmise ja rõõmu sümboliks, paastupäevadel seevastu põlvitatakse, sest see sümboliseerib süütunnet ja patukahetsuse või meeleparandust. Üks kõige tavalisemaid liigutusi on kummardumine. Käte ühendamine palvetamise ajal on tuntud liturgilise liigutusena 8. sajandist, keskaja lõpupoole muutub üldlevinuks. Istumine jumalateenistuse ajal väljendab ühelt poolt istuja autoriteeti, teisalt tegevusetust. Kolmandaks väljendab istumine keskendunud kuulamist. Luterlikus kirikus istutakse jutluse ajal ja laulude ajal, muul ajal seistakse püsti.
Ristimärgi tegemine enda õnnistamiseks, teiste isikute või esemete pühitsemiseks on olemas juba 2. sajandil. Ristimärgi tähendus on olnud ka kurja eemaletõrjumine. Katoliku kirik soovitab ristimärgi tegemist endale enne ja pärast omaette peetud palvet, kiusatuse hetkel, hädaohus. Ristimärgi tegemine on seose ristimisega: Kristuse ristilöömine - ristimine - ristimärgi tegemine.