Kunstiajalugu on rikas suurte ja
kuulsate monumentaalmaalide poolest, mida on loonud erinevate epohhide nimekad
meistrid. Need on teosed, mis on vahetult maalitud seina või laekrohvi pinnale.
Selleks on kasutatud kuiva krohvi (secco) või märga krohvitud alust (buon
fresco, al fresco).
Eesti monumentaalkunsti sünd on
seotud Johann Köleri loometegevusega, kes 23. juulil 1879. aastal lõpetas
Tallinna Kaarli kiriku apsiidivõlvile al fresco tehnikas õnnistava Kristuse
maalimise Piibli teemal: "Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja
koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata."
Mõnda altarimaali sünniloost. 20.
dets. 1870.a., mil Kaarli kirikus peeti esimene jumalateenistus, ei olnud kirik
lõplikult valmis. Puudusid tornid ja altaripilt. Arhitekt Hippius soovitas
Kaarli kirikule tellida freskotehnikas altarimaali, mille teostamiseks ta
soovitas ilmselt pöörduda J. Köleri poole.
Vastamine ei olnud Kölerile kerge
ning nõudis põhjalikku kaalumist.
Esialgse plaani kohaselt tahtis Köler
altarimaali joonistada 1877. a. suvel, mille teostamine tegelikkuses nihkus aga
kaks suve edasi.
Nimelt suundus Köler freskomaali
tehnoloogiaga tutvuma Saksamaale. Ettevalmistöid pildi maalimiseks alustati
nädal enne nelipühi 1879. a. Freskomaali aluspinda ei krohvitud vahetult
paksule kivimüürile, vaid ta on sellest u. 30 cm eemal, kaitseks välismüüri
niiskuse eest. Maalitava pinna ulatusse taoti kivimüüri mitu tuhat üle 30 cm
pikkust raudnaela, mille pead tinutati üle ning kaeti siis vedela asfaldiga.
Nende külge punuti traadist võrk, mis hiljem samuti asfaldiga üle võõbati.
Traatvõrgule loobiti mitu kihti mörti, mis jäid aluseks viimasele viimistletud
krohvikihile, millele maaliti.
1879. aasta juuliks olid kõik
ettevalmistustööd niikaugel, et Köler võis alustada fresko maalimist.
Freskomaali menetlust on selgitanud F. Matt: "Kogu maalitava pinna jaoks
tegi J. Köler vastava eeljoonistuse maali originaalsuuruses (nn. kartooni). See
lõigati osadeks, vastavalt nende suurusele krohviti maalipind ette. Läbi
kartooni kanti detailide kontuurid pehmele krohvile ja alustati kohe maalimist
lubjakindlate maamulla pigmentidega, mida lahustati kas puhta veega või
selitatud lubjaveega." (Köleri enda andmeil on ta kasutanud puhtaid
vesivärve. Oma kirjas 23. oktoobril 1880. aastal Peterburi Kunstide Akadeemia
konverents-sekretär P. Issejevile ta kirjutab: "See töö on fresko, mitte
nõndanimetatud, vaid tõeline, s.o. maal puhaste vesivärvidega ilma mingite
liimjate sideainetata, värskel krohvil, mis kuivades eritab glasuuritaolist
ainet ning sellega kinnistab enda külge maali...")
Altarimaal valmis 10 päevaga.
Tööpäevad olid pikad - 12 ja rohkemgi tundi. Kuna peale krohvi kuivamist ei olnud
parandused samas tehnikas enam võimalikud, pidi töö õnnestuma ühekorraga. Siia
tuleks veel lisada, et J. Köler maalis fresko tasuta.
Töö valmis 23. juulil 1879.aastal ja
õnnistati sama aasta 29. juulil. Jumalateenistust pidas noor eesti kirikuõpetaja
M. Lipp.
Rääkides Köleri freskomaalit peab
märkima krohvipinna ettevalmistajat, kes oli omal alal suur spetsialist - Jüri
Kilkohv Kullamaa kihelkonnast.
Sajad tuhanded silmapaarid on aastate
jooksul peatunud Kaarli kiriku altari kohal asuva Kristuse pildi ees. Sajad
tuhanded hinged on leidnud lohutust neist õilsaist näojoonist ja sellest isalikust
ilmest, milles peegeldub Õpetaja suur lause: "Tulge minu juurde kõik, kes
te vaevatud ja koormatud olete."
Kas kunstnikku inspireeris pilti
looma elav fantaasia õilsast Inimese Pojast? Kuid ei, freskomaali algkujuks on
olnud Kölerile elav inimene.
Villem Tamme isa oli Kassari mõisas
möldriks, kes oli ümbruskonnas tuntud mitte ainult osava töömehena, vaid ka
näolt ilusa mehena. Tammede perekonnas liikus suust suhu edasi antud jutt,
mille järele Tammedes pidi olema võõrast verd. Räägiti, et kunagi ammu randunud
saarel austerlased. Neist võõramaalastest jäänud üks Hiiumaale ja toonud
hiidlaste hulka tõmmukat verd.
Villem Tamm sündis 1836.a. Tal oli
veel kolm venda ja kaks õde, kellest Villem oli kõige vanem. Poisikesena oli ta
Kassari mõisa omaniku Stackelbergi loomade karjapoisiks. Sirgus siis
tallipoisiks ja õppis ära kangru ameti. Edasi saab temast kutsar. Selleks ajaks
on ta juba 27-aastane. Ümbruskond ei hüüa teda muud moodi, kui "Ilusaks
Villemiks". Tal on õilsad, haruldaselt puhtad näojooned. Ta kannab pikki
tihedaid juukseid ja lõua otsas lühikest habet.
Villem oli ümbruskonnas üks arukamaid
ja andekamaid mehi. Ka mõis hindas Villemi vaimuandeid. Nimelt oskas ta hästi
kaarte joonistada. Stackelbergid kasutasid tihti tema abi. Ka oli Villem see,
kes esimesena andis Kassari mõisa omanikule nõu ehitada 1,5 km pikkune maasild,
mis praegu ühendab Kassarit Hiiumaaga.
1863.a. viibis J. Köler Hiiumaal
Vaemlas. Seal torkas kunstnikule otsekohe silma see omapärane talupoeg. Tema
päevitunud, tõmmukas, kergelt võõramaine nägu. Ilmselgete joontega nägu. Ta
maalis Villem Tammest portree - "Hiiu talumees kirvega."
1879.aastal, kui Köler hakkas maalima
Kaarli kirikule freskot, valis ta Kristuse prototüübiks Villem Tamme. Mulje,
mille lihtne kutsar Kölerile oli jätnud, pidi olema sügav, et kuju meenus
Kölerile ka aastaid hiljem.
Köler ei teadnud siis, et Ilus Villem
oli ametiredelil edasi jõudnud. Temast oli saanud kurja iseloomuga mõisa kubjas
ja veel hiljem mõisa aidamees-valitseja.
Kui pilt juba valmis oli, sai ta
sellest kuulda ja Köleril olevat peast läbi käinud hävitamise mõtted.
"... Ma mõtlen (ma ei kinnita,
et ma oma mõtte otsemaid teoks teeksin, kui see võimalik olekski), ma mõtlen:
et oleks see lõuendi peale tehtud õlipilt...ma võiksin võtta käärkambri kojast
kaks redelit, need on lootuse järgi veel seal, ja tüki köit, küllap on sedagi
seal veel meie suure töö järelt leida, ma võiksin siduda redelid ostapidi
kokku, nõnda, et nad ulatuksid ilma tellinguteta parajasti üles
apsiidikaareni... Ma võiksin ronida öösel sinna üles, võtta noa /.../ja lõigata
pildi kärinal ülevalt maha - tulgu sellest homme lament missugune tahes...
Rullida ta kokku, tarida kaasa, peita sootumaks ära... Ei, merre ei raatsiks ma
teda ometi heita... Olgugi tema sügavam kunstiline väärtus keskpärane /.../ Aga
see ei ole ju lõuendi peale tehtud pilt. Ja neljasadat ruutjalga krohvi maha
raiuda või isegi üle võõbata ei jõuaks ma ilma peal..." (J. Krossi
"Kolmandad mäed" lk. 88).
"Ilus Villem" oli juba õige
vana mees, kui ta kuulis, et professor J. Köler oli tema näo järele maalinud
Kaarli kiriku seinale Kristuse pildi.
Ta otsustas veel enne surma seda
vaatama minna ja võttis ette pika reisi Kassarist Tallinna.
Ta astub vaikselt ühel ennelõunal
tühja kiriku võlvide alla. Ta on hulga aega vaadelnud seda pilti kiriku seinal.
Ja lausunud siis omaette: "Jah, eks me kõik oleme loodud Jumala näo
järele."
Villem Tamm suri 1915. aastal, olles
79-aastane. Ta on maetud Kassari kabeli surnuaeda oma naise Anna Tamme kõrvale.