Siis minu poolt:
Leeri tulin sellepärast, et ema oli Kaarli koguduse liige ja nimetatud asjast teadis ja absoluutselt ei kahetse, no miks peakski:)? Kaasleerijad olid väga toredad ja õpetajad on nooruslikud, optimistid ja suurepärase huumorisoonega.
Tundidele järgnesid tihti all noortetoas koroona mängud ja niisama "tšillimine" ja laager, mis leidis aset suvel, oli igati sisukas ja huvitav.
Mäletan naljakat seika oma teiselt Kaarli-aastalt (need, kel leer on läbi, saavad järgmisel aastal läbida ka rühmajuhtide koolituse) ja samuti laagrist, kus seekord ise noorematele juhendajateks olime. Ühe töötoa käigus nimelt pidin oma pekid imetillukesse miniseelikusse pigistama ja sel moel prostituudiks kehastuma, väljakutsuva meigi ja heleroosa mullinätsuga:) Kõike seda muidugi sügava õppetunni andmise nimel!
Soovitan kõigile leerikooli tulla, saate targemaks, avatumaks ja uusi kristlikke sõpru kah veel kamalutäis juurde!!!! Võit igal juhul!:)

++++

Mina läksin Kaarli noorteleeri, sest mu parim sõbranna läks. Meiega tulid veel paar-kolm klassiõde ja nende sõbrannad-tuttavad. See oli tore võimalus olla koos nende endiste  klassiõdedega, kes peale keskkooliastumist paralleelklassi või hoopis teise kooli õppima läksid.

Leeri minnes ei olnud mul kiriku suhtes ei eelarvamusi ega ka ülisuurt huvi selle vastu. Aga ta neelas mind täielikult. See oli fantastiliselt mõnus aeg enese ja sõprade leidmiseks. Ja see oli väga ilus aeg – emotsionaalselt ja visuaalselt. Suveõhtud Pilistveres lõkke ääres lauldes armsate inimeste keskel jäävad kauaks meelde. See mõjus teraapiliselt.

Religioon on tähtis osa kultuurist. Leeris omandatud teadmised aitavad mul mõista mitte ainult ristiusu, vaid ka teiste usundite tausta. See on muutnud mind empaatilisemaks. Aga kõige peamine, mida teada sain: usk Jumalasse teeb inimese õnnelikuks!

++++

Minu leeriaeg jäi ajavahemikku 2002-2003. Varsti juba ligi viie aasta taguseid sündmusi meenutades, hakkab sees kuidagi koduselt soe ning kogetu tundub olevat liialt oluline, et seda vaid endaga kaasas kanda.

Esimesena kangastub üks veebruarikuine talvelaager. Pilistvere oli paksu lumekorra all, mis oli sama valge kui sealse kiriku kõrged sambapostid. Väljas oli külm, aga sees pastoraadis soe. Kuna poolest päevast hakkas hämarduma, oli õhtuks juba päris pime ja taevas säras täiskuu. Õhk oli talviselt karge. Seadsime oma sammud sauna poole, lumi krudisemas jalge all. Süda oli täis seletamatut kergust ning hetkeks sel kitsukesel teel seisatades, tundus kõik lihtsalt täiuslik.

Saun oli juba mõnusalt kuumaks köetud ja esimesed saunalised oma osa saanud. Et meie olime viimased minejad, oli meil aega muidugi maa ja ilm. Algul võtsime leili ja rääkisime maistest asjadest ja taevastest asjadest ning hing muutus aina avaramaks. Ja siis me hakkasime laulma. Hääl kandus kuidagi paremini kui muidu ja sõnad voolasid lausa iseenesest - laulsime “Kui on meri hülgehall...” ja ka sauna kõrval voolav jõeke oli just sama karva...

Teine mälupilt tuleb vastandlikult ette aga juulikuistelt kiriku noortepäevadelt. Iseenesest mõista toimus selle aastane KNP ei kusagil mujal kui Pilistveres, millest oli juba meie teine kodu saamas. Hoolimata tuttavast paigast oli Pilistverel ikka, mida pakkuda. Ööbisime kõik telkidega ühel pastoraadi vahetus läheduses asuval ilusal saarekesel, mille keskel oli lõkkeplats, kus ümber õhtutundidel istutud sai, ning kuhu viis vaid väike sild. Hommikul ärgates ja telgilukku lahti siristades võis varbad otse vette supsata ja lasta vee kargusel endasse voolata.

Päevad olid täis tihedat tegevust, kas töötubadest ja avatud vestlusringidest või erinevatest kontsertidest osa võttes. Samas võis sealt leida ka endasse süüvida laskvaid palvehetki. Seega oli igaühele antud oma väljund.

Omamoodi unenäolise, kuid samas klaarselgena tuleb meelde kesköine palverännak Pilistvere kivikangrule. See on kommunistliku genotsiidi ohvritele rajatud memoriaal, mis on tõtt-öelda ka ainuke mälestusmärk kõigile Eesti iseseisvuse eest seisnud meestele, hoolimata sellest, mis mundrit nad seljas pidid kandma. Olgu tegu siis metsavendade, vabadusvõitlejate, soomepoiste või tööpataljonlastega.

Juulikuu öö oli pime ja sume. Pooltel meist olid käes ka tõrvikud, mis andis sellele teekonnale veel kahetise sisu. Kõrvus hakkasid kumisema Juhan Viidingu luuleread: “On seda teed, kus käivad tuletoojad,/ maatasa teha tahtnud igat pidi/ kõik sööjad-joojad, Piinajad ja Poojad./ Ei ole saanud. Tee on teisipidi.”

Just nii olid praegused mälestavad kunagised tõrviku hoidjad, laskmata - hoolimata jõhkratest repressioonidest - oma hinges kustuda väikerahva õigusel omariiklusele.

Sellega seoses meenub, et leeriaja jooksul õnnestus käsi külge panna ka memoriaali teisele osale – mälestushiie näol. Meie noored töökäed olid abiks uute puude mulda istutamisel, mida nüüdseks võib kokku lugeda juba kõvasti üle tuhande.

Lisaks kõikidele ühistele ettevõtmistele on just eneseavastamise aastatel leeris käimine fantastiline võimalus, kus sulle on antud nii koht kui inimesed, kelle seltsis hakata sõnastama oma elu suunavõtte ja kujunevaid seisukohti ning mõelda küsimustele nagu elu ja surm. Tihtipeale on meil vaja suunamist, võiks isegi öelda sundust, et mõelda nn ebamugavatele teemadele ning kujundada neist oma arvamus, sest võib-olla ei ole keegi varem seda sinult kuulda tahtnudki. Samas aga kasvatada oma südame suurust, et osata hoolida ning seda ka välja näidata.

Et muul juhul enda sees hoitud tundmused ja mõttekäigud ka kõva häälega välja öeldud saavad, võib ju märksa kergemini märgata inimest enda kõrval, kes argipäevas askeldamises sinu jaoks kaugeks ja suletuks jääks. Nii ei pea hingesugulus jääma vaid filmi stsenaariumitesse. See ongi koht, kus leida tõeline sõber – kogu eluks. Inimene, kellega saab rääkida, kes mõistab sind poolelt sõnalt ja julgeb ka raskel hetkel käe Piibli poole sirutada ning jumalikul hetkel Teda isiklikult tänada.

Mina olen oma sõbra leidnud.

++++

Olin 17, kui noorteleeri läksin, eelnevalt olin aga käinud ~7aastat pühapäevakoolis. Leeri läksin, sest see tundus õige ja loomulikult kaasasin sellesse ka mõne oma sõbra. Nemad ei olnud eelnevalt pühapäevakoolis käinud vaid neile tundus, et lihtsalt on midagi uut ja huvitavat, millest võiks osa saada.  Kõik see, mis Leeris üldse tehti oli loov, mõtlepanev ja andis positiivsust enda ümber toimuvasse. Need rühmatööd ja isesesvus andsid ka mingi suuna sellesse, milliseks ma muutunud olen ja seetõttu oskan ka ehk enda ümber olevaid inimesi paremini hinnata.

Meenutusi oma leeriajast võid saata aadressil meelis.holsting@eelk.ee