Jeesus ütles: “Mina olen tulnud, et meil
oleks elu ja kõike ülirohkesti.” (Joh 10,10b)
Armsad kirikulised! Me elame praegu oma kirikuaastas Kristuse tulemise aja lõpul, jõulupühade peatse saabumise ootel. Täna pole me siiski tulnud siia mitte tavalisele advendiaja teenistusele, vaid see teenistus omab erilist tähendust ning pidulikkust, sest veedame ju täna Kaarli kiriku juubelisünnipäeva.
Me elu suurtel tähtpäevadel ning pidulikel silmapilkudel on inimene ikka tavalisest tundeküllasem, ta mõte ja meel, ta süda ning tunded on erutatud ning liigutatud. Arvan, et see on maksev ka praeguse hetke kohta, mil oleme kogunenud siia pidurüüs olevasse pühakotta Kaarli kiriku 100-nda aastapäeva puhul korraldatud liturgilisele jumalateenistusele ning et see puudutab meid kõiki, nii teid, kallid kirikulised, kui ka mind ennast.
On kõigiti arusaadav, et ega seda kirikut ehitatud siia mitte selleks, et inimestes ülevaid meeleolusid luua või et kogudus siin oma tundeid võiks välja elada. Samuti ei seisa see koda siin püsti mitte selleks, et me vaid imetleksime seda hoonet kord projekteerinud arhitekti loova mõtte lennukust ning me rahva kuulsa poja akadeemik Johan Köleri ainulaadse kunstiteose omapärast võlu. Ja kui ka me ütleksime kõige ilusamaid kiidusõnu selle jumalakoja suuruse ning kauniduse kohta – siis kõik see ei õigustaks veel ta olemasolu. Seepärast peame ütlema, et see koda on ehitatud siis ikkagi selleks, et siit paigast võiks kosta me rahvale Jumala Sõna, mis talle taevateed juhatab ning et siit kuulutataks häid ja rõõmsaid sõnumeid – evangeeliumi Jeesusest Kristusest kui maailma Õnnistegijast ning Lunastajast. Eks viimselt selle pühakoja kujundus ning kaunidus ole seatud nende eesmärkide teenistusse. Küllap see pühakoda juba paljalt oma tumma olemusega tahab me mõtteid ning meeli ülendada üles Jumala poole seades me silme ette Jumala suuruse, vägevuse ning pühaduse, teisalt taas inimese väiksuse, piiratuse ning patususe. Mõningate aastate eest kui Soomes Tampere linnas hakati uut Kaleva kirikut ehitama ütles sellele tööle väga lähedalt kaasaelanud koguduse hingekarjane omapoolse soovina arhitektile: “Looge ja ehitage selline kirik, et inimesel, kes seda kirikut näeb, kaoks isu ära pattu teha.”
Viimselt siin maa peal on ju kõik kaduv, nii inimene ise kui ka ta loodud võimsamadki hooned. Need kõik kord hävivad, ainult Issand Jeesus võib oma sõnade kohta öelda: “Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi mitte.” Selle igavese Elusõna kuulutamise ning kuulamise paigaks on seegi kirik mõeldud ja ehitatud ning seda õilist ülesannet on ta nüüd tohtinud täita juba ühe sajandi vältel. Meiegi tahaksime täna siin kuulda neid igavesi Elusõnu, mis on kord lähtunud Jeesuse suust. Jääb vaid soovida, et me Hea Karjase enda hääl võiks kosta me kõrvu ja Ta saaks meid seeläbi rohkesti õnnistada.
Loetud ja kuuldud kirjasõnas ütles Jeesus: “Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti.”
Sõna ja mõiste “elu” on oma sisult väga avar ja rikas. Üheski keeles pole suudetud lühidalt ära öelda, mis on elu ega ka teadus ole andnud seekohta meid rahuldavat lahendust. Me võime rääkida elust kui bioloogilisest nähtest, vaadelda elu vaimset ja vaimulikku palet, või taas pöörata tähelepanu inimese ühiskondlikule ning sotsiaalsele elule.
Peab ütlema, et Jeesus suhtus elusse kogu selle mitmepalgelisuses jaatavalt ning positiivselt. Ta tuli päästma mitte ainult inimese hinge, vaid inimest tervikuna, ka tema ihu., mida apostel Paulus nimetas Jumala templiks. Evangeeliumitest loeme, kuidas Jeesus võitles kõige inimliku häda ja haiguse vastu – andes inimestele tagasi nende kaotatud tervise – küll pimedaile nägemise, kurtidele kuulmise, jalutuile kõndimise tuues mõnel korral inimesed ellu tagasi isegi surma küüsist ning haua rüpest. Aga Ta ka trööstis kurbi, julgustas argu, tervendas haiged hinged ning sünged meeled. Kuid Jeesus astus välja ka ühiskondliku õiguse, ausa ning kõlbelise elu eest. Ta tahtis tõsta inimelu selle madalaist egoistlikest püüdlusist kõrgemale tasandile, kus ligimese armastamisele on antus keskne koht. Teisalt aga head tervist, õiglust, ausust, kõlbelisust võib inimelus taotleda ka ilma Kristuseta. Kui Jeesus me tekstis ütles, et Ta on tulnud selleks, et neil oleks elu – siis peaksime selle sõna “elu” kirjutama küll suure algustähega “Elu”. Nõnda Jeesuselt saadav elu on teistsugune, midagi rohkemat kui tavaline inimese füüsiline, vaimne ning sotsiaalne elu. Johannese evangeeliumis Jeesus tunnistab enda kohta: “Mina olen tee ja tõde ja elu” (14,6). Elades osaduses Jeesusega hoovab Temast kui eluallikast ka meisse taevalikku igavest elu. Ja see ühendus Issandaga saab loodud ning alal hoitud elava usu läbi Temasse. Evangelist Johannes ütleb seekohta: “Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu” (3,36). Piibli järgi see elu, mida Jeesus meile tooma tuli tähendab ennekõike osadust Jumalaga. Kõikjal seal, kus see osadus on katkenud valitseb surm – vaimulikus mõttes. Nõnda Jeesuse maailma tuleku keskseimaks ülesandeks oli selle algse vahekorra taastamine, mis valitses inimese ja ta Looja vahel paradiisis. Pattulangemine oli aga purustanud selle algse inimese seisundi ning ta läks nüüd kaduvuse lapsena lahus Jumalast ekslema omile teedele. Kuid just neile, Isakodust kadunuile, tuli Jeesus tooma tõelist taevast elu, mida iseloomustab võõrsilt koju tagasi pöördunud lapse usalduslik vahekord teda armastava taevase Isaga.
Me tekstisalmis oli öeldud: “… et n e i l oleks elu …”. Võiksime esitada küsimuse, kes siis õieti kuuluvad siin Jeesuse poolt mainitud “nende” hulka? On olemas ju seegi võimalus, et Jeesuse antud tõotus puudutaks vaid teatud inimrühma, mitte kõiki inimesi. Me tekstisalm kuulub Johannese evangeeliumi 10-nda peatüki alguossa, kus on räägitud lammastest, karjast ja Jeesusest kui heast karjasest. Arvestades me teksti seost eelnevaga ongi tegelikult mõeldud siin Iisraeli soo ärakadunud lambaid, kellede juurde tundis Jeesus end ennekõike olevat läkitatud. Kuid pidades silmas Kristuse lunastustöö universaalsust ja Ta misjonikäsku, mis puudutas kõiki rahvaid, võime küll täie kindlusega öelda, et need, kelledele Jeesus siin tõotab anda elu ja kõik ülirohkesti pole mitte vaid Iisraeli soo ärakadunud lambad, vaid ka kõik teised taevase Isa ärakadunud pojad ning tütred ükskõik millisesse rahvusesse nad siis ka kuuluvad. Neid kõiki on tulnud Jeesus oma taevase Isa juurde juhatama öeldes: “Inimese Poeg on tulnud otsima ja õndsaks tegema, mis on kadunud.” Ja kui siis kadunud lapsed on leitud, kui Jeesus on nad patust, surmast ning deemonlikest vägedest ära päästnud siis tahab Ta teha neid osalisiks sellest elust, mida Ta neile oli tulnud tooma. Kuid selle lisaks tõotas Ta veel ka “kõike ülirohkesti”.
Lõpuks vaatleme veel, mida siis võiks sisalduda sellesse kõigesse, mida Jeesus on tulnud meile heldekäeliselt tooma. Ilmselt pole Jeesus mõelnud selle all mitte materiaalseid väärtusi ning asju, mitte kõike seda, mida inimene vajab oma ajaliste vajaduste rahuldamiseks. Teisalt siiski teame, kuidas Jeesus “Meie Isa” palves on õpetanud meid taevase Isa käest paluma ka igapäevast leiba ja kuidas me usuisa seletuse kohaselt igapäevase leiva hulka kuuluvad ka kõik muud ajalised vajadused. Kuna Jeesus selle salmiga on tahtnud öelda, et Tema läbi on tõeline elu ja Jumala riik me juurde tulnud siis Jeesuses peituva elu ning Jumala riigi elu ei ole mitte söömine ja joomine, nagu apostel Paulus seda oma kirjas ütleb, vaid õigus, rahu ja rõõm Pühas vaimus. Just nende varade poolest rikast elu on tulnud Jeesus meile tooma ja Ta jumalik tahe on, et me kõik võiksime neist vaimuliku elu rikkustest ning andidest rohkel määral osa saada. Kuid Jeesusest hoovav elu tahab meid ka kõigi me elu raskuste, murede ja koormate all, risti ning vaeva käes teha osaliseks neistsamust taevastest varadest – rahust, rõõmust ning hingamisest.
Ja veel on väga tähtis, et me hinge võiks täita siiras ülevoolav tänu, tänu meile osaks saanud Jumala kõigi heategude eest, tänu ka selle eest, et Ta seda pühakoda on ikka varjanud ja hoidnud me rahvale kui üle me kodumaa on vooganud mitmed rasked sõjaajad. Kuid üle kõige tänu selle eest , et Jumal on meid Jeesuse pärast oma armust võtnud vastu eluosadusse endaga ja meile kõik me süü ning patuvõlad andeks annud.
Ja nõnda me helde Õnnistegija läbiuuristatud ja kutsuvad käed on ka täna me igaühe poole siin välja sirutatud ning üha veel kõlavad Ta armurikkad sõnad: “Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete ja Mina tahan teile hingamist saata, sest Mina olen tulnud, et teil oleks elu ja kõike ülirohkesti.” Aamen.
Paul Saar