Jumalast

Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tundmise sügavust! Kuis äraarvamata on tema kohtumõistmised, ja äramõistmata tema viisid! Sest kes on Issanda meele ära tunnud? Ehk kes on tema nõuandja olnud? Ehk kes on temale midagi ette annud, et see peaks temale jälle tasutama? Sest tema seest, ja tema läbi, ja tema sisse on kõik asjad;

temale olgu au igavesti.” Rooma kiri 11, 33-36

Kes on Jumal? Sellele küsimusele vastab püha kiri Jeesuse sõnadega: “Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, need peavad Vaimus ja tões kummardama” (Joh. Ev. 4,24). Inimene võib Jumala olemist ja olu mõista selles ulatuses, millises Jumal selleks inimesele usku annab ja Ise ilmutab. Mõistuse piirid Jumala olemise tunnuseks on liig kitsad.

Kirikuisa Augustiinus jalutas kord mere kaldal, mõteldes sügavaist eluküsimusist. Teda huvitas teada saada Jumala olemist ja olu. Mida rohkem ta selle kallal juurdles, seda keerulisemaks ja raskemaks läksid tema mõttekäigud, nii et ta viimati seisatas äravõitmata Jumala tõe ees ja südames nurisedes küsis: “Miks jääb see kõik minu tunnetusele mõistmatuks?” Sääl ta nägi väikest last mängimas mere kaldal. Laps võttis merest konnakarbikesega vett ja valas seda väiksesse auku, mis ta oli valmistanud oma kätega. “Mis sa teed, lapsukene?” küsis Augustiinus. “Ma tahan mere tõsta siia auku,” vastas laps rõõmsasti naeratades. Nüüd mõistis Augustiinus, et Jumal ise oli tahtnud selle pildi läbi vastust anda talle. Sest suurem kui sinetav sügav meri on Jumal, ja inimene temaga võrreldes on vähem kui pisike laps laia mere kaldal… Jumala olemist ja olu mõista on raskem kui tõsta konnakarbikesega meri teisele kohale. Jõuetuna tunneb ennast ka apostel Paulus, kui ta südame põhjast ohkab: “Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tundmise sügavust! Kuis äraarvamata on tema kohtumõistmised ja äramõistmata tema viisid.”

Michael Faraday - Tyndalli ütluse järgi suurim loodusteaduslik eksperimentaator, keda maailm näinud kunagi. Kuid see suur mees oli ka suur ristiinimene, kui ta oma eluga tõendas oma sõnu: “meie lootus on põhjendatud usus, mis on Kristuses”. Tema lapselik-sügavat usuelu iseloomustavad tema õpilase Tyndalli ütlus: “Tema (Faraday) luges söögipalvet. Ma häbenen peaaegu seda palvet rääkimiseks nimetada. Piibli keeles võiks seda ühe poja õhkamiseks nimetada, kelle südamesse Jumal oma Poja Vaimu on valanud ja kes täis usaldust palub Isa õnnistust.”

Nii on suurvaimud usu ja teaduse alalt sügavaimas aukartuses rääkinud Jumalast, kelle meelt pole ükski inimene ära tunnud ja kes ei vaja oma täiuslikus valitsuses ühtegi nõuandjat.

Ja meie harilikud, väikesed igapäeva inimesed! Ka meie peame Jumala ette astuma lugupidamise ja alandusega, usu, palve ja armastusega. Kolmainus Jumal on ilmutanud meile oma sõnas.

Kristlus on usund, mille Jumala tunnetuse eest tänu võlgneme Jeesusele Kristusele. “Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal” (Joh. Ev. 1.1). Jumalat kui Isa, kelle püha armastus Kristuse läbi on lunastanud maailma, tundma õppida on usu ülesanne.

“Omast meelest ja väest ei või meie Jeesuse Kristuse oma Issanda sisse uskuda, ega tema juure saada, - vaid Püha Vaim kutsub meid, valgustab meid oma annetega ning pühitseb ja hoiab meid õige usu sees” ütleb meie usuisa Martin Luter. Kõik sünnib Jumala vägeva tahte järgi. Keegi ei ole temale midagi ette annud. Tema õigus jääb õiguseks igavesti ja arm armuks. Vaatamata Jumala kõikväelisele suurusele, mille ees oleme kui “tuhk ja põrm”, tohime ometigi tema ette astuda kui lapsed oma Isa ette. “Sest tema seest, ja tema läbi, ja tema sisse on kõik asjad; temale olgu au igavesti”.

Meie surematu hinge siht on Jumalas. Meie töö ja kannatus, võitlus ja elu ning surmgi viivad meid Kristuse läbi Jumala poole. Sellepärast oleme rõõmsad ja julged kadumata elu ja kevade lapsed siin ajalikult ja ükskord igavesti. Aamen.

A. Sommer

Ilmunud ajalehes “Eesti Kirik” nr 24, 8. juunil 1933