1. Juhtkiri. Toimetus.
2. Jutlus. Jaak Aus.
3. Jutlus. Jüri Bärg.
4. Ain P. Leetma. Palmipuudepühadest.
5. Tauno Teder. Paasapühas on lunastuse alus.
6. Paavo Matsin. Egiptuse Maria lugu.
7. Maarja Vaino. Pilk A. H. Tammsaare loomingu usulisele tähendusele.
8. Maria Mang. Nikolai Berdjajevist.
9. Jaanus Ruiso. In memorian Arved Ärmpalu (8.08.1925-27.02.2003).
10. Toimetus. Piiskoppide portreed EELK Konsistooriumis.
11. Koguduse ajalugu. Virve-Aino Nuka. Õpetaja Edgar Hark.
12. Jaanus Ruiso. Päikeseline keskpäevatund Lilian Liikasega.
13. Lastetöö. Küllike Valk. Rõõm ja ülestõusmispühad.
14. Lastetöö. Virve-AIno Nuka. Suur muinasjutukarneval.
15. Lastetöö. Merilin Nõu, Kaie Tanner. Meie laululapsed.
16. Noortetöö. Ring on täis.
17. Majandus. Mati Kohlap. Kaarli kiriku fassaadikellad töötavad taas!



JUHTKIRI

Duccio di Buonisegna "Naised haual", 1308-1311"Kristus on ülestõusnud!" - see on tervitus, mida ootame kogu kirikuaasta. Pühade taaskorduv ring juhatab meid ühe keskse sündmuse juurde ja me võime kindlusega öelda, et kristlaste jaoks ei ole sellest tähtsamat.

Kristuse ülestõusmisega toimub suur muutus kogu senises maailmakorras ja kui ei oleks seda muutust, ei oleks ka mingit mõtet ristiusul kui religioonil. Me ei saa aga jätta märkamata, et täna on ülestõusmissündmuses toimuv saanud üheks mõistetamatuks asjaks, millekski, mida justkui enam ei otsita ega vajatagi. Ei olegi väga palju neid, kes võiksid vastata meile "Jah! Ta on tõesti ülestõusnud!". Ometi on selles pühas tervituses varjul saladus, mis meile kristlastena on hoida usaldatud ja mille mõistmisele ja kogemisele ikka püüdleme.

Ka käesolevas ajakirjanumbris on meie sooviks avada vaateid küsimustele, mida see püüdlus on esile toonud. Inimese vabadus, tema ühendus Jumalaga ja muutumine, mis toimub Kristuses on teemad, mis otsustavalt puudutavad inimest ja see on leidnud erineval moel kajastust ka lugejani jõudvates kirjatöödes.

Palmipuudepühast kirjutab Ain P. Leetma. Ülestõusmispühadega seonduvat selgitab Tauno Teder. Kristuse läbi toimuvat muutust inimese elus esitab lugu erakordse elulooga naispühakust Egiptuse Mariast. Lugejani jõuavad pühadejutlused koguduse abiõpetajalt Jaak Ausilt ja Jüri Bärgilt. Esitame tavakäsitlusest veidi erineva vaate eesti rahva jaoks kaheldamatult tähenduslikust kirjamehest A. H Tammsaarest ja avaldame käsitluse 20. sajandi ühest olulisemast religioonifilosoofist Nikolai Berdjajevist.

Veebruarikuus tähistas oma 75-ndat sünnipäeva koguduse endine organist Lilian Liikane. Temaga käisid vestlemas Jaanus Ruiso ja Marika Kahar. Lugeda saab ka endisest koguduse õpetajast peapiiskop Edgar Hargist, kelle sünnist möödub käesoleval aastal 95. aastat. Mälestame veebruarikuus surma läbi lahkunud kirikumeest Arved Ärmpalu.

Tavapäraselt saab tutvuda ka laste- ja noortetöö tegemistega.

Ülestõusmispühade ootuses lahket lugemist soovides

Sulase toimetus


JUTLUS
Jaak Aus

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Seda kindlamini meid päästetakse tema kaudu viha eest nüüd, kui me tema vere läbi oleme saanud õigeks. Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud. Aga mitte ainult seda, vaid me ka kiitleme Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu me oleme nüüd saanud lepituse. Rm 5:8-11.

Me elame maailmas, kus inimeste arusaamad ja tõekspidamised väga kiiresti ja märkamatult muutuvad. Märkamatult immitseb meie igapäevaellu ja suhtumistesse võõras kultuur, mõttelaad ja väärtushinnangud. Märkamatult saavad ühed sündmused hoopis teistsuguse tähenduse, kui neil algselt on olnud.

Nii on juhtunud ka Jeesuse Kristuse ülestõusmispühaga. Küll kõnelevad meile inimesed kevadepühast või munadepühast, paremal juhul tuleb meelde lihavõttepühade tähistamine. Juba Kristuse surmapäeval tervitavad inimesed üksteist rõõmsate tervitustega ja raadiost võime kuulata ülestõusmissündmusele pühendatud suurvorme tuntud heliloojatelt.

Võib-olla ei olegi see oluline, kuidas me pühasid nimetame, kuid kas selle teadmatusega, vääriti mõistmisega me lõpptulemusena ei unusta mitte ainult püha algset tähendust, vaid ka sisu - seega unustame Kristuse elu, kannatuse, surma ja ülestõusmise tähenduse meile, inimestele. Kristus muutub meie elus tähtsusetuks ja tühiseks. Paremal juhul meenub ta siis, kui oleme oma eluga sasipuntras ega oska enam edasi minna ja seepärast vajame välist abi.

Palju on räägitud inimeste moraalitusest ja lausa vaenulikust suhtumisest üksteisesse. Sugugi harv ei ole mõttelaad, et inimene on inimesele hunt. Igapäevases elus võime näha ja tunda hoolimatust, viha ja vaenu, mis omakorda muudab inimese kalgiks, külmaks ja ükskõikseks enda ümber toimuva suhtes.

Ometi Jumal armastab meid. Selle armastuse märgiks saatis ta oma Poja siia maailma. Tema elu, kannatamise, surma ja ülestõusmise läbi näitas Jumal meile ette tee, mis ei ole seotud ainult selle ajaliku rännakuga, vaid igavikuga. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu (Jh3:16).

Ülestõusmispühad tuletavad meile meelde selle armu suurust, mida Jumal on inimkonnale osutanud, et me oma elu ei näeks ainult siin maailmas, vaid oskaksime vaadata ka igavikku. Ta kinnitab meid iga päev oma sõna ja sakramendi läbi, et meie usk võiks kasvada, et maailm ja selle ahvatlused, muutused meid ei kõigutaks, et võiksime elada valguses, mis Jeesuses Kristuses on ilmsiks saanud ja mis juhatab meid igavikku. See usk ja teadmine kutsuvad meidki seda valgust maailma kandma, et Issanda ülestõusmine ei oleks ainult unustusse vajuv ähmane müüt, vaid saaks reaalseks inimeste elus, annaks nende elule mõtte ja tähenduse ega lubaks südamel muutuda ümbritseva suhtes külmaks ja kalgiks.

Keegi mees nägi mööda linna tänavaid kõndides ühes kangialuses alasti last. Laps oli ilmselt söömata ja värises külmast. Mees vaatas ringi, kuid ei näinud kedagi, kes võiks lapse eest hoolitseda. Mees vihastus ning hüüdis pahandades taeva poole:
"Kuidas sa, Jumal, võid sellist asja taluda? Miks sa ei tee midagi? Miks sa ei aita seda last?"
Jumal ei vastanud midagi. Öösel aga mees ärkas ja kuulis häält ütlevat:
"Ma olen selle lapse heaks midagi teinud. Ma olen sind loonud."

Ärgem unustagem Jeesuse Kristuse ülestõusmispühi ja nende tähendust, vaid kandkem seda oma südames, et see valgustaks meie elu, kinnitaks ja julgustaks meid selles maailmas ja juhiks ka igavikku ning paistaks neilegi, kes Issandat veel leidnud ei ole.

Jaak Aus


JUTLUS
Jüri Bärg (01.07.1940-01.12.1999)

Ja kui hingamispäev oli möödas, ostsid Maarja Magdaleena ja Jaakobuse ema Maarja ja Saloome lõhnarohte, et tulla Jeesust võidma. Ja nädala esimesel päeval väga vara, kui päike oli just tõusmas, tulid nad haua juurde. Ja nad ütlesid üksteisele: "Kes küll veeretab meil kivi hauakambri ukse eest ära?" Ja üles vaadates nägid nad, et kivi oli ära veeretatud. Aga see oli väga suur. Ja hauakambrisse minnes nad nägid paremal pool istumas noorukit, riietatud pikka valgesse kuube. Ja neil hakkas hirm. Aga nooruk ütles neile: "Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta pandi! Kuid minge ütelge tema jüngritele ja Peetrusele: Ta läheb teie eele Galileasse. Seal te saate teda näha, nõnda nagu ta teile ütles." Ja nad tulid välja ja põgenesid hauakambri juurest, sest neid oli vallanud hirm ja hämmeldus ning nad ei öelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid (Mk 16:1-8).

Me oleme tulnud siia ülestõusmispüha kirikusse, et teha oma kummardus ülestõusnud Jeesusele Kristusele, meie Issandale. Jeesus Kristus on üles tõusnud surnuist. See kuulutus on püsinud pea 2000 aastat ja nii nagu see meile ühelt poolt on saanud meie usu aluseks, meie usuliseks reaalsuseks, mida aasta ringi kuuleme ja loeme Jumala Sõnast, kordame pühapäeviti usutunnistuses, jääb see teiselt poolt meile käsitamatuks, millekski, mille ees tõrgub mõte ja mõistmine. Ühte me teame - usk sellesse on meile vajalik, see on lahutamatu kõigest sellest, mida me oma usuliseks siseeluks peame, oma hingeeluks. See kuulub meie inimelu tervikusse, sest see ühineb meie elu ühe väga kindla ja vankumatu tõsiasjaga, nimelt sellega, et me sureme, et meie elu, mille kohta võib öelda mida tahes, millelt võib oodata mida tahes, mis on täis ootamatusi ja oodatut - nii või teisiti, varem või hiljem lõpeb vääramatult surmaga.

Elada võib mitmeti. Me teame, et ühise kasvatuse, päritolu ja elukeskkonnaga inimesed elavad suurelt jaolt mingit ühiselu, sageli, nende eneste tunnistust mööda, sõna tõsises mõttes - nii nagu kõik. Ei elata elu, vaid elulaadi. Ühes asjas ühte jäljendades, teises asjas teist, sellist segu oma isikuks pidades ja seda esitades. See on võimalik. Võimalik aga pole niimoodi mõelda oma surmast, võimalik pole niimoodi surra - see on kogemus, mida me teistelt ei saa, see puudutab meid nii isiklikult, et võiksime öelda: esimeseks sammuks üldse oma isiksuse tunnetamisel ongi tõdemine, et ma olen surelik, et just selle läbi olen ma teistest eraldatud. See eraldatuse äratundmine aga omakorda sunnib meid sidet otsima kaasinimestega, kellega meil siiski koos elada tuleb, ja see omakorda võib meid panna küsima Jumala järele. Ning nii on see kõigi inimestega, kas nad tunnistavad seda või mitte, kas nad selle enestele summutavad või mitte.

Kristlus on selles asjas selgesõnaline, on seda niivõrd, et teda on süüdistatud, et see võtvat inimesel eluisu ja koondavat mõtted surmale, et kristlus on varjupaigaks nõdrukestele, kellel vähe elulusti soontes. Kuid kui vähe teavad need süüdistajad kristlusest ja kui vähe teavad nad enestest. Mida teame meie ja mida me teada võiksime, kui me ülestõusmispüha hommikul koos Jeesuse surnukeha võidma tõttavate naistega mõttes kaasa läheme ja Tema hauakoopa ees seisame?

Kui me läheme kaasa evangelist Markuse antud tunnistusega ja võrdleme seda teiste evangelistide omaga, näeme, et ülestõusmise kirjeldused erinevad detailides. Küll langevad nad kokku peamisis asjus nii nagu pealtnägijate kirjeldused ikka. Tegelikult ei räägi ükski evangeelium meile ülestõusmisest - esimeseks märgiks sellest on avatud haud. Ületõusmine surnuist jääb inimsilmale nägemata, jääb varjatuks. Mis aga igal juhul silma hakkab, see on korduma kippuvad kinnitused, et naised olid kohkunud, et hauavalvurid värisesid hirmu pärast ja siingi kuuleme, et kui nad haua juurest ära tulid, värisesid nad ja olid täis hämmastust ja nad ei ütelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid. Nad olid näinud tühja hauda, nad olid näinud ingleid, taevaseid saadikuid - nende leinavasse ahastusse oli ootamatult lõikunud midagi niisugust, mida nad käsitada ega vastu võtta ei suutnud. Haud oli küll avatud, aga veel polnud avatud nende meeled. Kui me vaid mäletame Maarja kuulutust, kui me meenutame karjaseid väljal jõuluööl kuulmas inglite sõnumit Õnnistegija sünnist ja mitmeidki juhtumeid Jeesuse enese elust, siis kohtame sedasama - kartust, kohkumust ja hirmu. Kui inimese ees avaneb midagi, mida ta meel kanda ei jaksa, siis täidavad teda ikka sellised tunded, õigemini need saavad temas avalikuks, sest meie tunded ei teki kusagilt väljastpoolt, need on meie sees, valmis välissündmustele. Teatud olukordades need lihtsalt kerkivad üles, annavad end meile teada. Ja kui me sügavalt enesesse vaatame, siis me ka teame ja tunneme seda. Ning küllap tahaksime tunda enamgi, sest ei saa salata, et see teade, mida me aastast aastasse vastu võtame - Jeesus Kristus on üles tõusnud surnuist - täidab meid kohkumusega. Täidab kohkumusega sellesama pärast, et selle suurus käib meil üle pea, sunnib meid küsimusi esitama eneste kohta, elu kohta - kõige kohta, mida ümbruskond meis on süvendanud, meid igapäevastanud. See paneb kahtluse varju kogu meie elule, kogu meie enesekindlusele. Sest see on uskumatu, inimestena oleme juba sellised, et tahes-tahtmata kipub mõttesse küsimus: kuidas see toimus, kuidas see ikka oli, ise juba ette tundes, et me ei suuda vastust leida. Teisest küljest tunneme selle sõnumi suurust ja väljakutset: Jeesus Kristus, inimene ja Jumal, liha meie lihast ning vaim Jumala Vaimust, on läbi või üle elanud surma, on meie ette asetanud sellise võimaluse, millest me niisama mööda minna ei saa. Me peame siin tahes-tahtmata peatuma, sest sellise sõnumi valguses saaks surm kahekordselt negatiivse tähenduse - niigi kohutav oma tundmatuses, oleks ta nüüd lisaks sellele tarbetu, tähenduseta. Vähe sellest - ka meie elu oleks tähenduseta ja vale. Oleme lõpujoone planeerinud - kui me seda üldse teinud oleme - meelevaldselt liiga ligidale ja vastavalt ka oma varusid ning meelekindlust kulutanud. Selles avanemises aga ka mõistame kindlalt, et siin ei saagi olla küsimust, kuidas ja mismoodi, vaid on ainult üks kahest - kas ei või jaa. Kas me usume või mitte. Kas me võtame selle vastu või mitte. Ning kummaline küll, et ega needki ei pääse, kes ei ütlevad. Neid jääb kahtlus närima kogu eluks, sest mäng on liiga kõrge, et seda kord ja jäädavalt selja taha jätta. Üks tänapäeva nimekamaid katoliiklikke kirjanikke Graham Green ütlebki, et kristlane on nagu mängur, kes paneb kõik, mis tal on, mängu jumaliku süsteemi peale. Tõepoolest on see risk.

Mida aga on siis võita? Mida on kristlasel võita? Ta võidab enesele ja oma elule tähenduse ja tarbe, sellesama, mille ta muidu kaotaks tähenduseta ja tarbetu surma läbi. Kui ilusti seob apostel Pauluski selle just inimese otsusega, panustamisjulgusega: aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis on kirjutatud: surm on ära neelatud igavese elu väest (1Kr 15:54). Kuid kristlane võidab veel midagi, mida me tänapäeval õigetel kohtadel küll kasutada pelgame: ta võib võita omale au. Au ja kuulsus on tänapäeval saanud välisteks omadusteks, millekski, mida üksnes teistele osutatakse. Nii vähemalt arvatakse. Tõeliselt on see sisemine omadus - kui me oleme lugenud või laval näinud Jean Anouilh' näidendit "Becket ehk Jumala au", siis vast taipame, mis asi see au on olnud ja on. Siin saab alandatud rahva liige tagasi oma au. Sest on vaid üks au - ja see on Jumala au. Osasaamine sellest annab inimesele selle sisemise mõõtme eluks, mis hoiab teda ennast kaotamast. Au on see, mida enesele osutatakse, selle jumaliku näo kujutise hoomamine eneses ja selle säilitamine. See on, mida me võita võime.

Muidugi ei tule see kõik hoobilt, sest ülestõusnud Kristuse tunnistamiselt tuleb meil minna Elava Kristuse juurde, elava Jumala Sõna juurde, et õppida seda teed, mida me käia võtame. Sest asi ei piirdu otsusega uskuda, vaid uskumisega, elava usuga. Uku Masing kirjutab, et põhjusi, miks mitte uskuda, pole saadud materialistlikust õhkkonnast, koolist ja kirjandusest sisseimbununa, nagu tavaliselt öeldakse, vaid neid võib olla ka sisemisi. Inimene võib kahelda surematuses ainult sellepärast, et ta tunneb surematuse nõude olevat ülbuse, midagi, mille vääriline ta tõepoolest pole. Küllap see võib nii olla - Jumala helduski meie vastu on käsitamatu ja halastuski võib meid kohutada.

Seega seab see rõõmus sõnum, mida ülestõusmise päev meile kuulutab, nõude meie eludele, ta paneb meile vastutuse - ta teeb meid vabaks vastutust kandma - ja taas võime olla kohutatud, sest jälle käib see meil üle pea. Ning siin kerkibki üles Jeesuse ristisurma tõeline tähendus - Ta suri, et meie võiksime elada. Tema ülestõusmine ei ole mitte üksnes inimestest surnuks vaevatud Jumala Poja naasmine Isa juurde, vaid see oli oma missiooni täitnud Lunastaja kahekordne kinnitus Temasse uskujaile - inimene on lepitatud Jumalaga, kaotsiläinud vahekord langenud inimese ja Jumala vahel on taastatud süütu ohvri ihu ja vere läbi. Ning sellises lunastuses võime ja suudame käia seda meie ette pandud teed, mis viib läbi surma. Elu teed. See on rõõmusõnum. Aamen.


PALMIPUUDEPÜHADEST
Ain P. Leetma

Duccio di Buonisegna "Sisenemine Jeruusalemma", 1308-1311Liturgiline kalender on rajatud sündmustele Kristuse ja kiriku elust. Kristlastena tähistame igal aastal Jeesuse sündi ja jälgime hoolikalt tema ja ta lähedaste eluetappe. Igal aastal tähistame ka ülestõusmispühi, mis on kogu ristiusu alustalaks - Kristus on üles tõusnud! See ongi kogu ristiusu keskne sõnum ja vaieldamatult on ülestõusmispühad kõige tähtsam sündmus, mida kogeme ja elame läbi ikka ja jälle igas uues liturgilises aastaringis.
Kuid ristiusus nii tähtsale sündmusele kui seda on ülestõusmispühad eelneb ka ettevalmistusaeg, mida nimetame paastuajaks. See on aeg, mil kristlastena asume teele "kõrbesse" - vaatame oma hinge ja südamesse, kus saatan kiusab meid kõikvõimalikul viisil. See kõrberännak on meile katsumuseks usuteel ja proovikiviks, et näha, kas me suudame kindlaks jääda Jumala Sõnale ja võita maised himud, mis võivad meid juhtida kõrvale lõppeesmärgist - igavesest lunastusest Kristuses.

Paastuaja viimast pühapäeva nimetatakse palmipuudepühaks. See on päev, mil Jeesus tuli Jeruusalemma ja teda võeti vastu kui kuningat. Kuid pidulikule vastuvõtule järgneb pikk ja valus kannatustee, mida järgime kirikukalendris ka meie. Palmipuudepüha juhatab vaiksesse nädalasse, mille jooksul me jõuame koos Jeesusega ülemisse tuppa, kus ta peseb oma jüngrite jalgu ja seab Pühima Armulauasakramendi. Selle nädala jooksul näeme Jeesust ka palvetamas Ketsemani aias, kus ta annab meile mõista, et tema missioon on täita oma Isa tahet, nii raske kui see ka poleks. Ja selle aja jooksul näeme Kristust suremas ristil - inimkonna poolt hüljatud Lunastajat, kes andis meile oma kannatuse, ristisurma ja ülestõusmise läbi mõista, et armastus on igavene ning et tõelise armastuse ees on isegi surm ja patt jõuetud.
Siin tahaksingi heita põgusa pilgu palmipuudepühale, mis juhatab meid vaiksesse nädalasse, mis omakorda juhatab meid triduumi (kolmpäeva), mille kulminatsiooniks on Kristuse ülestõusmine surnuist - ja selles on meile tõesti ilmsiks saanud Jumala suur armastus kogu inimkonna vastu.

Palmipuudepüha varahommikul asus Jeesus teele Jeruusalemma, jättes endast maha oma ema Maarja, õed Marta ja Maarja Madgaleena ning Laatsaruse. Kristuse ema oli kindlasti mures poja pärast, kes asetas nõnda oma elu ohtu, kuna tema vaenlased püüdsid teda kinni võtta ja hukata. Kuid Kristus ei läinud sel päeval Jeruusalemma, et vastu võtta hukatust, vaid võitu. Enne seda, kui Messias naelutati ristile, kuulutasid linnaelanikud ta kuningaks, kui ta sisenes Jeruusalemma. Väikeste laste rõõmukisa kajas veel kaua Jeruusalemma tänavatel, kui nad hüüdsid hosiannasid Taaveti Pojale - seda kõike Rooma valitseja sõdurite, ülempreestrite ja variseride juuresolekul.
Prohvet Sakarja kuulutas ette Inimese Poja võidukat saabumist, enne kui ta kannatab, mis oli valmistatud tema jaoks juba aegade algusest. "Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas" (Sk 9:9). Jeesus, olles teadlik sellest, et prohvetikuulutuse täidemineku aeg on käes, valis välja kaks jüngrit, kelle ta saatis ette, et nad tooksid Jeesusele sälu, kelle seljas ei ole istunud veel ükski inimene. "Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale ja tulid Betfage poole Õlimäele, siis läkitas Jeesus kaks jüngrit ja ütles neile: … "Issand vajab neid. Ta läkitab nad peatselt tagasi!" Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud: "Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja looma varss." Jüngrid läksid ja tegid just nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud: tõid emaeesli ja sälu ning panid rõivad nende peale ja tema istus sinna" (Mt 21:1-7).
Kirikuisad on selgitanud nende kahe looma tähendust järgmiselt. Emaeesel esindab juudi rahvast ja sugu, kes oli kaua olnud seaduse ikke all. Varss, kelle seljas ei olnud istunud veel ükski inimene, esindab aga paganlikku maailma, mida keegi ei olnud veel suutnud enesele allutada. Nende kahe inimrühma saatus otsustatakse lähipäevade jooksul. Juudid põlatakse ära, kuna nad ei tunne ära ega oska vastu võtta Jeesust kui oma Messiat ja Lunastajat. Nende asemele astuvad paganad, kes on lapsendatud (omaks võetud) kui Jumala rahvas ja on vastu võtnud usu.Duccio di Buonisegna "Ketsemani aias", 1308-1311

Palmipuudepüha liturgia juurde kuuluvad kaks väga tähtsat toimingut - palmiokste õnnistamine ja protsessioon, mis sellele järgneb.
Palmiokste õnnistamine on väga tähtis osa päeva liturgias. Kirik on selle alal hoidnud üsna ammustest aegadest. On ilmne, et palmiokste õnnistamine annab meile märku, et Pühima Paasatalle ohvriand on alanud, mille avamärgiks on Jeesuse saabumine Jeruusalemma. Palmipuudepüha algussalm, collecta-palve, epistel, graduaal ja evangeelium loetakse oma tavalises korras, nagu nad on ikka olnud sissejuhatuseks Pühima Ohvritalle liturgiale. Kuid peale kolmekordset hüüdu "Sanctus! Sanctus! Sanctus!" (püha, püha, püha) järgneb nimelt palmiokste õnnistamine. Palved, mida siin kasutatakse, on väga rikkalikud oma sümboolika ja sisu poolest. Palmiokste õnnistamise juures kasutatakse ka püha vett ja viirukit, mis annab kogu liturgiale erilise pühaduse hõngu. Kirikulised hoiavad palmioksi käes kogu Kristuse passiooni (kannatuse) kirjakoha lugemise aja ja hiljem kasutavad neid oma kodudes kui märki oma usust ja lootusest Jumala armastusele. Palmioksad asetatakse kodudes tavaliselt krutsifiksi (ristilöödud Kristuse) juurde ja seal hoitakse neid kuni järgmise aasta tuhkakolmapäevani. Siis tuuakse need tagasi kirikusse, kus põletatakse tuhaks ja kasutatakse omakorda tuhkakolmapäeva liturgias ristimärgi tegemiseks kirikuliste otsaesisele.
Palmiokste õnnistamise ja kandmise ideeks ongi ühineda oma hinges nendega, kes laotasid neid oksi Kristuse teele, kui ta sisenes Jeruusalemma. Idakirikus võeti see komme kasutusele juba õige varakult. On üsnagi tõenäoline, et Jeruusalemmas hakkas see levima pärast esimesi suuremaid kristlaste tagakiusamisi. Püha Kirillius, kes oli Jeruusalemma piiskopiks 4. sajandil, annab meile oma kirjutistes teada, et palmioksi, mida kirikulised kasutasid Kristuse vastuvõtmisel Jeruusalemma palmipuudepühal, võis veel hiljemgi leida Kiidroni orust. Selline kirjeldus viitab selgesti palmiokste kasutamisele liturgias juba sel ajal. Järgneva sajandi jooksul ei ilmne see komme mitte ainult Jeruusalemmas, vaid ka Egiptuses ja Süürias. Paastuaja alguses oli tavaks, et paljud mungad said abtilt (kloostriülemalt) loa minna ja elada kõrbeüksinduses. Kuid neile oli antud ka kindel korraldus olla kloostris tagasi palmipuudepühaks. Sellest võime lugeda Püha Euthymiuse eluloost, mis on kirja pandud tema jüngri Kirilliuse poolt.
Läänekirikus võeti palmiokste õnnistamine ja protsessioon kasutusele hiljem. Esimesi märke sellest leiame Gregoriuse Sakramentaariumist 6. sajandi lõpust ja 7. sajandi algusest. Seoses ristiusu levikuga põhjapoolsetesse maadesse ei olnud palmiokste kasutamine kõikjal võimalik. Nende asemel kasutati muude puude oksi. Nagu alati, käisid õnnistamisega ikka kaasas ka palved, mille eesmärk oli esile tuua palmipuudepüha müsteeriumi sisu.

Simone Martini "Ristitee", 1315Palmiokste õnnistamisele järgneb kohe protsessioon (rongkäik). See kujutab meie Issanda reisi ja saabumist Jeruusalemma. Et teha kogu olukord tähelepanuväärsemaks, hoitakse palmioksi üleval. Juudi kommete kohaselt tähendas palmiokste käeshoidmine ülimat rõõmu. Vanast Testamendist leiame kinnitust sellele kombele. "Esimesel päeval võtke endile puuvilja ihaldusväärsetest puudest, palmioksi ja oksi leherikastelt puudelt ja jõepajudelt ja olge seitse päeva rõõmsad Issanda, oma Jumala ees!" (3Ms 23:40). Palmiokste kasutamine Jeesuse saabumisel ja sisenemisel Jeruusalemma oli seega rõõmu märk, kui rahvas võttis vastu oma kuningat.

Nagu juba alguses sai mainitud, on palmipuudepüha ka sissejuhatuseks vaiksele nädalale (Püha Nädal), mille kulminatsiooniks on Kristuse kannatamine, ristisurm ja ülestõusmine kolmandal päeval. Kui Pühakirjast ainult palmipuudepüha kirjakohta lugeda, siis võib jääda tunne, et kogu järgnev oleks pidanud olema vaid lust ja lillepidu. Kuid see on petlik tunne, sest palmipuudepüha pidumeeleolu on vaid sissejuhatuseks Kristuse kannatamisele kogu inimkonna pattude eest. Kristus tuleb kui kuningas, olles teadlik oma missioonist ja kõigest sellest, mis teda ees ootab. Kõikide rõõmuhõisete ja austusavalduste taustal näeme Jumalat, kes siseneb Jeruusalemma selleks, et pesta patuse inimkonna jalgu, kes annab oma ihu ja valab oma vere kogu inimkonna pattude eest, kes annab meile teenimise kaudu teada, et armastuse paradoks seisnebki selles, et ta on valmis ka teenima ja kannatama kuni surmani, isegi ristisurmani. Hosianna hüüete tagapõhjal näeme Kristust kui kuulekat sulast, "kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks, ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal ja maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand - Jumala Isa kirkuses" (Fl 2:6-11).

Palmipuudepüha ei saa eraldi vaadelda Kristuse kannatamisest ja ülestõusmisest, kuna need on nii lähedaselt seotud. Selle püha sisu on esile tuua Kristust kui Jumala Poega, kes siseneb Jeruusalemma selleks, et anda endast kõik kogu inimkonna nimel - tühjendada ennast täielikult iseenese egost ja allutada oma tahe Kõigekõrgema tahtele.
On üsna kurb tõdeda, et tänapäeva kasuahnes ja võitluslikus maailmas oleme unustanud rõõmu, mis tuleb andmisest (enese tühjendamisest). Tihtipeale mõtleme vaid sellele, mida me omame. Ometigi ei seisne tõeline õnn ja hingerahu omamises. Tõeline rõõm seisneb iseenese andmises Jumalale ja ligimesele, mis peaks olema meie hinge sügavaim soov.
Kristus sisenes Jeruusalemma selleks, et näidata, milles seisneb tõeline armastuse sisu. Selle nimel alandas ta iseennast, valides kannatuste ja ristisurma tee, kuid see oli ka võidu tee. Olles osa saanud lõppematust Jumala armastusest, on meie hinges küsimus - kui palju olen mina valmis andma iseendast?

Palve
Issand, kasvata meie usku ja võta kuulda meie palveid. Kandes neid palmioksi, me tunnistame Kristust kui oma Kuningat. Lase, et me võiksime iga päev ülistada ja austada Teda, sest Tema on Issand igavesest ajast igavesti. Aamen.


PAASAPÜHAS ON LUNASTUSE ALUS
Tauno Teder

Kristuse ülestõusmispüha on vaieldamatult kirikuaasta kese ja tipp. See on pühade püha - festum festorum, nagu 5. sajandi Rooma paavst Leo seda nimetas, lisades, et jõulud on vaid ettevalmistuseks sellele.

Õigeusu kirikutes rõhutatakse ülestõusmispüha tähtsust koguni nõnda, et ta ei kajastu kaheteistkümne suure püha nimekirjas, vaid seisab neist kõrgemal, võrreldamatul positsioonil.

Ülestõusmispüha paneb paika kirikuaasta
Ülestõusmispüha on vanim kristlik püha, saades oma lähte pühapäevast, nädala esimesest päevast, mil Kristus surnuist üles tõusis. Seda päeva hakkasid varakristlased pühitsema iganädalase jumalateenistusega. Pühapäev on mitte ainult esimene, vaid ka kaheksas päev, asetudes nõnda sümboolsel viisil väljapoole aega. Sest Kristuse ülestõusmisega on ajalikkusesse astunud igavikuline ja elavakstegev vägi, ülestõusmise lootus kõigile uskujaile.

Ülestõusmispüha asetus kirikuaastas tingib suuremalt jaolt kogu pühapäevade ja paljude pühade paiga. Kristuse ilmumisaja lõpust kuni kirikuaasta lõpuni kulgeb pühapäevade rütm ülestõusmispüha järgi.

Ida õigeusu kirikud on ülestõusmispüha kui kirikuaasta dominandi suhtes veelgi järjekindlamad, kuna kõik pühapäevad kulgevad seal sellest lähtuvalt. Õhtumaal katkestab selle rütmi advendist kuni ilmumispühajärgsete pühapäevadeni kestev jõulutsükkel.

Varases kristluses oli väitlust seeüle, millisele päevale Kristuse ülestõusmispüha asetuma peaks. Kui Jeesus suri juudi paasapühade esimesel päeval, 15. niisanikuu päeval, siis asetus tema ülestõusmine 17. niisanile. Juudikristlased meenutasidki neil päevil Kristuse surma ja ülestõusmist.

Kuna aga Rooma impeeriumi teistel aladel kasutati juudi kuukalendrist hoopis erinevat päikesekalendrit (valdavaim oli see, mida tunneme juuliuse kalendrina), siis oli kristlastel mujal keerukam asetada õigesti paika ülestõusmispüha aega.

Pascha crucifixionis et resurrectionis
Üsna varsti sai aluseks Rooma ja Aleksandria kirikute praktikast lähtuv universaalne reegel, mille kohaselt ülestõusmispüha peetakse esimesel pühapäeval pärast kevadise pööripäeva järgset esimest täiskuud. Selle kinnitas oma otsusega ka esimene üleilmne kirikukogu Nikaias 325. aastal.

Tõsi küll, tänases maailmas näeme, et erinevate kalendrite (juuliuse ja gregooriuse) kasutamise tõttu ei lange Kristuse ülestõusmisest rõõmustamine enamikul aastatel päris ühele ajale ida- ja läänekirikutes. Idakirikud hoiavad kinni ka teisest reeglist, mille Nikaia määras - nimelt ei tohiks ülestõusmispüha kui kristlik paasa ajaliselt langeda juudi paasa eele ega samale ajale. Sest Kristuses on Vana Testamendi paasa, Egiptuse orjapõlvest vabanemise püha täitumus. Kristus kui paasatall on ohverdatud kõigi pääsemiseks. Nõnda on kristlik paasa, Tema surma ja ülestõusmise meenutamine, uus ja kõrgemalseisev vanast.

Kui kristluse algaegadel kasutati ühtsama pühapäeva nii Kristuse kannatamise, surma kui ka ülestõusmise meenutamiseks, siis juba üsna varsti eraldus reede Kristuse surmapäevana eraldi liturgiliseks pühaks, jäädes samas tihedalt seotuks ülestõusmispühaga. Öeldigi nende päevade kohta Pascha crucifixionis ja Pascha resurrectionis - ristilöömise ja ülestõusmise paasa. Näidates sellega Kristuse surma ja ülestõusmise kui lunastava paasasündmuse terviklikkust.


EGIPTUSE MARIA LUGU
Paavo Matsin

Palverännakute tava sai alguse reisidest Jeesusega seotud paikadesse 2. sajandi teisel poolel. See vaga mood tõi Pühale Maale palju palverändureid. Küll mindi vaatama Jeesuse haua kohta, küll taheti külastada kuulsaid erakuid, kes viibisid kõrvalistes kohtades omaette palvetades ja mõtiskledes.
Legend räägib, et üks niisugusele palverännakule asujatest erines teistest aga põhimõtteliselt. See oli noor naine Maria, kes oli sündinud ja ristitud Egiptuses. Kaheteistaastasena oli ent Maria põgenenud vanemate juurest Aleksandria linna ja elanud järgnevad aastad seal prostituudina. Nähes kord Jeruusalemma siirduvaid laevu ja sadamasse tõttavaid palverändureid, tekkis sel langenud naisel mõte teenida ja lustida oma ametiga kõikuvas laevas. Kuna sõiduraha nappis, hakkaski Maria juba merel oma ihu müüma. Nõnda suutis ta nii laevas kui ka Jeruusalemmas enne oodatud ristiülendamispüha eksitada päris palju mehi...
Kui pidustused kätte jõudsid, ei saanud Maria aga kuidagi koos rahvahulgaga kirikusse siseneda. Teda kui patust lükati pühakoja ukselt nähtamatu jõuga tagasi. Nii juhtus korduvalt.
See kummaline sündmus pani Maria mõtlema, kahetsema ja nutma. Ta taipas, et põhjus on tema ohtrates pattudes ja jumalat pilkavas elus. Nüüd pöördus ta pisarsilmil Neitsi Maarja poole ning lubas asuda meeleparanduse teele. Alles siis läks kirikuuks ka Mariale lahti.
Raputavad läbielamised tõid naise ellu täieliku pöörde. Ta suudles kirikus Püha Risti ja sai väljudes ilmutuse, et peab minema teispoole Jordanit, kust lõpuks võiks leida pääsemist ja rahu. Maria oli oma otsuse teinud. Ta asus end inimestest ja elust lahti rebima.
Kellegi tundmatu kingitud raha eest ostis naine endale kolm leiba ja jõudis päikeseloojangul Jordani äärde. Ristija Johannesele pühendatud kirikus anti talle armulauasakramenti. Juba hommikul ületas Maria jõe ja siirdus järgnevaks neljakümne seitsmeks aastaks kõrbeüksindusse.
Lool on teinegi osapool. Ühes Palestiina kloostris elas eakas ja õilis munk Zosimos, kes oli oma kasinas ja täielikus askeetluses saavutanud kõrgeima taseme. Et ennetada mehe võimalikku (ja kahjutoovat) eneseuhkust, ilmus ingel ja käskis Zosimosel minna teise, veelgi karmima korraga kloostrisse Jordani äärde.
Uues kloostris olid aga uued kombed: kõik mungad peavad suure paastu ajaks minema Araabia kõrbesse, teisele poole Jordanit, et üksinduses teha paremini oma hinge päästmise tööd. Ka Zosimos lahkus ja asus sammuma üha sügavamale kõrbesse. Õhk muutus kuumemaks, vett ja toitu jäi aina vähemaks. Korraga nägi munk eemal väga kummalist, vaimusarnast inimolevust. Selle nahk oli aastakümnetepikkusest lõõsa käes viibimisest põlenud süsimustaks, juuksed pleekinud aga soolvalgeks. See oligi Maria, kes püüdis oma alastust varjates tundmatu eest põgeneda. Lõpuks jäi naine munga palve peale seisma ja kattis end talle heidetud riidega.
Zosimos alustas vestlust ning kuulis pühalt kõrbenaiselt senikuulmatu eluloo. Esimesed seitseteist aastat oli naine toitnud end kõrbetaimedega, seejärel aga üksnes Jumala Sõnaga. Elav ja tegev Jumal oli teda ise toitnud ja valgustanud. Naine tundis Pühakirja ilma seda kunagi lugemata! Ta teadis kõike ka Zosimosest. Lõplikult võttis paljunäinud mungal jalad nõrgaks aga see, kui ta nägi, kuidas eraknaine palvetades maapinnast lahti kerkis. Ja see ei olnud silmapete!
Kogu kohtumine võttis Zosimose lihtsalt tummaks - Jumala imed on äraarvamatud. Lõpuks palus naine tuua mungal aasta pärast armulauasakramenti, sest viimasest korrast oli väga palju aega möödunud.
Zosimos pidas oma kohuseks täita eraknaise palve, kuigi ta ei olnud hämmelduses taibanud küsida isegi võõra nime.
Aasta pärast tuligi naine pühasid ande vastu võtma. Ta sammus munga juurde otse üle Jordani vee, teinud jõele enne ristimärgi.
Rohkem nad ei kohtu. Järgmine kord leidis Zosimos naise surnult. Surnukeha kõrvale oli maapinnale kirjutatud palve, et ta maha maetaks. Alles nüüd sai Zosimos teada püha naise nime - Maria.
Aga kuidas jõuaks eakas munk haua valmis kaevata? Tema jõust ei piisa. Kuid kus häda kõige suurem, seal lõvi kõige lähem. Ei tea kust ilmunud loomade valitseja kaevas haua naisele, kes oli suutnud saavutada täieliku valitsuse oma loomaliku elu üle.
Pöördunud tagasi kloostrisse, jutustas Zosimos kaaslastele kõigest, mida ta kõrbes kuulnud ja näinud oli. Iga aasta aprilli alguses hakati tähistama vaga Maria mälestuspäeva.
Selle kohta, millal kogu see meeltülendav lugu tegelikult aset leidis, on esitatud erisuguseid vaateid. Mõnikord on pakutud Maria eluaastateks 344-421 pKr, vahel veidi hilisemaid aastaid. Igal juhul pani Egiptuse Maria eluloo kirja 635. aastal Jeruusalemma patriarhiks saanud Sophronios. Pühaku reliikviaid hoitakse ja austatakse mitmel pool Euroopas, ka Roomas.

Lõvidest
On tähelepanuväärne, et Egiptuse Maria hauda aitab kaevata just lõvi. Lõvi elutses antiikajal Aafrikas, Edela-Aasias ja Süürias, aga teda võis kohata ka Kreekas ja Makedoonias. Lõvi oli üldiselt kangelaslikkuse võrdkuju, mõnikord kujutati naisjumalaid lõvi seljas ratsutamas. Lõvi on ühtlasi muistne kuningavõimu sümbol. Hiljem seostati lõvi Kristuse ülestõusmisega, ta sai Kristuse kui Elu Issanda sümboliks, sest väidetavalt pidid lõvipojad sündima surnult, kuid elustuma siis, kui lõviisa neile kolme päeva pärast peale hingab. Selles kontekstis võiksime mõelda ka Egiptuse Mariale.
Mitmete pühade isikute elulood on seotud lõvidega. Nii oli suur kirikuisa ja Piibli ladina keelde tõlkija Püha Hieronymus (4. saj) tõmmanud lonkavalt lõvilt käpast välja okka ja tänulikust loomast saanud tema truu saatja. Legendi järgi pidi Hieronymuse lõvi kloostrieluga kohanema ja kohati humoorikaltki koos munkadega tööle hakkama (munkade eesli turvajana). Ka Püha Euphemiat (3. saj) kujutatakse lõviga, sest et teda kui märtrit olla lõvid keeldunud lõhki kiskumast. Peale Egiptuse Maria on lõvid aidanud hauda kaevata ka Pühale Onuphriusele (4. saj) ja eremiit Püha Paulusele (4. saj). Kummagi kõrbeüksiklase surnukeha juurde ilmusid kaks lõvi, kes aitasid viimset rahupaika ette valmistada.

Egiptuse Mariast kirjanduses
Egiptuse Maria isik on inspireerinud mitmeid kirjanikke. Me kohtame teda Goethe "Fausti" lõppvaatuses (Maria Aegyptica), kus ta kõrvuti teiste pühadega palvetab:

Et kesk paiku üksildasi
rahusäng on issandal;
et mind hoiatades käsi
kinni pidas väraval;
et ma kaua kõrbeviival
raskel rajal käisin, kus
kirjutatud kuumal liival
on mu viimne tervitus -

(tõlk. A. Sang)

Tema kohalolek selles Euroopa kirjanduse tähtteose finaalis on mitmekordselt tähenduslik. Faust on olnud otsija maapealses üksinduses, ta on eksinud ja kannatanud. Teose lõpul on ta aga lunastatud, Jumalaemas kaetakse kõik puudulik kinni. Egiptuse Marialegi oli pääsemises eriti oluline just Neitsi Maarja kuju.
"Fausti" lõpulehekülgedel on eraknaise kõrval ka keegi salapärane doktor Marianus, kelle ajalooline prototüüp on ilmselt kuulus alkeemik Morienus, teose "De transmutatione metallica" autor. Keskaegses lääne alkeemias kui omapärases kristliku müstika laienduses oli levinud näiteks vaade paralleelsusest Kristuse ja otsitava üleloomulike omadustega kivi vahel. Alkeemikud lülitasid oma vanema sümboolika kristlikusse teoloogiasse. Ka alkeemikute töö võis korda minna vaid Jumala abiga. On arvatud, et kullast olulisemaks peeti võimalikke inimeses eneses asetleidvaid muutusi alkeemilise protsessi käigus. Nii nagu anumas võis mateeria surra ja sündida uuesti täiuslikuna, pidi ka hing sündima uuesti, et elada ekstaatilist elu Jumalas. Egiptuse Maria olemuses olid toimunud põhimõttelised muutused juba siinses, maises elus.
Kummalisel kombel on Egiptuse Maria, kes ise oli tavamõttes ilma igasuguse hariduseta, andnud põhjust enesest kirjutamiseks ühenduses kõige keerulisemate ja mitmetitõlgendatavate maailmaklassika teostega. Vihjatud on M. Bulgakovi "Meistri ja Margarita" ennastohverdavale ja ajatuid väärtusi kandvale naispeategelasele ning Dostojevski loodud tegelaskujudele.

Igal juhul on Egiptuse Maria puhul tegemist äärmiselt paeluva ja omapärase püha isikuga, kes võiks meile olla mõtisklusaineks väga mitmes mõttes:
- kas pühendumine teiste teenimisele võib toimuda paradoksaalselt ka täielikus ärapöördumises inimestest, elades ainult enesele?
- vett on muudetud veiniks, langenud Egiptuse Mariast sai pühak. Kas keegi meist võib arvata, et ta on liiga patune Jumala jaoks?
- kuidas võib naise askeetlik elu olla meile eeskujuks? Mis sai talle kõrbes tegelikult kõige olulisemaks?
- mis võib takistada meid sisenemast kirikusse?

Otsekui lõvi või noor lõvi,
kes uriseb oma saagi kallal
ja kelle vastu on kokku
kutsutud
karjaste jõuk,
ei kohku nende hüüdeist
ega lömita nende kisa pärast,
nõnda astub vägede Issand
sõdima Siioni mäel ja künkal!

(Js 31:4)

Ülevaates on kasutatud mitmete autorite teoseid ja artikleid perioodikast.


PILK A. H. TAMMSAARE LOOMINGU USULISELE TÄHENDUSELE
Maarja Vaino

Anton Hansen Tammsaare nimi ei vaja tutvustamist. Käesoleva aasta alguses tähistati eesti ilmselt tuntuima kirjaniku 125. sünniaastapäeva. Üle sajandi tagasi sündinud kirjamehe looming on läinud südamesse tuhandetele eestlastele, tema tegelastest on saanud legendid. Iga aeg on Tammsaare loomingust otsinud oma sõnumit. Kindlasti võib ka küsida, milline on tema teoste usuline tähendus.

Kodanik Anton Hansen elas oma elu end kirikuga sidumata. Ta hoidus kiriklikest institutsioonidest ning keelas oma tütrel võtta osa usuõpetustundidest. Tema meelest oleks pidanud usuõpetuse asemel olema koolis religioonide ajalugu tutvustavad loengud.
Anton Hansen ei armastanud rääkida oma siseelust. Oma abikaasale Käthele on ta siiski tunnistanud, et ei ole kunagi olnud Jumala vastu, küll aga nende vastu, kes kasutavad Jumalat kasusaamise eesmärgil (E. Treier. Tammsaare elu härra Hansenina, lk 225).

Harva on või pole üldse viidatud selle mitmel korral surmasuus olnud mehe sisetunnetele. Tõsi, on võimatu rääkida objektiivselt teise inimese sisetunnetest, kuid kirjaniku puhul võib otsida sõnumit tema loomingust. Me ei tea, mida mõtles või tundis Jumalale mõeldes Anton Hansen, kuid võime lugeda tema inspiratsiooni ajel kirja pandud tekste. Peaaegu kogu Tammsaare looming tegeleb usu, Jumala ja lunastuse teemadega. Ei ole midagi, ei ole kusagil midagi, ainult tähed, tähed, tähed, ütleb Indrek "Tõe ja õiguse" II osas (Kogutud teosed, 7. köide, lk 355) ning seda on tahetud näha Tammsaare enese ateismi manifestina. Kas aga võime üldse mõelda, et paljude filosoofiliste mõttesuundadega kursis oleva ning Kanti kõrgelt hindava mehena oleks kodanik Hansen ise otsinud Jumalat tähtede seast?

Küsimused, mis Tammsaare tõstatab, võivad olla autobiograafilise taustaga ja võivad ka mitte olla, igal juhul on nad inspiratsioonina kirjanikule osaks saanud ning intuitsiooni kasutades võiksid 21. sajandi inimesed neid tekste ka lugeda. "Tõde ja õigust" võiks lugeda nii nagu Indrek Ramilda kirja: …nagu peaks kusagil mingisugune suur saladus avanema (Kogutud teosed, 7. köide, lk 316). Oma loomingus on Tammsaare süvenenud reaalsusse selle "algolluseni" välja, nähes reaalsuses muinasjutulisust. Tammsaare alustaski oma ilukirjanduslikku loomingut väikeste kunstmuinasjuttude ja sümbolistlike lugudega, mis tegelesid õigupoolest samade teemade ja küsimustega, millega hilisemadki pikemad jutustused ja romaanid. Tammsaare loomingut võiks vaadelda kui ringi, milles üks teema suubub teise ning kus lõpp on ikka seal kus alguski. "Tõde ja õigus" on omakorda veel üks tagasiminek algusse - esimese osa tegevus algab Vargamäel, viiendas osas tullakse pärast paljusid otsinguid Vargamäele jälle tagasi. Indrek jätkab isa Andrese unistust kraavide kaevamise kaudu teha maaparandust ning on tulnud vastuste otsimisel tagasi juurte juurde. "Tõde ja õigust" võiks lahata usundiloolase Mircea Eliade müüditeooriast lähtuvalt: maailma tekke ja hävingu kord, pöördumine tagasi algusse (Tõde ja õigus, I ja V osa) on üks levinumaid müüdikogumeid, kusjuures hukkuvat maailma sümboliseerib sageli üksik linn (Tõde ja õigus, III ja IV osa).

Tammsaaret on nimetatud stiililt ja probleemiasetuselt vanatestamentlikuks kirjanikuks. Tõepoolest, tema tegelased elavad ikka nii, nagu ei oleks lunastust veel või enam. Nad elavad pattulangusjärgses maailmas - naine, kannatades valu laste pärast, ja mees palehigis tööd rügades (1Ms 3:16-19). Andres ei lähe süütut maailma rikkuma, pattu tõukama, nagu näeb E. Annus "Eesti kirjandusloos", vaid lunastust otsima; kraavide kaevamine on osalemine Jumala loomistöös ja Andres on selleks kohustatud.

"Tõe" ja "õiguse" teema oli kohal juba Tammsaare kõige esimestes miniatuurides. Tema jutukeses "Tõde" peab Tõde kõigepealt surema, et Jumal ta ära tunneks ja enda juurde lubaks (Kogutud teosed, 3. köide, lk 14-15). Nii on kirjanik juba oma loometee alguses öelnud seda, millest põhjalikumalt räägib romaanis "Tõde ja õigus": tõde peab surema, et õigus saaks sündida, ning seda lauset võiks võrrelda ühe teise lausega - kes püüab oma hinge päästa, see kaotab selle. Inimene ei ole vaba enne, kui ta ei ole oma tõest loobunud. Ka Indreku elu suureks murdepunktiks on selle - vähemalt osaline - mõistmine: Aga ühe asja pärast on tal nii imeliselt hea: ta võitis iseenda nutva lapsukese pärast. Ta unustas oma kurbuse ja valu, ta loobus oma südameveres tõusnud tõest, et lohutada viletsat ja õnnetut (Kogutud teosed, 7. köide, lk 368).

Nagu Dostojevski nii ka Tammsaare tegelased aina võitlevad. Inimene võitleb mingisuguse suure murrangu võitlust, võitleb mingisugust lõpulikku võitlust, on Tammsaare ise Dostojevski loomingu, eriti teose "Vennad Karamazovid" kohta kirjutanud (Kogutud teosed, 26. köide, lk 637). Kogu romaanisari "Tõde ja õigus" on üles ehitatud võitlusele: võitlus maaga, võitlus Jumalaga, võitlus ühiskonnaga ning võitlus iseenda ja oma eluõnnega. Need võitlused läbivad kõiki romaane, olles ikka kõrvuti, kuigi üks või teine neist konkreetses osas esile tõuseb. Viimast võitlust - iseenda ja oma eluõnnega - pidas Tammsaare ise kõige raskemaks. Siin võiks siiski tõmmata kerge paralleeli Anton Hanseni eluga: ka tema elu oli võitlus - oma elu, oma loomingu, oma vabaduse eest.

Tammsaare tegelasi nende võitlemised õnnelikuks ei tee; nad ei vabasta, vaid seovad. Kuid ilma võitluseta ka ei saa - oma õiguse ajamises on Tammsaare loomingus eksistentsialistlik tähendus, eluline väärtus, otsekui iseenda tõestamise püüd. Nendes võitlustes on valus küsimus: mis on inimene? Tammsaare tegelased, kõige selgemini välja joonistatuna "Tões ja õiguses", aga ka mujal ("Vanad ja noored", "Kõrboja peremees", "Põrgupõhja uus Vanapagan"), rajavad oma elu õiglusele - käsule, seadusele, kuid see õiglus on nende enda õiglus ning mõjub päästvana vaid nende endi jaoks. Kangekaelsed oma tões, liiguvad nad aina ummikteel ja selleks, et jõuda õigele teele, peaksid tagasi pöörduma ning laskma oma õigusel minna, nagu Indrek seda tegi: Ka täna ei saanud ta muidu, kui pidi loobuma iseendast, oma hiljutisist sõnust ja arvamustest, et aga kuidagi leida lohutust sellele, kes teda vajab (Kogutud teosed, 7. köide, lk 366). Aga suurem osa Tammsaare inimestest ei pöördu tagasi, nad võitlevad kas või iseendaga, elavad oma elu nii sügaval oma maailmas, et ei näegi tegelikku elu. Nad elavad nii kinni oma veendumustes, et ei suuda ega oska neist vabaneda, ja vist ka ei taha. Tammsaare tegelased on juurdlus inimese, isiku olemuse üle - tema õiguse, tema usu ja teda ümbritseva üle. Nad on ühtlasi juurdlus ka vabaduse üle. Tammsaare tõeline kangelane on tegelikult Jumala ees seisev "vaba mees", kes peab ise tunnistama oma tõde ja leidma oma õiguse.

Jüri Järvet usuõpetaja filmis "Indrek"Tammsaare teostest kumab läbi ängistus, mis on kindlasti mõjutatud kirjaniku tundlikkusest ümbritseva maailma olukorra suhtes. Oma eluajal jälgis hr Hansen hoolega I maailmasõja käiku ning aimas üsna prohvetlikult ette ka II maailmasõja tulemusi. Mõnes mõttes võibki nii Anton Hansenit kui kirjanik Tammsaaret võrrelda prohvetliku kujuga. Oma tõeotsimistes on ta otsekui Jaakob Vanast Testamendist: nagu Jaakob võitleb ka Tammsaare Jumalaga - aga Jaakob on ju ise Jumala poolt inspireeritud - võitlus toimub taevaredeli, ingelliku hierarhia sümboli jalamil.

Oma otsingutes ja laiahaardelisuses (hr Hansen luges viies keeles nii filosoofilisi, ilukirjanduslikke kui ühiskondlikke teemasid käsitlevaid teoseid) seisis Tammsaare omas ajas küllaltki eraldi. Ta ei suhelnud meeleldi seltskonnaga, kuid armastas kirglikult vaielda ja vestelda n-ö tavaliste inimestega nii venna juures Koitjärvel kui Punasel Lagedal Kaukaasias elades. Ka tema loomingut ei võtnud kirjanduskriitika vastu ehk nii, nagu kirjanik ise seda lootis, ning Eesti erinevate ideoloogiatega valitsejad on Tammsaare loominguga ümber käinud küllalt omavoliliselt. Kindlasti ei olnud Tammsaare loomingu, eriti "Tõe ja õiguse" II osa puhul tegemist ateismi manifestiga - film "Indrek", mis püüab seda kesksena rõhutada, kukkus ju välja isegi vastupidisena. Inimese hädades näeb Tammsaare vanatestamentlikult põhjusena pigem inimese enda patust loomust, kes ei tahagi õndsaks saada, nagu tuleb esile kirjaniku viimases romaanis "Põrgupõhja uus Vanapagan".

Tammsaare loomingu religioossed aspektid on seni alles põhjalikumalt läbi uurimata, paljudele küsimustele ei ole selgeid vastuseid. Usulise temaatika olemasolu tema teostes on aga vaieldamatu ja see on avatud lugejate tõlgendusele.


NIKOLAI BERDJAJEVIST
Maria Mang

Vene filosoofia ajalugu on sama mõistatuslik ja mitmetähenduslik kui Venemaa ajalugugi. Mõtlemine Venemaal on tähendanud palju enamat kui ainult kiretu teaduse teener olemist, sest vene filosoof on peaaegu alati riigi saatust ennustav prohvet, mõtete valitseja, kes on võimeline mõjutama inimeste mõistust ja tundeid ning harima rahva hinge. Ta on ühtlasi ka poeet, "avar inimene", kes halvasti mahub etteantud määratluste piiridesse.

Reaalsuse sügavama tähenduse nägemine inimajaloos, üldajaloos ehk ühiskonnaloos - müstiline realism (termin Vasili Zenkovskilt) - on omane venelaste maailmatajule. Sageli ei lähtu vene mõtlejad empiirilistest tõestustest, inimeste tegelikest vajadustest ja jõust, vaid absoluutsest eesmärgist, kõrgemast hüvest ja moraalsetest ihalustest.

19. saj kaks mõtteloolist suunda - läänemeelsed ja slavofiilid - olid mõlemad päri, et Venemaal on eriline koht, saatus ja ülesanne, kuid nende vaated olid erinevad. Läänemeelsed arvasid, et lääne ühiskonna mall võtaks Venemaal teistsuguse kuju. Slavofiilid lootsid jällegi, et kapitalistlikust ajajärgust on võimalik üle hüpata otse paremasse tulevikku tänu Venemaa erilisele kujunemisloole.

20. saj algus kujunes Venemaal eriliseks ajajärguks. See oli ühelt poolt revolutsioonilise pinge äärmusliku kasvu ja maailmavaatelise murdumise olukord, teiselt poolt aga kultuurilise renessansi aeg, mil uusi tähendusi leiti just usulisest mõtlemisest.

Nikolai Berdjajev (1874-1948), keda suuresti võib lugeda Vladimir Solovjovi mantlipärijaks, omas selles ajas olulist rolli. Juba varakult väljakujunenud sügava metafüüsilise tunnetusega mees jõudis oma mõtlemise arengus teoreetilisest marksismist kristlikust teoloogiast lähtuva maailmakäsitluseni, mis samas oli kantud selgelt isikliku intuitsioonilise äratundmise vaimust. Berdjajev kujunes teatavaks keskpunktiks, kelle ümber koondus mõttekaaslaste ring. Ta mõistis oma tegevust osalemisena vaimses võitluses, kus vastanduvad metafüüsilis-idealistlik maailmatunnetus ja materialism. See võitlus võttis tema jaoks vahetu kuju, kui 1917. aasta Oktoobrirevolutsioonis võimu haaranud klann ilmutas oma tegelikku loomust. Berdjajevile said osaks korduvad vahistamised ja öised ülekuulamised. Kord küsitles teda Dzerþinski isiklikult. Berdjajev jäi kindlaks ja kõigil ülekuulamistel esitas oma seisukohti, mis ei lubanud tal leppida uue võimu maailmavaatega. Solþenitsõn peab oma "Gulagi arhipelaagis" vajalikuks ära märkida seda filosoofilist kindlameelsust, mille ees ka jõhker võimusüsteem oli jõuetu.

N. Berdjajevi haridustee jäi lõpetamata ja saades 1919. a mõneti üllatuslikult Moskva ülikooli professoriks, ei olnud ta ise lõpetanud ühtegi ülikooli. Nii oli Berdjajev silmapaistvate vaimsete võimetega iseõppijana pigem vaba mõtleja kui akadeemiline filosoof. Tema tegevus nõukogude võimu perioodil peatati aga peagi ja koos 160-ne võimude suhtes ideoloogiliselt vaenuliku kultuuritegelasega ta arreteeriti. Need inimesed koondati kokku ja saadeti laevaga Peterburist Saksamaale. (Solþenitsõn ei suuda jätta imestamast uue võimu seletamatu nõrkushetke üle - ajastu praktika oleks lubanud ka näha ette laeva uputamist Põhja-Jäämerre.) Selle kummalise sündmuse tagajärjel saab aga võimalikuks vene religioonifilosoofia eksiilis. Taas on Berdjajevil täita oluline roll nii ühe keskse mõtlejana kui ka kirjandusliku ja publitsistliku tegevuse organiseerijana. Just eksiiliperioodil kristalliseerub lõplikult vene usuline filosoofia. Toimub tagasivaade, ajaloolise protsessi hinnang. Berdjajevi käsitlus vene kommunismi lätetest saab üheks esimeseks vaateks totalitaarse süsteemi esilekerkimise vaimsetele tagamaadele. Nii mainitud töö kui Berdjajevi filosoofia tervikuna avab ühe võimaluse mõistmaks ajaloos toimunud sündmusi ja kindlasti ka neist sündmustest tulenevaid olusid tänapäeval. Sellele mõistmisele püüdlemine on vaieldamatult tähtis. Samas on tema metafüüsilisest kirest innustatud mõtlemine avamas olulisi vaateid olemise sügavamaks mõistmiseks.

N. Berdjajev lubas endale oma filosoofias suuri vabadusi, balansseerides sageli ortodoksse kristluse ja hereesia piiril. Oma isiklikus elus jäi ta aga surmani kirikule ustavaks, ilmutades vahetus usuelus konservatiivsust ja alalhoidlikkust ning eitades radikaalsemate mõtlejate sageli äärmuslikke katsetusi usuelu teisendamisel.

Berdjajevi filosoofia on vene mõtteloo üks huvitavamaid tahke. Ehkki seda klassifitseeritakse kui kristlikku personalismi või eksistentsialismi, ei ava need terminid tema mõtte ulatust. Berdjajevi filosoofia ei ole loogiliselt ülesehitatud filosoofiline süsteem, pigem on see eklektiline süntees omavahel ehk tavamõistes sobimatute inimeste filosoofiaist (Marx, Kant, Boehme, Nietzsche). Berdjajev on noppinud oma elu jooksul nende mõtteist selle tarviliku, millele ta hiljem tugineb, kuid mitte jätkates ühelgi ettetallatud rajal. Tema mõte oli avatud kõigele uuele ja ta ei piiranud seda lähtudes eri filosoofiate paigutusest raamaturiiuleil. Ta lõi oma kartoteegi, mis ei rajanenud teada-tuntud alustel.
Kantile jäi ta truuks dualismis. Asi iseeneses ja asjad nagu nad paistavad. Marxile vastanduvalt ei olnud ta materialist, kuid ta hindas tema oskust paljastada kapitalismi maske. Erinevalt Marxist oli tema sotsialismis midagi dþentelmenlikku nagu Tolstoi anarhismiski. Teda ei huvitanud niivõrd töölisklassi vabastamine ekspluateerimisest, kuivõrd isiksuse vabastamine klasside determineerivast koormast. Et inimene oli tema meelest oma olemuselt ime, vaba ja "lõputu" persoon, siis ei rahuldunud ta puhtalt marksistlik-materiaalse inimkäsitlusega.
Lääs mõistis Berdjajevit algusest peale valesti, lahterdades teda tüüpiliseks vene ortodoksseks mõtlejaks. Pigem sarnanes ta vaimses mõttes läänega oma filosoofias isiksusest, vabadusest ja loovusest, kandes aga oma maailmavaates edasi venelastele omast nägemist (Vl. Solovjov, Dostojevski). Erinevalt lääne eksistentsialistidest (Sartre, Camus) jäi Berdjajev Jumala rüppe.

Berdjajevi mõtted ja kirjutised on täis elu, mistõttu kirjutatu astub vahetusse kontakti lugejaga. Tundeküllane ja tahumatu viis annab aimdu sellest, et ta elas oma filosoofia kohaselt. Kirjutatut ta ei viimistlenud suuresti, vaid jäi truuks oma tõele. Loomingus peab kajastuma subjektiivsus, peab näha olema, et selle taga oli inimene, kes võitles oma mõtetega neid paberile pillutades. Tähtsam kui produkt on loomeakt. Tormiseid "mustandeid" avalikustades sattus ta tihti konflikti lausa enamal kui kahel rindel, kuid nagu ta ise ütles: "Vaimne sära ei saa ilma kannatusteta." Tema mõtete koduks oli pigem vaimu kui ideede maailm. See oli koht, kus toimus pidev võitlus vabaduse ja determineerituse, loovuse aktiivsuse ja passiivsuse vahel.

Berdjajevi filosoofia keskne probleem on inimese probleem. Millele oma elu üles ehitada, kuidas lepitada Jumalat ja maailma, inimest ja ühiskonda. Küsimine, mida tähendab olla inimene, on tema jaoks ka küsimine ajaloo tähenduse ja inimese saatuse, loomingu ja vabaduse järele. Ta analüüsis vene intelligentsi rolli ja vene filosoofia probleemi. Berdjajev ei tegelenud ainuüksi vigade ja haiguskollete märkamisega oma kaasajas, vaid inimeste julgustamisega loovusele. Maailma ja inimest saab ravida ühendades objekti ja subjekti, üksikisiku ja ühiskonna, südame ja mõtte.

Berdjajevi maailmavaate lähtepunkt on vabaduse primaarsus olemise ees. See annab filosoofiale dünaamilise iseloomu ja selgitab kurjuse lähte, samuti millegi uue loomise võimaluse maailmas.

Berdjajev eristab kolme liiki vabadust: esmane irratsionaalne vabadus, s.o omavoli; ratsionaalne vabadus, s.o moraalse kohuse täitmine; ja vabadus juurdunud armastuses.
Seda armastust ei tohi segamini ajada ajalik-inimliku armastusega, kus tahetakse teha üksteist õnnelikuks siin ja praegu, rahustada ja organiseerida, ehitada mugavad majad, et unustataks oma irratsionaalsus ja traagiline vabadus, öeldaks lahti oma õigusest absoluudile. See vabadus, millest Berdjajev kõneleb, on Jumala armastusest lähtuv vabadus, mis tahab inimese iket maha raputada, panna tõe ja üli (üld)inimlikud väärtused kõrgemale elu korrastatusest, sest Jumal, vabadus ja tõde on enamat kui heaolu ja rahu inimeste seas. On vahe maise heaolu vabaduse (demokraatia) ja Jumala vabaduse vahel. Vabadust ei saa oodata organiseeritud, harmooniliselt, täiuslikult elukorralduselt, see peab olema vabaduse tulem.

Berdjajevi meelest on vabadus kõige alus. See on enne olemist. See on põhjatu kaev, igavene võimalus; Jumal tahab, et me oleksime vabad. Ta tahab meile elu näidata, tutvustada meile elu. Aga me ei saa seda näha, kui oleme kinni oma veendumustes. Siis ei tee me enam Jumalaga koostööd, ei loo koos temaga, ei mängi ega lase ennast juhatada. Jumal tahab, et me looksime elu samamoodi, kui tema on seda teinud. Et me looksime eluruumi, et meie elu saaks sinna sündida. Vabadus on inimese kohus, tema sügavaim olemise eesmärk. Jumal nõuab seda, seepärast me tunneme end halvasti ja hakkame otsima Jumalat, kui me pole kohust täitnud - olnud vabad. Jumala otsimine annab elule mõtte, selles leiab inimene enda ja oma loovuse. Tuleb jääda otsima.
Endi arvates me täidame küll kohuseid (maisest vabadusest tingitud kohustusi), aga mitte ülimat - oma saatust (vabadust). Vabadus nõuab distsipliini, teravat kuulmist, tähelepanelikkust. See pole kerge. See on enesekontroll, puhas olek, sõltumatus. Kergem on jääda orjusse.

Jumal on kõikvõimas olemise üle, aga mitte olematuse, kõige taustal oleva igavese võimaluse - vabaduse üle. Seepärast eksisteeribki kurjus. Kuri ilmub siis, kui irratsionaalne vabadus viib Jumalast äralangemisele vaimu uhkuse/ülbuse tõttu, mis tahab end asetada Jumala kohale. Kuid ikkagi, märgib Berdjajev, jääb kurja tekkimine suurimaks ja raskemini seletatavaks saladuseks, sest see on vabaduse enese saladus. Kuna selles maailmas ollakse kõikide jõudude (nii kurjade kui heade) meelavallas, siis võib teadmine teha kas hulluks või vabaks. Teadmine on ohtlik asi. Liigne teadmishimu viib hulluseni. On ju teadmine seotud salateadustega.

Jumal on absoluutselt vaba. Tal ei ole vahetut maist, ühiskondlikku võimu, sest võim seob. Siin avaldub Berdjajevi võimu ja vägivalla kriitika.
Jumal ei ole selle maailma autokraatne valitseja, kes vastutab ka kõige halva eest. Paljugi on jäetud inimese hoolde. See ongi Jumala armastus meie vastu ning ta on kannatav koos meiega, kui me kuritarvitame oma vabadust, s.t ei ole vabad ega seega ka loovad.

Maailm (nähtavate objektide maailm) on oma olemuselt kuri. Sellele maailmale omases objektiviseerimises peitubki kurjus. Tegelikkuses on ainult subjektiivsed substantsid. Objektiviseerimises ei leia me reaalsust. See on nähtava kogemine tervikus, just siin ja praegu. Esemete ja loomingu objektiviseerimine, süstematiseerimine, arhiveerimine, katalogiseerimine võib olla vahend, kuid mitte eesmärk iseeneses. Me ei saa eraldada nähtut tervikust ja tema omadusi temast enesest, siis me kaotame olemise reaalsuse. Tervik on enamat kui osade summa, on enamat kui hulk liidetavaid. See on uus dimensioon. Inimene vajab terviku kogutaju rohkem kui terviku analüüsi. Sest toimuv on samaaegsus (nähtuste samaaegsus), mitte põhjus-tagajärg seos. Viimane on vaid determineerituse, teaduse mäng ja vaid osake maailmatervikust, mille taustal on kaos - vabadus.

Individuaalsus on kohmakas kogum kõiksuguseid nähtusi. See põhineb samuti klassifitseerimisel teatud välistele omadustele (silmade värv), keskkonna mõjutustele (tegevusala), vabadusel valida, kuhu kuuluda. On võimalus valida tooteid, rühmi, mille alusel ennast määratleda. Kuid selline demokraatlik vabadus (valikuvabadus) ei saa olla ülim siht. Tõeline vabadus on vabadus pärast seda, kui ollakse valinud Jumala tee (vabaduse tee). Ainult sellele valikule järgneb vaimuvabadus. Ja selle valiku teeb võimalikuks kurja olemasolu ehk võimalus end määratleda, paika panna ja objektiks nimetada. Indiviid kannab endas surma, sest kuulub oma määratletud omaduste ja omapärade poolest siia maailma ja on bioloogiline kategooria. Isiksus seevastu on vaimne ja religioosne kategooria ja seda tuleks eristada indiviidist. Berdjajev ei anna selle kohta definitsiooni, kuid kirjeldab seda nii: isiksus on kui loov vaim ja vaba printsiip inimeses. See on inimese sügavaim olemus, mis ei ole nähtav sellisel viisil nagu indiviidi omadused - individuaalsus. Kus on vaim, seal on ka vabadus. Ja Jumala riigis valitseb vabadus. Inimeseks saamine - see on vabaks saamine ja selle maailma küüsist pääsemine.

Berdjajevi loovuse mõiste ei ole oskus jäljendada seda maailma või toota ideedemaailma reproduktsioone. See on võimalus luua midagi uut, sest hoolimata inimese langemisest on temas jumalik alge, mis on tema vaimus ja vaim elab teises maailmas - vabaduses. Loovus on kätketud inimese algsesse minasse. Isiksuse alus on teadvusetu. Isiksuse realiseerumine on tõusmine mitteteadvusest teadvuse kaudu üliteadvusse. Inimese keha on vorm ja peab olema allutatud vaimule. Inimene võib murda läbi looduslikust ja sotsiaalsest paratamatusest universaalse olemiseni, selline võimalus sisaldub tema loomuses: loodud jumaluse näo ja sarnasuse järgi, on ta oma loojale sarnaselt aktiivne tunnetav olend. Järele mõeldes pole seega ka Feuerbachi ateistlikuna mõeldud ütluses "Jumal on inimese nägu" midagi ateistlikku.

Kui Nietzschel on inimese loov vabadus saavutatud tänu Jumala eitamisele, siis vene filosoofias saavutatakse see raskemat teed pidi: sügavas tunnetuses Jumala ja inimese vahelisest ühtsusest, andes seal inimesele senisest aktiivsema osa. Ateism on läänelik, kuid ateistide tõdemus, et usk teeb passiivseks, on leidnud poolehoidu paljude vene religioossete filosoofide seas. Seepärast on ka vene rahvas nii vastuvõtlik ateismile: ta ei näe seal otseselt Jumala eitamist, vaid pigem inimese aktiivsuse jaatamist. Aktiivse inimese poolt on Jumala tee valitud tee, sest Jumal ei taha kuulekat orja, vaid "vaba meest", kes jätkaks tema loomingut.

Berdjajev ütleb, et Jumal osaleb reaalselt pühakute, müstikute, kõrge vaimueluga inimeste eludes ja inimlikus loometegevuses. Need, kes omavad vaimset kogemust, ei vaja ratsionaalset tõestust Jumala olemasolu kohta. Vaim ei vaja tõestamist, vaid tema tõestus ongi ilmutus. Tõde on subjektiivne. Jumalus võib end avada ainult sümboolselt. Sümbolid on tegelik reaalsus, mõistetuna seoses oma üleloomuliku tähendusega. Seepärast on Jumal-inimese sündimine Neitsi Maarjast, Tema elu Palestiinas ning Tema surm ristil tegelikud faktid ja samal ajal ka sümbolid.

Jumala võim on kutsuda inimest. Jumal toimib meie maailmas läbi inimese, läbi inspiratsiooni, läbi vaimumaailma. Inimesel on võimalus seda mitte kuulda võtta, kuid ilma Jumalata jääb ta ilma vaimu ja jõuta. Tema looming jääb kesiseks. See tõdemus oli põhiline võitluses ateistliku intelligentsiga. Berdjajev nägi inimese ja Jumala koostööd, Jumal-inimest - usku, mille ta võttis üle Vl. Solovjovilt. Jumalariiki ei ehita ainuüksi Jumal, vaid ka inimene. Seega rõhutas ta inimese aktiivsuse tähtsust Jumala riigi tulekul. Looming ei ole determineeritud nagu evolutsioon, vaid on vaba ja lõpuni viimata. Jumala loodud maailm ei ole samuti lõpule viidud, Ta jätkab loomist, kuid juba inimesega, kes peab olema vaba vägivallast, allasurumisest, muutumisest masina osaks - kruvikeseks, mis allutatud välisele survele ja käsule. Ainult nii saab Jumala riik sündida.

Berdjajev uskus, et tulemas on kolmas epohh, "kaheksanda päeva loomine", mis saab toimuda tänu inimese ja Jumala koostööle. Seni pole maailm näinud loovuse ajastut. Maailm tunneb Vana Testamendi seaduse õpetust ja Uue Testamendi lunastusõpetust, kus esimeses neist seisneb jumalik ilmutus selles, et patt ja jumalik vägi saavad ilmsiks, teises selles, et inimene saab Jumala Pojaks ning seeläbi osutub võimalikuks lunastus. Kolmandas epohhis peaks inimese loovuse jumalik alge saama nähtavaks ja jumalik jõud saama inimese jõuks. Uues epohhis ei ole "püha-kirja". Teadmine saab võimalikuks läbi vahetu inimeseks olemise.

Inimese taassünd tähendab tema vabastamist loodusest, mis tehtud objektiveeriva protsessi läbi. Inimene kui isiksus omab suuremat väärtust kui ühiskond, rahvus, riik. Ühiskondlikus elus objektiveerimise protsess ja õiguse tingimused moonutavad inimese süümet. Berdjajev on veendunud, et inimesed võivad leida tee kurja lunastamisele ja võidu põrgu üle. Ta usub üleüldisse pääsemisse. Aeg ei saa määrata inimese olemist. Inimene ei ole oma olemuselt sündinud ajas. Tema keha ja hing sünnivad aega, kuid vaim elab igavikus.

Üks olulisimaid mõisteid Berdjajevi loomingus on "vene idee", jätkates seega 19. saj läänemeelsete ja slavofiilide nägemust, et Venemaal on eriline koht, saatus ja ülesanne.
Vene kommunismi juured leiab ta vene vaimu struktuuris. Venemaa - see on mõistatus; selle lahendamiseks on möödapääsmatu mittetraditsiooniline lähenemine: "Me peame ära tundma vene religioosse idee ja sellest lähtuvalt mõistma kogu Venemaa vastuolulisust". Vene vaimu vastuolulisus on määratud temas toimuva lääne ja ida elementide kohtumisega, irratsionaalse ja ratsionaalsega. Vene vaim formeerus loodusliku, paganliku, dionüüsilise stiihia mõju all ühelt poolt ja askeetlikult orienteeritud õigeusust teiselt poolt. Vene maa mõõtmatus loob vene rahvale kujutluse oma võimsusest ja võitmatusest. Vene vaimu vaade vastab Vene maa vaatele - sama piiritus, vormitus, püüdlus lõpmatusse, avarus. Aga teisest küljest on Bütsantsist saadud asketism, püüdlus teispoolse maailma poole. Lisaks sellele leiab Berdjajev, et iga rahva võimed on määratud tema naiseliku ja meheliku alge suhtega. Venemaal domineerib naiselik alge, seotult Jumalaema kultusega. Vene rahvas oli ilmutuse, inspiratsiooni rahvas, ta ei tundnud piire ja sattus kergesti äärmustesse.

Sel kombel on vene hinges despotism - ja anarhism, vabaolek; julmus, kalduvus vägivallale - ja headus, inimlikkus, pehmus; usk kommetesse ja traditsioonidesse - ja vaba tõeotsimine; individualism, äärmuslik teadvus isiksusest - ja ilmetu kollektivism; natsionalism, rahvuslik kiitlemine - ja universalism, üldinimlikkus; Jumala otsimine - ja sõjakas ateism; tasasus - ja jultumus; orjus - ja mäss.
Vene hinge religioosne element kujundab välja püsivad omadused: dogmatismi, asketismi, võime taluda kannatusi ja ohvreid oma usu nimel, milline see ka oleks. Oma usulise loomuse jõus on venelased alati kas ortodoksid või hereetikud, raskolnikud või nihilistid. Vene haritlased omavad erakordset "soodumust ideelisteks veendumusteks".

Berdjajev ütles, et 21. sajand tuleb kas religioosne või teda ei tule üldse. Kas nägi ta siis uue religioosse ajastu sündi Venemaal, seal, kus kohtuvad ida ja lääs?
Ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse ühendamine, objekti ja subjekti terviku taasloomine saab sündida ju ainult seal, kus mõlemad pooled on äärmuslikult esindatud. Leiged magnetid ei tõmbu nii tugevalt ega moodusta kokku saades püsivat tervikut, nagu teevad seda äärmused. Iseasi on, kuidas need pooled omavahel kokku viia.

Vene vaimu sügavate ja originaalsete traditsioonide renessanss nõuab teatud tagasipöördumist selle arengu kõrgperioodi. On vaja minna tagasi sinna, mis tundub kadununa. Mõistuspärasus räägib kõigega selle vastu, sest kaks korda samasse jõkke ei astu, kuid seda vaadet toetab absurdi usk (Kierkegaard, Ðestov). Tänapäeva ratsionaalsel mõttel on muidugi võimatu leida toetust absurdi usust. Kuid Venemaal on see hetkel ainus võimalus mõtlemiseks.
Ja mitte ainult mõtlemiseks, vaid ka elamiseks.


IN MEMORIAM ARVED ÄRMPALU (8.08.1925-27.02.2003)
Jaanus Ruiso

"Elukutse - kirikumees" - nii oli mihklikuu Sulases pealkirjastatud vestlus Kaarli koguduse kirikumehe Arved Ärmpaluga. Juuresolevalt pildilt vaatab vastu rõõmsameelne, särav ja südamlik härrasmees. Sellisena teavadki teda need, kellel on olnud võimalus temaga rohkem kokku puutuda. Ikka oli tal varuks soe sõna või kompliment, mõni naljakild või tabav ütlus, mille ütlemist ja mõju ta ka ise nautis. Harva kõneles ta oma tervisemuredest-hädadest. Ehk vaid inimestele, keda ta hästi tundis ja usaldas, poetas ta mõnikord sõnakese väsimusest ning küsimuse: peaksin ehk koju jääma? Nii lahkus ta kirikust ka veebruarilõpu kolmapäeval, kui oli lõpetanud oma päevatöö ja mõnusa vestluse elust ning tegemistest. Ja mitte keegi ei võinud uskuda, et see jääb viimaseks kohtumiseks siin ajalikus ilmas.

Arved Ärmpalu sündis Varbola vallas 1925. aasta 8. augustil. Kasvas isakodus, tegi talutööd … Paratamatult jäi ta oma eakaaslaste kombel sõja jalgu. Esimesest nõukogude mobilisatsioonist õnnestus küll pääseda, aga edasi viis tee Soome, kus ta astus soomepoiste ridadesse. Siis uuesti Eestisse tagasi ja jälle sõjavägi - algul sakslased, siis venelased. Sõjatee lõppes Kuramaal. Ja ometi oli teda suurematest heitlustest hoitud. Kuramaalegi jõudis ta sõja viimase päeva hommikul. Seejärel üleajateenijana nõukogude armees, mis ehk päästis ka hilisematest repressioonidest (soomepoiss ju ikkagi).

Kui ajateenistus sai läbi, käis ta siinsamas Kaarli kirikus 1951. aastal leeris. Sellest peale ta Kaarliga seotuks jäigi. Tööelu kõrval kaasalöömine laulukoorides, algul meeskooris, hiljem ka segakooris. Peale laulu ja muusika olid Arvedi hobideks rahvatants ja võrkpallimäng, kust ta ka oma tulevase abikaasa leidis. Perekonda pidas Arved väga tähtsaks. Ta on üles kasvatanud poja ja tütre. Ikka oli tema hoole all ka mõni maalt pärit noorem suguvõsa liige, kes linnas koolis käis ja kelle käekäiku ta hoole ning osavõtlikkusega jälgis.

Arved armastas väga muusikat ja koorilaulu. Nagu ta ise on meenutanud: "Tegelikult laulsin juba lapsest peale: õed-vennad käisid Varbola laulukooris ja mina sain nende kõrvalt viisid selgeks. Kommunaaris töötamise ajal läksin Türnpu-nimelisse meeskoori ... Üks koorinaaber aga laulis ka Kaarli segakooris, kutsus alul niisama suurtel pühadel appi laulma, hiljem juba jäingi. Laulsime isegi duetti."

Kui 1993. aastal hakkas Polümeeris töö otsa saama, otsiti Kaarlis parajasti kirikumeest ja koorijuhid andsid sellest Arvedile teada. Nii ta pensionile ei saanudki, töö muudkui jätkus.

Kuigi hinges on nukrus, võime olla tänulikud, et talle oli antud pikk ja värvikas elu. Et ta võis kuni viimase päevani olla elu keskel, teha tööd ja laulda kooris, ning ega kõigile ole antud lahkuda vaikselt, omas kodus.

Hoidkem tänuliku meelega südames kauneid koos oldud hetki ja saatku see tunne meid, kes me siin ajalikus elus oma teed jätkame.


PIISKOPPIDE PORTREED EELK KONSISTOORIUMIS
Toimetus

Möödunud aastal alustas EELK Konsistoorium endiste peapiiskoppide mälestuse jäädvustamist. Tänaseks võib konsistooriumi seintelt leida peapiiskoppide Alfred Toominga ja Kuno Pajula portreed, mille on maalinud kunstnik Aapo Pukk. Varasematest aegadest on olemas ka peapiiskoppide Jakob Kuke ja Johan Kõpu portreed.

Oma pöördumises kirjutab EELK Konsistoorium:
"Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna; pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk! Hb 13:7.
/…/ Oma vaimulike juhatajate meelespidamine ja nende mälestuse jäädvustamine on olnud paljudele kogudustele otse auasjaks ning õpetajate pildid käärkambri või pastoraadi saali seinal aitavad uutelgi põlvkondadel tänu ja austusega meenutada neid Jumala tööriistu, kelle ustav ja ennastsalgav töö on rajanud ja kindlustanud alust, millele meie võime ehitada. Paljudes maades on kujunenud heaks tavaks, et kirikuvalitsuse hoones või kirikupea esindusruumides on üles riputatud portreed ametis olnud piiskoppidest ja peapiiskoppidest. See aitab tänuga meeles pidada neid ustavaid sulaseid ja apostli sõnadest lähtuvalt pidada silmas nende elukäiku ning võtta eeskujuks nende usk. Arvame, et on küpseks saanud aeg asuda sellist praktikat teostama ka Eestis, paigutades Konsistooriumi saali seintele portreed neist meestest, kes Jumala kutsumisele ja kiriku valikule kuulekaina seisid kirikujuhi ametis keset jätkuvalt muutuvaid aegu.
/…/ Käesolevaga kutsume üles koguduste juhatusi, õpetajaid ja koguduseliikmeid toetama ülalmainitud projekti ning tegema annetusi kirikujuhtide mälestuse vääriliseks säilitamiseks. Annetused palume kanda EELK Konsistooriumi kontole 10052030734009 Ühispangas või 221002160604 Hansapangas, lisades märksõna "Piiskoppide portreed".
Olgu see ühine ettevõtmine ja ühine eesmärk ühendamas kirikut ja kogu selle liikmeskonda ning aidaku meid kõiki tänuga meeles pidada neid, kelle ustavus oli suur ja usk kindel ning kelle eeskuju võib meidki innustada üha ustavamale teenimisele."

Selle aasta 8. oktoobril möödub peapiiskop Edgar Hargi sünnist 95 aastat ja 31. mail peapiiskopiks valimisest 25 aastat. Seoses sellega on EELK Konsistooriumil plaanis avada käesoleva aasta oktoobrikuus endisest Kaarli koguduse õpetajast peapiiskop Edgar Hargist maalitud portree


ÕPETAJA EDGAR HARK
Virve-Aino Nuka

Noorusaeg
Edgar Hark sündis 8. oktoobril 1908 Tartus. Kuna perekonna alaline elukoht oli tol ajal Peterburis, siirdus ema ühe kuu vanuse pojaga sinna. Rahapajas meistrina töötava pereisa teenistus oli hea, seetõttu möödusid E. Hargi varane lapsepõlv ja esimesed kooliaastad Peterburis Eesti Haridusseltsi algkoolis kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni muretult. Edasine Venemaal toimunu - revolutsioon, inflatsioon, kodusõda, võitlus näljaga, taudid - ei jätnud nendegi peret puutumata. Edgar Hark on meenutanud 1919. aasta jõululaupäeva, mil nad said toidukaardiga iga pereliikme kohta kahetunnise sabasseismise järel pool naela kaeru. See oli kogu pere jõulutoit! 1920. aasta sügisel õnnestus perekonnal Eestisse opteeruda ja Tartu elama asuda. Järgmisel aastal jätkusid Edgari õpingud H. Treffneri Gümnaasiumis, mille ta lõpetas kevadel 1928 cum laude. Seejärel astus nooruk vabatahtlikult kaitseväkke, kust vabanes aasta pärast reservlipniku aukraadis.

Õpingud usuteaduskonnas
1929. a jätkas Edgar Hark õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Miks ta valis just usuteaduskonna? E. Hark ise on seda selgitanud järgmiselt. Pere üksiku ja tõsiloomulise lapsena meeldis talle enam üksiolek ja mõtisklemine, mitte niivõrd mänguasjad. Sageli arutles ta taeva, taevase Isa ja inglite üle. Vanemailt, kes olid sügavalt religioossed, sai ta ka alati oma küsimustele ammendavad vastused. Eriline usaldus Jumala vastu tekkinud tal aga pärast ema paranemist väga raskest haigusest. Koolipäevil huvitus nooruk usulis-eetilise ringi tegevusest. Nii jõudis ta veendumusele, et religioossed probleemid on väärtuslikumad kõigist teistest. Soovi inimhingedele troosti, julgust, rahu ja kindlust pakkuda tekkinud tal keskkoolipõlves kord üht suurepärast jutlust kuulates. Ülikooli astumise eel saanud ta isalt julgustust oma plaanidele asuda usuteaduskonda õppima. "Kui sa usud ja kui sa kindlalt tahad, siis aitab Jumal sind kõigist raskustest üle," lausunud isa. Ülikooliaastad E. Hargi elus olidki täis olelusvõitlust. Isa töötuks jäämine ja haigused peres panid perekonnapea kohustused noormehe õlgadele: tuli teenida elatist endale ja abistada vanemaid. Üle nelja aasta töötas E. Hark Tartu postkontoris.

Töö kogudustes
Pärast stuudiumi lõpetamist sooritas E. Hark 1935. a konsistooriumis pro venia concionandi eksami. Järgnes prooviaasta Tormas koguduse õpetaja A. Kuusiku ja Paide koguduses praost G. Pärli juures. Prooviaasta andis vilumusi nii misjoni- kui ka noorsootöö alal, sest töötada tuli vanglas ja vanadekodus, samuti koguduse noorteühingu ja lasterühmaga. Märtsis 1936 ordineeriti Edgar Hark Tallinna Toomkirikus õpetajaametisse ning samast päevast kinnitati ta Eesti Kiriku vikaarõpetajaks. Aastatel 1936-1941 kuni mobiliseerimiseni Punaarmeesse teenis E. Hark õpetajana Tudulinna Rahu, Mustvee ja Lohusuu kogudust. Ta on olnud ka Mustvee Keskkoolis usuõpetaja ning Kaitseliidu Põhja divisjoni vaimulik.

1941-46 kuulus E. Hark Eesti Laskurkorpuse koosseisu ja demobiliseerus kapteni aukraadis. 1946 asus Edgar Hark taas EELK teenistusse õpetajana Torma ja Mustvee koguduses. Aastal 1948 määrati ta Tartu praostkonna praosti kohusetäitjaks ja kinnitati konsistooriumi assessoriks. 23. märtsil 1949 valiti ta Tartu praostkonna sinodil Tartu praostkonna praostiks.

Tallinna Toompea Kaarli koguduse II pihtkonna õpetajaks nimetati E. Hark augustis 1954, kusjuures talle jäeti alles praosti nimetus. Veerandsajandi sisse (1954-1978), mil ta teenis Kaarli koguduses, mahub aktiivne tegevus Luterlikus Maailmaliidus, arvukad osavõtud rahukonverentsidest, oikumeeniliste nädalate organiseerimine jpm. Ta oli Tallinna praostkonna praost (1972-1974) ning peapiiskopi alaline asetäitja (1967-1977). 29. märtsil 1961 annetati Edgar Hargile tema 25. ordinatsiooni aastapäeva puhul kuldametirist. Pärast peapiiskop A. Toominga surma sai E. Hargist peapiiskopi kohusetäitja ning 31. mail 1978 valis EELK Kirikukogu ta peapiiskopiks. 31. oktoobril, pidulikul jumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, pühitses Soome ELK peapiiskop dr Mikko Juva Edgar Hargi EELK peapiiskopiks.

Oma ametiaja jooksul ordineeris dr Hark õpetajaametisse 26 kandidaati; osales Kirikute Maailmanõukogu, Luterliku Maailmaliidu, Euroopa Kirikute Konverentsi, Kristliku Rahukonverentsi jt rahvusvaheliste kiriklike organisatsioonide töös Euroopas, Aasias, Aafrikas ja Ameerikas. E. Hark oli valitud Ungari EL Teoloogia Akadeemia ja Helsingi Usuteaduse Instituudi audoktoriks.

Detsembris 1979 andis Usuteaduse Instituudi teaduskonnakogu peapiiskop ja rektor E. Hargile teoloogiamagistri kraadi ning tema 75. sünnipäeval 1986. aastal audoktori nimetuse.

Peapiiskop Edgar Hark suri 23. oktoobril 1986 ning maeti 4. novembril Torma kalmistule.


PÄIKESELINE KESKPÄEVATUND LILIAN LIIKASEGA

Räägi, palun, natuke oma lapsepõlvest, kodust, vanematest ja kooliteest.
Isa ja ema olid pärit Tallinnast. Sündisin 7. veebruaril 1928 Tallinnas (neiuna Roolaid). Vanemad olid Kaarli koguduse liikmed ja siin olen ma ka ristitud. Talituse toimetas õpetaja Kapp.
Pere oli suur - mul oli kolm venda. Kuna sellise pere eest hoolitsemine nõuab üsna palju hoolt ja aega, oli ema kodune. Isa, kes oli lõpetanud Tartu Ülikooli, oli proviisor. Ta töötas suures Tallinna linnaapteegis, oli selle asutamise juures ja juhataja kuni sõja alguseni. Elasime Tatari tänaval. Koolis käisin ma Lenderi tütarlastegümnaasiumis. 1946. aastal sain sisse Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, aga see tuli pooleli jätta. Majanduslikult polnud võimalik jätkata, sest ühiselamusse kohta ei saanud, korteri üürimiseks aga ei olnud raha. Isa lohutas, et hiljem saad ju jätkata, aga … Kuid ega ma kahetse.

Millal ja kuidas Sa muusikaga kokku puutuma hakkasid?
Minu ema oli eraviisiliselt õppinud muusikat. Kui ma olin kuuene, hakkas ta mulle klaverimängu ja laulmist õpetama. Kümneaastaselt hakkasin käima professor Lemba abikaasa juures tunnis. Sain mängida isegi tema õpilaste kontserdil, kus ma olin kõige esimene ja kõige noorem esineja. Nojah, see kõik lõppes, kui tuli sõda ja … minu teada viidi nad ära Venemaale.

Sõja ajal kolisite Haapsallu?
Märtsirünnaku ajal 1944 põles meie maja maha. Kuna meil oli Haapsalus suvekodu, kolisime sinna. Kuid siis läks nii, et just see Haapsalu osa, kus meie kodu oli, sai ka pommikildudest pihta, aga me saime sealt kõrvalt väikese vana maja. 1947. aastal käisin õpetaja Sillaste juures leeris. Leerilapsi oli tol ajal päris palju. Enne seda olin aga juba 1946. aastal tööle läinud. Esimene töökoht oli Haapsalu apteegis, kus mu isagi kuni surmani töötas. Seal oli kaks toredat kaastöötajat, kellega me saime väga hästi läbi ja rääkisime igasugustel teemadel. Mõlemad kuulusid metodisti kogudusse ja nad kutsusid mind metodisti kirikusse mängima. Ega ma seal päris mängija kohal ei olnud, neil vist oli keegi teine veel. Igatahes seal ma käisin ja kui paluti mängida, siis mängisin. Olen seal isegi kontserte andnud.

Mis pill neil oli? Pidi ju ikka orel olema, kui Sa kontserte andsid.
Algul oli vist harmoonium. Eks seal pidi ikka orel ka hiljem olema. Muidugi ei mänginud ma midagi väga suurt. Õppimise ajal olin ju kogu aeg niisugusel tasemel, et võisin üht-teist mängida. Oskus kaob aga kohe ära, kui enam ei õpi ega harjuta iga päev.

Kus Sa siis õppisid ja harjutasid? Kuidas kirikutööle läksid?
Meie klaver oli ära põlenud. Samal tänaval elas aga Jaani koguduse köster Möll. Tema abikaasa oli õmbleja ja ma käisin tema juures ning lasin midagi õmmelda. Neil oli suur tiibklaver, sain seda mõned korrad proovida. Olin siis umbes 16-aastane. Mölli sakslannast naabri juures käisin klaverit harjutamas. Sellega seoses meenub üks iseäralik lugu. Ma käisin kirikus ikka vahel vaatamas, kuidas köster mängib, ja panin tähele, et ta mängib ainult ühe jalaga. Tal oli teine jalg vist halvatud, aga mina mõtlesin, et nii see asi käibki. Äkki ühel päeval tulid Jaani kiriku juhatuse liikmed, vanad mehed, meie juurde koju. Minu isa oli väga kange, koguni pahandas, et mis need mehed siit tahavad! Nemad aga palusid, kas ma ei võiks aidata kirikus mängida. Köster Möll oli jäänud väga haigeks ega saanud enam mängida. Algul kahtlesin, kas saan hakkama, polnud ma ju orelimängu proovinudki, aga juhatuse mehed lubasid, et õpetaja Hiisjärve käest saab võtme, mingu ma ainult ja harjutagu. Ühe sõnaga - proovisin mängida. Ja kuna ma teadsin, et köster mängib ühe jalaga, hakkasin ka nii mängima. Nimelt vasaku jalaga.

Aga orelitundi olid ikka enne saanud?
Ei, ainult klaveritundi.

Nii et täiesti iseseisvalt!
Jaa, ainult klaveri baasil, aga hakkasin mängima ja mängisin ühe jalaga. Vaatasin, et ongi väga tore, see annab just bassid!

Kas läksid ka kuhugi edasi õppima?
See oli teisel aastal, kui Konsistooriumi Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni juurde moodustati kirikumuusika osakond, kus hakati õpetama organiste. Oli see nüüd esimene või teine aasta … soovitati, ja muidugi ma läksin. Enne tehti katsed. Lepnurm oli seal …

Kas keegi veel oli?
Mäletan ainult Lepnurme. Küllap oli vist veel mõni, võib-olla isegi Hella (Tedder). Tegin selle katse läbi ja hakkasingi seal käima. Ma lõpetasin kolme aastaga ja sain organisti kutse.

Kes Su õpetajad olid, kes orelit andis?
Alguses, päris alguses oli Hella Tedder, teisest aastast Hugo Lepnurm. Hella andis mulle koorijuhtimist. Muusikateoreetilisi aineid andis Lepnurm. Aga pärast seda, umbes kolm aastat, käisin Lepnurme juures veel orelitunnis. Ise mängisin samal ajal kogu aeg Haapsalus.

Oli teid palju seal õppimas?
Meid oli päris palju. Palju oli meie hulgas õpetajaprouasid. Organistidest oli tol ajal suur puudus. Seetõttu oldi sundseisus. Muidugi, eks selleks pidi õppida tahtjal ikka muusikalist annet ka olema. Aga kõik olid tublid - mängisid ikka ära, mis vaja oli.

Oled Sa ka ise õpetaja rollis olnud?
Jaa, professor Lepnurm usaldas mulle oreli algõpetuse tundide andmise (Tiina Kapral - Luhamets, Maris Kapral - Lend, Ago Tint jt).

Kas Haapsalus koor ka oli?
Jaa, Haapsalus oli segakoor, aga ega mul ju koorijuhi kogemust ei olnud. Algul käis abiks õpetaja Hiisjärv, kes oli väga musikaalne.

Kaua Sa Haapsalus olid?
Üks kuu vähem kui kümme aastat, siis läksin Tallinna Peetelisse. Aga enne veel, umbes 1956, astusin meditsiinikeskkooli kaugõppesse. Mu isa suri, ema küll elas, aga temal polnud sissetulekut, ta ei olnud ju tööl käinud. Kuid ega organisti ametiga saanud ennast elatada. Nii ma siis läksingi kaugõppesse. Harjutada sai seetõttu muidugi vähem.

Vahepeal vaatame vanu pilte ja tunnistusi ning väljakirjutisi teenistuskäigust. Diplomilt võib lugeda, et Lilian Roolaid on UKK kirikumuusikaosakonnas omandanud organisti kutse. Alla on kirjutanud juhataja Hugo Lepnurm, õppejõud Johannes Kappel, Vilgo Linask, Hella Tedder, Emilie Karjus.
Teenistuskäigu lehelt näeme, et Haapsalu Jaani koguduses teenis Lilian Liikane 1.10.1951 -31.08.61. Edasi Tallinna Peetelis 1.09.1961-12.08.62, siis Peeteli kogudus suleti. Järgneb Nõmme Rahu kogudus 1.01.1964-1.11.76. Kommentaariks ütleb Lilian, et nii pikka (ligi kaks aastat) vahet küll ei olnud. Siis tuleb Kaarli kogudus 1.05.1977-25.04.84.

Räägime nüüd Tallinna perioodist.
Peetelis olemise aeg jäi üsna lühikeseks, kuna kirik suleti ning hoone anti kasutada Tallinnfilmile võttepaviljoniks. Peetelis tegutses üsna suur segakoor, mis hiljem läks laiali teistesse kirikutesse, osa Toomkirikusse, suurem osa aga Kaarlisse. Ja siis tuli Nõmme kogudus. Nõmmel olin ma nii organist kui ka koorijuht: tol ajal oli Nõmmel segakoor. Õpetajaks oli praost Georg Klaus. Koguduse töö kõrval olin ametis ka apteegi kesklaos, ikka ühel ja samal alal.

Kuidas Sa Nõmmelt Kaarlisse tulid?
Tegelikult oleksin ma võinud Nõmmel edasi olla küll. Aga kuna Nõmmel olin mina üksi organist, oli tööd väga palju, eriti palvenädalatel. Päeval tööl, kodus haige ema ja laps, vaja oli kütta. Seetõttu tuli väsimus. Väljapääs oli Kaarlis, kuhu mind kutsus Tia Pere - Nurk, kellega me koos õppisime. Tia tahtis ära jääda ja küsis, kas ma ei tahaks tema asemele tulla. Oma võlu ja tõmme oli ehk ka Kaarli heal pillil ja nii ma tegingi avalduse õpetaja Edgar Hargile. Tema oli siis Kaarli õpetaja. Hark oli näidanud seda avaldust Hella Tedderile. Hella oli väga pahane, et miks ma temaga ei rääkinud (muheleb heatahtlikult). Tookord ma Kaarlisse veel ei saanud. Siis oli seal ju erimeelsusi ka. Naiskoori dirigent Evi Randma tahtis ise ära minna ja siis jälle tagasi tulla. Mina sain järgmiseks naiskoori peale.

Mis ajal see oli? Ametlikult on vormistatud 1. maist 1977, aga kas see polnud mitte varem?
Jaa, see oli varem. Tavaliselt olid need tööle hakkamised ikka varem kui vormistamine.

Kuidas sel ajal üldse need kooride asjad olid? Need ajad olid vist üldse keerulisemad ja raskemad?
Olid, väga keerulised olid! Inimesi oli vähe, vastuolusid nende vahel küllalt palju. Naiskoor läks kaheks, osa jäi Evi Randmaga, suurem osa ikkagi minuga. Teinekord ei oskagi aru saada, miks mõnikord asjad lähevad nii, nagu nad lähevad. 1984. aastal soovitati meil Hellaga lahkuda.

Kas siis töö Kaarlis lõppeski?
Ei lõppenud siis. See oli üheksakümnendate aastate algul, kui ma lõpetasin.
Kaheksakümnendate aastate teisel poolel kutsuti mind ka Kuusalu kirikusse aegajalt mängima ja koori juhatama.

Nii pikalt veel - ligi kümme aastat - pärast ametlikku lõpetamist 25. aprillil 1984!
Umbes paar aastat jäi vist vahet, ei mäleta. Siis oli uuesti Randma tagasi. Keeruline oli sel ajal!

Kuidas see kooride töö siis käis, kui intensiivne see oli? Kas põhiliselt laulsite teenistustel?
Töö oli põhiliselt teenistustel. Eks muret on ikka olnud - muret inimeste pärast. Need on need kirikutöö rõõmud ja mured. See on ju töö inimestega. Aga rohkem on ta ikka rõõmu toonud.

Mis Sulle kõige enam on meeldinud, kas mängida teenistustel, kooritöö või veel miski muu?
Kõige rohkem on meeldinud mängida teenistustel. Kontsert on muidugi ka tore, aga see paneb mõnikord liiga muretsema.

Kas kontserte korraldati ka vene ajal, siis kui Sa Haapsalus, Peetelis ja Nõmmel olid? Kuidas neid tehti? Kas koraalipühasid ka peeti?
Jaa, ikka! Ega siis ei tohtinud kirikus kontserti korraldada, need olid alati kontsert-jumalateenistused, vaimuliku osaga. Koraalipühasid peeti ikka ka. Aga õppimise ajal saatis Lepnurm meid sageli kontserte andma. Olen käinud Petseris, Urvastes olime koos Emilie Karjusega, Viljandi Pauluses. Tobiase mälestuskontsert oli Kullamaal - need toimuvad seal veel siiamaani. Olen kohtunud Tobiase õega, kes elas Haapsalus.

Kas Sul on olnud koostööd ka solistidega? Kas Haapsalus oli soliste?
Natuke on ikka olnud. Haapsalus küll ei olnud soliste, aga õpetaja Hiisjärv teenis ka Ridalas ja ma olen temaga kaasas käinud, kui ta seal laulis. Tal oli tõesti väga ilus hääl, ta oli musikaalne. Nõmmel ei olnud soliste, viiuldaja Palm käis. Talle meeldis orelit harjutamas käia, ka hiljem, juba vanemas eas.
Kaarlis olen solistidest kindlasti Maarja Haameri ja Helle Ristmäega koos töötanud. Endel Pajulaga, väga ilusa häälega tenoriga, viis meid kokku Kappel Toomkirikus. Ta küsis, kas ma saaksin temaga harjutada. Pajula oli hoopis teise eriala inimene, töötas kirjastusalal, entsüklopeediakirjastuses. Laulmine oli tema hobi - väga suur hobi. Talituste - matuste ja laulatustega - oli nii, et inimesed teinekord ise tellisid solisti, leppisid temaga kokku.

Kuidas oli muusikaelu Tallinnas, läbikäimine teiste kogudustega?
Erilist läbikäimist Tallinna koguduste organistide vahel ei olnud. Ei olnud ka kuigi palju võimalusi, ei tohtinud ju koor teise koguduse kirikus lauldagi. Väljasõite kooridega vaatamata keelule siiski tehti. Aga Haapsalu ajal oli väga toredaid Läänemaa organistide ja õpetajate väljasõite. Neid organiseeris tolleaegne Varbla õpetaja Paul Saar. Üüris veoauto ja mindi. Need olid väga huvitavad sõidud. Me käisime terve Eesti läbi. Ma olen mänginud peaaegu kõigis kirikutes. Paluti kedagi mängida, aga ikka tuli nii välja, et mina pidin proovima.

Me pole veel üldse rääkinud Sinu perekonnast.
Mis seal ikka pikalt rääkida. Olin abielus õpetaja Mihkel Liikasega. 1968. aastal sündis meile poeg Lauri.

Selle kirjatöö aluseks on ühel päikeselisel märtsipäeval peetud vestlus proua Lilian Liikase hubases kodus. Küsijaks oli Kaarli koguduse organist Marika Kahar, üleskirjutajaks Jaanus Ruiso.


RÕÕM JA ÜLESTÕUSMISPÜHAD
Vestluse kirikukooli III ja IV rühma lastega pani kirja Küllike Valk

Kirikukooli õpetajad Signe ja Küllike vestlesid kirikukooli kõige suuremate lastega ülestõusmispühade teemal. Seda rõõmsat jutuajamist ning laste tõsiselt mõistlikke arvamusi siinkohal teile lugeda pakumegi.

Kuidas saab üks inimene õnnelikuks?
- Naerust.
- Naljast.
- Emme paist.

- Muinasjutust.
- Tuleb teha seda, mis meeldib.
- Pead olema endaga rahujalal.
- Kui keegi mulle lihtsalt niisama midagi head ütleb.
- Kui oled kurvas tujus, helistad sõpradele ja nad lohutavad sind.
- Kui vanaisa tuleb külla.

Kas rõõm ja nali on samad asjad?
- Iga kord, kui naerad, ei tähenda veel, et oled rõõmus. Iga kord kui rõõmustad, ei pea naerma.

Kas rõõm on midagi sügavamat kui lihtsalt üks nali?
- Rõõm on südame tunne.
- Rõõmuga on tunne, nagu oleksid seitsmendas taevas.
- Kui sa oled õnnelik, on naeratus huulil.
- Rõõm on siis, kui tunned ennast väga-väga hästi.
- Rõõm on samasugune tunne nagu kurbus ja viha.
- Selle üle peab tõsiselt järele mõtlema.

Millal te viimati tundsite, et olete hästi rõõmsad?
- Eile, sõbrannaga koos. Sõprusest sündis suur rõõm.
- Eile, kui ma sain tunnistuse ja seal olid head hinded.
- Peale haigust kooli minnes.
- Eile, kui ema oli väga heas tujus.
- Eile, lihtsalt niisama.
- Mina olen kogu aeg rõõmus, sest ümberringi on ju nii ilus.

Mis teeb ühe lapse rõõmsaks?
- Lennukiga lendamine.
- Kui teda armastatakse.
- Kui lapsel on isa, ema ja vend.
- Mänguasjad.
- Sõbrad.
- Ema hoolitsus.

Kas inimene saab üksi ka rõõmus olla või on teist inimest vaja?
- Ikka saab.
- Omas mõttes.
- Aga vahel jätab ohmu mulje, kui omaette õnnelik oled.

Aga varsti, üsna varsti, on tulemas kirikuaasta suurimad pühad - ülestõusmispühad, mida kutsutakse ka rõõmupühadeks. Miks neid pühasid rõõmupühadeks kutsutakse? Mis teeb need pühad teie jaoks rõõmsaks?
- Suur ime - ülestõusmine.
- Kevade tulek.
- Looduse tärkamine.

Mis on ülestõusmispühade juures teie jaoks kõige tähtsam?
- See, et Jeesus tõusis üles.
- Jeesus ei pidanud jääma sinna pimedasse koopasse, kuhu ta maeti.
- Jeesuse ülestõusmine on sümboliks meie kõigi uuele ärkamisele.
- Kui meie usume Jeesusesse, siis saame ka taevasse, meie ka ei jää pimedusse.
- Jeesus on meid päästnud. Ta lunastas meid. Kuigi me ühel päeval peame surema, saame me ikkagi taevasse.
- Jumal andis inimestele armu.
- Meie saame ka taevasse, kui me oleme head.
- Ülestõusmine on nagu lapse olemine ema kõhus. Kuni ta on ema kõhus, on ta nagu Jumala varju all, nagu meie elu on. Kui aga laps sünnib, algab uus elu, samuti saame meie peale surma uue elu.

Millised on teie kodus ülestõusmispühade kombed?
- Käiakse jumalateenistusel.
- Munade värvimine ja vahetamine.
- Palvetatakse.
- Lapsed viivad ristivanematele pühademune.
- Vanasti, enam mitte, pani ema igasuguseid kollaseid kaunistusi, kardinaid ja linikuid. Pühadejänku tõi millegipärast rosinaid.

Miks selliseid asju tehakse?
- Tore on! Sama asja pärast, miks jõulude ajal selliseid asju tehakse.
- Tahetakse teistele ja endale rõõmu valmistada.


SUUR MUINASJUTUKARNEVAL
Virve-Aino Nuka

Murelik Aegademaa kuningas tähelaps Jubari haigevoodi juuresMiks kimbutab haigus lapsi kõige enam talvel või varakevadel? Kellelegi ei meeldi ju mõrud rohud ega süstlatorked. Kahtlane pealegi, kui kiiresti suudavad need haige meelolu tõsta või haigust ravida?
Aga ehk aitab tervenemisele kaasa hoopis näiteks see, mis juhtus Aegademaal. Selle maa kuningas ja tema kaaskondlased Komeet, Stella ja Astra olid väga mures, kui üks nende seast - tähelaps Jubar - päev-päevalt üha nukramaks ja tuhmimaks muutus. Ometigi oli välja kuulutatud suur pidu. Kas selle peaks ära jätma? Sel Aegademaal on kombeks jutustada ikka ja jälle lugusid ja jutustusi, sest need on tähelastele lausa toidu eest. Kas räägitud lood on ehk liiga kulunud ega ole enam toitvad? Komeedi ettepanek oli asuda otsima uusi muinasjutte, võib-olla need kosutavad ja rõõmustavad haiget.
Kuna Kaarli koguduse majja kogunes 9. märtsil 2003 tegelasi nii paljudest muinasjuttudest, siis asugem jälgima, mis siin toimuma hakkab.
Omapärane on tegelaste tutvumistseremoonia. Nimelt käiakse saalis ringi ja tehakse lähemalt tutvust võimalikult paljude siinolijatega. Rahulikult alanud tere-ring hoogustub, kui tutvumisel võetakse tarvitusele sõbralikud küünarnukimüksukesed ja muudki vigurid. Lõpuks lüüakse käed valju plaksuga kokku ja öeldakse oma nimi. Tutvust ja sõprust aitab kinnitada ka mäng, kus igaüks oma kaitseingli valib.
Seni murelik Aegademaa kuningas arvab nüüd leidnud olevat mitu lugu, mida tema murelaps pole veel varem kuulnud.
Esiteks ilmuvad haige vaatevälja pisikesed pokud, kelle olemasolust ja eluasemest pidavat saama ülevaate ka "Pokuraamatust". Meeleldi kingitakse see raamat kahvatule Jubarile.
Siis aga ilmub kuskilt veidi külmetunud Muumipapa oma perega. Halvatujuline perepea ei soovi talle pakutavat sööki ja jooki vastu võtta. Teda häirib see, et keegi ei taha tema noorpõlvelugusid kuulata. Talle abi pakkuv Muumimamma tahab teada, kas pahandaja vajaks ehk kaustikut memaruuride kirjutamiseks. Jah, seda ta vajavat, kuid tegelikult olevat need siiski memuaarid.

Selle aja peale on haige end patjade najal poolistukile seadnud, et jälgida hallhiirte laulu pudrusöömisest. Pikasabalised satuvad nii hoogu, et asuvad ka kepsutama. See lugu meeldib väga nii haigele kui külalistele ja aplausiga, kuigi veel üsna nõrgaga, liitub ka Jubar.
Esitatud lood olid ehk Aegademaal tõepoolest vähe kuuldud, kuid ega ka vanu häid sõpru unustada saa. Järgnenud viktoriinis antud vastused kinnitavad, et väga paljud lapsed tunnevad hästi nii muinasjuttude tegelasi kui ka seal toimunud sündmusi.

Vaprad puuraidurid eelkooliklassist muusikalis "Punamütsike"Lugu inetust, kuid heasüdamlikust elevandist Ellist, väikesest pardikesest Mirandast, lõkketulest ja vastutulelikust pilvest ärgitas haiget juba mõnd sõnagi lausuma.
Kaarlikestele on külla tulnud ka lapsed Tallinna Jaani kogudusest. Nemad tahavad omakorda tähelast lohutada ja rõõmustada. Peaesinejaks on Jänku. Tema kaaskonda kuulub kahekaupa mitmeid loomi. Nemad räägivad Noa laeva loost. Sinna juurde kuulub ka vahva lauluke, mis kõik kuulajadki kaasa kisub. Sellest lõbusast laulust ajendatuna tuleb Astrale tantsulust peale ning ta kutsub kõiki mängima: varbad kokku, põlved kokku, kõrvad kokku ... jne! Lapsed elavnevad, satuvad hoogu. Egas muud - järgneb boliivia rahvatants - enne sammud selgeks: ikka tam, tam, tam-tam-tam ...
Lapsed, tantsust rahunenud, võivad nüüd kuulata lastekoori viielt lauljalt Okasroosikese lugu.
Siis ilmuvad kaugelt maalt eskimod. Nad tutvustavad lugu musta ninaga jääkarust. Jutustust saadab tegelaste pantomiim.
Haige Jubar elavneb märgatavalt. Ta tahab väga saada endale selle looga raamatut. Muidugi täidetakse ta soov. Nüüd aga järgneb omapärane lugu Hea Lootuse maa printsiga. Nimelt peab ta täna valima endale printsessi: ta on juba selles eas! Kutsed olevat saadetud paljudele neidudele, kuid kohale tuli siiski vaid seitse. Vaatajate ette ilmuvad nad nagu moedemonstratsioonile: üks kaunim kui teine. Prints Taavi Armas I on aga niivõrd valiv, et esimene valimisvoor ebaõnnestub. Valituks saavat neiu, keda häirib magamisel hernetera, mis asub tervelt 7 padja ja 7 madratsi all. See olevat see õige printsess!
Tähelaps Jubar on loost sedavõrd vaimustuses, et räägib juba valjuhäälselt ja kõlgutab voodiäärel istudes jalgu.
Muusikaline lugu "Punamütsike" eelkooliklassi laste esituses haarab väga kogu vaatajaskonda. Siin on elavat liikumist, meeldivat laulu, kauneid kostüüme. Ja mis kõige tähtsam - vana armas muinasjutt!
Pärast selle muinasjutu esitamist tunnistab Jubar end peaaegu terveks ja lubab täielikult paraneda, kui vaid veel üht lugu näeks-kuuleks. Tema soov rahuldatakse muinasjutumaa uudistesaatega, kust ta kuuleb sündmustest, mis on pärit paljudest muinasjuttudest.
Et haige nüüd tõepoolest enam haige pole, selles veenduvad kõik, kui ta rõõmsatujulisena teatab, et on pikaajalisest pikutamisest lausa väsinud ja nõuab elavat liikumist. Seda talle ka pakutakse jenka-tantsuga, millega liituvad kõik saalisolijad.
Aegademaa kuningas on ülimalt tänulik, et tema tuhmunud tähelaps on taas särama löönud ja et selleks aitasid kaasa nii paljud lapsed. Tehtagu nii tulevikuski!
Kena, et külla tulnud Jaani koguduse lapsedki siin tublilt kaasa on löönud. Olgu neile tänasest päevast mälestuseks Kaarlikeste meisterdatud küünlahoidja. Ja et kodutee meeleolukam oleks, siis jagatakse pidulistele kommi.

Selline oli Kaarlikeste tänavune pere- ja kevadpidu ühe reporteri silme läbi nähtuna.


MEIE LAULULAPSED
Merilin Nõu ja Kaie Tanner

Kaarli mudilaskoor ja lastekoor on juba staaþikad seltskonnad, kelle osaluseta laste üritusi enam ette ei kujutakski. Lauljate koormus on küllalt suur, kuid nad ise on sellega ammu harjunud. Mõni eelkooliklassi lapsevanem võib veel jahmunult küsida, et kuulge, kas neil tunniplaani midagi peale laulmise ka mahub, aga lapsed ei tee teist nägugi. Ja kui juhtub, et vahetunnid laulmistundidega asenduvad, on ju tore.

Alates sügisest 2002 on lastekoori ja mudilaskoori tulnud palju uusi lauljaid ning ka uus juhendaja Merilin.

Mudilaskoor Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamiselMudilaskooris on 15 last, peamiselt Kaarli koguduse lasteaiast - nii mudilasrühmast kui eelkooliklassist - samuti kirikukooli rühmadest. Mudilaskooris laulavad 4-7 aasta vanused poisid ja tüdrukud. Lastekoori kuuluvad juba suuremad lapsed, kes käivad mitmes linna koolis ja ka kirikukoolis eri rühmades. Esialgu alustati tööd neidudekoorina, praegune koosseis on püsinud novembrist alates. Õigupoolest on tegemist pigem lasteansambliga, sest koos laulavad kaheksa tüdrukut ja kaks poissi.

Kuna nii õpetaja kui enamik lapsi sel hooajal vahetus, kulus esimene poolaasta üksteisega harjumiseks ja laste häälte arendamiseks mitmesuguste laulumängude ja lauluharjutustega. Sügisest saadik on õpitud palju toredaid laule ja nendega ka esinetud. Samuti on mängitud pillilugusid kõlaplaatide, kellade, trianglite ning ka muude pillidega. Mudilaskoori lastele meeldis laulda advendikontserdil kaunist advendilaulu koos kellukeste ja trianglitega. Ka vabariigi aastapäeva puhul toimunud Eesti sünnipäevapeol astus mudilaskoor üles väikese laulukesega.

Lastekooril on esinemisi ja ettevõtmisi olnud veelgi rohkem. Jõulude ajal oli tore võimalus osaleda Piret Ripsi kirjutatud müsteeriumi "Esimesed jõulud" etenduses, kus lastekoori lapsed said täita inglite rolli. Seoses selle ettevõtmisega õnnestus lastel viibida ka kahel väljasõidul - Viljandis ja Raplas, kus oli tõeliselt hea võimalus üksteisega põhjalikumalt tutvuda ja sõbruneda. Uue aasta künnisel sai osaleda vahvatel koguduse lastetöö üritustel - Eesti sünnipäeva tähistamisel ja kevadkarnevalil, kus iga rühm pidi esitama muinasjutu. Lastekoori lapsed tantsisid ja laulsid lugu Okasroosikesest.

Peagi on kooridel ees laager, kus tuleb õppida palju uusi laule, sest juunis on kavas mõlema kooriga külastada mitut Eestimaa kirikut ja sügisel sõita tublimate lastega Soome esinema. Lapsed ootavad seda reisi juba suure innuga ning on valmis selle nimel ka vaeva nägema.

Osa lastekoorist lauluhoosLapsed ise, vastates küsimustele läbisegi, arvavad kooris käimisest nii:

Mis teile lastekooris kõige enam meeldib?
- Minule meeldib laulda
- Minule meeldivad mõned head laulud
- Minule meeldib, et me laulame ja mängime muusikamänge
- Minule meeldivad esinemised kõige rohkem

Millised on olnud teie arvates kõige põnevamad esinemised sellel aastal?
- Advendikontsert ja muusikal (Piret Ripsi jõulumüsteerium "Esimesed jõulud")
- Karneval ja muusikal
Üldse pidas enamik lapsi kõige põnevamaks karnevali ja muusikali.

Milline laul teile kõige rohkem on meeldinud?
- "Taas talv on tulnud"
- "Okasroosike"

Mis te tahaksite, et selles kooris oleks teistmoodi?
- Mina tahaksin, et me rohkem mängiksime muusikamänge
- Mina tahaksin, et oleks veel rohkem esinemisi
- Prooviaeg võiks pikem olla
- Mina tahan, et proov lõpeks õigel ajal

Mida te sellelt koorilt ootate kõige rohkem?
- Uusi üritusi ja uusi mänge
- Reise ja esinemisi
- Uusi toredaid laule
- Mina tahan head lauluhäält


RING ON TÄIS
Meelis Holsting

Sellel aastal kutsub EELK Noorsootöö Keskus juba 13. korda kõiki koguduste noori noortepäevadele. Kuna igal aastal on noortepäevad toimunud erinevas praostkonnas, siis just sel aastal saab ring täis ning võõrustajaks on jälle Viljandi praostkond, kus 1990. aastal toimusid ka sõjajärgsed esimesed noortepäevad teemal "Aeg on ..."

Tänavused noortepäevad toimuvad aga Kaarli kogudusele väga tuttavas kohas, meie sõpruskoguduses Pilistveres.

Noortepäevade tutvustuses kirjutab Vello Salum: "Tahame teid, kirikunoored üle Eesti, nakatada vaimse taasärkamise mõttest, samas ootame teilt loovaid ja rahupakkuvaid ideid. Ärge tulge tühja pea ja südamega, võtke kaasa vaimne sau, et näidata õiget suunda meie riigis märkamatult taasalanud kolmandas ärkamisajas. Ilma teieta, suuresti eelmise ärkamisaja lasteta, võib see riigile nii vajalik vaimse, eetilise ja aatelise enesetäiustamise aeg tühja mööduda, sest kes siis veel, kui mitte kirikunoored saavad teenäitajatena tervendada riigi ja rahvuse südant ja meeli! Ärkamisaja innukust ja Looja Vaimu väge kõigile tulijaile soovides".

Noortepäevade teema on seekord "Sild". Elame maailmas, kus on palju eraldatust, hoolimatust, ükskõiksust. Igaüks elab justkui omaette, omal saarel. Nii võivad inimesed ka üksteisega koos olles sageli tunda end nagu üksikul saarel. Just sellepärast ongi sel aastal teemaks valitud sild, sest sild on abivahend, mis aitab meid kuskilt üle ja ühendab midagi. Tänavustel noortepäevadel ehitatakse silda kolmes suunas: iseendasse, kirikusse ja ühiskonda.

Nagu ikka toimub noortepäevadel palju huvitavat. Vestlused, kus koos noortepäevalistega arutatakse päevateemade üle; kontserdid, kus astuvad üles mitmed tuntud (Tallinna Gospelkoor, Crux jt) ja vähem tuntud gospelmuusikud; rühmatööd, kus saab põhjalikumalt uurida Piiblit või õppida selgeks midagi praktilist, näiteks kuidas anda esmaabi, kuidas teha looduslikest materjalidest kompositsioone, mis on gospeltants, või siis proovida sõduri­ ja skaudielu.

Noortepäevad kestavad jälle neli päeva ning tegevust leidub varastest hommikutundidest hilise õhtuni. Meelepärast tegevust peaks küll jätkuma igaühele. Kindlasti on vanale heale ja läbiproovitule lisaks ka mõndagi uut ja huvitavat, kas või sõpruskohtumine EELK vaimulike ja kirikunoorte vahel jalgpallis. Igal õhtul peaks telgist eetrisse minema ka KNP TV uudistesaade.

Täpsemat informatsiooni noortepäevade kohta võib küsida noortejuhilt Meelis Holstingult.

Niisiis: noortepäevad Pilistveres 10.-13. juulini 2003, registreerimine kuni 31. maini. Osavõtumaks 175 krooni.


KAARLI KIRIKU FASSAADIKELLAD TÖÖTAVAD TAAS!
Mati Kohlap

Tallinnas on mitmeid kelli, mis on ainulaadsed ja mida tuntakse-teatakse terves Eestis. Need on keskaja lõpust pärinevad kellad Pühavaimu kiriku seinal ja Toomkiriku tornis. Uuemad on aga Tallinna Kaarli kiriku kellad, mis on linnarahvale ja külalistele juba üle saja aasta õiget aega näidanud. Kurb tõsiasi, et see, mis liigub, ka kulub, pädeb kahjuks ka kellade kohta. Vana ja uhke kellamootor, mis terve sajandi väsimatult oli seiereid keerutanud, väsis.

Eesti Esimene Kellatehas tegi esmakordselt ettepaneku Kaarli kiriku fassaadikellade taaskäivitamiseks 2001. aastal ja see ettepanek leidis koguduse poolt head vastuvõttu. 2002. aastal avanesid ka võimalused kellade taaskäivitamist Tallinna linna toel rahastada ja tööd algasid käesoleva aasta algul. Kui vana kellamootor vedas nii suurt kui ka väikest kella, kasutades selleks jõuülekandena keerulist võllisüsteemi, mis kulges üle kirikulae, siis uue lahenduse puhul kasutasime mõlema kella jaoks eraldi mootoreid, mis töötavad teineteisega samas taktis. Mootoreid juhib elektrooniline emakell, mis kannab hoolt kellade täpse käigu, korrigeerimise, suve- ja talveaja vaheldumise eest jne. Samuti uuendasime kellalöögimehhanismid, mis annavad teada täis-, pool- ja veerandtundidest. Arvestades, et läheduses on elumaja, katkestavad kellad löömise õhtul kella kümnest ja hakkavad taas lööma hommikul kell seitse.

Ja veel - ajalooline kellamootor oma vanas asukohas jäi meie tehtud tööde käigus täielikult puutumata ja kahjustamata. Meie sügava veendumuse kohaselt kujutab see mehhanism endast suure tunnetusliku ja tehnika-ajaloo väärtusega eset. Pakume välja, et mehhanism tuleks restaureerida ja paigutada tolmukindlasse klaaskappi sealsamas kirikutornis, kus kogu tema elu möödunud on.

Kaarli Kirik on eestlaste eneseväärikuse ja eluusu sümbol olnud juba üle saja aasta. Just seepärast oleme eriti uhked, et kiriku küljes on ka osake meie tööd ja loovust. Peame ikka hea sõnaga meeles koguduse ja juhatuse koostöövalmidust ning soovime kõigile tugevat tervist ja rõõmsat meelt!

Eesti Esimese Kellatehase nimel juhataja Mati Kohlap