1. Juhtkiri. Toimetus.
2. Jutlus. Einar Soone.
3. Jutlus. Jaan Lattik. Meie surnuaeda on nad mõlemad maetud.
4. Arne Hiob. Kas on olemas "Kolmainu Jumal"?.
5. Ain P. Leetma. Juudas - äraandja või Jumala tööriist?.
6. Elmi-Johanna Pata. Prohvet Habakuk.
7. Kodumaa kirikulugu. Angela Aljas. "Meie oleme veendunud, et tema ei ole surnud, vaid elab" ehk "Võitlusest edumeelsuse ja tagurluse vahel Eesti kirikus".
8. Koguduse ajalugu. Jukko Nooni. Lastehoid ja vaeste hoolekanne aastatel 1918-1940.
9. Marika Kahar. In memoriam Harry Kõrvits (16.10.1915-09.04.2003)
10. Johanna Ollik. Hetk vaikuses.
11. Vootele Hansen. Kerge ike.
12. Lastetöö. Mari-Ann Oviir, Signe Aus. Reedesed klubiõhtud.
13. Lastetöö. Mervi Kärkkäinen, Katariina Burke. Praktikandid Soomest. 14. Lastetöö. Küllike Valk, Silja Luup, Mari Sagur. Kirikukooli tsüklilõpetamised
15. Noortetöö. Meelis Holsting. Noored möödunud hooajal.
16. Muusikatöö. Kadi Heinsalu. Kontsertkoor kevadises Horvaatias.
17. Muusikatöö. Jaanika Holsting. Noortekoori aastapäev ja argipäev.
18. Muusikatöö. Johanna Ollik. Koraalikoori töö ja puhkus.
19. Muusikatöö. Kaie Tanner. Naiskoor 50.

20. Muusikatöö. Marika Kahar, Jaanus Ruiso. Ester Jushtshuk - elu täis muusikat ja tegutsemislusti.
21. Majandus. Vootele Hansen. Valminud Kaarli kiriku remondi restaureerimise projekt.


JUHTKIRI

"Hieronymos Bosch "Ristija Johannes kõrbes""Sulane" on tänaseks ilmunud lühemate ja pikemate vaheaegadega pea kolmteist aastat. Alates aastast 1999 on koguduse väljaanne jõudnud lugejateni regulaarselt neli korda aastas, olles seejuures kasvanud ajakirja mõõtudesse.
Samas võime öelda, et "Sulane" ei konkureeri teiste ilmuvate väljaannetega. See ei olegi olnud eesmärk. "Sulase" esimese numbri juhtkirjas aastal 1990 soovib Kaarli koguduse toonane õpetaja Mihkel Kukk uuele väljaandele mitte edu ja pikka iga, vaid õiget Vaimu. Ta toob esile mõtte, et oluline ei ole mitte lugejate meelitamisega oma olemasolu õigustada, vaid edastada õpetust - Head Sõnumit.
Me võime olla tänulikud, et kogudus on leidnud vahendeid tagamaks ajakirja tasuta kättesaadavuse kõigile huvilistele. Nii on olnud meie püüdeks tuua lugejateni mitmekülgset vaadet kristlikule traditsioonile, olles samas ka kitsamalt Kaarli koguduse mineviku ja tänapäeva elu kajastajateks. Selles püüdes loodab "Sulase" toimetus ja kaastööliste ring koguduse jätkuvale lahkele toetusele.

Käesolevas ajakirjanumbris toome lugejani kirjutisi teemadel, mis tavaliselt küll vähem tähelepanu leiavad, kuid ristiusu traditsioonis kindlasti tähtsust omavad. Dr Arne Hiob käsitleb Kolmainsuse-õpetust, mis on kristlikus jumalakäsitluses olulisim ja sügavam, kuid läbi aegade ka palju mõistmisraskusi tekitanud. Ain P. Leetma kirjutab Juudas Iskariotist - tegelasest piibliloos, kelle isik ja roll on jäänud ühtaegu nii mõistatuseks kui hoiatuseks. Vaadates tagasi omapärasele lõigule meie kodumaa kirikuloos, esitab Angela Aljas lugejatele käsitluse radikaalse liberaalteoloogilise meelsusega tulihingelise reformaatori ning legendaarse kirikutegelase Theodor Tallmeistri seisukohtadest. Jaanipäevajutlused jõuavad lugejateni koguduse õpetajalt piiskop Einar Soonelt ja Jaan Lattikult. Kahest olulisest sotsiaalhoolekandetöö lõigust Kaarli koguduses aastatel 1918-40 kirjutab Jukko Nooni. Meenutame aprillikuus igavikku lahkunud muusikut ja koguduse endist köster-organisti Harry Kõrvitsat.

Muusikatööle on kevad olnud sündmusterohke - koguduse naiskoor tähistas oma 50. aastapäeva ja noortekoor 15. aastapäeva, kontsertkoor võttis edukalt osa koorikonkursist Horvaatias ning koraalikoor käis väljasõidul Muhu- ja Saaremaal. Ühineme õnnitlustega Ester Juðtðuki 80. sünnipäeval. Lugeda saab ka laste- ja noortetöö tegemistest.

Lahket lugemist soovides

Sulase toimetus


JUTLUS
Piiskop Einar Soone

Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema! Joh 3:30.

Kiriku traditsioonis on Kristuse sünnipüha kõrval peetud vaid Neitsi Maarja ja Ristija Johannese sünnipäeva. Viimast tähtpäeva tunneme Jaanipäeva nimega. Eesti rahva traditsioonis on selle päeva mõtet ja tähendust seostatud rohkem pööripäevaga, mil meie ajavööndis on valgete ja kõige lühemate ööde ning õite aeg.
Vana tava kohaselt on kiriku suuri pühi hakatud tähistama juba eelmisel õhtul - seega nn jaanilaupäeval. Rahva tavad ja kombed on olnud paiguti erinevad, kuid kindlasti oli selle õhtu märgiks jaanitule süütamine ja lõkke ääres istumine. Loomulikult ka lauldi ja tantsiti. Koosolemine kestis tavaliselt hommikuni. Juba mitu aastat on jaanilaupäeval, mis on ka Võidupüha, süüdatud tõrvikud ja vabariigi president on saatnud tõrvikukandjad kõikidesse maakondadesse jaanitule süütamiseks. Vähemalt Maarjamaal on Jaaniõhtu kogu rahva pidu.
Eestis on Ristija Johannesele pühendatud Harju-Jaani, Järva-Jaani ja Lüganuse kirikud.

Kiriku osa selle kauni päeva tähistamisel on jäänud aastatega kahjuks nõrgemaks. Vana tava kohaselt peetakse küll mõnel pool veel Jaanipäeval surnuaiapüha, aga enamus noori puhkavad samal ajal eelmise õhtu ja öö väsimust välja. Surnuaiapüha jumalateenistusel keskendutakse pigem lahkunute mälestamisele kui Ristija Johannese isiku tähtsusele Kristuse lunastusloos.
Johannest tuletatakse meelde veel advendiajal, enne Jeesuse sünni tähistamist ja hiljem tema poolt Jeesuse ristimist meenutades. Kuid kindlasti ei tohiks unustada selle suure isiku mainimist ka tema sünnipäeva pidades. Ka siis, kui kirik meenutab eeskujusid enamuses nende surma mälestuspäeval.

Ristija Johannese vanemad olid preester Sakarias ja Eliisabet. Nad olid õiged Jumala silmis ja elasid laitmatult kõigi Issanda käskude ja nõudmiste järgi. Kuid neil ei olnud lapsi. Ingel Gabriel kuulutas aga Sakariasele, et nad saavad veel vanas eas poja, kellele tuleb panna nimeks Johannes, mis tähendab "Jumal on armuline".
Johannesele oli määratud olla teerajajaks Issandale. Kasina ja askeetliku eluviisiga mehena kandis ta kaamelikarvadest kuube ja toiduks olid rohutirtsud ja metsmesi. Ta oli erak, hüüdja hääl kõrbes.
Ta kuulutas rahvale: "Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!" Ta toimetas inimeste puhastusriitust ristimisega, aga ise tunnistas: " Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega."
Kuigi Johannest peeti suurimaks naisest sündinute seast, annab ta Jumala tegevusele ruumi tõstes esile Kristust: "Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema!".

Uskliku inimese tunnuseks on olla Kristuse tunnistaja. Tehes seda siiralt ja tõemeeli. Lapseliku usalduse ja tarkusega Pühas Vaimus. Tunnistaja võib olla prohvet või õpetaja, karjane või kuulutaja, kirikuteenija või jutlustaja. Kuid Kristusest tunnistamine ei ole ainult nende eesõigus, kelle kiriklik amet või teoloogiline ettevalmistus seda eeldab. Iga ristiinimene saab seda teha oma kristlaseks olemise kaudu. Ja rõhutan väljendit "olemise kaudu". Olemine on Kristusega elamine. Mida rohkem Kristus meis esile tuleb, seda enam võime endid kristlasteks nimetada. Apostel Paulus tunnistas: "Mitte enam mina ei ela, vaid Kristus elab minus."
Sellise täiuslikkuse astmeni on paljudel pikk tee. Kiusatus on inimlikke võimeid ja oskusi, tarkust ja suutlikkust tunnistada tähtsamaks kui Jumala poolt kingitud võimalust neid omandada.

Kui Heroodes Antipas pidas oma sünnipäeva, lasi ta vaagnal tuua Johannese pea, sest seda oli nõudnud Heroodiase tütar oma ema õhutusel. See oli Ristija Johannese tunnistuse hind. Kättemaks selle eest, et Johannes julges välja ütelda tõe valitseja moraalitu elu kohta.
Kristuse sõnum aga ulatub üle kaduva: "Mina elan ja ka teie peate elama!".


MEIE SURNUAEDA ON NAD MÕLEMAD MAETUD
Jaan Lattik (23.10.1878-27.06.1967)

Aga üks rikas inimene oli, see ehtis ennast purpuri ja kalli linase riidega ja elas igapäev rõõmsasti ja suuresti.
Aga üks vaene oli, Laatsarus nimi, see oli maas tema värava ees täis paiseid.
Ja tema püüdis oma kõhtu täis saada neist leivaraasukestest, mis rikka laua pealt maha langesid. Aga koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid.
Aga vaene suri ja inglid kandsid ta Abrahami sülle. Ja rikas suri ka ja maeti maha.
Ja kui ta põrgus suures valus oli ja oma silmad üles tõstis, siis nägi ta Abrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Ja tema hüüdis ja ütles: Isa Abraham, heida armu mu peale ja läkita Laatsarus, et ta oma sõrme otsa vette kastaks ja minu keelt jahutaks, sest mind vaevatakse väga ses tuleleegis" Lk 16, 19-24.

Meie surnuaias nad puhkavad mõlemad, rikas mees ja vaene Laatsarus.

Üht toodi suure toredusega kodust välja, palju rahvast käis ta järel. Teisel ei olnud rohkem saatjaid kui surnumatjad. Üks tulija jättis oma lastele hiiglapäranduse, teine vaid kaltsud ning tundmatu nime, mida isegi keegi risti peale ei kirjutanud. Mõlemad täpselt üheväärtuslikud, inimese nimi ja liivatera, mida labidaga hauda järele visati... Ja surnuaial võtsid Jumala inglid neid vastu. Ühe nad viisid Abrahami sülle, paradiisi õnnemaale, ja teise... teist nad ei saanud sinna viia, sest ta oli endale ise valinud teise tee. Sootuks teised soovid ja igatsused juhtisid teda, teine maailm oli see, kus ta elas ja töötas. Kaugel Jumalast ja ta armastusest, nii kaugel, et surreski ei saanud Jumalale lähemale.

Ega selle rikka mehe süü see ei olnud, et ta oli rikas, ja ega selle vaese mehe elu õnn olnud ta vaesuses. Nende elu lõpparved võeti kokku selle järele, kui kaugel neist keegi elus oma töö ja igatsustega oli olnud Jumalast. Kelle hinge ja kodu ei ole puudutanud kunagi Jumala eluõhk, kelle huultel ei ole värisenud laul jumalikust armastusest ja kes ei ole elupäevil kuskil näinud Jumala õnnistust, seda ei suuda ka surmaski päästa Jumala inglid.

Rikas mees oli nähtavasti elanud seda elu, milles ei ole hinge, ei ole sõprust, ei ole hõõguvat armastust. Vaene selle asemel oli kaltsude all kandnud siiski rikast südant.

See on ka meie päevil nii. Mõni käib iga päev toreduses ringi, uhkuses ja külluses, aga hing on nii vaene ja armetu. Ja teisel on kaltsude all - kullatükk, armastava inimese hing.

Ma arvan, et meie matused, lahkuminekud ja ärasaatmised kujuneksid sootu teistsuguseks, kui meie saaksime saata üht inimese südant. Näeks oma silmaga, kuidas kaitsjad inglid tulevad järele ema südamele, viivad õrnalt siit ära väikese lapse puhta hinge. Meie näeksime hirmsa valuga, kuidas üks armastatud süda kaob tühjusse, surmavalda, kus ei ole lootust... Ja meie pidasime teda nii rikkaks..

Siin surnuaial elab igavene evangeelium surematu inimese hingest, siin põleb igavene jaanituli, siin loetakse kuni inimelu lõpuni juttu rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest. Kahest elust, eluteest, kahest südamest, üks soe ja armastav, teine külm ja vihkav. Kas see elu oli ehitud purpuriga või katsid ilusat kuju vaid räbalad, see ei ole tähtis. Sest siia tulles olid mõlemad inetud, näotud, viletsad ja väsinud, kartsid silmi vaadata, sest neid armsaid, häid silmi ei olnud enam.

Siin ei katke jutt inimese hingest. Siin ei lõpe unenäod ja igatsused, vaid Jumala juures punutakse edasi jutulõnga neist kahest: rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest.

Inimsoo Lunastaia on selle eluloo jutustanud, tema on näinud, kõik prohvetid, veretunnistajad, Jumala sõbrad, kõik usklikud on näinud neid kaht rikast meest ja ta vaest elu- ning surmakaaslast pärast surma: üht Jumala juures, teist eemal janus, puuduses ja hirmsas piinavas igatsuses: kui pääseks põrgupiinast, saaks keelt kasta tilga külma allikaveega...

Täna otsid selle evangeeliumi valgusel nagu loomusunnil oma lahkunud sõpru. Kus nad on? Kus on minu emake ja mu isa, kus viibib mu vanaisa, kes raske äikese ajal silitas mu pead ja ütles: Ära karda! See on üks mehine taevalik kõne. Kus on sinu vanemad, kus on su mees, su noor naine, keda kisti hirmsa valuga su küljest lahti, ja väikesed lapsed, lahkete, rõõmsate silmadega, nende hääl nii õrn ja armas, et lõikab praegu veal südamesse... Kus nad saadavad mööda oma igavest aega, kõik need, kes olid elus nii armsad?

Kas nad elavad ilusamates eluvõimalustes oma mõtteosalise ja venna Laatsaruse kõrval, või on nad seal öövarjus, kus rikas mees palus endale külma vett... ja temale ei antud. Sest elavat vett, mis hinge piina kustutab, leidub ainult Jumala juures. Kus nad on? Pühime selle küsimuse ühes pisaratega silmist ära ja usaldame kõiki, kes meile nii armsad ja kallid, Jumala kaitse alla... Muud meie ei saa nende heaks teha.

Surume käe vastu valutavat ja rahutut südant ning küsime sellelt elavalt siin rinnas: Kus saadad sina igavese aja mööda, selle tuhat korda suurema osa oma elust? Kelle jälgedes sa rändad, kes on su eeskuju, su sõber - üks rikas mees purpuris või vaene hulkur ja kerjus ta ukse ees? Kelle eluõhk ümbritseb su kodu ja kelle nimi väriseb su huultel?... Kelle nimel sa lähed hommikul tööle ja kes kuivatab õhtu hilja pisaraid su silmist?... Kas on su majas midagi, mis on saadud Jumala käest, või on kõik su oma, sinu tarkus, su osavus, su haridus? ... Purpur seljas ja raha hoiul, põld kividest vaba ja äri osavasti aetud. Kõik su oma...

Sellel teisel, Laatsaruse-nimelisel, temal ei ole midagi. Paised on ta omad, mustusest, vaesusest kasvanud. Ainuke arstirohi, mis koer tõi. Ei ole raha arsti jaoks.

See on otsustav meie elus ja surmas - kas meie upume töösse, muredesse, argipäeva jooksmisse, kas meie mängime väliselt rikka mehe osa, joome tühjaks kõik peekrid oma elust, või peatume ja nimetame eksijate huultega ka Jumala püha nime, oleme tema läheduses. Tuletame meelde, et päike on siiski suurim valguse andja, üks jumalik mõte on suurem kui kõik meie mõtted, üks sõna Jumala suust peab vastu elu otsani, siis kui meie sõnad on ammu surnud...

Prantsuse rannas vajus üks lõbureisijate laev põhja. Torm viskas laeva lihtsalt küljeli: hukkus umbes viissada inimest, hulk naisi ja väikesi lapsi. Inimesed nägid kaldalt seda õudset õnnetust… . Lehed kirjutasid, et uppujate appikutsed, nende surmaeelsed karjumised ja hüüded olnud kõvemad kui mere ulumine ja torm. Inimeste hääl matnud tormi karjatused kinni...

Kas sa oled kunagi kuulnud appikutsuvat inimese häält? Seda kuulevad Jumala sõbrad. Laulu, muusikat, kõnet oled kuulnud, kirumist, vandumist, linnatänavate lärmi, tormi ulumist ja inimeste arvamist. Aga Laatsaruse appikutset, tema õhtupalvet, kuidas ta oma inetuid paiseid näitas Jumalale, ühe õnnetu inimese otsimist, kuidas ta teed küsis, kas sa oled kuulnud oma kõrvaga ühe noore inimese ohet - "mu Jumal, mis minust saab, ei ole kuhugi minna, ei ole kodu ega leiba"; oled sa kuulnud, kuidas üks surija testamenti teeb, ette ütleb, käsib ruttu kirjutada, sest aega on nii hirmus vähe; oled sa kuulnud ühe rikka mehe karjumist, kelle, majas oli raha, aga ei olnud õnne: "Isa Abraham või mõni teine, kas sa seal oled, üks tilk vett, keel kuivab suulakke kinni! Pool varandust, ei, kogu varandus ühe käepigistuse, ühe jumaliku troostisõna eest, ühe inimsüdame eest, kes mind armastaks ja mitte mu raha." Niisugune inimese hääl on tugevam kui igasugune torm. Vahest ei ole sa teda kuulnud. Rikas mees küll ei kuulnud.

Aga kõik Jumala sõbrad kuulevad, see on jumalalaste eesõigus: kuulda teise appikutset ja minna appi. Sest Jumal ei õpetagi meile muud, ei tahagi muud, kui et teda teenid, et kuuled teise kutset, lähed ja aitad. See on elu Jumala läheduses... Rikas mees ja vaene Laatsarus ei tohi elus võõrad olla üksteisele... Siis ei ole nad ka surmas võõrad. Vajub laev, viskab torm ta küljeli, hüüavad mõlemad Jumalat appi... Inglid tulevad ja kannavad neid randa. Sest mõlemad tahtsid koju saada.


KAS ON OLEMAS "KOLMAINU JUMAL"?
Arne Hiob

Usk Kolmainu Jumalasse on olnud raskeks usuks kõigil aegadel - minevikus ja tänapäeval. Toetudes küsitlustele kirikurahva seas, ütleb Enn Auksmann: "Kolmainsuseõpetus, mille pärast on kiriku ajaloos peetud raskeimaid võitlusi, kuulub suure osa meie koguduseliikmete jaoks üsna tarbetute kiriku dogmade hulka, mille kehtivust ega vajalikkust isiklikus usuelus ei taibata ega tajuta... Tegemist tundub olevat millegi väga abstraktse ja teoreetilisega, mis õigupoolest ei väärigi pikemat mõtiskelu."
Tõepoolest, mida viimistletum on mõni õpetus või teooria, seda eluvõõram ja ebareaalsem ta on. Just sellega, et Kolmainusest on saanud abstraktne teoloogiline kuju, on kaotanud Ta oma reaalsuse elava Jumalana. Pole ime, et kolmainuõpetust kui sellist ei ole Uues Testamendis. Piibel ei edasta meile üldse mingeid "õpetusi", vaid kirik rajab oma õpetused Pühakirjale.
Kui me üldse saame rääkida tõelisest, ja mitte ainult teooriates esinevast Kolmainu Jumalast, siis peab Ta olema elav ja lähedane, ennast tunda andev Jumal. Nagu õigesti on öelnud Paul Tillich: siin pole tegemist trikiküsimusega, kuidas saab kolm olla üks ja üks olla kolm. Mitte arv "kolm" pole otsustavaks õpetuses Kolmainsusest, vaid küsimus: kuidas üksainus igavene Jumal Looja jääb iseendaks ka siis, kui Ta ilmub maailmas ja kohtab ajalikke inimesi?
Ka ajaloolises mõttes ei ole kolmainuõpetuse lähteks sugugi paljalt eluvõõras abstraktsioonihimu. Õpetus Jumala Kolmainusest rajaneb sellele, mida esimesed kristlased kogesid ja ära tundsid Jeesuse Kristuse juures.

Vanas Testamendis

Juba Vanas Testamendis kerkivad Jumala ja maailma suhte võimaldajaina esile vahendajad: vaim, sõna ja tarkus. Vahendajaina täidavad nad kahte funktsiooni: nad rajavad kontakti, kuid säilitavad ka erinevuse Looja ja loodu vahel.
"Alguses lõi Jumal taeva ja maa... ja Jumala Vaim hõljus vete kohal" (1Ms 1:1-2). Nii nagu "vaim" tähendab piiblikeeltes ühtlasi "tuult" ja "hingust" (heebrea ruah, kreeka pneuma), seondub ka loomine Vaimu hingusega. "Jumala Vaim on mind loonud ja Kõigevägevama hingeõhk on andnud mulle elu" (Ii 33:4). Ka Piibli alguses jutustatakse, kuidas Jumal puhus inimesse ja tegi ta "elavaks hingeks" (1Ms 2:7).
Teiseks sageli nimetatud vahendajaks Jumala ja maailma vahel on Sõna. Nii nagu inimese sõnas võib sisalduda vägi, sisaldab Looja Sõna loovat väge. Jumala Sõna kõrvutatakse ka Tema Vaimuga: "Issanda sõnaga on tehtud taevad ja Tema suu vaimuga kõik nende väed!" (Ps 33:6). Kreekakeelne "sõna" ehk logos tähendab muuseas ka "mõistust" (siit meie "loogika") jne.
See juhib meid Jumalat vahendava Tarkuse (kreeka sophia) juurde, kes ütleb iseenda kohta: "Issand lõi mind oma töö alguses, esimesena oma töödest muistsel ajal! Igavikust alates on mind eraldatud, ürgajast peale, enne maailma algust... Kui Tema valmistas taevad, olin mina seal" (Õp 8:22-23.27). Saalomoni tarkuseraamatus seotakse Tarkus Vaimuga: "Temas on vaim", kes on "püha" (Trk 7,22). Samuti seotakse Tarkus Sõnaga: "Issand, kes Sa oma sõnaga oled teinud kõik ja oma tarkuses oled valmistanud inimese" (Trk 9:1-2).

Uues Testamendis

Uues Testamendis seotakse Tarkus, Sõna ja Vaim niihästi erinevates kombinatsioonides üksteisega - kui ka erilisel viisil Jeesuse Kristusega.
Analoogselt Vana Testamendi Tarkusega kõneldakse Uues Testamendis Sõnast: "Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures... Kõik on tekkinud Tema läbi." Uudsuseks on aga Sõna lihakssaamine ehk inkarnatsioon. Juba Vana Testament nimetab Tarkust Jumala "ainusündinuks" (Trk 7:22) - nüüd saab Temast ainusündinud Poeg: "Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime Tema au kui Isast ainusündinud Poja au." Lihaksaanud Poeg käitub absoluutse vahendajana Jumala ja inimeste vahel: "Ükski ei ole Jumalat iialgi näinud; ainusündinud Poeg, kes on Isa süles, on Temast kõnelnud" (Jh 1:1-18, vrd Kl 1:15-17).
Nii nagu Sõna või Tarkus on ka Vaim tegev Poja sünni juures neitsi Maarjast: "See, mis temas on sündinud, on Pühast Vaimust" (Mt 1:20). "Sellepärast peab ka Püha, kes temast sünnib, nimetatama Jumala Pojaks" (Lk 1:35). Sellega on täitunud Vana Testamendi tõotus Messia kohta: "Tema peal hingab Issanda vaim, tarkuse ja mõistuse vaim" (Js 11:2). Ehk nagu ütleb Kristuse kohta Paulus: Temas "peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded" (Kl 2:3, vrd Mt 11:19).
Vanast Testamendist ei selgu veel, kas Sõna, Tarkuse ja Vaimu puhul on tegemist otseselt Jumalaga või Jumala poolt saadetud, kuid Temast erineva väega. Uues Testamendis samastatakse kõik kolm selgesõnaliselt Jumala endaga.
Sõnaselgelt öeldakse Uues Testamendis, et Sõna on (oli) Jumal (Jh 1:1) ja Vaim on Jumal (= Jumal on Vaim: Jh 4:24 2Kr 3:17). Sama selgelt ütleb Jeesus, et ka Poeg (või Tarkus) on Jumal: "Mina ja Isa oleme üks... Isa on minus ja mina olen Isas" (Jh 10:30,38 vrd Kl 1:16-17 Rm 11:36 1Kr 8:6).
Kuivõrd kõik kolm on Jumal, tulevad Pühas Vaimus meie juurde ka Isa ja Poeg (Jh 14:23,26). Sellega tõstetakse meidki Kolmainu Jumala ellu ning tehakse Jumala lasteks ehk poegadeks (Jh 1:12). Seepärast palub Jeesus oma jüngrite eest, "et nad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis" (Jh 17:21). Kristlik kogudus või kirik elab n.ö. "Jumala sees".

Kiriku ajaloos

Ehkki Jumal on üks, kerkib seega Uues Testamendis esile kolmik: Isa, Poeg ja Püha Vaim (1Kr 12:3-6 2Kr 13:13 Ef 1:17 4:4-6 1Pt 1:2 Jd 20-21 Jh 14:26 15:26 Mk 1:10 Lk 1:35 Mt 12:31 28:19 jne). Miks? Sest nad väljendavad Jumalaga kohtumise põhimomente: Jumal kui maailma Looja (Isa) astub ühtsusse ühe inimesega (Poeg) ja kasvatab jumalariiki kogu inimkonnas (Püha Vaim).
Ent nagu võisime märgata, omavad Vaim, Sõna ja Tarkus (ning Poeg) Jumala vahendajaina üsna sarnaseid jooni. Seepärast võidakse neid ka ära vahetada ja segi ajada. Apostlik isa Hermas kõneleb veel teisel sajandil Sõna asemel Vaimu lihakssaamisest: "Preeksistentsel Pühal Vaimul, kes kogu loodu on loonud, laskis Jumal lihaihus, mille ta oli valinud, eluaset võtta."
Mis on selle kõige juures aga põhiline? See, et üksainus Jumal ise (kui Isa) avaldub ka ennast vahendavas Sõnas, Tarkuses, Vaimus, Pojas. Sellega ja ainult sellega, et vahendajais on kohal Jumal ise, luuakse kontakt Jumala ja inimese (ning maailma) vahele. Kui vaadelda klassikalisi vaidlusi kolmainuseõpetuse üle vanas kirikus, siis tõrjuti tagasi kõik kontseptsioonid, mis seda kontakti vähendasid.
Küündimatuks osutus seetõttu (1) subordinatsionism, mis tegi Poja väiksemaks Isast ja Vaimu väiksemaks Pojast; (2) adoptsionism, mis käsitles Poega lapsendatuna Isa poolt millalgi hiljem; ning (3) modalism, mis laskis Isal, Pojal ja Pühal Vaimul olla ainuüksi maskideks või moodusteks ühele jumalikkusele.
Samal põhjusel osutus sobimatuks Ariuse õpetus, mille kohaselt tõeline Jumal olevat ainult Isa - Poeg ja Vaim kui esmaloodud olevat aga primaarsed vahendajad. Kirik tõrjus kõik sarnased seisukohad, sest - nagu ütles Athanasios - kui Isa, Poeg ja Püha Vaim ei oleks Jumal ise, "siis oleks inimene kõigest hoolimata jäänud nii, nagu ta oli: ilma ühenduseta Jumalaga."
Nende põhjenduste alusel formuleeriti Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus (kirikukogud Nikaias 325 ja Konstantinoopolis 381-382), kus väideti Isa ja Poja olemusühtsust (homoousios) ning et Püha Vaim on võrdselt nendega jumalik. Jumalal on üks olemus (usia) ja kolm olemisviisi (hypostasis) ehk isikut (prosopon). Ladina keeles väljendati seda mõistetaga: üks substantia (olemus) kolm persona't (isikut).

Tänapäeval

Jumala kolme olemisviisi või isikut - Isa, Poega ja Püha Vaimu - ei tule aga mõista ülemäära "isiklikult" ega antropomorfselt, sest ladina persona (nagu ka kreeka prosopon) tähendab (1) "nägu, pale, ilme"; (2) "mask või roll" (näitekunstis); ning (3) seejärel alles "isik" (kes esitab teatavaid "rolle"). Ka olemuse ja olemisviisi mõisted ei ole kirikuisade käsitluses alati selgelt piiritletud.
Augustinuse väitel tähistab persona kui isik pigem "suhet" (relatio) ja "suhtes" (relative) olemist Jumalas. Lisaks kontakti kirjeldamisele Jumala ja maailma vahel väljendab kolmainuõpetus seega ka vahekorras olemist Jumalas endas. Jumal on üks, kuid mitte tardunud ühetaolisus. Nii nagu inimisikus on eneseteadvus, mis võimaldab suhte iseendaga, nõnda vahendab Jumalas Isa ja Poja suhet Püha Vaim.
Jumala elulisust väljendab ka heebrea sõna elohim, mille grammatiline vorm on muide mitmuslik! Kohe Piibli algul seidab: "Alguses lõi Jumal (elohim) taeva ja maa... Ja Jumal ütles: Tehkem (mitmus!), inimesed oma näo järele" (1Ms 1:1,26). Ta on elav Jumal, Jumal osaduses - mitte ühtne surnud kiviplokk.
Mõneti "relatiivseks" võib aga lugeda omal ajal ida- ja läänekiriku tülli ajanud küsimuse: kas Püha Vaim lähtub ainult Isast, nagu väitsid ortodoksid, või Isast ja Pojast (nn. filioque-tüli; ladina filioque = "ja Pojast"), nagu kinnitasid katoliiklased ja hiljem protestandid? Teatavat piiri ületades muutuvad kõik teooriad ja õpetused - eriti veel Jumala "sisemuse" kohta - küündimatuks ja irreaalseks.
Seepärast võib Tillich küll liialdada, ent tal on ka õigust, kui ta ütleb: "Õpetus Kolmainusest ei ole lõpetatud. Traditsioonilisel kujul ei või teda eitada ega jaatada. Ta peab jääma lahtiseks, nii et ta saaks täita oma algset funktsiooni: väljendada mitmekülgsetes sümbolites jumaliku elu enesemanifestatsiooni inimesele."
Kas on olemas üks, tõeline ja elav "Kolmainu Jumal"? Muidugi on, kuid kõik inimlikud õpetused Temast on relatiivsed ja sisaldavad tõde relatiivselt.


JUUDAS - ÄRAANDJA VÕI JUMALA TÖÖRIIST?
Ain P. Leetma

Oma luuletuses "Aceldama" väljendab poeet Henry W. Longfellow paljude inimeste tundeid Juudase kohta, kellest sai Kristuse äraandja, järgmiselt:

Kadunud! Kadunud! Ma olen reetnud süütu vere!
Oo Jumal, kui Sa oled armastus,siis miks Sa andsid mulle võimaluse selliseks teoks?
Miks ei löönud Sa mind oma piksenoolega
ja miks ei lasknud Sa mul maapinnale langeda elutuna?
Või miks mind ei hukatud siis, kui Heroodes
lasi surmata kõik süütud lapsed,
kes kandsid muretult käes oma mänguasju?
Miks ei heitnud Sa mind pilkasesse pimedusse?
Kui Sina oma jumalikus ettenägelikkuses teadsid,
kes ma olen ja kes ma pean olema, siis miks Sa lasid sellel sündida?
Ma tean, et ma ei ole lahke, ma ei ole helde nagu teised.Aga ma püüdsin.
Ja ma kukkusin läbi.
Ma arvasin, et järgides Teda kasvan ma rohkem Temasse,
aga saatanlik vaim, kes oli minu sees juba lapsest saadik,
oli minust tugevam ja sai minust võitu.
Kas saab mind selle eest süüdi mõista?
Kas saab mind hukka mõista selle pärast, et ma ei suutnud armastada?
Et ma ei ole iialgi tundnud naiste ja laste armastust?
See on nagu saatuse needus, mis on märgitud minu otsaesisele,
et keegi mind ei hukanud enne seda neetud tegu!
Oleks olnud parem, kui ma poleks iialgi sündinud.

Hilja! Hilja! Ma ei näe Teda iialgi enam elavate hulgas.
Tema kannatlik ja armastav nägu ei vaata mulle enam otsa
ja Tema huuled ei korda enam sõnu: üks teie seast on minu äraandja!
See viis mind hullusesse. Kuidas ma armastasin Teda!
Ja kuidas ma vihkasin Teda!
Aga teises ilmas ma ootan Teda, kuni Ta tuleb, ja siis ma langen põlvili
Ta ette ja suudlen Ta jalgu, paludes andestust, andestust!

Ma kuulsin Teda ütlevat: kõik patud antakse andeks,
välja arvatud patud Püha Vaimu vastu,
mida ei andestata ei siin ilmas ega ka tulevases.
Kas minu patt kuulub ka nende (andestamatute pattude) hulka?
Kas minu üleastumisel on veel lootust - siin ilmas või siis teispoolsuses?
Ühel päeval saan ma teada.
Jumal, heida armu! Kristus, ole mulle armuline!

(Inglise keelest tõlkinud Ain P. Leetma)

On üsnagi tõenäoline, et selle luuletuse autori eesmärk on panna lugeja kaasa tundma Juudasele, kellele oli justkui Jumala poolt määratud "lõksu langeda". Tundub, et Juudast on kasutatud kogu inimkonna lunastuse vaatemängus etturina, kellel puudub igasugune kontroll. Kuid Longfellow vaated Juudasele on täielikuks kontrastiks Dante Alighierile, kes oma "Jumaliku komöödia" "Infernos" asetab Juudase põrgupõhja kõige sügavamasse soppi, kõige "alamate hingede hulka". Siin on nende hinged, kes on "olnud ülekohtused oma isandatele" ja kelle hinged on nüüd tundmatuseni moondunud kujudena talletatud saastatud jäässe. Kohe nende läheduses on saatan, kolmepäine olevus, suude nurkadest tilkumas väävlit. Kõikidest kannatajatest peab Juudas taluma kõige suuremaid piinu, kuna talle on määratud olla poolenisti saatana suus, kes krigistab hambaid tema kallal.

Kes oli Juudas Iskariot? Miks ta reetis Kristuse? Miks valis Issand enesele jüngri, kelle Ta teadis hiljem enese reetvat?

Juudase tagapõhja kohta ei tea me just eriti palju. Nimi Iskariot oli tema perekonnanimi, kuna ta oli Siimon Iskarioti poeg. Nime kohta on laialt levinud kaks teooriat. Esimene nendest on, et tema perekond pärines Keriothist Juudamaalt. Enamik piibliteadlasi nõustub, et Juudas oli ainukene juudalane apostlite hulgas ja et kõik ülejäänud olid valitud Galileast. Kuigi siinkohal peame mainima, et ka Toomase ja Taddeuse päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. On ilmselt üsna ülekohtune väita (nagu paljud seda on teinud), et Juudas reetis Kristuse just sellepärast, et tal puudus ülejäänud, Galileast pärit jüngritega kokkukuuluvustunne.

Teine teooria Juudase perekonnanime kohta aitab meil samuti natukene valgust heita tema isikule. Mõned teadlased arvavad, et nimi Iskariot ei ole sugugi pärit aramea keelest, vaid hoopiski kreekakeelsest sõnast sicarios, mis tõlkes tähendab "pistoda". Selle teooria pooldajatest teadlased väidavad, et Juudas oli pärit röövlite perekonnast, kes võttis omale perekonnanime tapariista järgi. Järgides seda teooriat, on oletatud, et Juudas ühines Kristusega üksnes poliitilise revolutsiooni lootuses, milles ta sellisel juhul pidi pettuma, ning mis omakorda juhtis Juudase Kristuse äraandmiseni.

Juudase tegu on palju peamurdmist põhjustanud piibliteadlastelegi. Aga enne kui langetada lõplik otsus (mis, ette rutates olgu öeldud, ei ole sugugi siinse artikli eesmärk), oleks ehk õigem heita pilk mõnele asjaolule, mida võib välja lugeda evangeeliumidest.

Juudas kuulus kaheteistkümne jüngri hulka, kelle valis välja Kristus ise. Ilmselt on üsnagi võimatu tõestada väidet, et Juudas oli oma hingelt kuri juba algusest saadik. Tõsi, Pühakirjas on seda küll nii nimetatud, kuid ilmselt on siin sõnade "algusest saadik" all silmas peetud Juudase jüngrikarjääri. Kuidas muidu suudaksime mõista Kristuse otsust valida Juudas kaheteistkümne hulka. Nagu meil kõigil on omad head ja halvad omadused, olid Juudaselgi need olemas. On ju tõsi, et igas inimeses on jumaliku (hääduse) seeme ja vaieldamatult oli see ka Juudases. Oma alatusele vaatamata on ta siiski Jumala loodu ja tööriist. Nii palju kui me ka ei püüa lahendada küsimust, miks valis Jeesus Juudase oma jüngrite hulka, jääb see meile siiski mõistatuseks kuni viimsepäevani.

Evangeeliumidest saame samuti teada, et Juudase ülesandeks oli jüngrite "rahakoti hoidmine", teisisõnu siis kassapidamine. Sellest järeldame, et Juudas pidi olema usaldusväärne. Miks muidu oleks talle usaldatud niivõrd tähtis ülesanne.

Kuni püha õhtusöömaajani puudub meil igasugune tõestus selle kohta, et Juudas oleks olnud truudusetu Kristuse suhtes. Pealegi, laua ääres olles istus ta just Kristuse enda kõrval, kes ütles, et üks nende seast on äraandja (Mt 26:21). Jüngrite hulgas tekkis käre vaidlus ja igaüks, sealhulgas ka Juudas, arvas, et tema see pole. Kuid Kristus andis kastetud leivatüki Juudasele ja ütles: "Mida sa teed, tee kiiresti." Enamik jüngritest kuulsid seda, kuid nad arvasid, et Kristus saatis Juudase ostma midagi vaeste tarbeks (Jh 13:26-29). Sellele aga järgnes Juudase reeturlik tegu. Arvestades, et 30 hõbetükki ei ole just kõige märkimisväärsem summa, oletab enamik piibliteadlasi, et Juudase eesmärgiks ei olnud majanduslik kasu. Missugune iganes ka Juudase motiiv pole, aga paari tunni pärast on ta kohal sõduritega, kellele ta reedab Jeesuse suudlusega.

Juudase variserlikkuse haripunkt seisneb just nimelt suudluses - suudluses, mis tol ajal oli ülima sõpruse märgiks. Kogu momendi iroonia ja valu peitub selles, et oma Issanda äraandmiseks kasutas Juudas sõpruse sümbolit. On see ju palju valusam ja alandavam kui miski muu. Vaatamata niivõrd rängale alandusele on Kristuse süda siiski täidetud armastuse ja kaastundega Juudase vastu - Ta vastab Juudasele siira sõprusega. Isegi sellisel hetkel, mil Juudas on laskunud madalamale kui eales võimalik, kutsub Kristus teda SÕBRAKS. Vaieldamatult on see ajaloos üks märkimisväärsemaid momente - kaks silmapaari - Juudase reeturlikud silmad ja Kristuse silmad, mis on kõigest hoolimata täis armastust kuni lõpuni. Soovitan lugejal aeg-ajalt mediteerida selle motiivi üle ja vaadata iseendasse. Arvan, et tihtipeale leiame iseennast Juudase silmades. Ja sellistel hetkedel on üsnagi kosutav teada, et meile vaatab vastu Jeesuse armastus, mis on palju tugevam meie inimlikest nõrkustest ja pahedest.

Üks huvitavaid asjaolusid, mida tahan siinjuures veel mainida, on väljend, mida Kristus kasutas hetkel, kui sõdurid pärisid, kas Tema on Jeesus Naatsaretist. Esmapilgul näib see küsimus mõttetu, kuna Juudas oli juba neile suudlusega teada andnud, kes nende hulgast on Kristus. Kuid tegelikult tuleb siin esile väga huvitav ja oluline asjaolu. Jeesuse vastus sellele küsimusele on: "Mina olen." Juudi kombestiku kohaselt ei olnud Jumala nime JHWH (Jehoova) kasutamine lubatud. Nende jaoks oli Jumal "Mina olen" - seesama "Mina olen", kes läkitas Moosese viima rahvast Egiptuse orjapõlvest välja tõotatud maale. Julgen arvata, et kasutatud väljend "Mina olen" ei ole siin sugugi juhuslik.

Tulles selle väikese kõrvalepõike juurest tagasi Juudase ja Kristuse juurde, kelle pilgud olid kohtunud, võime oletada, et Kristuse eesmärk oli anda Juudasele veel viimane võimalus. Tõsi, Juudasel ei olnud enam võimalust loobuda Kristuse äraandmisest (tegu oli juba tehtud), kuid ehk anti talle võimalus võtta vastu Kristuse armastus ja lunastus, mis olid Juudasele tol hetkel siiski veel saadaval. Veel oli võimalus kahetseda ja järgida Teda. Ometigi mängis Juudas selle võimaluse maha. Ta ei suutnud mõista ega näha kaugemale iseenese patust. Tema reeturlikkus sai võidu: Kristus viidi sõdurite saatel ära ja inimkonna lunastusdraama viimane vaatus võis alata.

Jüngrid jooksid laiali pärast Peetruse rünnakut Malkusele. Vaenlastega ümbritsetud Kristust jooksutati ühe kohtu eest teise ette. Peetrus ja Johannes küll järgnesid Talle eemalt kuni kohtuõueni. Aga Juudas? Kuhu jäi selles vaatemängus Juudas? Juudas heitis pilgu oma hinge sisimasse sügavusse ning teda täitis õudus ja hirm. Kui väga oleks tahtnud ta heastada oma tegu, kuid nüüd oli see juba võimatu. Juudase jaoks on käes tõeline lõpp. Viimanegi võimalus on maha mängitud ja ta sooritab enesetapu. Kristus, kes kutsus Juudast oma sõbraks, oleks oma halastuses näidanud Juudasele, et Tema sõprus on lakkamatu - oleks vaid Juudas andnud selleks võimaluse. Peetrus patustas samuti, nagu ka kõik teised jüngrid; kõige olulisemal hetkel oli jüngrite usk nõrk (kadunud). Nad kõik kahetsesid oma tegu, sealhulgas ka Juudas. Kuid Juudas kahetses oma tegu hoopis teisiti - isemoodi. Teised jüngrid usaldasid Jumala armastust, Juudase süda jäi aga kahjuks sellele suletuks.

Fjodor Dostojevski kirjutab oma teoses "Vennad Karamazovid" Suurest Inkvisiitorist, kes Jumala auks toimetab Sevillas hereetikute hukkamisi. Ühel päeval märkab Suur Inkvisiitor inimeste hulgas Kristust, kelle ta laseb kinni võtta ja vangikongi heita. Ööpimeduses tuleb ta Kristuse juurde, lastes kongi rauduksel enda järel sulguda. Ta seisab kongipimeduses mõne minuti ja vaatab Kristusele otsa. Järgneva vestluse sisu on vaid kokkuvõte, milles Suur Inkvisiitor ütleb Kristusele: "Kas see oled sina (kuid ta ei luba tal vastata)? Sa tulid väga ebasobival ajal. Oleks parem, kui sa poleks üldse tulnud. Sa rääkisid, et kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi. Sa rääkisid vabadusest ja armastusest, ja et meis kõigis on jumalik säde. Kuid sa unustasid, et inimesed on oma loomult nõrgad ja neile on vaja reegleid. Ja selle jaoks oleme meie. Võib-olla tulevikus mõistetakse inkvisitsioon tõesti hukka kui julm ja ebakohane, kuid me teeme vaid oma tööd. Sa rääkisid rahust, unustades, et inimeste hinges käib alati sõda. Ära unusta, et inimesed on oma loomult palju nõrgemad, kui sa arvad. Su ideed olid küll väga üllad, kuid ära tee meie elu keerulisemaks, kui ta seda juba on." Seejärel astub Kristus vaikides Suure Inkvisiitori juurde ja annab talle õrna suudluse. See oli kogu Tema vastus. Vana mees (inkvisiitor) läheb ukse juurde, avab selle ja ütleb: "Mine ja ära tule enam… mitte kunagi, mitte kunagi!" Ja vang (Kristus) lahkub.

Mida arvata Juudase teost? Kas on see üldse meie arvata? Iga kord, kui asume kohut mõistma kellegi teise üle, asetame ennast Suure Inkvisiitori rolli ning matame end oma inimlike õigustuste alla. Ja iga kord, kui me seda teeme, astub meie juurde vaikides Kristus, kes annab ka meile oma armastuse suudluse ning ütleb: "Sul võib isegi õigus olla, kuid minu armastus on tugevam!"

Juudase teo puhul jagunevad inimeste arvamused enamasti pooleks. On neid, kes koos poeet Longfellow'ga püüavad ennast asetada tema nahka, et teda mõista ja mitte tuhaks põrmustada. Ja on neid, kes hää meelega on Dantega nõus ja usuvad, et Juudas on ajaloo üks kõige hullem kaotaja.

Kuid ma usun, et palju olulisem kui langetada otsust Juudase teo üle on ehk vaadata iseenese hinge ja näha, kas meis endiski ei ole natukene Juudast. Tulemused võivad olla üsnagi üllatavad. Alles siis saame õppida Juudase loost. Kui me ise seisame silmitsi Kristusega, kes vaatamata meie äraandlikkusele pakub lunastust ja kutsub meid sõbraks, kas oleme siis võimelised oma inimlikele nõrkustele vaatamata vastu võtma neid jumalikke ande. Iga kord, kui me salgame oma Issanda, astub nähtamatul kujul meie juurde Kristus, kelle armastuse suudlus sosistab meie hinge: "Minu armastus on tugevam!"

Palve

Issand, Sinu armastuse tuli on tugevam kui ükski inimlik patt. Jaga meile armu ja tahet püsida Sinu armastuses ka siis, kui edasiminemiseks ei näi enam olevat lootust. Tõsta meid üles, kui me oleme näoli maas ja püsti tõusta ei jaksa, juhata Sina meid oma Isa juurde, kes koos Sinuga ja Püha Vaimuga elab ja valitseb, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.


PROHVET HABAKUK
Elmi-Johanna Pata

Autorist ja tema raamatust

Prohvet Habakukist teame vaid temanimelise raamatu järgi. Akadi keeles hambaququ on mingi aiataime nimi. Luther sidus nime heebrea sõnaga habaq "sülelema". Huvitav on märkida, et kirjandusliikidest lähtudes saab raamatus eraldada kaks osa, millest esimene osa (1:1-2:20) on prohveti ennustus ja teine osa (3:1-19) on prohveti psalm. Mõlemaid osi seob üks teema - Jumala usaldamine ka siis, kui kibe kogemus võõrvägede sissetungi ja rõhumise näol on pannud usu proovile. Ja mõlema osa alguses nimetatakse autorit prohvet Habakukiks. Ühtki teist pagenduseelset prohvetit ei mainita tema ennustuste pealkirjas "prohvetiks". Raamatu mõlema osa liturgilise loomuse tõttu arvatakse ta olevat olnud templiprohvet, võibolla isegi templilaulja Jeruusalemmas, ja et tema töö on kirjutatud liturgiaks ja seda ka templis kasutatud. Kroonikult (1Aj 25:1) saame teada, et templiteenistujate hulka kuulusid mehed, kes pidid kannelde, naablite ja simblitega sõnumit edasi andma; kandleid ja naableid võib samastada "keelpillidega prohveti käes" (Ha 3:19).
Templiprohveti üheks ülesandeks oli vastata templisse tulnutele Jumala juhatust. Kui küsimus oli esitatud, siis küsis prohvet seda Jumala käest ja sai ka vastuse. Esimene küsimus, millele prohvet otsib vastust, on ilmselt teravalt isiklikku laadi. See küsimus (1:2-4) on kontrollimatu ebaõigluse kohta ühiskonnas, kuhu ta kuulub. Kuid ebaõigluse vohamist oli raske kokku viia Iisraeli usuga Jumalasse, kes ise on õiglane ja nõudis õiglust ka suhtlemisel ligimesega. Tema teine küsimus (1:12-17) puudutab sama olukorda, kuid laiemas tähenduses.

Prohveti kuulutamise aeg

Et teha kindlaks prohveti töötamise aega, haarame kinni viitest kaldulastele, mis on ka peaaegu ainuke pidepunkt ajaloost tema kuulutuses. Loeme, et kaldulased on kogumas jõudu, ja osutub, et Jumal ise on valinud nad oma kohtuotsuse täideviijateks prohveti kodumaa õelate üle. See on vastus esimesele küsimusele. Kuid kaldulased omakorda teevad rohkem ülekohut kui need, kelle üle nad on kutsutud täide viima kohtusõnumit. Miks Jumal lubab seda? See on teine küsimus, millele prohvet otsib vastust. Meenutame neid sündmusi Juuda riigi ajaloost.

Kuningas Joosija (640-609) oli teinud palju taastamaks rahvale vabadust, ta oli õiglane, halastav ja valgustatud valitseja. Tema surm Egiptuse vaarao Neko käe läbi oli suureks kaotuseks rahvale. Nüüd valiti kuningaks tema poeg Jooahas. Kolm kuud hiljem Neko - tagasiteel Egiptusesse - viis vastvalitud kuninga vangina kaasa ja määras valitsejaks eelmise venna Eljakimi (609-598) - kelle Neko nimetas Joojakimiks näitamaks tema alluvust vaaraole, ja kes Egiptuse vasallina pidi maksma ränka tribuuti. Joojakim kehtestas peamaksu. Arvatavasti see tegu täitis rahva pahameelekarika. Ka prohvet Jeremija süüdistas teda ahnuses, ebaõigluses, rõhumises ja julmuses. Meenutage kuninga käitumist Jeremija suhtes, Jr 36. See olukord näib peegelduvat Habakuki esimeses küsimuses. Kui aastal 605 sai Palestiina Paabeli vasalliks, siis Joojakim maksis Paabelile tribuuti vaid kolm aastat. Seekord, a. 602 Nebukadnetsar ei tulnud ise, vaid saatis kaldulasi, moablasi, ammonlasi karistama Juudat. Kuid Joojakim ei annud järele. Nüüd tuli Nebukadnetsar oma väega, vallutas maa ja kuningas suri kodumaal (2Kn 24:6) või viidi vangi (2Aj 36:6). Uueks kuningaks sai Joojakin, eelmise poeg.Tema sai valitseda vaid kolm kuud, kui jälle tuli Nebukadnetsar piirama Jeruusalemma ja Joojakini ainus võimalus oli alistuda. Et ära hoida edaspidiseid katseid ülestõusuks, küüditati a. 597 Paabelisse kuningas, ta kodakondsed, suurnikke, maaomanikke, oskustöölisi, ja nende hulgas ka noor preester Hesekiel. Paabelisse viidi ka Issanda koja ja kuningakoja varandused. Maalejäänute üle pandi valitsema Joosija poeg Mattanja/Sidkija (597-587), kes osutus nõrgaks kuningaks riigile nii otsustaval perioodil. Aristokraatide nõuandel (et hoida maa rikkust), ja lootes Egiptuse abile ta loobus olema kuulekas Paabelile. Peagi jõudis pärale Paabeli sõjavägi, tegi valli ümber linna, et nälja abil sundida rahvast alistuma. Kuid piiramine kestis kaua. A. 587/6 tungisid paabellased linna, kuningas Sidkija löödi pimedaks, põletati tempel ja suurnike majad, linnamüürid kisti maha, templist viidi järelejäänud riistad ja rahvast koos kuningaga küüditati Paabelisse. Nii sai Juudast Paabeli provints. Ilmselt Juudale osaks saanud õnnetuste pikk jada on aluseks prohveti teisele kaebusele/küsimusele (1:12-17). Neid sündmusi ja prohveti sõnumit arvestades võiks Habakuki aeg olla aastate 626-587 vahel.

Kumraani kirjarullidest leitud prohvet Habakuki kommentaarRaamatut avades

I. Habakuki ennustus, 1:1-2:20
A. Pealkiri
B. Prohveti esimene kaebus ja Issanda vastus sellele, 1:2-11
C. Prohveti teine kaebus ka Issanda vastus sellele, 1:12-2:4
D. Hädaennustused ülekohtustele, 2:5-20

II. Habakuki psalm, 3:1-19
A. Pealkiri
B. Prohveti palve, 3:2
C. Issanda vastus teofaanias, 3:3-7
D. Issanda kokkupõrge valitsematute jõududega, 3:8-12
E. Issand võidab vabaduse oma rahvale, 3:13-15
F. Prohveti vastus ja tunnistus, 3:16-19a
G. Toimetaja märkus, 3:19b

1:1. Prohvet nägi haza ennustust, mida ta teatab meile.

1:2-11. Prohveti esimene kaebus ja Issanda vastus. Prohvetil on põhjust kaevata ebaõigluse pärast, mis vohab tema ümber. Kui Joosija oli olnud õiglane valitseja, ja ta oli mõistnud õigust viletsale ja vaesele, siis kuningas Joojakimi ajal nii ei tehtud. Kuningas kurnas oma alamaid, et ise elada külluses, ta ei hoolinud õigusest ega halastusest. Võimusnikud järgisid kuninga eeskuju. Prohvet nimetab viit pahe, mis lokkab rahva seas. Need on: nurjatus, hävitus, vägivald, riid ja tüli. Miks Jumal ei sega vahele? Miks ta on vait? Prohvet on mures seadusetuse pärast ühiskonnas. Iisraellaste võimumeeste tahtmatusel mõista kohut ausalt olid traagilised tagajärjed õigetele, sest neid hakati kohtlema kui usalduse kaotanuid. Miks peab õige inimene kannatama ja miks on halastus nii jõuetu? Jumal on maailma kohtumõistja, miks ta ei tee nähtavalt midagi? Prohvetil on esitada Jumalale palju küsimusi ja ta ootab neile ka vastust, sest sellest oleneb ju tema reputatsioon. 5. salmis "Vaadake" tähendab, et Jumala vastus on suunatud Juuda ja Jeruusalemma laiemale kogukonnale. Jumal kavatseb kutsuda üles kaldulased, sest need jumalatud pidid saama Jumala tööriistadeks Habakuki aegse ühiskonna õelate nuhtlemiseks. Kaldulased ja paabellased on siin peaaegu sünonüümid, sest viimaseks ja ühtlasi ka tugevaimaks valitsevaks dünastiaks oli kaldulaste oma. Need kaldulased on metsik rahvas. Nad kõik tulevad tegema vägivalda ja võtavad vange kui liiva. Kui Juuda valitsejad olid saanud õigusenormid Jumalalt, millest nad, paraku, olid loobunud, siis mida nõuda rahvailt, kes ise olid endale kujundanud arusaamad õigusest ja kohtumõistmisest. Ükskõik kuidas kehtisid nende normid omal maal, siis võõral maal need normid ei toiminud.
(Tähelepanu väärib hoiatus põhjast sissetungijate eest. See väljend kõlab VT-s sajandite kestel. Nii kirjeldab Jesaja assurlastest, (10:5jj), Jeremija sküütidest (4:5jj), ja hiljem paabellastest (19:14jj), Hesekiel nimetab Googi, kes tuleb põhjast (38:1jj), Taaniel jutustab Antiokos Epiphanese viimasest võitlusest (11:40jj), Joel nimetab hulki (rohutirtsude parvi), kes tulevad põhjast (2:20).)
Kirjeldatakse kaldulaste ratsanike kiirust, võrreldakse neid leopardite ja huntidega. Kuuldus sissetungijate metsikustest nõrgendab juba ette võidetavate soovi vastu hakata.

1:12-2:4. Prohveti teine küsimus ja vastus Issandalt. Küllap on möödunud aega, enne kui prohvet esitab teise küsimuse. Kaldulased on rüüstanud maa. Habakuki oma rahvas on saanud karistuse, kuid karistajad ise on olnud palju kurjemad. Prohveti teine küsimus ongi välja kasvanud nende tehtud kuritegude tõttu. Ja enne, kui ta hakkab tõrelema Jumalaga, tunnistab ta oma usku elusasse Jumalasse. Küsimus on: kas Issanda tööriist ei peaks peegeldama midagi Jumala oma puhtusest ja õiglusest? Ravija on hullem kui haige! Nüüd nii õiged kui ka õelad Juuda kogukonnas kannatavad võõra julmuse pärast. Miks Jumal ei astu vahele? Prohvet ütleb psalmisti mõtte, kuid teiste sõnadega: Miks sa tõmbad tagasi oma käe, oma parema käe? Tõmba see välja oma põuest, hävita!" (Ps 74:11). Prohvet toob kohase näite kalamehest, kes veab noota ja tõmbab võrku omatahtsi. Kalad on abitud. Kes annab kalurile hea saagi? Agressor ei tohiks toetuda oma sõjajõule ega osavusele, vaid tänama Jumalat; sest tema on see, kes andis Paabeli kuningale kuulsuse, võimu, nii et kõik rahvad värisevad tema ees. Prohvet seisaks nagu dilemma ees: ühelt poolt küsimused ja teiselt poolt kindel teadmine Jumala väest ja loomusest.
Prohvet on kindel, et ta saab vastuse; ta valmistub seda vastu võtma. Issand ei vasta küsijale kohe, küsija peab ootama. Habakuk läheb vahitorni, et saaks näha sõnumitoojat juba kaugelt. Ka see on sagedane kujund prohvetluses. Nii seisab Jesaja vahitornis, kuni tuleb sõnum Paabeli langemisest; Hesekiel on Iisraeli koja vahimees hoiatamaks inimesi hädaohu tulemisest. Habakuk saab ainult osa vastusest. Tervikvastus tuleb nägemusena, mille ta peab kirjutama suurte tähtedega avalikule teadetetahvlile. 4b salmis on lühike sõnum, et julgustada kannataja usku täisvastuse saamiseni teofaania kujul 3:3-16. Prohvetile ei öelda, millal nägemus tuleb. Nägemus ja selle täitumine võib olla samaaegne: kui Jumal toimib, siis prohveti vaimusilmad näevad Jumala tegu piltlikult ja nii elavalt, nagu seda on kirjeldatud 3. peatükis.

Tuleme tagasi 4. salmi juurde. Siin on antud kaks vastandlikku hoiakut Jumala ja tema tõotuse suhtes. On neid, kelle süda ei ole õige suhtes Jumalaga: Jumala usaldamise asemel on nad küll enesekindlad, kuid nad ei ole püsivad ja iga väiksemagi löögi korral varisevad kokku. Väljend "hing ei ole siiras ta sees" puudutab nii iisraellast kui võõrast, seda, kes elab Jumalata. Teisest küljest, õige inimene hoiab elu alal usalduse tõttu Jumalasse. See on hoiak, milles on nii inimese ustavus kui ka usaldus Jumala ja tema sõna vastu, kes ootab kannatlikult aega, mil Jumal hakkab tegutsema. Sõna "õiged" on üldsõna, ei vihjata kellelegi isiklikult, vaid nende hulka kuulub igaüks, kes elab Jumala seatud juhiste järgi.
5. salm on sissejuhatuseks viiele hädaennustusele võõraste rõhujate vastu. Jumalatud on kannatamatud, sest vara, mida nad usaldavad, on petlik. Need vallutajad on ahned kui haud, nad ei saa kunagi küllalt allutades teisi rahvaid. Kuid tegelikult nad kuhjavad endale varemeid. "Pilkaja on selle ülbe upsaka nimi, kes teeb oma tegusid määratus ülbuses", ütleb õpetussõna (Õp 21:24). "Tema kohta" käivadki ennustused pilkelaulude ja mõistukõnede läbi.
Loeme hädakuulutusi tähelepanelikult ja me märkame, et sõnum on üllatavalt tänapäevane. Esimene hädakuulutus (6b-8) kehtib selle kohta, kes kuhjab kokku varandust. Teda võrreldakse laenajaga, kes peagi võib lõpetada võlgadega. Inimelu - nii omade kui võõraste - on odav tema meelest, sest ta eesmärk on saada saaki sõjas. Ometigi elu on kallis Jumala silmis ja tahtlik verevalamine on vastumeelt temale. Veri mürgitab maad. "Ärge rüvetage maad, kus te olete, sest veri rüvetab maad ja maale ei saa toimetada lepitust vere eest, mis seal on valatud, kui ainult selle valaja verega" ütleb seaduseandja (4Ms 35:33).
Teine hädakuulutus (9-11) sarnaneb eelmisega ja hoiatab võltsarvamise eest. Rõhuja teab, et maailmas on palju vaenlasi ja ta püüab muuta oma pesa, pealinna ja maad võitmatuks. Siin "kojal" võiks olla kaks tähendust. Esiteks, et kindlustada oma koda, st eluase, teiseks, et muuta dünastia võitmatuks. Sel eesmärgil ei tunne röövimine ega hävitamine piire.
Kolmas hädakuulutus (12-14) hoiatab hoopleva uhkuse ja julmuse eest. See on suunatud isandate vastu, kes ehitavad linnu võidetute arvel. Need hooned ei püsi kaua. Kuningriigid tõusevad ja vajuvad, kuid Jumala kuningriigil ei tule lõppu.
Neljas hädakuulutus (15-17) puudutab inimväärikuse alandamist. Võitja alandab võidetuid, et võtta neilt enesest lugupidamine ja hävitada soov vastu panna. Sõna "karikas" kasutatakse sageli kellegi saatuse või liisu tähenduses. Nagu võitja on käitunud võidetuga, nõnda käitutakse ka temaga. Et ta on sundinud teisi jooma oma vihakarikast, nii peab ka tema jooma Issanda vihakarikast ja teda häbistatakse avalikult. Looduse kärsitu ekspluateerimine isekate vajaduste rahuldamiseks nõuab samuti lõivu. Maa on Jumala loodud, ta on "istutanud" Liibanoni seedrid. Võitja on laastanud metsad sõja ja ehituste tarvis, linnud on kaotanud pesad ja loomad tapetud. Peetakse silmas koduloomi, mis on kõlblikud söömiseks ja ohverdamiseks
Viies hädakuulutus (18-20) on ebajumalate kummardamise vastu. See teema ja sõnastus sarnaneb mitme kirjakohaga Jesaja raamatust (nt 40:19-20 jm). Prohvet alustab siin kahe retoorilise küsimusega, mis muudavad naljaks iidolite austamise. See ennustus näitab ebajumalate austamise totrust ja mida prohvetid ikka samastavad ainest tehtud kujudega. Nendel kujudel ei ole oma elu ja seetõttu nad on inimkätega tehtud "eimiski". Tõepoolest, milline mõttetus on loota niisugustele "jumalustele" ja seada oma elu omatehtud "tummade puuslike" järgi. See tuletab meelde Karmeli mäe sündmust, kus Eelija julgustas Baali prohveteid hüüdma kõvemini oma jumalate poole. "Vahest ta magab", pilkas prohvet. Elavat olendit saab unest üles äratada, kuid seda ei maksa oodata puust või kivist asjadelt ka kõige parema tahtmise juures. Ebajumalate kummardajad võisid seadustada, isegi tunnistada pühaks inimõiguse ja väärikuse hävitamise ja iidoleid kasutati õigustamaks nende austajate niisugust käitumist. Kaldulased leidsid, et suurima häda korral ei aidanud neid Beel ega Nebo (Js 46:1-2). Kogu maa peab teenima elusat Jumalat. "Püha tempel" on võibolla tema eluase taevas, ja maine tempel on selle materiaalne koopia.

3:1-19. Prohvet Habakuki palve.
See mõte peaks kehtima kogu 3. peatüki kohta, ometi ainult 2. salmis on palve sõna otseses tähenduses. Salmides 3-19b olev laul võiks kuuluda Psaltrisse, sest siin on antud juhised ettekandmiseks: "kaebelaulude eeskujul", "laulujuhatajale: keelpilli saatel" ja kolm korda esineb sõna "Sela". Arvatakse, et seda psalmi võidi kasutada nädalatepühal (s.o meie nelipühal).
Vaatamata sellele, et kumbki osa kuulub erinevasse kirjandusliiki, on teema teineteisega tihedalt seotud. Siin kirjeldatakse teofaaniat: Issanda tulemist aitamaks oma rahvast, et kõrvaldada vaenlased ja nii anda vastus prohveti teisele küsimusele ja ka 2. Salmis olevale palvele.
3:3-15. Oleme nimetanud, et kaks teemat on teineteisega tihedalt seotud. Siin kirjeldatakse teofaaniat: Issanda tulemist, et aidata oma rahval kõrvaldada vaenlased ja nii anda vastus prohveti prohveti teisele küsimusele ja ka 3:2 salmis olevale palvele. Teofaaniat kirjeldatakse kahes osas (salmid 3-7 ja 8-15). Esimene osa jutustab Issanda ilmumisest ja loodu vastusest sellele. Jumala tulemine Teemanist ja püha Paarani mäelt põhjustab paanika selle piirkonna elanikes. Looduses liigub kõik: taevas, maa, mäed ja künkad, samuti päike, kuu ja tähed. Teine osa jutustab lahingust Issand-sõdalase ja merd esindava kaose vahel. Issanda võit kosmilises lahingus peegeldab ja kinnitab tema võitu oma rahva Iisraeli kasuks tegelikkuses.
3:16-19a. Nähes Issanda väge, prohveti ihu väriseb ja ta kaotab oma jõu. Kuid Habakuk sai, mida ta ise oli palunud - Jumala kättemaksmine on algamas. Seetõttu ta ootab rahulikult kohtumõistmist kallaletungijate üle. Habakukil ei ole praegu uudsevilja, et viia see tänutäheks Issanda altarile. Isegi niisuguses olukorras prohvet rõõmustab Issandas ja see on õige usalduse väljendus. Jumala nägemusel on toime prohvetile: ta saab jõudu ületada raskused ja elada otseses kokkupuutes Jumalaga. Habakuk ise on elav näide õigest, kes elab usaldusest Jumala vastu.

Kasutatud allikas:
William Hayes Ward. Habakuk. A Critical and Exegetical Commentary. - The Minor Prophets. Volume 2. Ed by Thomas Edward McCominskey. Baker Books, 1992.


"MEIE OLEME VEENDUNUD, ET TEMA EI OLE SURNUD, VAID ELAB" EHK "VÕITLUS EDUMEELSUSE JA TAGURLUSE VAHEL EESTI KIRIKUS"
Stud. theol. Angela Aljas

"Jumala õndsustegu Kristuses seisneb mitte ainult selles, et ta on tulnud maailma, vaid tema ristis ja ülestõusmises. Ristil ja ülestõusmisel on võrdne tähendus, nad viitavad üksteisele ja on lahutamatud. Jeesuse tühi haud on usklikule tema ja meie kõikide ülestõusmise ihulikkuse ajalooline jälg, sest Jumal tahab lunastada mitte ainult meie hinge, vaid ka meie ihu. Ristilöödud ning ülestõusnud õndsustoojana on Jeesus Kristus tõeline Jumal ja tõeline inimene." Nii võtab Uue Testamendi kuulutuse ülestõusnud Kristusest lühidalt kokku Horst Georg Pöhlmann raamatus "Dogmaatika põhijooned".

Tänapäeva Eestis ei tekita need mõtted avalikke vaidlusi. Ma ei ole teoloogide seltskonnas kuulnud vaidlustatavat tühja hauda ja Kristuse ihulikku ülestõusmist. Ometi ei ole need küsimused olnud üheselt mõistetavad kõigile inimestele ja kõigil aegadel. Esimesel iseseisvusajal muutusid need väga oluliseks ja määravakski. Koos vabariigi sünniga sündis ka Eesti vaba rahvakirik ning uutes oludes tärkas "võitlus edumeelsuse ja tagurluse vahel Eesti kirikus", nagu seda nimetas kunagine Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeister.

Õpetaja Theodor Tallmeister oli Pühavaimu koguduse õpetaja kogu sõjaeelse Eesti Vabariigi aja. Ta oli väga värvikas ja mitmekülgne isik - Riigikogu liige II, III ja IV koosseisu ajal, Riigikogu hariduskomisjoni esimees, Protestantliku Ühingu esimees, ajakirja Protestantline Ilm asutaja ja toimetaja, ajakirjanik. Kõige enam tõstetakse teda esile kui head jutlustajat. "Loodud pastoriks", "tulisehingeline ja elavasõnaline jutlustaja", "prohvetliku lõõmaga mees", "tulemägi põhjamaa väljal" - nii iseloomustavad teda tema kaasaegsed. Seda kinnitab rahva poolehoid - oli ta ju korduvalt valitud Riigikogusse - ning seda kinnitavad ka teated ajakirjanduses esinevatest ülevaadetest tema ringreisidelt mööda kodumaad. Kõikjal tuli teda kuulama rohkem inimesi, kui saalidesse mahtus, igal pool oli suur huvi nii tema enda kui ka tema kuulutuse vastu.

Milles aga seisnes õpetaja Tallmeistri kuulutus? Ta oli liberaalse teoloogia esindaja ja eestvõitleja Eestis. Siin nimetati seda protestantlikuks liikumiseks ning Tallmeister kutsus ellu Protestantliku Ühingu ja ajakirja, et oma seisukohti väljendada ning usuteadust rahva hulgas populariseerida. Liberaalteoloogia oli juba varem tuntud Kesk-Euroopas, peamiselt Saksamaal, kuid Eestis tekitas see tõelist tormi.

 

Püüan lühidalt esitada Theodor Tallmeistri teoloogilisi seisukohti.

Ta ütles, et piibel kannab küll Jumala ilmutust, aga teda ei tule võtta täht-tähelt. Sajandeid oli kehtiv seisukoht, et ka iga täpike ja punktike piiblis on Jumala sisendatud. Tallmeister näitas, et "piibel on samasugusel viisil tekkinud kui kõik teised raamatud maailmas, et tema saamislugu on üldinimlike mõjude all arenenud". Piiblist tuleks välja sõeluda juurdelisatud osad, et kätte saada tuuma. Nõnda piibliteksti legendidest ja kirjutajate kujutlustest ning elamustest vabastades jõuab ta seisukohtadele, milles on kindlalt veendunud ning mille eest siis ka väsimatult võitlema asub.

Iseennast on Tallmeister iseloomustanud nii, et kes teda tunnevad, teavad, "et temal oma iseloomu juures midagi raskem ei ole, kui oma tõekspidamisi varjata, isegi seal, kus ta teisi haavama peab". Et see asjaolu paika pidas, sellest annavad tunnistust Tallmeistri hulgalised sõnavõtud Riigikogus ja artiklid ajakirjanduses.

Õpetaja Tallmeister jõuab seisukohale, et Jeesuse neitsistsündimist ei saa tõeks pidada ning et seda seisukohta ei saa ükski tõsine usuteadlane enam paikapidavaks lugeda. Ta põhjendab seda liiga väheste tõenditega, sest kirjeldused neitsistsündimisest esinevad vaid kahes võrdlemisi noores ja teineteisele vastukäivas piiblikohas. Markuse evangeelium ja apostel Paulus ei tea neitsistsündimisest midagi. Samuti väitis Tallmeister, et Jeesus oma kuulutuses eksis, mis näitab, et Jeesus maa peal olles ei olnud kõiketeadja. Selle põhjenduseks toob ta kirjakohad (Mk 9:1; Lk 9:27; Mt 16:28), kus Jeesus kinnitas, et "temaaegsed inimesed veel kõik surnud ei ole, kui ta tagasi tuleb kohut mõistma, sest see sünnib kõige lähemal ajal". Paastumaarjapäeva jutluses kirjutas Tallmeister: "Noor naine sünnitas poja. Lihtne inimlaps vaestes, tagasihoidlikes oludes sündis maailmale. Mitte midagi muud. Inimlikult ta sündis ja inimlikult ta kasvas. Ta arenes, nagu kõik inimesed. Ta ei olnud ei kõiketeadja ega kõikvõimas. Ta pidi ikka jälle võitlema raskete kiusatustega ja sisemiste hingeliste tormide kaudu jõudma valgusele selles, mis oli tema elu ülesanne."

"Minule on Jeesus Kristus Jumala poeg tema vaimse ja kõlbelise suuruse tõttu, ma ei tunne kedagi, kelle hing ja elu Jumalale nii lähedal oleks seisnud," on kirjutanud Theodor Tallmeister. Liberaalne teoloogia rõhutab Jeesuse inimlikku loomust, et Kristus erineb teistest inimestest ainult oma jumalateadvuse lakkamatu tugevuse poolest, samuti oma olemuse patutuse ja absoluutse täiuslikkuse poolest. See tahab välistada Kristuse kahte loomust ning Jeesuse ja Jumala vahelist olemusühtsust. "Pärandatud vaadete mõjul on paljudel inimestel Kristuse kannatamisest niisugune tunne, et seal tõelise kannatamisega õieti tegemist ei saa olla. Nad on tema maa pealt pilvedesse viinud ja tuksuva südame, kuuma verega, "kõiges kiusatud" inimesepojast varjukuju teinud, mis kuskil õhus hõljub. Vagaduse ülim tipp seisab selles: oma tahtmine Jumala tahtmisega kokku sulada lasta ka siis, kui meie tema teedest, plaanidest, sihtidest veel aru ei saa. Ütelda: Kui sina seda tahad, siis lasen ma ennast risti lüüa, seda ütelda ja tunda iga südamelöögiga, iga hingetõmbega, see on usk."

Jeesuse ülestõusmise küsimuses oli Tallmeister kindlal seisukohal, et ihulik ülestõusmine ei saa toimunud olla. Vanim ja kõige ehtsam tunnistus, mis ülestõusnud Jeesusest olemas on, asub Pauluse esimeses kirjas korintlastele (ptk 15). See tunnistus ei tea Tallmeistri väitel midagi tühjast hauast. Ülestõusmine ei ole Pauluse järgi mitte mingisugune ihu ülestõusmine, vaid vaimne ihu on üles äratatud. Paulus ei tea midagi Jeesuse ilmumistest naistele haua juures (Mt) ega Maarja Magdaleenale (Jh) ega Emmause jüngritele (Lk) jne. Jeesuse ilmumised pole aset leidnud, vaid Jumal on jüngritele, kaasa arvatud Paulusele, teada andnud, et Jeesus elab. Jutustustes Jeesuse ilmumistest kirjeldatakse tema ihulise külje esitlemist: toidu söömine, haavade katsuda andmine. Neid sündmusi ei taha Tallmeister tunnistada. "Vaimulik ihu, mis ülesäratatud, ei ole mitte mingil tingimusel ihu, vaid pole midagi muud kui vaimne isik." Jutustusi tühjast hauast tuleb tema sõnul hinnata kui pühi legende. "Mitte lahtine haud seal kuskil Joosepi aias, mitte maavärisemine ja kivi äraveeretamine, mitte inglite ilmumised ja teised imelikud asjad ei tõesta meile siis enam, et Jeesus elab, vaid tema ise, tema isik ja elu, tema puhtus ja headus, tema töö ja teenimine, tema kannatamine ja surm. See mis sündis ülestõusmise hommikul - kindlasti ei olnud see midagi välist, mitte midagi niisugust, mida ihulikkude silmadega oleks näha võinud ja lihalikkude kõrvadega kuulda saanud. Kõik sündis puhtal, peenel, vaimsel viisil, mitte jämedalt lihalikult."

"Taevaminemisepüha ütleb meile: Jeesus läks Jumala juure ja viibib Jumala kõige ligemas läheduses. Meie oleme veendunud, et tema ei ole surnud, vaid elab. Taevaminemise jutustuse autor ei võinud omaaja lapsena seda teisiti kujutleda kui et Jeesus pärast seda, kui ta korduvalt oli ilmunud jüngritele, tõusis kõrgele õhuruumi ja kadus seal nende silme eest."

Liberaalne teoloogia ei ole siiski Eestis ega ka maailmas valitsevaks saanud, ehkki selle teoloogia kuulutajad arvasid, et see kindlasti maksvusele pääseb. Theodor Tallmeister riskis oma veendumustele kindlaks jäädes ning neid avalikult kuulutades minna vastuollu oma ametivendadega ja konsistooriumiga. Konsistoorium leidis, et õpetaja Theodor Tallmeister on EELK "usualuselt kõrvale kaldunud ja vastuolus pühakirjaga, samuti et ta oma tegevusega on avaldanud kiriku lõhkumise püüdeid ning kiriku korra vastast tegevust." 1927. aastal otsustas konsistoorium ta vaimulikust seisusest välja heita. Vaimulik ülemkohus tühistas konsistooriumi otsuse vormilistel põhjustel. Võitlus jätkus ning järgmisel aastal tegi konsistoorium sama otsuse, mis taas tühistati. Kui konsistoorium kolmandat korda Tallmeistri küsimust arutama hakkas, toimus vaenupoolte vahel leppimine, kuid seda tingimusel, et Tallmeister võis oma seisukohtadele jääda.

Laskem lõpetuseks temal endal kõnelda jutlustajana: "Jeesus ei ole mingisugust usutunnistust oma isiku kohta nõudnud. Oma au ja võimu ei ole ta tahtnud, vaid ainult Jumala riiki. Seda, et Jumal maa peal valitseks, et tema riik kasvaks ja tema tahtmine sünniks. Seda, et headus ja õigus maailma juhiks, et häda ja surm kaoks, et Jumal oleks kõikide Isa ja inimesed tema lapsed, et nad kõik kui üks pere üksteist teeniksid ja toetaksid, et nad elaksid armastuses ja rahus, puhtuses ja pühitsuses, usalduses ja õnnes. Niisugust riiki on Jeesus ehitada tahtnud. Üht uut maailma luua, "uut taevast ja uut maad, kus õigus elab." Uut inimkonda, kus inimesed on nagu inglid, kus igasugune vaen ja viha on lõppenud ja valitseb vennavaim ja ligimese teenimine".

Kasutatud kirjandus:
PÖHLMANN, G. H. Dogmaatika põhijooned. Greif, Tartu, 1994.
TALLMEISTER, Th. Nõudke jäädavat rooga. Valik jutlusi. Arostryck, Uppsala, 1965.
TALLMEISTER, Th. Võitlus edumeelsuse ja tagurluse vahel Eesti kirikus. Vastuseks konsistooriumiliikmele prof. H. B. Rahamäele. Protestantline Ühing, Tallinn, 1927.


LASTEHOID JA VAESTE HOOLEKANNE AASTATEL 1918-1940
Jukko Nooni

Sajandite vältel on lisaks kultuspaigale täitnud kirikud mitmeid funktsioone. Üheks selliseks on olnud viletsamate ja puudustkannatavate inimeste aitamine ehk tänapäeva mõistes sotsiaalhoolekanne. Selles osas pole ka Kaarli kirik erand.

Käesolev kirjutis võtab vaatluse alla kaks olulisemat sotsiaalhoolekande aspekti Kaarli kirikus aastatel 1918-1940. Nendeks olid lastehoid ja vaeste hoolekanne. Mõlemad valdkonnad olid alguse saanud 19. sajandi teisel poolel, kuid Eesti Vabariigi algusaastatel tuli tegevus seoses riikliku korralduse muutumisega viia uuesti seaduslikule alusele, s.t tuli end taas registreerida.

Laste hoidmisega tegeles Tallinna Väikelaste Hoiu Selts, mis oli asutatud 1880. aastal. 1. juunil 1920 toimus Tallinna Haapsalu Rahukohtus avalik istung, kus kinnitati Tallinna Väikelaste Hoiu Seltsi põhikiri, milles olid ära märgitud ka seltsi peamised tegevussuunad ja eesmärgid. Nendeks oli pakkuda Tallinna elanikele, eriti Kaarli koguduse liikmetele, võimalust oma lapsi "seltsi ülevaatuse ja hoiu alla anda", sel ajal kui vanemad tööl on. Kasvatustöö toimus kiriklikus vaimus.

Põhikirja järgi pidi seltsi juhtima direktor, kelleks oli üks Kaarli kiriku õpetaja, kes peakoosoleku poolt selleks häälteenamusega kolmeks aastaks valiti. Seda tööd tegi vaadeldaval perioodil I pihtkonna pastor A. L. R. Kapp.

Tallinna Väikelaste Hoiu Seltsi maja, Liivalaia 63Hoiuseltsil oli oma maja, mis asus Suur-Juhkentali 1 (Liivalaia 63). Ruumid olid avarad. Lasteaia ruumid asusid alumisel korrusel, teisel korrusel olid mõned ruumid õpetajate kasutada, kuid ülejäänud osa üüris kogudus ja kasutas seda vanadekoduna. Seal said koguduse vaesed odavama üüriga või tasuta korterid (hiljem koliti Alendri tänavale). Õpperuume oli kolm: kaks klassituba ja saal. Lisaks nendele veel riietetuba, eeskoda ning köök.

Lasteaial oli kolm kasvatajat ja nende hoole all 4-8-aastased lapsed. Selle kohta, kuidas kasvatustöö täpselt toimus, on säilinud vähe allikaid. Tegevuses lähtuti Fröbeli ja Montessori metoodikast. Tallinna Linnaarhiivis on säilinud mõne õppeaasta päevakavad, mis on esitatud Tallinna haridusnõunikule. Päev oli jaotatud järgmiselt: 8.00-9.30 lapsed tulevad, kirjutavad, mängivad; 9.30-10.00 vaheaeg; 10.00-10.30 hommikupalve, piibliloo jutustamine, laulmine, liigutamine; 10.30-11.00 vaheaeg; 11.00-11.30 lugemine, kirjutamine, joonistamine; 11.30-12.00 vaheaeg; 12.00-12.30 lõuna; 12.30-13.00 vaheaeg; 13.00-13.30 rehkendamine, vaateõpetus, Fröbeli tööd; 13.30-14.00 ringmängud; 14.00-14.30 jutustamine, lõpp, palve. Õppemaks oli 10 krooni aastas. Vaesematele peredele tehti õppemaksu soodustusi või vabastati sellest täielikult. Tegevuskava on ka konkreetsemalt lahti seletatud. "Jutustused" olid valitud vastavalt rühma vanusele kas piiblilood või õpetlikud, laste ning aastaaegade kohta käivad jutustused. Samuti kasutati õppevahendina "vaatepilte". Aasta jooksul võeti lastega ette järgmised tegevused: "voltimine, voolimine, välja lõikamine, tikkude, rõngakeste, lõngade panemine kuju järgi ehk asja tutvunemiseks, punumine." Samuti toimusid käigud aeda ja hoovi, kus õpiti tundma seal kasvavaid taimi. Matemaatikas oli tarvis selgeks saada arvutamine 10 piires. Õpikuna kasutati 1920. aastal ilmunud Herta Veidermanni "Väikese arvaja" I osa, lugemise ja kirjutamise õpetamiseks "Huvitaja" I osa. Muude õppevahenditena olid siin kasutusel krihvel, pliiats ja sulg.

Ühe osa õppetööst moodustasid ka mängud. Nendeks olid "ehituskastid, lauluring, distsiplinaar- ja vabamängud. Nukud, loomad, pallimängud üldiselt ja rühmadele, vürflimängud".

Selts pidas end ülal mitut laadi sissetulekutest, mis on ära toodud ka põhikirjas. Nendeks olid seltsi liikmete aastamaksud, hoiule antud laste vanemate õppemaksud, sissetulekud mitmesuguste kontsertide ja loteriide korraldamisest, samuti sissetulekud seltsi "liikumata varanduselt" ning kingituste ja päranduste näol. Ka linnavalitsus toetas seltsi, samuti saadi toetust Gonsiori fondist - nn Gonsiori abiraha.

Tallinna Väikelaste Hoiu Seltsi lasteaed töötas kuni 1940. aastani. 25. novembrist 1940 pärineb rahanduse rahvakomissari otsus selts likvideerida. 24. jaanuaril 1941 võttis likvideerimiskomisjon seltsile kuuluva vara üle.

Kuna seltsi vara nimekirjas loetletud esemed olid väikese väärtusega ega vastanud aja nõuetele, loobus Tallinna Sotsiaalkindlustuse osakonna ametnik neid üle võtmast. Likvideerimiskomisjon jättis esemed Tallinna 10. Lastepäevakodu kasutusse ilma neid hindamata, hävitamiseks oma äranägemise järgi.

Nagu juba öeldud, ei piirdunud sotsiaalhoolekandetegevus Kaarli kirikus ainult lastehoiuga. Nii nagu lastehoidki polnud ka vaestehoolekanne koguduses 1920ndate alguses uus nähtus. Selle kohta on andmeid juba 1864. aastast, mil tegutseti Vaestehoolekande Komitee nime all. Ka siin tuli uue riikliku korralduse tõttu anda tegevusele seaduslik kuju.
Kui lasteaeda võeti vastu ka teisi linna lapsi, siis Vaestehoolekande Seltsi eesmärk oli Kaarli kiriku "abitarvitajaid ja koguduse liikmeid aineliselt ja kõlbeliselt toetada", nagu seisab põhikirja esimeses punktis.

Vaestehoolekande töö saab jagada põhimõtteliselt kaheks. Ühe osa moodustas vaeste toetamine. Sõltuvalt inimese olukorrast anti talle kas igakuist toetust või ühekordseid summasid. Jõulutoetused olid ette nähtud nii vaestele kui vanadele. Teise osa moodustas vanadekodu ülevalpidamine. Seal tasuta peavarju leidnud koguduse vanakestele regulaarset toetust ei antud. Ainult pühade puhul maksti väikestes summades ühekordseid toetusi.

Vaestehoolekande Seltsi vanadekodu, Magdaleena 6Vaestehoolekande Seltsil oli oma vanadekodu, mis asus Alendri 2 . Majas oli 4 ühiseluruumi. Iga 5-6 inimese peale oli ühisköök, mida kasutati järjekorras. Igaüks keetis oma toidu ise.

1920. lõpuks oli vanadekodu kitsaks jäänud ning Vaestehoolekande Selts hakkas otsima võimalusi uue maja soetamiseks. Uue vanadekodu ehitamiseks paluti krunti algul Juurdeveo tänava või Paldiski maantee ümbruses. 1929. a pöörduti linnavalitsuse poole krundi saamiseks Veerenni ja Magasini tänava vahele. 1930. a pidi uue vanadekodu asupaigaks saama Õie tänav.

Vahepeal aga oli kiriku köster E. Loderaud kuulnud, et tiisikuse vastu võitlev Saksa Selts müüb ära oma maja Magdaleena 6, kuna see asus niiskust õhkuvate heinamaade vahetus läheduses ega sobinud seetõttu haigetele.

Uues vanadekodus oli 12 tuba, igaühes kuni 7 voodit, nii et kokku mahtus sinna kuni 53 isikut. Asutuse poolt oli tasuta voodi, kapp, valgustus, küte ning pesupesemisvõimalus, samuti küte toiduvalmistamiseks. Nagu Alendri tänaval nii ka siin pidid vanurid toitu valmistama ise.

Pärast uue vanadekodu soetamist korraldati koguduse vaestehoolekande tegevus ümber. 1932. a alguses moodustati kõigi pihtkondade juurde vaestehoolekande ringid. Kaarli koguduse nõukogu ja Vaestehoolekande Seltsi vahel sõlmiti uus leping ja võeti vastu uus kodukord. See sätestas, et nüüdsest jäi Vaestehoolekande Seltsi otseseks tegevuseks leida sissetulekuid Magdaleena 6 võlgade tasumiseks ning vanurite ülalpidamiseks vanas ja uues vanadekodus. Vaestehoolekande Selts töötas koguduse faktilise abiorganina, mida kogudus võimaluse piires rahaliselt toetas.

Uue korra järgi ei kuulunud enam Vaestehoolekande Seltsi kohustuste hulka "oma kodudes elavaile vaestele rahalise ja muu toetuse muretsemine". Nüüdsest tegi seda iga pihtkond oma õpetaja juhatusel edasi.

Kahjuks ei leidu allikates täpset kuupäeva seltsi likvideerimise kohta, kuid see toimus 1940. aastal, kui vanurid paigutati linna teistesse hooleasutustesse. Saksa okupatsiooni ajal lubati küll taas tegutsema hakata, kuid hilisem nõukogude kord ei lubanud kirikul mingisugust hoolekannet. Ka hoolekanderingide töö soikus.

1 Friedrich Wilhelm Fröbel (1782-1852) oli saksa pedagoog ja koolieelse kasvatuse teoreetik. Lõi termini "lasteaed". Rõhutas emakeelse õpetuse, isetegevuse ja käsitöö kasvatuslikku tähtsust. Maria Montessori (1870-1952) oli itaalia pedagoog. Rakendas debiilsete laste kogemusest lähtudes koolieelses kasvatuses oma süsteemi, milles kasvataja vahetut juhtimist asendavad lapse oma tegevus ja enesekasvatus.

2 Maja kinkis seltsile J. Sõerde. Enne seda olid vanurid väikelastehoiu hoone teisel korrusel.


IN MEMORIAM HARRI KÕRVITS (16.10.1915 - 09.04.2003)
Marika Kahar

Harri Kõrvits sündis 16. oktoobril 1915 Paides. Orelimängu õppimist alustas EELK Türi koguduse organisti Juho Varandi juures, kelle õhutusel läks edasi õppima Tallinna Konservatooriumi kirikumuusika osakonda, mille lõpetas 1939. a. Orelit õppis H. Kõrvits H. Lepnurme juures, koori- ja orkestrijuhtimist T. Vettiku ja O. Rootsi juures. Juba 1935. a sooritas ta konsistooriumi juures köster-organisti eksami ja töötas Koeru kirikus köster-organistina. 1938. a lõpul valiti ta kolme kandidaadi seast Tallinna Toompea Kaarli koguduse köster-organistiks (tööle kinnitatud 1. veebruaril 1939). Sel kohal oli ta kuni 1940. a detsembri sundmobilisatsioonini. Pärast sõda töötas H. Kõrvits Kunstide Valitsuses, Eesti Raadios, Teatri- ja Muusikamuuseumis jm. 1952. a lõpetas ta konservatooriumi veel muusikateaduse alal (juhendaja A. Vahter).

H. Kõrvits on avaldanud ajakirjanduses artikleid ja retsensioone, koostanud raadiosaateid, kirjutanud raamatuid. Laiemalt on ta tuntuks saanud oma heliloomingu kaudu.

H. Kõrvits abiellus aastal 1943, perre sündis 4 poega: Tõnis, Toomas, Tiit ja Harri.

1992. aastal suri abikaasa Leida. Õpetaja Avo Üpruse matusekõnest jäi helisema lause: "Sa oled kalli hinnaga ostetud, mine ja ära tee pattu!" See sai Harrile pöördepunktiks. Ta ise on öelnud, et sellest ajast alates püüdis ta nende sõnade järgi elada. Neist tundeist kantuna sündis vaimulik segakoorilaul "Su poole, Issand, südamest ma tõstan oma hääle, mind päästa patu häda seest ja halasta mu peale..." (M. Lutheri sõnad), kui ta pöördus tagasi kodukirikusse, Tallinna Kaarlisse.

Ajavahemikul 1992-98 kirjutas H. Kõrvits 15 koraali segakoorile. Kasutatud on lauluraamatu tekste, millel polnud iseseisvaid viise, samuti vaimulikku luulet. Stiililt on need luterlikule traditsioonile toetuvad palvelaulud, laulatuse-, leeripüha- ja leinalaulud.

Eriti hindas helilooja ise laule "Halleluuja, Jeesus elab", "Jeesuse käed" ja "Õhtupalve", mis Kirikumuusika Liit 1998. a ka ära trükkis. Lisaks nendele on ta loonud veel mitu kaunist jõululaulu segakoorile. 1996. a pühendas ta Tallinna Kaarli koguduse segakoorile Ps 51 tekstile kirjutatud pikema laulu "Loo mulle, Jumal, puhas süda" ja 1992. a abikaasa mälestuseks soololaulu "Requiem aeternam". Sellele lisandusid veel 7 soololaulu, mis on käsikirjas. "Üksnes Jumala juures on mu hing vait" on kirjutatud 11. juunil 1996 ja pühendatud Hella Tedderile tema 75. sünnipäevaks. Nendel aastatel kirjutas H. Kõrvits ka lastele kahe- ja kolmehäälseid laule, mis samuti on käsikirjas.

"Nüüd muldne astja mõranenud ja purunenud savist kruus. On elu põrmu varisenud ja valusõnad saatjail suus: Kas tõesti lõpetatud kõik, kas murtud jäävalt elukäik? Jah, see mis muldne, mulda langeb, mis põrmust, põrmu osaks saab. Mis kaduv, kaduvuses kulgeb, kuid siiski kindel lootus jääb: kui lõpeb maine matkatee, uus elu igavikus ees." (A. Paul)

Harri Kõrvitsa ärasaatmine toimus 12. aprillil Tallinna Kaarli kirikust Metsakalmistule.


HETK VAIKUSES
Johanna Ollik

…Kiriku kellahelin kaigub kaugele. Orel alustab algkoraali. Kirikumees Arved on usinalt hoolitsenud teenistusel olevate tarvete eest, süüdanud küünlad ning seisab nüüd teenistusvalmilt altari kõrval. Ja nii pea igal pühapäeval, palju aastaid. Kuid ajaratas veereb ning elusaatus, mis meil kõigil on Jumala kätes, lõpetab kõik…

Taas kaigub kellahelin. Palju sõpru, häid tuttavaid, ka koguduseliikmeid on tulnud, et saata viimsele unele suikunud kirikumeest rahulasse. Taas müriseb orel "Koju mind viige, kus su rahukallas" ning kirst lahkunu põrmuga kantakse viimsele puhkepaigale.

Antud hetkest on möödunud mitu kuud. Kirikumees Arveti põrm on asetatud Vigala kalmistu põliste puude alla, oma abikaasa kõrvale mullapõue puhkama. Maikuu pealelõunane päike piilub pilvede põuest ja iidsed puud Vigala kalmistul on rõhuvas vaikuses. Meie, koguduse segakoori lauljad, sammume hämaras puude all mullas puhkava Arvedi kalmule, et viimase austusavaldusena lasta kõlada nii kaua aastaid koos lauldud lauluviise. Ja tõstabki Marika Kahar käe ning kõlavad mitmed laulud, sest kuidagi ei taha me kalmult lahkuda. Ent päike vajub ja leinapisar silmanurgas lahkume mahajäävalt kalmult. "Head und Sulle, Arved".


KERGE IKE
Vootele Hansen

Kirikuline Kaarli kirikus loeb apsiidivõlvi kohal kutset koormatutele ja vaevatutele, kellele Issand lubab hingamist saata. Mõnedel päikeselistel eluhetkedel me tunneme end vabana igasugusest koormast, kuid sageli suruvad elumured meid maadligi.

Kellel on maksmata mõni arve, kes kardab kaotada töökohta ja ei julge seetõttu oma mõtteidki välja öelda, kes muretseb laste käekäigu või enda tervise pärast. Hea on siis teada, meile on lubatud oma koorem maha panna ja puhata. Matteuse evangeeliumist võime lugeda enne nimetatud kutset Jeesuse tänu, et tarkuse tundmine on maailma tarkade ja vägevate eest varjule pandud ja ilmutatud väetitele. Lugeda võime ka tunnistust, et Jeesuse ike on kerge ja tema õpetus ei koorma, vaid laseb hingata.

Kuidas on meie kirik, meie kogudus suutnud edasi anda seda õpetust, mille ike on kerge? Omal ajal öeldi need laused juudi rahvale, kelle õpetatud mehed olid käsuõpetuse alusel kujundanud keerulise elujuhiste süsteemi, mida tuli oma igapäevaste eesmärkide saavutamiseks ka leidlikult kasutada. Üks tõsine mees, kes soovis lepingut punktipealt täita ja lootis vastutasuna saada Jumala õnnistust, ei suutnud enam hoomata käskude mõtet ja neist suurimat, sest reeglite täitmine võttis kogu tema jõu.

Meie aga ei ole käsualused, vaid oleme vabad? Nii on meile vähemalt öeldud. Kas see on nii?

Need õpetused, mille täitmisel me oleme korralikud inimesed, on üsna vastuokslikud. Ühest küljest sunnitakse meid muretsema homse pärast. Kas su pensionikindlustus on juba tehtud? Aga liikluskindlustus!? Kas lapsed läksid korralikku kooli? Jne. Teisalt soovitatakse elada tänasele. Sa vajad korralikku eluaset, autot jmt juba täna. Võta laenu, liisi, ole julge, küll homne enda eest ise muretseb. Meelelahutustööstus julgustab nautima hetke ja värviliste piltidega ajakirjadest saad teada, et elumõnudest loobumine on rumal. Reklaamid sunnivad unustama päevade kulu ja vananemise, sest tuleb olla ju nooruslik.

Need ikked ei ole tõesti kerged, vaid nende taha köidetud koorem on raske ja kipub liikuma mitmesse suunda korraga. Nii võib juhtuda, et lõpuks ei ole enam sina koorma vedaja, vaid koorma järel lohiseja.

Mida on siis meie kirikul ja kogudusel pakkuda? Jumalateenistuste, piiblitundide, talituste kõrval jälle mitmeid reegleid. Kogudusega liitumiseks tuleb läbida leerikool, seda ka siis, kui sa soovid vaid laulatust või laste ristimist. Selleks sa võib-olla ei soovigi enda teadmisi täiendada kirikuloost või piibliõpetusest. Jumalateenistuse järgsete teadete ajal kutsutakse sind vähemalt korra aastas registreerima armulauale ja tegema liikmeannetust. Lubati ju vabastavat õpetust, aga siin tundub sulle, et jälle üks koorem kanda.

Vastu võib väita, et kui ei õpita Kiriku õpetust tundma, siis jääbki tee, millel kantakse kerget iket, tundmata. Ei ole ju Kirik mingi nõidusega muredest vabastaja, vaid teejuht ja tee usklike hulgale. Liikmemaksud ja annetused on tõsine küsimus. Me tahame, et kogudus tegutseks harjumuspärases hoones, mängiks orel, teeniksid vaimulikud jmt. harjumuspärane. See kõik on tõesti kogudusele koormav ja sageli murest selle pärast ununeb muu. Läbi ajaloo on vaimulike ja koguduste ainelist ülalpidamist mitut moodi kindlustatud. On antud maad kirikule, kuid see on maapuuduse aegadel pahandust toonud, on kehtestatud makse, kuid need on nurinat põhjustanud. Meie koguduses on vabatahtlik liikmeannetus, kuid ega seegi pole kerge koguduseliikmele. Palju on sünnis anda? Soovitatakse 1% aasta sissetulekust. Kas teha seda üks või mitu korda aastas? Või on kergem unustada? Nii ongi liikmeannetajate arv meil vähenenud viimase 10 aasta jooksul. Kuigi selle aja (1993-2002) sees on meie koguduses konfirmeeritud 3826 inimest ja maetud 2455 inimest ning 1992 oli 5093 liikmeannetajat, on nende arvude tulemuseks 2882 liikmeannetajat aastal 2002, neist 1/3 on 65 aastased ja vanemad naised. Pooled möödunud aasta liikmeannetajad olid seda ka 1992. aastal (1453) inimest. Nii on meie koguduse toetaja eaka naise nägu, kes on aga seda olnud aastaid. Armulaual käis arvepidamise järgi 1552 inimest, neist paljud korduvalt. Loodan, et paljud pühast talitusest osavõtnud ei pidanud enda jaoks ühte paberlikku toimingut oluliseks ja tegelikult on armuvahendi kasutajaid enam, sest kokku oli armulaualisi 8300. Seda, et kirikus ei soovita näha liigselt bürokraatlikke toiminguid, näitab väga vähene osavõtt nõukogu valimistest, umbes 200 hääletajat. Veel sada aastat tagasi võideldi koguduse omavalitsemise õiguse eest vabanemaks aadli või rae eestkostest. Jumalateenistusest osavõtjate arv seevastu on püsinud muutumatuna.

Kuidas pakkuda üle reglementeeritud igapäevaelu kõrval teisi võimalusi, et kiriku ja koguduse osadus oleks tõesti kerge ike, mis laseb hingata? Ma ei oska vastata, tuleb paluda, et me leiaks õige tee.

Inimesele, kes tuleb kirikusse sooviga olla üksi oma mõtetega Jumala ees või ka koos kogudusega, aga tundmatuna, on suur kirik ja kogudus sobiv. On selge, et neist enamus ei pane oma nime kirja ja ka annetuse teevad korjanduskotti või -kasti.

Kes aga soovib osadust usukaaslastega, tema peab leidma kas väikese koguduse või liituma mõneolemasoleva töövaldkonnaga - laulukoori, diakooniarühma või lastetöötegijatega. Suure koguduse väiksem osaduskond on töökas, ja oma valdkonda hästi tundev, kuid koguduse kui terviku tajumine nõuab lisaaega- ja pingutust.

Ka leeri tullakse sageli kahekesi ja väiksema rühmaga. Võimalik, et koos jäädakse ka koguduse tööst eemale. Viimaste aastate leerikoolis käinutest on umbes 15% säilitanud ühenduse kogudusega. Võimalik, et paljud tulevad tagasi aastate pärast. Käesoleva aasta EELK misjoni- ja diakooniapäevade teema on: "Tulge tagasi inimlapsed". Palume, et me kõik kuuleksime seda Isa kutset ja meie, kes peame end Kiriku liikmeks võiks olla sellele teele kutsujate ja tee hooldajate ning teekäijate hulgas.


REEDESED KLUBIÕHTUD
Mari-Ann Oviir, Signe Aus

Lasteaialapsed hakkavad koju minema ja asemele tulevad hoopis suuremad tüdrukud. Tuleb neid üksi ja paarikaupa ning mõned kohe suurema pundina, kuni kammersaal tüdrukute juttu ja naeru täis saab. Algamas on "Kaarlikese" klubi.

See on mõnus ajaveetmise koht 12-17-aastastele tüdrukutele. Esimest korda saadi kokku 6 aastat tagasi ja praeguseks on nii mõnestki endisest klubilisest endast juhendaja saanud. Aastate jooksul on töövorm pisut muutunud. Esialgsest suhteliselt kinnisest rühmast, kus mitmesugustel teemadel peamiselt vesteldi ja arutleti, on tänaseks saanud avatud klubi, kuhu on oodatud kõik noored, kes vaid tulla tahavad. Selleks ei pea isegi mitte ette registreeruma, tuleb lihtsalt kohale tulla. Tihti toovad ka tüdrukud ise oma sõpru uuteks klubilisteks kaasa. Ja ka teemad ning tegevused on muutunud hoopis mitmekülgsemaks, puudutades väga paljusid eluvaldkondi. Sageli räägime tüdrukutele ainuomastest asjadest - tervisest, ilust (nii sisemisest kui välimisest), toitumisest jne. Tutvume teiste maade kultuuri ja eluoluga, õpime tundma mitmesuguseid elukutseid ja huvialasid. Loomulikult kuuluvad koguduse ringi juurde ka vaimsed ja religiooniga seotud teemad. Näiteks sellel aastal oleme rääkinud kloostritest, kiriklikest talitustest (eriti leeriskäimisest), väärtustest, Jeesuse-aegsest eluolust jpm. Aga ega me siis ainult ise räägi, otse vastupidi. Tihti on teemade selgitamiseks kohal külaline, kes just asjaga tegeleb ja sellest kõige paremini rääkida oskab või koguni ette näitab: juuksur, arst, sisekujundaja… Kui vähegi võimalik, proovime ise järele teha. Olgu see salvrätitehnika, küpsetamine, soengu tegemine või suveriiete kollektsiooni kavandamine, ikka on ise tehtud - hästi tehtud. Palju aega veedame ka majast väljaspool. Proovitud on kaljuronimist, tuntud mõnu uisutamisest ja ujumisest, haritud ennast teatris ja kinos, tutvutud raadio ja televisiooni tööga ning… Ah, kes seda kõike suudab kirja panna! Üks väga oluline asi siinjuures on, et tüdrukud valivad ise suurema osa teemasid, millega tegelda ja mis neid huvitavad, ning vahel valmistavad õhtu ka ise ette. Tavaks on saanud igal aastal korraldada üks paaripäevane sõit Tallinnast väljapoole. Oleme käinud Tartus, Viljandis, Keilas ja lähiajal on plaanis valida reisisihiks üks ilus väike saareke Eestimaa rannikul.

Harilikult, kui koguduse majas kokku saame, algab õhtu väikese mõtisklusega ja sellele järgneb nädala plusside ja miinuste arutelu. Ühises ringis on mõnus rääkida omi ja kuulda teiste kordaminekud ja rõõme, aga olla toeks ka muredes ja raskustes. Vahel, kui tuju on, peame oma klubi muusikaedetabelit. Noored võtavad ise muusikat kaasa, mida siis ühiselt hinnatakse.

Üheskoos asja arutades leidsime, et klubis on lihtsalt tore ja huvitav käia. Saab silmaringi laiendades maailmapilti avardada, mitmesugustele küsimustele vastuseid leida ja ka otsida oma kohta koguduse elus.

Selleks hooajaks oleme küll suvepuhkusele läinud, kuid kindlasti saame jälle kokku sügisel, nii mihklipäeva paiku. Ja loomulikult ootame ka uusi vahvaid klubilisi endi hulka!


PRAKTIKANDID SOOMEST

Maikuu oli Kaarli koguduse lasteaias pisut eriline. Nimelt oli meie lasteaed praktikakohaks kahele toredale Soome tüdrukule, kellest tulevikus lastejuhendajad saavad. See kuu aega olid nad iga päev kõigis tegemistes meiega koos. Esialgu muidugi küll rohkem tutvusid, uudistasid ja üritasid sisse elada. Alates teisest nädalast aga said juba ise osaleda õppetegevuste planeerimisel ja läbiviimisel. Mai lõpus olid neil ka näidistunnid ja hindamine, millega mõlemad kenasti hakkama said. Koondhindeks pandi igatahes kirja 5.

Oleme tüdrukutele väga tänulikud ühiselt veedetud aja ning uute vahvate ideede eest ja loodame, et nad oma uhiuues ametis kaua ja rõõmsalt tööd võiksid teha. Meie aga jääme uusi praktikante ootama, sest nagu kokku lepitud, on meie uksed sõpradele Soomest ka edaspidi avatud.

Siinkohal aga väike tervitus ja tutvustus tüdrukutelt endilt.

TERE!

Meie oleme Mervi Kärkkäinen (20-aastane) ja Katariina Burke (22-aastane). Käime viimast aastat Soome Sisemisjoniseltsi Koolis ja õpime lastejuhendajateks. Koolitus kestab 2,5-3 aastat. Kooli lõpetame sel sügisel, 31. oktoobril. Pärast seda võime töötada lasteaias, koguduse ringides ja koolis abiõpetajana või pikapäevaõpetajana. Suure osa meie õpingutest moodustavadki praktikad lasteasutustes. Õppeprogramm koosneb viiest osast. Ühele neist pühendume põhjalikumalt:
· Lapse areng ja kasvatustöö;
· perekeskne ja ühiskondlik kasvatustöö;
· laagri ja lasteringi juhendamine;
· eneseväljendusoskuste juhendamine;
· erivajadusega laste ja nende perede juhendamine.

Me tahtsime väga tulla Tallinna, Kaarli koguduse lasteaeda. See on huvitav kogemus ja on meeldiv näha, kuidas siinses lasteaias elu käib. Meie meelest on väga tore siin töötada. Töökaaslased on sõbralikud ja lapsed vahvad ning rõõmsad. Oleme päris hästi kohanenud ja meid on sõbralikult vastu võetud. Kui me lapsi õpetame, siis tõlgime oma jutu soome keelest eesti keelde. Keeleprobleemist hoolimata oleme suutnud lastega kontakti saada, õppinud mõndagi eesti keeles rääkima ja lastega tunde läbi viinud.

Suur tänu Kaarli koguduse lasteaia personalile ja lastele õnnestunud ja meeldejääva koostöö eest. On olnud rõõm teie juures töötada!!

Mervi & Katariina

 


KIRIKUKOOLI TSÜKLILÕPETAMISED
Küllike Valk, Silja Luup ja Mari Sagur

Oma järjekordses kevadlaagris kaks aastat tagasi leidsid pühapäevakooli õpetajad, et õpetust tuleb lastele anda süsteemselt. Parim võimalik variant peab olema tsükliõpe ning tuleb koostada programm. Samas laagris otsustati ka programmi põhimõttelised küsimused, s.o programmi ulatus (5 õppeaastat) ja tsüklite perioodilisus (esimesel poolaastal üks, teisel kaks tsüklit). Seda, milliseks kujunesid kõik 15 tsüklit ja nende teemad ning teemakäsitlused, otsustas töörühm. Töörühma töö oli erakordselt põhjalik ja tõhus.

Juba kaks aastat on pühapäevakool rakendanud kirikukoolis tsükliõpet kindla ja põhjaliku programmi alusel. Sama pikka aega on kolmel korral aastas toimunud kõiki kirikukooli rühmi haaravad üritused, mida kokkuvõtlikult saab nimetada tsüklilõpetamiseks.

Kirikukooli õppeprogrammi üheks suurimaks muudatuseks ongi just see, et kõik lapsed vanuserühmast olenemata võtavad tunnis läbi samu teemasid. Erinevuseks on ainult see, et iga vanuserühma tunni ülesehitus ja teemakäsitlus vastab just selle rühma vajadustele ja vastuvõtuvõimele. Tsüklilõpetamisel kokku tulevad lapsed saavad siis ka omavahel mõõtu võtta, võrrelda, kuidas on teadmisi kogutud, kui palju on meelde jäänud.

Eriti oodatud on laste seas viktoriinid ja mitmesuguste ülesannete täitmine nii koos rühmaga kui ka iseseisvalt. Samuti on just tsüklilõpetamine see koht, kus rühmad demonstreerivad üksteisele, mida nad on tundides teinud või millised uued materjalid on kogunenud laste mappide vahele. On ju üheskoos tehtud toredaid asju, nagu näiteks jüngrite kalender või nukud, mis kujutasid Joosepi perekonda ja mida sai kasutada "Joosepi lugude" näitemängus. Kõige pisemad lapsed veetsid aega peamiselt lugusid kuulates, joonistades ja meisterdades. Nii sai ehitatud plastiliinist torn, mille tagajärjel maailmas kõik keeled segunesid, ning ülestõusmispühade ajal tegid lapsed suure paberi hästi värviliseks - ja seda kõike oma kätega, ning oi kui palju rõõmu see väikestele valmistas!

Kahe aasta jooksul on toimunud kuus tsüklilõpetamist ja seetõttu kujunenud juba teatavad traditsioonid. Mõnel korral on tsüklilõpetamised toimunud ka väljaspool kogudusemaja ruume, näiteks Loodusmuuseumis, kui teemaks oli "Vaata, see oli väga hea..." (Maailma loomine) ja Dominiiklaste kloostris, kui tundides käsitleti palvet (õpetusest "Paluge, siis teile antakse").

Tänu tsükliõppele ja läbimõeldud programmile on kogu tegevus väga hästi korraldatud ja eesmärgipärane. Nii õpetajad kui ka lapsed, samuti nende vanemad on rahul.

Eraldi peab kindlasti rääkima "tarkusepaelast", mis on kirikukooli õpetajate algatus selleks, et ära märkida laste usinust ja hoolast tundides käimist. Kauni mitmevärvilise punutud paela külge saab iga tsükli lõpetamisel lisada uue puupärli. Pärl näitabki just seda, et laps on osa võtnud tundidest ja saanud hulga uusi teadmisi ning oskusi. Lapsed loevad hoolega oma pärleid ja võrdlevad omavahel, kellel on rohkem. Ei saa ju igaüks hoobelda kõigi kuue pärliga, vahel juhtub, et pole olnud võimalik tundidest osa võtta või on kirikukooli tuldud poole aasta pealt. Usinamad kauplevad oma õpetajalt välja ka individuaalse järeleaitamise ning puuduvad materjalid läbitöötamiseks ja mapi vahele panemiseks, mis omakorda saab pärliga premeeritud.

Sarnase paela, küll mitte nii kirju, saavad ka õpetajad. Kuid nende tarkusepärl lisandub alles õppeaasta lõpul. Seegi näitab usinat kohalkäimist ja õppimist. Õpetaja õpib ju tundi ette valmistades, seda läbi viies ja lastelt, kes omakorda õpetajale peegeldavad oma suhet Jumalaga. Õpetajad ja õpilased oleme me kõik!


NOORED MÖÖDUNUD HOOAJAL
Meelis Holsting

Kuigi rahvasuu ütleb, et tibusid loetakse sügisel, on noortetöös kokkuvõtete tegemise ajaks ikka tavaliselt kevad, kui hooaeg hakkab läbi saama ja valmistutakse suvepuhkusele minema. Noortetööd on meie koguduses tehtud juba üle kümne aasta. Nii mõneski mõttes on see olnud otsimise ja katsetamise aeg, kus üheskoos on otsitud vastust küsimusele, milline peaks olema üks hea ja elujõuline koguduse noortetöö.

Kindlasti võime rõõmsad olla selle üle, et sel suvel lõpetab juba kaheksas noorteleeri rühm, kus paarkümmend 15-20-aastast noort on terve õppeaasta kogudusemajas leeritarkusi kogunud. Sama kaua on otsekui leerikursuse jätkuna tegutsenud ka rühmajuhtide koolitus.

Kahtlemata oli selle noortetööhooaja tippsündmus kauaoodatud noortetoa avamine koguduse majas kantselei all keldrikorrusel. Juba sündmus ise on märk sellest, et koguduse noortetöö areneb ja kasvab, sest just noortetuba on andnud meile uusi võimalusi noortetööd paremini korraldada. Nii on muutunud iganädalasteks noorteõhtud ja reedeõhtused kohvikud. On olnud ka koht, kuhu pärast õhtumissat kirikukohvile minna. Samuti on nooretuba andnud võimaluse laiendada meie noortetööd ja pakkuda koosolemise võimalust ka koguduse noortele täiskasvanutele. Nagu kokkusaamisele antud nimigi "20+ Klubi" ütleb, on see mõeldud neile, kel aastaid juba üle 20, kuid soov koguduses koos käia, ühiselt maailma asju arutada ja mõtteid vahetada säilinud.

Aastate jooksul on kindlasti aktiivsemaks muutunud ka koostöö meie sõpruskogudustega Pilistveres ja Forssas. Vaikne ja rahulik Pilistvere on saanud linnakärast väsinud noortele armsaks laagripaigaks, kuhu ikka tagasi tahetakse minna. Ka Forssa kogudus Soomes ja sealsed noored saavad aasta-aastalt tuttavamaks. Juba mitmendat korda on Forssa leerilaagris talvel õpetajaks mõni meie koguduse töötegija. Samuti on Forssa leerilaagrites olnud meie rühmajuhid. Korrapäraselt kohtutakse sealsete noortega kaks korda aastas, ikka nii, et sügisel tulevad Forssa omad Eestisse ja mais peetakse ühine laager, mida ka naljatamisi maikuu jõululaagriks nimetatakse.

Niimoodi laias laastus see noortetöö aasta kulgebki. Õige pea on möödas viimased sellekevadised noorteõhtud ja kohvikud, seejärel suvine leerilaager. Siis jääb veel vaid oodata noortepäevi ning noortetöö aasta ongi läbi.

Tegelikult pole muidugi miski läbi - sügisel kohtume jälle!


KONTSERTKOOR KEVADISES HORVAATIAS
Kadi Heinsalu

Asusime 12. mai pärastlõunal Tallinna Reisisadamast bussiga teele napilt kolmekümnekesi. Lisaks 23 lauljale oli kaasa võetud mõni nn turist - kellel poeg, kellel õde või sõbranna. Nii väikese koosseisuga kaugel Horvaatias Zadaris koorikonkursil head kohta püüda oli paras väljakutse. Dirigent Heli Jürgenson aga riskis ja see õigustas end. Etteruttavalt olgu öeldud, et jäime 14 koori hulgas jagama neljandat-viiendat kohta. Kahes voorus laulsime kokku kaheksa laulu, millest kohustuslik pala "Boþe moi" oli üsnagi lihtne.

Aga jätkakem reisi. Kiirlaev viis meid Helsingisse, sealt sõitsime bussiga Turusse, kus istusime ööseks suurele Silja laevale, sihiks Rootsi. Ilm oli kevadine ja - üllatus, üllatus!- meri polnudki enam jääs.

Rootsist läks lahti põhjalikum bussisõit. Kõigepealt kuuetunnine vahemaa Taani väinadeni, pärast praamisõitu Taani kiirtee ja uuesti praamile, et Saksamaale pääseda. Teine öö võttis meid vastu väikeses Tostedti linnas Saksamaal kohaliku koguduse majas. Koguduse liikmed ei olnud pidanud paljuks meid hilise õhtuni sooja söögiga oodata ja hulga madratseid täis puhuda. Tolle öö magasime kahes suures saalis nagu sõjapõgenikud ja varahommikul asusime taas starti. Kogu kümnepäevase reisi jooksul viibisime bussis kuuel päeval kokku üle 80 tunni. Õnneks saime öösiti pikali visata ja seepärast paistes jalgu ja kõhuvalu eriti ei kurdetud.

Zadar oli reisi sihtpunkt, kuhu jõudsime neljanda päeva pärastlõunaks. Sõit kulges piki Aadria mere rannikut, ühel pool meri, teisel pool mägi. Zadar on umbes Tartu-suurune rannikulinn imelise vanalinnaga ja muljetavaldavate kirikutega. Ühes neist oli festivali avamine, teises konkurss ja lõpetamine. Elama pandi kogu festivaliseltskond, 700 inimest, 10 kilomeetrit eemale Punta Skala kuurorti, kus süüa anti kuninglikult. Meie mõistes oli seal juba suviselt palav. Viimasel päeval lasti merevesi basseini, sest oli alanud suvehooaeg. Aadria meres käis mõni vapram ka ujumas, kuid üldiselt oli jahe. See-eest üllatas Horvaatia aeg-ajalt nii krabide, madude kui sisalikega ja ka rõdude all kasvavatest loorberipuudest ei suutnud me ilma imetluse ja imestuseta mööduda.

Konkursil teisi koore paraku ei kuulnudki. Kõik oli korraldatud nii, et ühest uksest sisenes uus koor, samas kui eelmine teisest väljus. Kooride paremikku kuulsime alles viimasel päeval festivali lõpetamisel, kus lisaks meie koorile esines veel viis paremat koori. Esikoha sai üks peaaegu elukutseliselt kõlav Sloveenia koor. Eestist oli þüriis Venno Laul, kes meid isalikult vastu võttis. Samuti osales konkursil Eestist veel Kalevi kammerkoor, kes jäi seitsmendaks. Ülejäänud koorid oli Ida-Euroopast. Meie dirigendid Heli Jürgenson ja Piret Aidulo olid neljanda koha üle muidugi rõõmsad, koorist rääkimata.

Tagasiteel oli plaanis peatuda kaheks ööks Budapesti lähedal Foti linnakeses. Me ei aimanudki, mis tore üllatus sel kohal külalistele varuks on. Nimelt majutati meid tõelisse Mauruse kooli. Vana puust kägiseva trepiga kahekorruseline maja, täis sopistunud tube ja igas toas harmoonium või orel. Tegemist oli kirikumuusika kooliga. Saalis seisis orel, ümberringi toolid ja põrandal suur punane pärsia vaip. Seal tähistasime teisel Ungari õhtul koori presidendi Ülle Punga sünnipäeva ja tegime reisipeo. Selle maja hõng oli eriline, kodune kohe esimesest hetkest ja heas mõttes vanamoodne.

Kodutee koosnes kahest ülipikast bussipäevast marsruudil Ungari-Poola-Eesti. Sinna juurde kuulus hulga piiriületusi. Üldse läbisime 12 riiki: Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa, Austria, Sloveenia, Horvaatia, Slovakkia, Ungari, Poola, Leedu ja Läti. Kõikjal oli kevad siiski kaugemale jõudnud kui Eestis ja eks see tegi laulmise kõrval reisi ilusaks ning bussisõidu talutavaks.


NOORTEKOORI AASTAPÄEV JA ARGIPÄEV
Jaanika Holsting

Kaarli Koguduse Noortekoor tähistab 2003. aastal oma 15. aastapäeva. Mida tähendavad möödunud 15 aastat ühele noorusliku nimega koorile? Kas raske kasvuea lõppemist või sügavat puberteeti? Kas neid aastaid on vähe või palju? Seda kõike näitavad loodetavasti edaspidised aastad ehk teiste sõnadega see, kui kaua veel vastu peetakse ja milliseks kujuneb koori vaimsus.

Positiivse algatuse koori loomise näol tegi teoks Marika Kahar 1988. aasta sügisel. Seega saab 15. hooaeg alguse tegelikult sügisel, kuid kuna kevadeks on kooriliikmed oma hääled ilusaks ja ühtlaseks laulnud, otsustati juubeliüritustega alustada juba kevadel.

Aastapäevaüritusi oli kaks: 18. aprillil toimus noortekoori kontsert Kaarli kirikus ja 27. aprillil päris tõeline sünnipäevapidu hulga külaliste, soojade õnnesoovide ja rikkaliku peolauaga.

Külalisteks olid kutsutud koori liikmed läbi aegade, kes käinud laulmas vähemalt ühe hooaja ja kellega õnnestus tagantjärele kontakti saada, samuti Kaarli koguduse ja kooride esindused. Sünnipäevalapsi ehk koori praegust koosseisu koos dirigent Piret Aiduloga tulid tervitama koguduse õpetaja Einar Soone (kes muuhulgas avastas-imestas, et koor nii hästi laulab) ning koguduse segakoori, naiskoori ja kontsertkooride esindused - seega vanemad kolleegid ja koor, kellele oleme hulgaliselt nooditundjatest kuldkõrisid loovutanud … Oma südamlikes sõnavõttudes oldi noortekoorile igatahes tänulikud.

Omalt poolt tänas noortekoori esindus ja pidas lilledega meeles koori asutajat Marika Kaharit, praegust dirigenti Piret Aidulot ja kauaaegset koori presidenti Riina Runnot.

Üks noortekoori endine liige oli valmistanud ette pidukõne, kuid olnud millegipärast kitsi omadussõnadega. Kohapeal selgus, miks: kõnes olevatesse lünkadesse otsis ta omadussõnu kõikide piduliste käest, kes algteksti põnevuse mõttes ei näinud. Alljärgnevalt edastame lugejatele piduliste ühistööna valminud kõne (pakutud omadussõnad on suurtähtedega).

Austatud KARVASED koosviibijad, keda ühendab Kaarli koguduse USJAS noortekoor!

Ülevoolava rõõmuga tõdeme täna siin MAIAS saalis viibides, et MUSIKAALNE noortekoor on vastu pidanud kõik need 15 VAPUSTAVAT aastat. Peatugem HIILGAVAKS hetkeks ja meenutagem - jahhh, 15 PUNAST aastat. See näitab SÄÄRASELT, et koor on ILUS, VÄRVIKIREV ja KULDNE. See tõestab, et inimesed, kes kooris on laulnud, väärivad KAUNEID kiidusõnu, sest on olnud KÕLAVAD, ARMSAD ning VÕLUVAD.
Nendesse HAARAVATESSE aegadesse on mahtunud nii mõndagi - ühelt poolt muidugi SUUSSULAVAID kordaminekuid, teisalt ka KEVADISI ebaõnnestumisi. Muutunud on KULLAKARVALINE repertuaar ning RÕÕMUS koosseis. Kes meist ei mäletaks igavesti MEELDIVAT "Mu süda ärka üles" või mõtleks neile OMAPÄRASTELE lauluhimulistele, kes siin SÄRAVA kiriku VAIKSEL kooripealsel üles on astunud!
Tõepoolest - kõik need mõtted kinnitavad veel, et PÄIKSELISE Kaarli koguduse LILLELISE noortekoori senise püsimajäämise taga on miski eriline ja LIHTNE. See võib olla hea KOLLANE vaim, tubli LUMMAV töö, aga ka lihtsalt miski SUUREPÄRANE.
Igal juhul näitab 15-nda ELAVA verstapostini jõudmine, et senine NAERUSUINE tegevus jätkub täiel hool. Siinkohal soovikski kõigile PUNAJUUKSELISTELE siinviibijaile SINISILMSET jõudu, KOLEDAT laulurõõmu ja VIIPELIST omavahelist läbisaamist. Ühtlasi tänaks alati MUMMULIST dirigenti Piretit ja kõiki teisigi, kes väiksema või suurema pausi järel täna siia tulnud.
Lõpetuseks loodaks, et SUPERkoori tegevus jätkub sama VÄRVILISELT, nagu see on alati olnud ja avaldaks lootust, et edasised AUSAD kohtumised leiavad aset ka 10, 20, 30, 40 jne aasta pärast. Elagu Kaarli koguduse PAKS noortekoor, jäägu selle tegevust iseloomustama sõna HUNNITU. Au KÄHMAPUNNILISELE koorilaulule, mis kõlab KIRJULISTE noorte poolt! POSITIIVNE ja KARM hurraa kõigile!

Selline kõne siis!

Kahjuks ei laula tänasel päeval noortekooris enam keegi päris algkoosseisust. Küll aga on 5-6 lauljat, kellel noortekoori staaþi üle 10 aasta ja lapsedki juba pea kooriealisteks kasvatatud. Kui kauakäinute käest uurida, mis on noortekoori "tõmme", siis läbiva põhjusena nimetatakse "harjumust teisipäevaõhtuti meeldivate inimeste seltsis ilusaid laule laulda".

Loodame, et pärast tähelepanu äratamist oma koori tegevuse vastu ja sünnipäevapeol tehtud "taasvärbamist" tulevad nii mõnedki "vanad" veel tagasi. Seda enam, et kooriproovide aeg ei ole 15 aasta jooksul vist kordagi muutunud - ikka teisipäeviti kell 18:00 (18:10). Ehk annab innustust ka see, et pea igal aastal on koor käinud reisimas ja 2004. aastal minnakse kindlasti laulupeole.

Et keegi ennast koori noorel nimel segada ei laseks, on lähemal ajal plaanis koori nime muuta. Parima nime leidmiseks käib juba ligi aasta nimekonkurss. Valmimas on koori sümboolika ja uue nimega T­särgid..

Tere tulemast sügisel meie sekka!


KORAALIKOORI TÖÖ JA PUHKUS
Johanna Ollik

On tavaline äripäev, igakuine esimese neljapäeva vaikne pärastlõuna. Kiriku kellahelin kuulutab kõigile pea saabuvat kolmandat pärastlõunatundi, teiste hulgas ka koguduse majja kogunenud paarikümnele eakale lauluhuvilisele, sest algab koraalikoori harjutus. On ju teada, et teiste laulukooride hulgas tegutseb väsimatu Marika Kahari juhendamisel ka koraalikoor eesmärgiga selgeks õppida vähetuntud koraale. Olgu siinkohal öeldud, et eelkõige M. Kahari, aga muidugi ka kogu koori sooviks on, et meie pühakoja iidsete võlvide all jumalateenistusel võiks terve kogudus täiel häälel laulda suurele Loojale kiituslaulu. Meeldiv oleks, kui kooritööst võtaks osa rohkem koguduseliikmeid. Seda enam,et tänu huvitavatele külalistele saame laulude õppimise kõrval teada ka palju põnevat kiriku ajaloost, sealhulgas ajaloo hämaruses sündinud traagilistest sündmustest, aga ka kiriku tänapäevamuredest. Nimelt toimub iga kooriharjutuse lõpul õdus koosistumine, kus lõhnava kohvitassi juures on nii mõnegi tunnikese meiega vesteldes veetnud härrad Paul Saar, Heljot Kapral, Heiki Arike, Vootele Hansen, Jaanus Ruiso jt. Hiljuti pühendas meid Eesti Piibliseltsi töödesse ja tegemistesse seltsi peasekretär Jaan Bärenson.

Palju vaimulikke laule on koraalikoor aasta jooksul selgeks õppinud ja nüüd ootab ees suvine puhkus.

Taevaminemispüha hommikul üsna vara, kui tõusev päike tõotab ilusat ilma, suundub linnast välja mikrobuss. Sõitjaiks koraalikoori lauljad oma tubli juhi M. Kahariga. Varahommikune linn on vaikne, vaikivad lauljadki. Linnapiirist üle jõutud, ilmuvad igaühe kätte lauluraamatud ning M. Kahari eestvõttel kõlab laul, mille saatel sahiseb autobuss edasi suurepärases värvirüüs loodusesse. Võidutsev kevad on sellesse valanud vist kõik oma sära ja värvid. Tahtmata meenuvad laulusõnad: "Suur Looja, Sinu ette kogu loodus kummardab". Bussijuht Martin Indrekans kiirustab aga edasi, sest vaja on jõuda praamile, mis väljub Saaremaale kell 10.

Kui jõuame Kuivastu sadamasse, teatab Marika Kahar, et meil on võimalus osa võtta jumalateenistusest Muhu kirikus. Iidsesse kirikusse sisenedes leiame eest palju lapsi, neid on ekskursioonidena kohal mitu suurt bussitäit. Kirikukella helin kuulutab jumalateenistuse algust. Selle käigus palutakse ka meid osa võtma pühast armulauast. Pärast teenistust
väljume pühakojast sügava tänutundega.

Peagi jõuame Saaremaa pinnale, kus tutvume põgusalt Kuressaare linnaga ning veedame paar tundi sajandeid vanas Kuressaare lossis ja selles asuvas muuseumis. Ühtlasi kasutame võimalust proovida ka lossi kabeli suurepärast akustikat, lauldes H. Tedderi "Sull' olgu au". Seejärel külastasime Kuressaare Laurentiuse ja Siioni kirikut, kus laulsime Siioni koguduse lauluraamatuist kauneid viise. Klaveril saatis Marika Kahar. Ja juba oligi aeg alustada koduteed, kuid enne veel tutvusime Saaremaa ühe suurema vaatamisväärsuse, Kaali järvega. Muidugi kadus aeg seal ruttu ning ainult tänu meie bussijuhi oskuslikule sõidutehnikale jõudsime viimasel sekundil praamile.

Õhtupäike kuldas pilvinevat taevalaotust. Vaikne nukrus möödunud ilusast päevast vajus hinge. Taas leidsime lauluraamatud ja õhtulaulude lõppedes sinetas juba Tallinna siluett koos armsaks saanud kahetornilise kodukirikuga.

Oleme ülimalt tänulikud imeilusa päeva ja suurepärase sõidu eest Marika Kaharile ja Martin Indrekansile. Soovime neile Looja õnnistust edaspidisteks töödeks.


NAISKOOR 50
Kaie Tanner

Pühapäeval, 1. juunil oma 50. sünnipäeva tähistanud Kaarli koguduse naiskoor on meie koguduse kooride hulgas vanuselt teine. 50 aastat on koori kohta kõrge vanus, tunduvalt kõrgem kui inimese oma. Nimelt jõuab viiekümnenda eluaastani enamik inimesi, aga palju väiksem hulk koore.

Kes juhtub lugema meie naiskoori aastapäevaks välja antud voldikut, näeb seal lauset: "Tollane (50 aasta tagune siis) naiskoor oli võimekas ja teotahteline." Tegelikult on ta seda praegu ka, ehkki kahjuks pole enam lauljate ridades ühtki, kes oleks koori alguspäevadest saati kaasa teinud. Hea tahteta poleks koor kunagi nii auväärse sünnipäevani jõudnud. Praegune dirigent Marika Kahar on küll juba seitsmes, kuid tema on seisnud koori ees tervelt 15 aastat.

Naiskoor käib (enamasti) korralikult proovis, hilinejaid ja puudujaid on vähe ning mõne ettetuleva töö jaoks leidub alati vabatahtlikke. Kooris on peale dirigendi ka abidirigent, koormeistrid, koorivanem, noodikoguhoidja, kroonik, kaardikirjutaja, fotograaf (neid vist rohkemgi kui üks) ja veel mitu asjalist. Tegelikult jagub ülesandeid igaühele, kes peale laulmise veel milleski kaasa lüüa tahab. Ja kokku on naiskoor üks sõbralik muusikaline kooslus, kes laulab meelsasti nii oma kodukirikus kui teistes kirikutes.

Just nimelt kirikutes ja palvemajades koor enamasti esinebki. Iga-aastaste väljasõitude ajal on jõutud ka Eesti kaugetesse nurkadesse ja ühe sõiduga saab läbi käidud ikka päris mitu kirikut. Koos Tallinna Jaani ning Oleviste kiriku naiskooriga moodustab Kaarli koguduse naiskoor Tallinna Oikumeenilise Naiskoori.

Juubelisünnipäeval olid kohal nii sõprusnaiskoorid, endised lauljad kui ka koori praegused sõbrad. Koos musitseeriti jumalateenistusel, sellele järgneval kontserdil ning hiljem veel ka sünnipäevalauas. 1. juunil olid kohal ka instrumentalistid, kellega juba kaua koos on töötatud - Meelis Vahar, Helen Tammeste ja Maris Lend - ning laulja Aare Saal. Selgus, et vähemalt üht laulu saab esitada ka koos koori vilistlastega. See on Schuberti "Püha", mis tuleb välja peaaegu kontserdivääriliselt.

Loomulikult kuulub iga 50. sünnipäeva juurde suur maitsev tort, kiidukõned, palju lilli ja õnnesoove. Tavaliselt soovitakse "jõudu ka järgnevaks poolesajaks" või midagi muud sama optimistlikku. Koorile õnneks ühtegi sellist arvulist piirajat peale pole pandud. Koor kasvab ja areneb ühtsoodu, kuni selleks jõudu ja pinnast on.

Ka Kaarli naiskoorile sooviti aina uusi laule. Aitäh soovijatele, küllap jätkub! Aitäh lauljatele, et teid on jätkunud! Aitäh Marikale, kes oma aega ja jõudu pole säästnud. Naiskoor laulab veel praostkonna laulupäeval ja II nelipüha teenistusel ning läheb siis auga väljateenitud suvepuhkusele, et sügisel jälle alata. Viiekümne esimest korda.


ESTER JUSHTSHUK - ELU TÄIS MUUSIKAT JA TEGUTSEMISLUSTI
Marika Kahar, Jaanus Ruiso

Ester Jushtshuk, neiuna Soilts, sündis Tallinnas 22. juunil 1923. aastal käsitööliste perekonnas. Isa oli kingsepp, ema õmbleja. Peres oli veel õde ja vend.

Lapsest saadik on ta pidanud laulma ja salmi ütlema, nagu ta ise ütleb, eriti jõulude ajal. Pere oli muusikahuviline, kodus musitseeriti tihti.

Kolmekümnendatel aastatel asus pere elama Harju-Kosele. Kooliteed alustaski Ester Kosel ja jätkas Tallinnas. Keskhariduse omandas ta II Tütarlaste Gümnaasiumis, mille lauluõpetaja Ludmilla Väinmaa soovitas minna häält proovima Helmi Betlemi juurde. Üheaastase "proovimise" tulemusena õnnestus järgmisel, 1941. aasta sügisel, sisse saada Tallinna Konservatooriumi Helmi Betlemi lauluklassi.

Õpetaja suunas juba varakult oma õpilasi esinema. Esimene kirikus laulmine toimus 1941. aasta jõulude ajal Tallinna Oleviste kirikus, kus ta laulis M. Regeri "Maria hällilaulu". Konservatooriumis tegutses õppekoor, kus Ester samuti kaasa tegi. Seal tutvus ta tulevaste kirikumuusikute-organistide - Hella Liima-Tedderiga, Endel Kinguga, Harald Meriga, Ants Soodega, Helen Tobias-Duesbergiga jt.

1940 käis ta Hageris leeris õpetaja Hellmut Gerhard Thomsoni juures.

Konservatooriumi õpingute ajal elas Ester Nõmmel ja Hella Tedder oli Nõmme Rahu kirikus organistiks. Sageli tuli seal solistina kaasa teenida ja ka segakooris kaasa laulda. Sakslaste ajal laulis solistina mõnel korral ka Kaarlis. Organistiks Senta Arro, kes oli väga hea saatja, nagu Ester mäletab. 1944. aastal laulis Ester Kose kirikus, organistiks Arnold Rässa.

1944. aasta märtsipommitamisega õpingud konservatooriumis katkesid. Õpetaja H. Betlem läks välismaale.

1945 aastal abiellus Ester Joann Jushtshukiga. Abikaasa Joann oli pianist ja muusikateadlane, 1959 asutatud Baltikumi Tallinna Heliplaadistuudio juhataja 20 aastat.

1945. aasta 15. oktoobril asutati Eesti Raadio segakoor. Eesti Raadio kunstiliseks juhiks oli Harri Kõrvits, kes julgustas Estrit konkureerima loodavasse segakoori. Võetigi vastu. Peadirigendiks oli Jüri Variste ja abiks Ants Kiilaspea. Kooris laulis ta aastatel 1945-1978. 1978 kuni 1996 töötas tehnik-normeerijana, et välja teenida korralikku pensionit. Samadel aastatel laulis Ester solistina ka kirikutes - Tallinna Jaanis Juho Varandiga, Rolf Uusväljaga, Tallinna Kaarlis H. Tedderi ja Evi Randmaga, Tallinna Toomkirikus Johannes Kappeliga, Raplas Mari Põlluga jm.

Ester on laulnud ka mitmel korral Rootsis, Stockholmi Jakobi kirikus. 1992. aasta 14. juunil, Baltikumi küüditamise aastapäeva mälestusjumalateenistusel laulis Ester Juhan Aaviku "Hoia, Jumal, Eestit", orelil saatis Harry Kiisk. Vaimuliku repertuaari on saanud oma õpetajalt Helmi Betlemilt, Jenny Siimonilt, Emilie Karjus-Saagilt, noodikogudest. Enne, kui ta 1991. aastal tuli laulma Tallinna Kaarli segakoori, osales ta lühikest aega Kaarli naiskoori tegevuses koorijuht Evi Randma ajal. Lisaks laulmisele osaleb Ester aktiivselt Kaarli koguduse diakooniarühma ja koraalikoori töös. Koguduse liikmed on teda kindlasti kohanud kirikukohvil. Ester on üks nendest headest perenaistest, kes kirikukohvi pakuvad.

Juunikuus tähistab Ester Juðtðuk oma juubelit. Soovime Talle õnne, tugevat tervist ja jätkuvat tegutsemislusti!


VALMINUD KAARLI KIRIKU REMONDI RESTAUREERIMISE PROJEKT
Vootele Hansen

Käesoleva aasta märtsi lõpus valmis insener Heino Uuetalu büroos Kaarli kiriku remont-restaureerimistööde projekt ja välisviimistluse pass. Töö tellijaks oli Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, töö on osa projektist "Tallinna Kirikurenessanss". Palju tähelepanu on pööratud tuletõkete rajamisele ja tulekaitse signalisatsioonile (projekt Alarm Est). Projektis on käsitletud töid katusepööningul ja tornides, välistreppide sillusribal, fassaadide korrastamisel ning sisetöödel.

Ettenähtud töödest võib nimetada:
Katusel purunenud plekitahvlite asendamine, läbijooksukohtadele lappide jootmine, neeludes lamavvaltside jootmine, vanade elektrijuhtmete eemaldamine, võlvide täiendav soojustamine, käiguteede ehitamine pööningule, toolvärgi katmine tuulekaitsevõõbaga, katuse värvimine;
Tornikiivri puhul kandekonstruktsiooni ülestõstmine ja toestamine, kandevõrestiku alumiste raampuude asendamine, redeltreppide asendamine, läbijooksvete neelude jootmine, plekivaltside täiendav kinnilöömine;
Olemasoleva idapoolse trepi lammutamine ja uue ehitamine, külgustele uute astmeplaatide panemine, sillusriba hüdroisolatsiooni rajamine, vee äravoolurennide rajamine;
fassaadil murenenud kivide asendamine, karniisidel pleki asendamine, akende ja torniluukide parandamine ja värvimine, torniluukidele ribakatikute valmistamine ja paigaldamine, uste remont;
põranda lahtivõtmine, uue aluse ehitamine, katkiste paeplaatide asendamine ja vanade puhastamine;
Mitme tuldtõkestava seina ehitamine kooripeale ja tornidesse, ustele tuldtõkestavate tihendite paigaldamine, mitme puitkonstruktsiooni katmine tuldtõkestava lakiga, mitmete krohvimis-, puhastamis- ja värvimistööde tegemine.

Esialgse kalkulatsiooni järgi on tööde maksumus koos käibemaksuga 9,3 milj. krooni. Praegu ei ole selgust tööde rahastamise võimaluste kohta. Esimeses järjekorras tuleb alustada töödega katusel ja pööningul ning tuletõkete rajamisega.