1. Juhtkiri. Toimetus.
2. Jutlus. Lauri Kurvits. Hingedeaeg.
3. Jutlus. Jüri Bärg. Jutlus kirikuaasta viimaseks pühapäevaks.
4. Arne Hiob. Jumalinimene Jeesus Kristus.
5. Ain P. Leetma. Hingedeajast.
6. Angela Aljas. Teed - "need rändaja eluhooned".
7. Haljand Udam. Mircea Eliade: religioon kui inimese esimene kogemus.
9. Koguduse töötegija. Indrek Vaino. Kirikumees Jaanus Ruiso.
10. Koguduse ajalugu. Liivi Aarma. Kaarli kogudus ja tema vaimulikud 17.-18. sajandil.
11. Koguduse ajalugu. Lembit Tedder.
12. Koguduse ajalugu. Vootele Hansen. Rahumäe kalmistu sada aastat.
13. Lastetöö. Mari-Ann Oviir, EELK Pühapäevakooliühenduse Piiblipäevad Suurupis.
14. Lastetöö. Mulle "Kaarlikese" laagris meeldis!
15. Noortetöö. Mari Mõttus, Hanna-Hulda Reinkort. Noortetöö alustas hooaega Pilistveres.
16. Muusikatöö. Lea Nebukat. Segakooriga Raplas.
17. Muusikatöö. Virve-Aino Nuka. Segakooriga Juuru-Mahtra radadel.
18. Maara Vint. Pühade inimeste sõprusest loomade ja lindudega
.


JUHTKIRI

Me teame, et päris pühakirja alguses on lugu sellest, kuidas Jumal ajab inimese Eedenist, ajab tema eemale oma "elu aiast". Ja me teame ka, et kuigi inimene oma süüga on ise teeninud selle, ei ole siin veel lõplik otsus, inimese viimane saatus. Piiblitekst on kui üks jutustus, sellest kuidas Jumal kutsub inimest tagasi oma imelistesse aedadesse.

Kirikuaasta lõpp on omamoodi ootuste aeg. Meie mõtted on suunatud loori varju jäävale. Selles ajas astuvad läbi ajastute jätkuvuse meie ligi esivanemad, ligimesed, sõbrad ja armsad. Ja ehkki ajaliku ilma kate on varjutamas meie eest igavese maailma elu, on just hingedeaja mõtlikkuses antud võimalus kaeda läbi maise elu kaduvuse igavikku, Jumala aedadesse, kuhu meid on kord loodud ja kuhu meid on taas kutsutud.

Viinakuu ajakirjast saame lugeda diakon Lauri Kurvitsa jutlust. Toome ära ka Jüri Bärgi igavikupühapäeva jutluse, mis peetud aastaid tagasi Pühavaimu kirikus. Arne Hiob vaatleb ristiusu jaoks keskse tähtsusega õpetust Jumalinimsusest. Ain P. Leetmalt saame lugeda hingedepäevast ja selle tähendusest. 20. sajandi ühest olulisemast usundiloolasest ja filosoofist kirjutab Haljand Udam. Angela Aljas viib meid vaimurännakule Piibli teedele ja püüab leida Vanast ja Uuest Testamendist sõna "tee" vormide kasutamise näiteid.

Liivi Aarma tutvustab Kaarli koguduse tekkimist 17. sajandil ja sel ning järgneval sajandil kogudust teeninud vaimulikke. Koguduse õpetajat Lembit Tedderit, kelle sünnist möödus 90. aastat, meenutab Külli Keel. Käesoleva aasta sügisel möödub sada aastat Tallinna Rahumäe kalmistu kasutuselevõtust. Kalmistust ja selle tekkimisest kirjutab Vootele Hansen.

Tavapäraselt saab lugeda laste- ja noortetöö laagritest ning kooride väljasõitudest.

Lahket lugemist soovides

Sulase toimetus


JUTLUS. HINGEDE AEG
Diakon Lauri Kurvits

Nii on Jumala rahva hingamisaeg alles ees, sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest. Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul! Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja. He 4:9-12

Suvi on jällegi kord lõppenud, sügis on saabunud, hilissügis. See toob inimese hinge tavaliselt nukramaid ja tõsisemaid noote. Suvised pikad päevad ja lühikesed ööd on vahetanud oma koha: päev jääb järjest lühemaks ja hämaramaks, öö seevastu kosub ja võtab endale suurema osa ööpäevast. Inimesed kolivad oma tööde-tegemistega tubasemaks, õue minnes pannakse paksemad vammused selga. Kaitstakse oma ihu välise külma eest. Aga hinge? Kas hingesoojus/soojavajadus sõltub aastaajast?

tal südames oli tuul
ja hinges voogas meri
nii lõputa suvi ta silmis ja südames

tal südames oli vihm ja
hingest pudenes lehti
nii lõputa sügis ta silmis ja südames

Sügisel on hingedeaeg. Vanarahva traditsiooni kohaselt Mihklipäeva ja Mardipäeva vahel. See on surnute mälestamisele pühendatud aeg. Eestlastele on surnud alati tähtsad olnud. Aastakümneid ja aastasadu hoitakse korras esivanemate haudu. Usutakse, et hingedeajal käivad surnute hinged vaatamas, kuidas nende järeltulevad põlved elavad. Kindlasti on praegugi mõnel pool elus traditsioon, et surnute hingedele kaetakse laud ja köetakse saun. Võibolla kõige rohkem on säilinud komme panna hingedeajal koduaknale küünal. Varem selleks, et hing näeks koduteed, tänapäeval lihtsalt Igavikku läinu mälestuseks, temale mõeldes.

Vahel jääb mulje, et surnute hingedest hoolitakse rohkem kui elavate omadest, surnutega saadakse paremini läbi kui elavatega, nendest räägitakse alati head, elavatest küll mitte. Täpselt nagu Kivirähu "Rehepapis"- eestlaste kõverpeeglis.

Jeesus aga ütleb: Laske surnuil oma surnud matta (Mt 8:22b). Jah, meil ei ole teispoolsusega enne asja, kui ise sealpool oleme. Meie ajalik elu on teekond sinna. Ja selle teekonnal peame vaatama jalge ette, et me ei komistaks ja ei kukuks. Ja oma teelt ei eksiks. Muidu ei jõuagi sinna, kuhu igatseme.

Siin on meil tegemist elavate hingedega. Inimestega, kes käivad igaüks oma teed. Nad on teekäijad meie ees ja taga, meie paremal ja vasakul käel. Ja meil on kohustused nende ees.

Paulus räägib oma kirjas heebrealastele hingamisse jõudmisest. Seda Iisraeli rahva teekonna näitel läbi kõrbe tõotatud maale. Iisraeli rahvas oli juba peaaegu jõudmas Jordani äärde, kuid viimasel hetkel hakkas kahtlema Jumala tõotustes. Ja neil tuli veel ekselda nelikümmend aastat kõrbes. Tõotatud maale jõudsid Joosua juhtimisel alles järgmised põlvkonnad. Kahtlejate ja nurisejate põlvkond suri kõrbes, jõudmatagi Tõotatud Maale.

Ka meie ajalik teekond on vahel kui üks lõputu kõrberännak. Ka meis tekib kahtlusi, kas meie teele satub veel kunagi mõni oaas. Kas me näeme kunagi "Jordani voogusid".

Paratamatu on see, et me eksime vahel oma teelt. Ja meie kaasteekäijad eksivad. Meie ülesanne on jällegi leida üles see õige. Ja aidata kaaslasi, niipalju kui see võimalik on. Leida neil oma tee.

"Üks asi on pidada oma teed õigeks; hoopis midagi muud on aga arvata, et see tee on ainuke," ütleb viimase aja kultuskirjanik Paolo Coelho.
Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on kaasteekäija märkamise ja vajadusel toetamise märksõnaks tolerantsus ja mõistmine. Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga (1. Tess.5:8), ütleb Püha Paulus. Usk Jumalasse ja armastus kaasteekäija vastu annavad meile selle mõistmise.

Ja lõplikult on Jumal meie meelsuse ja kaalutluste hindaja.

Käigem siis siin ajalikus elus oma teed nõnda, et kui tuleb aeg meie meelsuse ja kaalutluste hindamiseks, leitakse meid väärilised olema sisse minemaks Tema hingamisse.

Ilusat ja rahulikku hingedeaega.

Ajavoogude sees
kannab mind
elulootustelaev
Viib mind rändama
lõputul teel
otsima oma saart
Mida inimlaps leida võib
antud päevadest
siin teel
leida kõike võid
Sa oma teel
leia hing enda seest

(Kait Tamra)


JUTLUS KIRIKUAASTA VIIMASEKS PÜHAPÄEVAKS
Jüri Bärg

Peetud Tallinna Pühavaimu kirikus 1984. aastal.

Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas, sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse, et meid ka lahti rõivastatuna ei nähtaks olevat alasti. Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku. See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsirahaks Vaimu. Nii me oleme siis alati kindlad, teades, et kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest; sest me käime usus, mitte nägemises, ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures. Seepärast me püüamegi olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil, sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba. 2Kr 5:1-10

Armsad sõbrad. Oleme jõudunud oma kirikuaasta viimasesse pühapäeva ja see koos kahe eelnevaga on aeg, kus me keskendame oma mõtted, oma usu sellele osale, kus küsimuse all on viimased ja tulevad asjad. Need nn eskatoloogilised küsimused koondavad eneses selle, mida me Pühakirja põhjal võime teada ja oodata ja loota kaduvusest ja surmast, ülestõusmisest ja viimasest kohtust, Kristuse taastulemisest ja Jumala riigist. Need oleksid aga elutud küsimused, kui nendest ei langeks valgust meie igapäevasesse ellu, meie eluhoiakusse ja kui sellest valgusest ei saaks elavat lootust, mis neid kannab.

Algkoguduse tõdemus viimastest asjadest kujunes välja kahepoolses pinges. Ühelt poolt oodati innukalt Jeesuse Kristuse peatset taastulemist, teiselt poolt oldi aga juba sunnitud võitlema tekkivate väärõpetustega, mis tungisid noore kiriku usu aluste kallale. Kus enne ei olnud vaja mingit seletust, olid nüüd tekkinud küsimused, seda enam, mil aeg läks, aga oodatud õnnistusest ei olnud märkigi kuulda. Apostel Paulus isegi, kes varem oli lootnud, et ta näeb ära Jeesuse taastulemise hiilguse enne oma surma, hakkab arvestama võimalusega, et tal tuleb seda kogeda kadumatuses. Nii ei tea me sellest paljut ja kirik pole ka kunagi eriliselt püüdnud luua mingit üksikasjalist õpetust sellest. Küll aga on meil usutunnistus "mina usun ihu ülestõusmist ja igavest elu" - nii nagu apostelgi siin oma kirjas keskselt kokku võtab - me käime usus, mitte nägemises. Ja selle usu põhjal elame lootuses, et meidki on hulka arvatud.

Me ei mõtle ega kõnele meeleldi surmast - püüame seda vältida niipalju kui võimalik. Enamik suremisigi toimub tänapäeval haiglates, kaugel eemal elu üldisest voolust. Tõesti, aeg-ajalt tõmmatakse meid sellest voolust ja me peatume kellegi lähedase või tuttava värske hauakünka ees. Massiteabevahendid toovad samuti teateid surma lõikusest maailmas, kuid tegelik surm on seal osavalt varjatud numbritega või vastava terminoloogiaga. Öeldakse, et vastase "isikkoosseisus oli suuri kaotusi" või "hävitati vastase elavjõudu" või "purustati väekoondis".

Meile on kõneldud, et surm on loomulik ja meie mõistuski ei oska sellele paremat vastu panna, ometi on meil hirm surma ees ja enamikul juhtudel teadvustamatult. Me ütleme "läks ära" või "lahkus meie hulgast" ehk siis "uinus rahule" ning iseenesest pole ju nii öelda vale, koguni ehk kauniski, kui need väljendused poleks sageli ühendatud mõttega, et surmaga kõik lõppeb. Midagi tõepoolest lõppeb. Etteheited lahkunule lõppevad meie huulilt ja ehk südamestki ja kui need jäävadki - siis kui kauaks meid ennastki? - meiegi lähme pea sama teed koos oma etteheidetega. Sama aga tabab ka mälestusi lahkunust. Inimese surmaga läheb temaga koos nii hea kui halb ja nii võib mõte, et surmaga kõik lõppeb, viia sellele, et on ükskõik, kuidas me elame, ükskõik, mida me taotlenud oleme. Nii aga on see vaid pealispinnal, siis kui silme all on kellegi teise elu ja surm. Meile enestele pole asjad tõeliselt nii lihtsad. Kui me mõtleme, et inimene saab karistuse kätte oma eluajal, ei eksi me palju. Ja kui me mõtleme, et ei karda niivõrd surma kui suremist ennast, saame ehk tõele veel lähemale. Küsimuseks meile on - kuidas surrakse? Jean Anouilh oma näidendis "Eurydike" kirjutab: "Surm on õrn ja mahe. Mis suremise inimesele kohutavaks teeb, need on elu riismed, mis temast kasutamata on jäänud." Kuivõrd me selle mõttega nõustuda võime, kuid üks on selge - surmatund kaalub meie elu, siin saab mõndagi nähtamatut meile nähtavaks. Niisiis võime hoopis küsimuseks pidada - kuidas elatakse? Olgu äratundmine milline tahes, inimene ise siin heaks teha midagi enam ei saa. Elamata jäänud elu, see ei tähenda aga niivõrd mingeid olustikulisi tegevusi ja sotsiaalset eneseteostust - kõiki neid maiselt mõõdetud nähtavaid asju -, vaid pigem elusolekut: elamist reaalsuses, elamist täie teadvuse ja tõsidusega, ärkvelolekut elus. Anda elul neelata see, mis surelik, nagu ütleb apostel. On tähelepanuväärne, et kui lähiminevikus ja ehk praegugi veel varjatakse mõnel pool surmavalt haigete eest nende vähest elulootust, siis üha enam antakse neile nii selge vastus kui see arstiteadusel võimalik. Nimelt on tõdetud, et kui inimesele antakse kindel vastus ja seega võimalus sellekohast elu elada, siis kas või paar nädalat oma peatsest surmast teadlikku elu võivad olla ärksamad ja elusamad kui kogu eelnev elu ning sealjuures on esinenud ka tervenemisi. Kempise Toomas, suur kristlik mõtiskleja, kirjutab oma raamatus "Kristuse jälgedes": "Kui õnnelik ja tark on see inimene, kes nüüd püüab nii elada, nagu ta tahab oma surmatunnil olla."

Kristlikule eskatoloogiale on võõrad heietused "hauatagusest elust", "elust peale surma" ja "hingede rändamisest". Pigem asetab see küsimuse hoopiski teistpidi, mis meid huvitab, on elu siinpool hauda, elu enne surma. Sest nagu Jeesus ise ütles: "Jumal ei ole mitte surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad Temale." Ja kui nüüd apostel siinkohal kuulutab, et "kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest", ei taha ta sellega rõhutada inimihu ja inimolemise alaväärsust, veel vähem põlastusväärsust. Tõsi, me oleme võõrad rändajad siin ilmas, kuid ometi oleme sellessamas maises telkhoones, kord küll mahakistavas, kuid nagu ta praegu meile antud: me oleme oma ihus kogenud Jumala kutset ja armu, selles ihus on käinud meie eel Jeesus Kristus, selles ihus oleme kogenud tulevase hiilguse aimdust, ehk veel valgustava sähvatusena, ometi sellisena, mis täitnud meid kiituse ja tänuga. Selles ihus oleme kogenud nii head kui kurja, armastust ja vihkamist, rõõmu ja valu. Selles ihus oleme komistanud ja selles ihus on meid jalule aidatud, selles ihus oleme saanud osa loodu ilust ja täiuslikkusest, selles ihus oleme jaganud selle loodu valu ja kannatust. Sellesse ihusse on antud ka Vaimu pant ristimises Jeesuse Kristuse nimesse. Inimene on tervik, on seda alati olnud, vaid inimkäsitlused ja õpetused sellest pole olnud ega ole terviklikud, samuti ei suuda inimene ise oma patususes end sellisena tunda. Meid aga on lunastatud selleks, et võiksime end tervetena tunda, terveteks saada, et me võiksime teisi terveks teha. See meie vägev abimees Jeesus katab meie inimliku ebaterviklikkuse oma armuheldusega, oma ohvriverega.

Kuid sealjuures oodatakse meilt ka terve inimese elu ja tegusid. Nii nagu apostel ütleb: "seepärast me püüamegi olla Temale meelepärased." Kui inimene on terve, on kogu tema elu ja tegevus vastavuses tema isikuga. See ei tähenda, et ta midagi halvasti või valesti ei tee, ei, ta võib komistada pea igal sammul. Kuid ta teeb sisemiselt vahet, mis on õige ja mis vale, ta ei nimeta oma komistusi piruetiks ega süüdista teerada, vaid kannab selle kui eksimuse palves Jumala ette ja palub andestust. Ehk kord antakse talle selline kindlus, et ta midagi taolist enam ei tee. Sest me käime maailmas ja nagu apostel ütleb: meid rõhutakse kõikipidi, kuid ei suruta maha, me oleme nõutud, aga me ei heida meelt, me oleme tagakiusatud, aga me ei ole hüljatud, me oleme maha vajutatud, aga me ei hukku. Me kanname alati Issanda Jeesuse surma oma ihus. Viimast tunnistame armulauaosaduses ning see on üheks elavaks ühenduseks meie usu ja tegude vahel. Nii ei ole võimalikud mingid "hingelt-usklikud" ja "südamelt-usklikud", vaid usk ja teod käivad käsikäes. See ei tähenda, et meile on antud kaasinimesi nende tegusid mööda hinnata ja mõõta. Püüda olla Jumalale meelepärane käib igaühe enese isiku kohta. Kõik me peame saama ilmsiks - see on see, mis saab meie üle haarde. Ütleksin, et seda tunneb iga inimene oma südamegagi, sageli raskeltjälgitavate süümepiinadena, teinekord vast läbilipsava ebakindlusena. Ometi on igal inimesel tema elu varjatud pool, midagi, milles end süüdi tunneb ja millest aimdust pole ühelgi kaasinimesel, millest ta sageli eneselegi tunnistada ei julge. See võib koguni olla selline asi, millega ta julgelt inimeste kohtu ees seista võiks - ja ikkagi - teda see vaevab süüna. Ometi - me saame ilmsiks. Jumala ees pole midagi varjatut. Ja siin on ka üks palvetamise saladusi: paljugi varjatut meis, see, mida enesele tunnistada ei julge, saab palves ilmsiks ja siit saame kutse meeleparanduseks. Palve aitab meil kasutada meile antud aega paremini ja tõhusamalt ning hoiab meid ülehindamast selliseid asju nagu ilmalik edu, õnn ja noorus. Niimoodi surema õppides, õpime me elama. Kunagine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär Dag Hammerskjöld on öelnud: "Ära otsi surma. Surm leiab sind ise. Kuid otsi teed, mis teeb surmast täissaamise."

Niisiis palju on räägitud surmast, kuid me ei räägiks sellest, kui poleks seda ühte - lootust. Ilma selleta oleks kõik tühi jutt, oleks vaid lonks veini ja valitud roog surmamääratute kambrisse. Meil on lootus, elav lootus Jeesuses Kristuses. See ei ole tühipaljas lootus, sest loota võib tõesti väga palju ja erinevat. Ent meie lootus kinnitub meie usule, toetub meie usukogemusele. Kes on maitsnud selles usus elu siin, see saab loota tulevikule. Jah, meiegi ohkame koos apostliga koorma all, meiegi kardame surma, meiegi eludest on surm viinud meile kalleid, meile ei ütleks midagi ega lohutaks meid jutt surnute ülestõusmisest ja igavesest elust, kui meil poleks seda elavat kogemust elust läbi Jeesuse. Sellest usukogemusest kasvanud usaldus ja kindlus ei küsi eriti sealpoolsusest - see, mis võis enne tähtis olla, on nüüd tagaplaanil. Usaldades oma elu Kristusele, usaldume Temale ka surmas - ja tingimusteta. Selles mõttes ei ole surm meile enam küsimuseks, vaid elu, elu kogu selle täiuses. Ja selles usaldavas lootuses läheme vastu ka igavesele ja nähtamatule, mille tarvis meid valmistanud Jumal aegade alguses. Meil on Vaimu ja armastuse pant ristimises ning Pühas Õhtusöömaajas, nendega koos ootame, kas elavatena või koos teistega läbi aastatuhandete juba surmavallas, ühtse kristliku kogudusena, Kristuse taastulekut oma uude ihusse. Aamen.


JUMALINIMENE JEESUS KRISTUS
Arne Hiob

Nii nagu kolmainuõpetus on olnud ka küsimus jumalinimese Jeesuse kohta kiriku lihtliikmetele üsna segane. Inglise piiskop John A. T. Robinson jutustab, kuidas neile teoloogiaõpingute ajal sisendati: kui te lähete tööle vaimulikuna, siis tuleb teil inimestele seletada, et Jeesus ei ole lihtsalt üks laste sõber ja hea onu, vaid Jumala Poeg! Robinson aga meenutab, et kui ta läks vaimulikutööle, siis avastas ta otse vastupidist: inimesed kujutlevad Jeesust pigemini läbi ja lõhki Jumalana, keda üksnes väliselt ümbritseb inimlik kest.

Ajaloolises mõttes on kristoloogiline vaidlus Jeesuse isiku üle jätkuks väitlusele Jumala Kolmainuse üle vanas kirikus. Kolmainuõpetuse kujunemise oli ajendanud küsimus Jumala kohta: kuidas saab igavene Jumal jääda iseendaks ajalikus inimeses Jeesuses? Kristoloogias kandus see küsimus edasi Jeesusele: kuidas on jumalikkus ja inimlikkus seotud Kristuse isikus, arvestades et Jumal on lõpmatu ja transtsendentne, inimene aga lõplik ja immanentne. Seega oli kristoloogias just inimlikkus see, mis lisandus kolmainuõpetuse jumalikkust puudutavatele küsimustele.

Piiblis

Ehkki algkirikule oli selge nii Jeesuse jumalikkus kui ka inimlikkus, on olnud algusest peale raskesti talutav sõnum Jumala inimesekssaamisest. Alati on tundunud loomulikumana, et inimene ja Jumal on lahus - ja kui siin üldse saab midagi muuta, siis ükskord "taevas", kust kõik maine on elimineeritud. Seetõttu kõlas ka kuulutus, et Sõna (= Jumal) "sai lihaks" (Jh 1,14), võõristavana, mida peagi tärganud gnostikute liikumises (kr gnosis = tunnetus, kogemus) püüti kohendada viisil, millele on antud nimeks doketism ja mis väidab: et Jumal on täiesti teistsugune, siis sai ka Jumala Pojal olla ainult näiliselt maine ihu. Ka lunastuse kandjaks olevat üksnes vaimne kogemus - tunnetuslik osadus Jumala ja inimhinge vahel, kes surres vabastatakse maisest.

Selline seletus ei olnud aga vastuvõetav kristluse peavoolule, sest see ei vasta algsele pärimusele. Uue Testamendi järgi on seesama Jeesus, kes tunti ära Iisraelile tõotatud Messia ehk Kristusena (hbr mashiah, kr hristós Jumala "võitu või salvitu"; Mt 1,23 Lk 24,44 Rm 1,2 1Kr 15,4), sõnaselgelt Maarjast sündinud inimene (Gl 4,4 Mt 1-2 Lk 1-2). See ei takista, et Ta on ühtlasi Jumal, kelle kohta kasutatakse vastavalt ka Vana Testamendi jumalanimetust "Is(s)and" (hbr 'adonaj, kr kyrios) (Jh 20,28). Maa peal elava Inimese Pojana on Jeesus ühtaegu preeksistentne Jumala Poeg (Jh 5,19jj 1Jh 4,12), kes on Isa autentne ilmutaja (Mt 11,25jj, vrd 28,18) ning kelle kaudu on loodud, lepitatud ja lunastatud kõik (1Kr 8,6 Fl 2,6jj Kl 1,15jj).

Seega tuli Jeesuse puhul kinni pidada mõlemast: Ta on jumalinimene - Jumal ja inimene. Kristoloogiline vaidlus, kuidas on jumalikkus ja inimlikkus seotud Kristuse isikus, kulmineerus siiski alles kolmainuvaidluste lõppedes 4.-5. sajandil. Analoogselt viimasega tõrjuti ka siin kõik kontseptsioonid, kus vähendati jumalinimliku ühenduse täielikkust Jeesuse isikus. Niisamuti põlustati ka käsitlused, kus kahandati jumalikkust inimlikkuse või inimlikkust jumalikkuse arvel Kristuses.

Kiriku traditsioonis

Kristoloogiline probleem kerkis esile seoses Laodikea Apollinarise õpetusega, mille järgi oleks täieliku Jumala ja täieliku inimese täieliku ühenduse tagajärjeks kaks poega: Jumala Poeg ja Inimese Poeg - mis purustaks Kristuse isikuühtsuse. Seepärast elimineeris ta Jeesuse inimliku hinge ja säilitas ainult ihu, milles olevat inkarneerunud Jumala preeksistentne Poeg, samastudes täiesti Jeesuse Kristuse isikuga. See käsitlus osutus küündimatuks, sest ta ei suutnud kinni pidada Kristuse täiest inimlikkusest - ihust ja hingest. Seega ei saadud rääkida ka enam täielikust inimesekssaamisest, vaid Jeesus muutus otsekui mingiks (polüteistlikuks) pooljumaluseks.

Probleem tuli seega lahendada, nii et ühes isikus oleksid ühendatud jumalikkus ja inimlikkus: seda püüti teha kahel viisil, võttes appi ("olemuse" mõistega sarnaneva) "loomuse" mõiste (kr physis, ld natura):

Antiookia kristoloogia asetas jumaliku ja inimliku loomuse Kristuses (niihästi Tema ihus kui ka isikus) üksteise kõrvale (diofüsitism). Kuivõrd siin säilis kahe poole diferents, peeti Maarjat üksnes inimesesünnitajaks.

Aleksandria kristoloogia laskis jumalikul loomusel Kristuses (niihästi Tema ihus kui ka isikus) neelata endasse inimlik loomus (monofüsitism). Sünteesi tõttu kahe poole vahel peeti Maarjat ka jumalasünnitajaks.

Kumbki kristoloogia ei suutnud siiski väljendada inkarnatsiooni: diofüsitismis jäid jumalik ja inimlik lahutatuks, monofüsitismis aga taandus Jeesuse inimlikkus. Probleemi sai lahendada ainult nii, et jumalik ja inimlik oleksid niihästi sünteesitud üheks Kristuse isikuks kui ka säilitaksid oma eripära ja tasakaalu.

See lahend leiti Halkedoni kontsiilil (a 451), kus tunnistatakse Kristust "kahes loomuses" (en dyo physesin), mis on Temas "segunematult" ja "lahutamatult". Ta on "täiuslik jumalikkuses ja täiuslik inimlikkuses, tõeline Jumal ja tõeline inimene", kes on "olemusühtne Isaga jumalikkuse poolest ning olemusühtne meiega inimlikkuse poolest", olles "Isast sündinud enne kõiki aegu jumalikkuse poolest", kuid "neitsi Maarjast, jumalasünnitajast, ilmale toodud inimlikkuse poolest", kelle "kummagi loomuse eripära säilib ja nad seonduvad üheks isikuks ning üheks hüpostaasiks".

Sellega oli vanakirikliku kristoloogia kujunemine jõudnud lõpule ning Nikaia kontsiilil (a 787) tunnustati viimaks täieliku inkarnatsiooni tõttu lubatuks ka ikoonide austamine. Sest ehkki Vana Testamendi seadus keelab: "Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti" (2Ms 20,4), on Kristus ise nähtamatu Jumala ikoon ehk kuju (kr eikon), kelles elab jumalikkuse täius ihulikult (Kl 1,15-20 2,9). Jumaliku Logose kujuna (või Tarkuse pildina; Trk 7,25j) peegeldab Ta puhtalt Tema kirkust (doxa) ja valgust (2Kr 4,4, vrd 3,18jj Jh 1,9j.14.18 8,12 12,46), mis on kujutatav.
Ehkki Halkedoni dogma jäi kõikumatuks läbi kogu keskaja, kutsus ta esile ka esimesed suured lõhed: selle lahendiga pole nõus ei egiptuse monofüsitistid (koptid ja etiooplased) ega süüria diofüsitistid (kes levisid Hiinani) ning nad moodustavad seniajani eriharud idakristluses. Sellal kui ortodoksi kiriku peaharu on üldiselt siia jäänudki, toimus läänekristluses uusi arenguid alates valgustusajast.

Traditsiooni relatiivsus

Uuemal ajal on Halkedoni (ja kogu traditsiooniline) kristoloogia sattunud taas kriitika alla. Et mõiste "olemus" seondub millegi esemelisega (vrd ld substantia) ning "loomus" tähendab ühtaegu looduslikku (vrd ld natura), siis seonduvad need mõisted ka lõpliku olemisega ega saa anda kasutatuna Jumala kohta muud kui paradokse.

Juba vanas kirikus kogeti nende mõistete kasutamist nii kolmainuõpetuses kui ka kristoloogias uuendusena, mida pole Piiblis. "Olemuse" (kr usia, ld substantia) mõistet ei tarvitata Uues Testamendis üldse Jumala ega Jeesuse kohta. "Loomuse" mõistega (kr physis, ld natura) aga üksnes vihjatakse, et Kristuse kaudu võivad ka kristlased saada "jumaliku loomuse" osalisteks (1Pt 1,4, vrd Gl 4,8).

Seetõttu on õigustatud ka Adolf von Harnacki kuulus väide, et traditsiooniline kiriklik dogma on tegelikult kristluse helleniseerumise tagajärjeks antiikkultuuris. See protsess oli õigustatud, sest igal ajastul (ka tänapäeval) peab kristlik sõnum otsima kontakti oma ajaga. Kuid samal põhjusel sisaldub vanakiriklikes dogmades ka ajalooline (eriti maailmavaateline, keeleline jne) piirang, mis - erinevalt nende sisust - pole meile enam siduv. Liiatigi oli vanas kirikus teisigi kirjeldusi jumalinimliku suhte kohta Kristuses, mis olid konservatiivsemad ja piibellikumad.

Eriti silmapaistev on ses suhtes Samosata Pauluse kristoloogia, kus ei püüta ühendada staatilis-substantsiaalseid "loomusi", vaid kirjeldada jumaliku ja inimliku "suhet" või "vahekorda": inimeses Jeesuses toimub "täiuslikem-sisim-intiimseim ühendus-kokkupuude-süntees" (kr synapheia, ld connexio) jumaliku Logosega. Seda tüüpi kirjeldused, kus rõhk lasub relatsioonil, on oma mahult lõpmatud, olles seega ka suutlikumad ja dünaamilisemad jumaliku väljendamisel. Näiteks Piiblis Jeesuse üte: "Mina ja Isa oleme üks; minus on Isa ja mina olen Isas" (Jh 10,30.38). Või väide, et Kristuse sees ühendatakse kogu kõiksus (Kl 1,15-20 Ef 1,10.23 4,10).

Tänapäeval

Valgustusajast peale on püütud staatilised substantsimõisted asendada teadlikult dünaamiliste relatsioonitähistega. Ehk nagu ütleb Paul Tillich: "Kahe loomuse õpetus õpetusega jumalinimlikust vahekorrast", mida kirjeldab "mõiste 'reaalne jumalinimlik ühtsus'" ja mis tähendab "taasuuendatud ühtsust Jumala ja inimese vahel."

Teerajajaks neile arenguile sai Friedrich Schleiermacheri õpetus, kes kirjeldab "jumaliku ja inimliku üksteises olemist" Kristuses, öeldes, "et meie hämara ja jõuetu jumalateadvuse asemel oli jumalateadvus Temas absoluutselt selge ning eranditult iga momenti määrav, mida seetõttu tuleb vaadelda püsiva elava kohalolekuna, seega Jumala tõelise olemisena Temas".

Sellest käsitlusest on kasvanud ka evolutsionistlikud kristoloogiad, kus Jeesust nähakse evolutsiooni uue astmena: Teilhard de Chardin jpt, meile tuntutest näiteks C. S. Lewis (vt Lihtsalt kristlus, lk-d 116-117).

Samu traditsioone (mida varasemas ajaloos võib kohata ka müstikute õpetustes) esindab ka Uku Masing, kelle väitel Jeesus "ainsa inimesena pole evinud piiratud 'mina', vaid siin maailmas olnud mikrokosmos sõna tõsises mõttes". Tema "mina" on "ekstaasis" avanedes saavutanud "participation mystique", s.t. müstilise osaduse makrokosmosega. Just "müstilises kogemuses on kolmedimensionaalsus ületatav" ja leitav "väljaspool ruumaega" olev "uus dimensioon" ehk Jumal.

Kuid Masing mõistab hinnata ka klassikalist Halkedoni dogmat: see "paradoks", et jumalik ja inimlik on Kristuses segamatult ja lahutamatult, "pole mingi nonsenss, vaid on inimesele võimalikkudest kõige adekvaatsem definitsioon." Sest tegelikult Kristus "pole üldse enam inimene, vähemalt meie mõttes mitte", vaid on "arenenud edasi" ja kõrgemale tavalisest inimesest. Sellist fenomeni kirjeldavad dogmaatikad ja dogmad saavad tõesed olla ainult paradoksaalselt ja relatiivselt.


HINGEDEAJAST
Roomakatoliku kiriku preester isa Ain P. Leetma

Juba lapsepõlvest on mulle meelde jäänud iga-aastased reisid surnuaiale oma isa hauale novembrikuus, nimelt 2. novembril, mil tähistatakse hingedepäeva. Surnuaial leidus alati sadu nokitsejaid, kes tegid oma lähedaste hauaplatsid kenasti korda ja enne lahkumist panid veel põlema küünla, mis pisikese valguskiirena jäi võitlema õhtutundidel kalmude üle hiilinud pimedusega. Eemalt surnuaiale pilku heites avanes ilus vaade, kui tuhanded küünlad näitasid möödujatele oma valgusesära. Ema selgitas mulle, et tegemist on hingedepäevaga, mil mõeldakse nende lähedaste peale, kes on juba siit ilmast lahkunud. Koju jõudnud, kattis ema laua ja asetas sinna ühe lisataldriku - isale. Minu üllatunud pilku märgates seletas ta, et selline on komme. Aknalauale tuli panna põlema veel ka küünal ja seejärel istuti õhtulauda.

Sellega piirduvadki mu lapsepõlvemälestused hingedepäevast ja selle tähendusest. Kuid kust on pärit need kombed? Milline on nende kommete kulg ja selgitus? Kas hingedeaeg kestab vaid ühe päeva või siiski rohkem? Hää lugeja, nendele ja ehk mõnele teiselegi küsimusele püüangi ma siin vastust leida.

Hingedepäev (mõnikord nimetatud ka surnutepäevaks) on tõesti tavaliselt novembrikuu teisel päeval. Kolmandale kuupäevale langeb ta vaid siis, kui 2. november satub olema pühapäev. Luterlikus kirikus ei ole seda järgitud. Nagu juba eespool mainitud, on see päev, mil meenutatakse neid lähedasi ja sõpru, kes siit ilmast on lahkunud. See komme pärineb iidsest paganlikust surnurituaalist, millega märgiti usku sellesse, et surnute hinged tulevad tagasi oma pere juurde ühise söögilaua äärde. Küünlad, mis asetati aknalaudadele, olid kui pisikesed majakad, mis näitasid teed hingedele. Laste ülesandeks oli joosta läbi küla ja koguda surnutele toitu, mis tegelikult hiljem vaestele jagati.

See et hingedepäev langeb kirikukalendris kohe kõikide pühakute päeva (1. november) järele, ei ole mitte sugugi juhuslik kokkusattumus. Sellise järgnevuse eesmärk on viia tähelepanu nendelt pühakutelt (kes on juba taevas) nendele hingedele, mis asuvad purgatooriumis (puhastustules). Seda päeva tähistatakse eraldi missadega, mida peetakse lahkunute mälestuseks. Kui kõikide pühakute päeva eesmärk on meenutada taevahiilgust ja neid, kes selle krooni on juba ära teeninud, siis hingedepäev tuletab meile meelde meie enda kohustust elada pühalt ja ka seda, et mõnede inimeste hinged, enne kui nad taevahiilgusse jõuavad, peavad läbima puhastustule.

Matteuse evangeeliumis (Mt 12:32) räägib Kristus pattude andeksandmisest. Ta ütleb, et on patte, mis antakse andeks siin ilmas ja tulevases ilmas. Selline ütlus maalib meile pildi justkui kahest kohtust - üks siin ilmas ja teine tulevases. Kristlasi juhtis see arusaamisele, et järelikult ongi olemas patte, mida saab andestada üksnes tulevases ilmas. Siit on pärit ka uskumus, et lahkunud inimeste hinged ei ole veel lõplikult puhastatud. Lahkunute hingede eest palvetamine aitab puhastada nende hingi. Palve ja halastustegude kaudu saavad Kiriku liikmed aidata oma lahkunud lähedasi ja sõpru. Hingedepäeval peetakse kokku kolm missat: preestri, lahkunud hingede ja paavsti eest.

Kõikide pühakute päeva ja hingedepäeva ei tähistatud algselt teineteise järel. Hingedepäeva tähistamise kombe eest võime olla tänulikud 7. sajandi benediktiini munkadele, kes arvasid, et oleks hea meenutada oma kloostrivendi, kes olid nende keskelt juba lahkunud. Seda hakati tegema nelipühale järgneval päeval. Hispaanias tähistati seda päeva sexagesima pühapäevale eelneval päeval. Selle kuupäeva taga on Püha Isidore, kes suri 636. aastal. Toetudes Corvey abti Widukindi (kloostriülema) kirjutistele leiame, et Saksamaal tähistati hingedepäeva 1. oktoobril. Püha Odilo Cluny'st (surnud 1048) andis korralduse, et kõikides tema ordu kloostrites tuleb hingedepäeva tähistada igal aastal. Sealt võtsid selle üle ka kartuuslased ja benediktiinid. Mungaordude eeskujul hakkasid seda kommet täitma ka piiskopkonnad, neist esimesena Liege'i piiskopkond, kelle piiskopiks oli tollal piiskop Notger (surnud 1008). Peale nende andmete esineb hingedepäeva tähistamise kohta andmeid ka Püha Protadiuse martüroloogias. Piiskop Otricus seadis selle kombe sisse ka Milanos, kus seda tähistati 15. oktoobril. Algselt peeti sel päeval kolm missat vaid Hispaanias, Portugalis ja Ladina-Ameerikas, kuid paavst Leo XIII oli see, kes andis korralduse, et seda tuleb teha üle kogu Kiriku. Kreeka kirikus tähistatakse hingedepäeva sexagesima pühapäevale eelneval õhtul või siis nelipüha eelõhtul. Armeenias tähistatakse seda aga ülestõusmispühadele järgneval päeval. Katoliku kirikus on jätkuvalt tavaks, et hingedepäeval palvetab kirikuline iga lahkunud inimese eest kuus korda nii Meie Isa palve, Ole tervitatud, Maarja! palve kui ka Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule palve. Kuigi see ei ole kohustuslik, väljuvad inimesed vahepeal kirikust, enne kui nad hakkavad palvetama järgmise inimese eest.

Vaatamata sellele et hingedepäev ja hingedeaeg on oma olemuselt üsnagi tõsised, tähistatakse seda päeva nii mitmeski kohas üsna suurte pidustuste ja rongkäikudega. Kõige suuremate rongkäikude kohaks on sellised maad nagu Mehhiko, Hispaania ja Itaalia. Kuid selle asemel et hakata siin kirjeldama nende kaugete maade kombeid, võiksime ehk heita pilgu eesti rahvausundisse ja vaadata, millised olid ja on kombed meie omal maal. Peab tunnistama, et eestlastele on ka üsnagi tavakohane mõelda rohkem hingedeajast kui hingedepäevast. Kõige olulisemad päevad, mis märgivad hingede külastusaja algust ja lõppu, jäävad sügisesse. Need on 29. september (mihklipäev), 10. november (mardipäev) ja 25. november (kadripäev) ning kogu jõulueelne aeg. Kuna usuti, et surnute hinged käivad üsnagi tihti oma kodus külas, siis taheti nende vastu üles näidata austust. Selleks hakati aeg-ajalt toitu lauale jätma, ja seda isegi nii tihti kui üks kord nädalas. Tavaliselt oli sellel päeval, mil usuti, et hinged on külla tulemas, keelatud rääkida ja teha ka suuremaid majapidamistöid. Nende reeglite eiramine pidi tooma viljaikaldust ja ka karja kahanemist. Ning mõistagi tähendas see ka külaliste (hingede) solvamist. Mõnes üksikus viites on ka märgitud, et hingede külaskäigu ajal köeti sauna, kuhu asetati seep ja pesemist vajavad esemed. On siiski põhjust arvata, et see komme oli rohkem levinud Soomes ja Karjalas. Tõenäoliselt kasutati Eestis sauna hingedepäeva kontekstis pigem kohana, kuhu hingedele toit pandi. Mõnikord asetati toidu kõrvale ka kauss vett ja seep. Toidust tuli välja panna natukene kõigest, mis majapidamises leidus - komme, mille juured lähevad ajas tagasi ohvririitusesse.

Tihtipeale püüdsid inimesed kujutada ka iseennast hingedena (loe: vaimudena) ja seetõttu pandi endale selga valged riided. Tõsi, erandjuhtudel esines sedagi, et pandi selga must rüü, mis pidi tähendama kurja vaimu. Küllatulnud hinged püüdsid aeg-ajalt ehmatada pereliikmeid - liigutati esemeid ja uluti toanurkades ning mõnikord kääksutati ka pilli. Vene õigeusu kiriku kalendrist leiame Püha Dmitri päeva (26. oktoobrile eelnev laupäev), mida üsna hoolega tähistati Ida-Eestis. Selle pühaga käis kaasas paremate roogade valmistamine ja nende asetamine lauale hingede jaoks, keda usuti sel päeval külas olevat. Kõik pereliikmed istusid natukene lauast eemal, et hinged saaksid kõigepealt laua juures olla. Kui siis arvati, et hinged on söönud, asuti ise lauda. Üldiselt on aga tänapäeval raske midagi täpsemat hingedepäeva ja hingedeaja kommete kohta teada saada. Selleks tuleb hakata kand ja varvas astuma mööda maakülasid ja kuulama memmede heietusi. Seepärast ehk piirduksingi siinkohal meie enda hingedepäeva kommete kirjeldamisega. Vähesed järelejäänud näited on küünalde asetamine kalmudele ja aknalaudadele. Kuid kuhu me ka ei läheks ja mismoodi hingedeaja teemale ei läheneks, jõuame ikkagi arusaamisele, et kogu asja sisuks on inimeste uskumus, et surm ei ole lõplik ja et mingisugune eksistents on ka pärast seda. See on nagu kahekõne siinse ilma ja tulevase ilma vahel - vajadus, mis iga inimese hinges on olemas. Ja mõistagi on, sõltuvalt kultuurikontekstist, sellise vajaduse väljendusviisid tohutult mitmekesised.

Apostel Paulus kirjutas Korintose kogudusele ülestõusmisest (1Kr 15:12-26). Ta andis teada, et nii nagu Kristus tõusis surnuist, nii ootab ka meid ülestõusmine. Markuse evangeeliumis (8:27-35) kuulutas Kristus ette oma surma ja ülestõusmist ning valmistas jüngreid ette selleks, et nad võiksid oma elu kaotada tema jaoks. Need kirjakohad ja hingedepäev toovad meid kogu ristiusu kõige kesksemasse müsteeriumi. Surm on vaid lävi, mille teisele poole jääb igavene elu.

Peale selle et tähistame iga aasta 2. novembril hingedepäeva, on paljude kirikute traditsioonis ka hingedeaeg, milleks ongi kogu novembrikuu. Kõikide pühakute suurpüha ja hingedepäev on vaid ilus sissejuhatus ajale, mil meenutame rohkem meie keskelt lahkunuid ja toome nad palves Jumala ette. Mõtleme ka rohkem sellele, et meie maine elu on kaduv ja üsnagi üürike. Selle teadmisega püüame siseneda iseenda hinge ja näha, kas on meis endis ehk midagi, mida saaks muuta Jumalale meelepärasemaks. Asume justkui palverännakule, mille eesmärgiks ei ole üksnes mõelda lahkunud lähedaste peale, vaid nende eestkostele ja abile lootes ning nende eest palvetades vaadata enese sisse ja enese ümber ning püüda avastada kohti, kus me saame midagi parandada. Niisiis on hingedepäeval ja hingedeajal tegelikult topelttähendus.

Iseenese mõtisklustes olen jõudnud arusaamisele, et hingedeaeg võiks kesta või õigemini peaks meie hinges kestma terve aasta, päev päeva järel. Nii nagu jõuluajal meenutame Jeesus-lapse sündi inimeste sekka, nii peaks vaimulikus mõttes Kristus sündima meie südameis iga päev. Niimoodi on see ka hingedeajaga - peame olema teadlikud sellest, et meie maine elu on vaid kaduv silmapilk ja et me peame olema valmis oma Issandat kohtama. Selleks vajame ka nende eestkostet ja abi, kes on juba siit ilmast lahkunud ja pärinud igavese kirkuse. Nõnda me siis palumegi nende eest, et hingepuhastuse aeg oleks võimalikult lühike. Kuid samas vajame ka nende inimeste abi, kes on antud meile reisikaaslasteks siin maisel teel. Seepärast palvetame ka nende eest ja püüame neile toeks olla. Ning oma südames toome tänu Issandale, et Ta on andnud meile selle imelise võimaluse.

Palve
Issand Jeesus Kristus, igavene aukuningas, päästa Sina kõikide lahkunud usklike hinged põrgusügavusest ja valust. Päästa nad lõvi suust, et põrgu ei suudaks neid alla neelata ja et nad ei langeks pimedusse. Aidaku Sinu saadik peaingel Miikael juhatada nende hinged igavesse valgusse, mida Sina tõotasid Aabrahamile ja tema järeltulijatele. Sulle, oo auline Jumal, toome oma palved. Võta need vastu nende lahkunute eestkostel, keda me meenutame sellel päeval. Luba nendel minna surmast ellu, mida Sina oled tõotanud kõigile, kes Sind järgivad. Aamen.


TEED - "NEED RÄNDAJA ELUHOONED"
Angela Aljas

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi täis valmivat vilja,
...
ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
nii hallid ja tolmused kõik need teed,
need rändaja eluhooned.
(Ernst Enno)

Alustasin oma rännakut teedel ridadega Ernst Enno tuntud luuletusest "Ränduri õhtulaul", mida on kasutatud veelgi tuntumas Eesti mängufilmis "Nipernaadi". Minule ongi mainitud filmist enim meelde jäänud sugestiivne laul teedest - olin sellest võlutud juba lapsena. Kes on Ernst Enno luulega tuttav, see teab, et tema luule on tulvil teid ja rändamist. "Oo, hing, kas tunned, kuhu surevad kõik sihita teed? Kas tead, kuhu lõpevad kõik teeta sihid?"

Tee on meie jaoks igapäevane sõna, me kasutame seda päeva jooksul kümneid kordi. Kui aga hakkame selle sõna esinemist otsima mõnest kirjandusteosest, siis ei jõua me neid kordi kokku lugedagi. Lisaks meid huvitavale teele, rajale, maanteele või jalgteele leiame sealt tee, mida joome ja tegusõna "tegema" käskivas kõneviisis. Kuid just niisuguse ülesande võtsin ma endale - leida Vanast Testamendist ning Uue Testamendi kolmest esimesest evangeeliumist sõna "tee" vormide kasutamise näiteid. Muidugi ei käsitlenud ma oma töös kõiki üksikuid piiblisalme, kus see sõna esineb, vaid tõin esile sõna "tee" kasutamise põhijooned. Püüan anda lugejale väikese ülevaate leidudest, mille sain oma töö tulemusena. See teekond andis mulle palju mõtteid ja seoseid sõnaga "tee" ja elavaid pilte teedest, millel rändasid Vana Testamendi heebrealased.

Nagu öeldud, tee on igapäevane asi - teepael võib loogelda, maantee võib olla sirge, jalgrada võib olla auklik või sile, tee võib olla kitsas või lai, see võib ronida mäkke ning laskuda orgu. Teelt võib kõrvale astuda ja eksida, teed võib otsida ja võib leida, tee võib kaotada. Võib sattuda kellegi teele, võib minna, kuhu tee viib. Teed algavad kusagil ja lõpevad. Teed kätkevad endas valikuid. Kuhu minna? Võib käia mööda sissetallatud radu ja võib rännata käimata teedel. Võib käia kellegi järel ja võib juhatada kellelegi teed. Elutee võib olla pikk ning maine rännak võib lõppeda vara. Igaüks läheb kord viimsele teekonnale. Iga samm, mille astume oma maisel matkal, jääb alatiseks sellele rajale püsima...

Jätkame siis oma vaimurännakut Piibli teedel. Kui mõtleme Vana Testamendi lugudele, siis märkame, et aina on tegemist mingi teekonnaga, teel olemisega. Olgu see siis Aabra(ha)mi teekond Urist Tõotatud Maale või Jaakobi ja tema poegade lahkumine Egiptusesse. Olgu see iisraellaste usu üheks aluseks olev Kõrberännak või hilisem rännak Paabeli pagendusse ja sealt tagasitulek. Või meenutame iisraellaste palverännakuid Jeruusalemma templisse, mida tuli teha kolm korda aastas. Ajast aega on iisraellased pidanud olema valmis lahkuma oma kodudest ja taas teele asuma.

Tõotatud Maa, mille üldkasutatav geograafiline nimi on Palestiina, on tegelikult väike: Gerhard Krolli andmetel on Vana Testamendi teekond - Tõotatud Maa lõunapiirilt Beer-Sebast Iisraeli riigi põhjapiirile, vanasse Daani - maa peal mööda teid ja radu umbes 320 km pikkune. Idapiirilt Vahemereni on maad 35 kilomeetrist kuni 150 kilomeetrini. Pilk maakaardile näitab aga meile selle väikese maa geograafilist tähendust. Ta ühendab suurt Aafrika mandrit Aasia maademassiiviga nagu väike kitsas sild. Aastatuhandete jooksul ei olnud ta midagi muud kui läbikäigumaa - Egiptuse vaaraode ja Mesopotaamia suurkuningate vägedele, rändavatele nomaadisuguharudele ning kaubakaravanidele idast ja läänest. Neil aegadel võttis rändamine tunduvalt enam aega ja vaeva võrreldes tänapäevaga, ometi ei peljanud vanad rahvad rännuteed ette võtta.

Arvukates piiblikohtades on sõna "tee" kasutatud otseses tee, maantee, teeraja või tänava tähenduses. Paljudes piiblikohtades viidatakse arvatavasti teedevõrgule üle maa, mis ühendas linnu ja külasid. Kuid missugused olid teed ja tänavad, mida mööda astus vana iisraellase jalg? Nii rahvusvahelised kui sisemaa teed on kujunenud sõltuvalt maapinna reljeefist. Gerhard Kroll kirjeldab, kui kitsad ja konarlikud on rajad, mis vanal ajal olid olulisteks ühendusteedeks. Liikumine oli täielikult kohandatud looduslike tingimustega ja loodusele püüti kaasa aidata ainult vähesel määral. Palestiina vanad teed võib jagada kaheks: mägiradadeks ja maanteedeks. Mägirajad olid jalgteed ja sugugi alati ei saanud seal kaks inimest kõrvuti käia, kuid ometi olid need rajad kõige mugavamad võimalikest ühendusteedest. Sellised mägirajad ühendasid kõiki asulaid. Päris maanteed olid tiheda liiklusega teed, mis kulgesid linnast linna ja maalt maale. Aga siingi tuleb meil oma fantaasiat ohjeldada. Kuivõrd karavanis liikus üks loom teise kannul, võis raja laiust mõõta kaameli selja laiusega. Vaid suuri rahvusvahelisi kaubateid võiks kujutleda hästiehitatud teedena.

Linnatänavad olid harva sillutatud. Nende puhtus jättis palju soovida: tihti nimetatakse Vana Testamendi salmides tänavapori ning sõnnikuhunnikuid, mis vedelesid tänavail. Mässude ja sõdade aegu jäid tänavatele lebama ka inimkehad. See oli halb märk, kui tänavad olid tühjad ning kui inimene pidi vältima tänavaid ja valima kõrvalteid. Sõnaga tee ning teekond seostuvad ka sõnad teekäija, rändur, teeline. Need on teel rändajad. Teekäijad võisid olla kaupmehed, sepad, muusikud, pagendusest tagasitulijad või kerjused. Sõjaaegadel oli tihti ohtlik olla rändur, sellest annavad tunnistust mitmed salmid. Siiski sai teekäijatele osaks semiidi suur külalislahkus, mida tuli tingimata osutada.

Loomadel on samuti teed kui inimestel - kotkal ja maol on oma teed, rohutirtsudel omad. Mõte sipelgate teedest, mida laisklejad peaksid eeskujuks võtma, kirjeldab nende eluviisi. Kõuepilved võtavad suuna, mille Jumal neile ette määras. Ei ole soovitav pöörata liiga palju tähelepanu tuulele ja ilmale, sest inimene "ei tunne tuule teed". Mitmel korral räägitakse Vanas Testamendis, et Issand tegi tee merre. Psalmide raamatus (77:20) kiidetakse: "Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes, aga su jälgi ei olnud tunda." Sellised kirjakohad viitavad Jumala imeteole Kõrkjamere ääres (2Ms 14:21j).

Inimese elu on nagu tee. Piibli iisraellane ütleb, kui ta on raskustes: "Mu tee on varjul Jumala eest." Ometi kinnitatakse, et Jumal teab Iisraeli olukorda hästi ja tal on selle rahvaga oma plaan. Vanas Testamendis öeldakse ka, et Jumal teab inimese teed juba ammustest aegadest, talle on kõik inimese teed tuttavad. Piibel hoiatab, et inimene ei arvaks ülbelt, et ainult tema ise kujundab enda saatust. Jumal hoiab inimese teed või teevad seda tema saadetud inglid.

Paljudes lõikudes tähendab "tee" käitumist, eluviisi. Näiteks öeldakse kuningas Taaveti kohta, et tal "oli edu kõigil oma teedel ja Issand oli temaga" (1Sm 18:14). Vanas Testamendis esineb stereotüüpne ütlus, et kuningas läks oma isa või eelkäijate teel või teedel. Nende ütluste juurde kuulub ka eetiline hinnang, kas kuninga tegevus oli Jumalale meelepärane või mitte.

Piibel räägib ka Jumala või Issanda teedest. Issanda tee on teekond, mida Jumal inimeselt nõuab. Paljudel juhtudel on "tee" peaaegu sünonüüm käsule. Seda võib näha salmides nagu 5Ms 8:6: "Pea Issanda, oma Jumala käske, käies tema teedel!" Seega käia Issanda teedel tähendab täita Moosese seadust. Nimetatakse ka häid teid, ustavuse teid, need on õiged ja tõelised teed, mis on Jumala poolt määratud. Ei puudu ka lõigud, mis eeldavad, et inimesel on tegelikkuses võimalik järgida Jumala teid. Kuid leidub suur hulk lõike, mis annavad teistsuguse pildi: inimesed ei järgi Jumala teid ega tea neid, nad ei taha tegemist teha õigluse teega, nad pöörduvad ära tõe teelt ja jätavad selle. Inimesed lähevad teisi teid, nende oma teid, teid, mille kohta öeldakse irooniliselt, et nad usuvad neid olevat õiged. Öeldakse, et nende tee ei ole hea, see on kuri tee, tihti esineb õelate tee, ka patuste tee, rumala tee. Nõnda ütlevad prohvetid: "Pöörduge ometi oma kurjadelt teedelt!" Pöördumine on vajalik, sest Jumal karistab selliseid teid ja tasub nende järgi.

Vanas Testamendis esineb kahe tee motiiv kui kujund kahest käitumisviisist, mille vahel inimene peab valima. Paljudes lõikudes on teed, mida Jumal inimeselt nõuab, vastandatud nendega, mille inimene ise valib. Tähtsaim nendest on Ps 1:6: "Sest Issand tunneb õigete teed; aga õelate tee läheb hukka." Võime kokkuvõtlikult öelda, et kahest teest, mis inimesele on avatud, viib üks ellu ja rahusse, teine surma ja viletsusse. Prohvet Jeremija kuulutab (21:8) rahvale: "Vaata, ma panen teie ette elu tee ja surma tee!"

Vana Testament räägib ka teedest, millel Jumal käib. Jumala teed on heldus ja tõde, nad on õiged. Jumal on õiglane kõigil oma teedel, tema tee on laitmatu, täiuslik, pühaduses. Ühine kõigile nendele väidetele on veendumus, et Jumala teed ei ole inimese kritiseerida, et Jumala töö on arusaadav ainult osale inimlikust tarkusest. Seda on väljendatud võrdluses Jumala ja inimese teedest Js 55:8j: "Minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand."

Suremist on nimetatud teeks, mida mööda kõik peavad minema. Joosua ütleb oma hüvastijätukõnes: "Vaata, mina lähen nüüd kogu maailma teed" (Jos 23:14). Nõnda sõnastatuna tundub suremine maailma kõige tavapärasema nähtusena. Kõik peavad kord surema. Kuid see on ka tee, mida mööda keegi ei saa tagasi tulla.

Kõigil meil on oma tee, oma elutee, kuhu jätame jälgi, nii häid kui halbu. Vahel on see tee konarlik ning mõnikord on ta sillutatud. Vahel läheb tee allamäge ja mõnel hetkel ülesmäge. Kogu see tee tuleb aga lõpuni käia. Erinevalt vanadest heebrealastest on meie eeliseks teadmine, et meie tee jätkub teispoolsuses. Lõpuks, ka kõigi eksirännakute kiuste, jõuame me koju. Me igatseme koju, kui oleme sealt kaugel. Ja praegu oleme veel eemal meie igavesest kodust, kuhu viib meid taevatee.

Tuntud kirikulaulu sõnadega tahan lõpetada mõtiskluse teedest ja rändamisest: "Rändur, ütle, kuhu lähed? Miks on reisikepp su käes? Kuhu kuningas mind juhib, rändan Tema armuväes. Üle maa ja mere suure, läbi laane, tormi, tuule rändan kodumaale ma" (KLPR 170).


MIRCEA ELIADE: RELIGIOON KUI INIMESE ESIMENE KOGEMUS
Haljand Udam

Mircea Eliade on Eestis tuntud eeskätt tänu Riina Jesmini tõlgetele kui Rumeenia kirjanik: eesti keeles on avaldatud viis tema raamatut romaanide ja lühiproosaga. Avaldatud on ka tema esseistikat ja usundilooline uurimus "Sakraalne ja profaanne". Viimane, Vikerkaares (1992. a nr­d 4-12) järjejutuna ilmunud tekst on aga jäänud unarusse ja sisulise tähelepanuta, Eliade teostele on põgusalt viidanud vaid mõned Välis-Eesti usundiloolased nagu F. Oinas, I. Paulson ja J. Puhvel. TÜ usuteaduskonnas on kirjutatud ka üks Eliadet käsitlev lõputöö (2000. a).

Uku Masingu "Üldine usundilugu", mis on kirjutatud suuresti II maailmasõja eelse ainestiku põhjal, kuulub sisuliselt Eliade-eelsesse aega. Eliade põhilised tööd ilmusid 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses, mistõttu nendega polnudki võimalik tutvuda seespool Nõukogude Liidu piire. Vene tõlkes hakkas Eliade töid ilmuma alles 1990. aastatel. Erialases kirjanduses tsiteeriti eeskätt tema raamatuid joogast ja ðamanismist.

Praktilise usuteadusliku hariduse andmise raamides polegi ilmselt vajadust Eliadest kõnelda. Ta polnud teoloog ja oma uurimustes vaatles ta eeskätt põlisrahvaste usundeid, millel vähe seost kristliku traditsiooniga. Ta oli pigem seadnud sihiks käsitleda oma uurimustes religiooni kui inimese kõige fundamentaalsemat ja algsemat eksisteerimiskogemust, mille põhistruktuuriks on sakraalse ja profaanse vastandlikkuse kogemine. Religiooni kõige algsemate vormide uurimiseks pakkusid parimat ainet seetõttu muinasaja ja põlisrahvaste usundid, hilisemad maailmausundid ei saanud põhimõtteliselt palju uut lisada. Tasub meenutada, et selles osas on Eliade üks paremaid uurimusi just "Austraalia religioonid" (Australian Religions, 1973).

Oleme kuulnud väidet, et religioon on oluline osa meie kultuurist, kuid pärast tutvumist Eliade usundilooliste töödega peaksime nentima, et religioon ei ole kultuur, pigem vastupidi - religioon on inimese olemusega seotud palju sügavamalt, ta eelneb kultuurile ja teeb võimalikuks viimase tekkimise.

"Kõikides oma töödes on ME püüdnud näidata, et religioossus on inimese sünnipärane omadus või isegi rohkem: ta väljendub rahuldamatu tungina, olles mõneti nagu nälg. Selle asemel et vaadelda seda nähtust filosoofiliselt ja analüüsides inimese olemuse või religiooniga seotud mõisteid, põhjendab Eliade oma seisukohti empiiriliselt, kuhjates kokku andmestikku, mis tõendab religiooni universaalsust; tema arusaamist mööda on religiooni kaks kõige ilmekamat väljendusvormi müüdid ja rituaalid. Eliade suurimaid püüdlusi on näidata, et ka tänapäeva Lääne inimesed püsivad jätkuvalt religiooni raamides, kuigi peaksid oma taotluste kohaselt olema muutunud täiesti usuta olendeiks. Isegi need, kes põlgavad religiooni, ei suuda seda vältida ja see on, kuigi mitte silmnähtav, kuid siiski tõsine tõend religiooni vältimatusest."

Eliade meelest on religioossus inimese põhiomadus ja seetõttu peaks inimest käsitlema alati kui homo religiosus't.
*
Mircea Eliade sündis 9. märtsil 1907 Bukarestis ja alustas 1925 sealsamas ülikooliõpinguid, keskendudes eeskätt filosoofiale. Pärast ülikooli lõpetamist tegeles ta Itaalia renessansi filosoofidega (Ficino, Pico della Mirandola, Bruno). Renessansi autorite töödes oli sageli esiplaanil ainevaldkond, mida piiritletakse üldisemalt kui hermetismi. "Leidsin, et inimene, sealhulgas ka eurooplane, ei ole ainuüksi selline, nagu teda kirjeldavad Kant, Hegel või Nietzsche, vaid Euroopa pärimusel on ka teisi, palju sügavamale ulatuvaid allikaid. Et Kreeka polnud eranditult luuletajate ja kuulsate filosoofide maa, vaid ka maa, kus viljeldi Eleusise müsteeriume ja orfismi, mille juured ulatuvad kaugemale Vahemeremaade minevikku ja muinasaja Lähis-Itta. Juuri, mis ulatuvad sama sügavale minevikku, leidsin ka Rumeenia rahvapärimusest /.../ Tookord ei mõistnud ma veel ilmselt, et otsin inimest nii nagu ta on ideaalsel kujul, kuid tajusin, et Euroopa kultuuri mõned praeguseks unarusse jäänud aspektid on äärmiselt tähtsad. Seetõttu hakkasin ülikooli viimasel kursusel uurima Itaalia filosoofias esinenud hermeetilisi ja okultseid voolusid."

Selles osas oli tema tähtsamaid suunajaid Itaalia usundiloolane Raffaele Petazzoni. Ühel reisil Rooma tutvus Eliade idamaiste usundite uurija Giuseppe Tucciga, kellelt ta sai idee minna Indiasse. Kassimbazari maharadþalt saadud stipendiumiga õppis ta 1928-1931 Indias Calcutta ülikoolis viieköitelise India filosoofia ajaloo autori Surendranath Dasgupta (1885-1952) juures. Indias viibimine oli Eliade vaimses arengus pöördelise tähendusega. Ta ise toob selles seoses esile kolme seika: esimene neist oli india vaimsuse eriomane dimensioon, mida orientalistid varem polnud märganud, nimelt pühitsetuse ehk sakraalse eksisteerimisviisi juurde jõudmine maisuses (see oli tema sõnul: existence sanctifiée või transfigurée); teiseks oli sümbolite tähenduse mõistmine - religioosse inimese meeles muutub maisus oma üksikasjus ja ka tervikuna ülemaise ehk sakraalse reaalsuse sümboliks; kolmas avastus oli nn neoliitikumi inimene: "India kultuuri juured ulatuvad mitte ainult aaria ja draviidi rahvaste, vaid veel vanemate põlisrahvasteni, kelle usundil ja kultuuril, mis tekkis koos maaviljeluse avastamisega ja mida iseloomustab elu, surma ja taassündimise katkematu järgnemine, need toetuvad. Avastasin, et ka Euroopas endas on juured palju sügavamal, kui oskame arvata, sügavamal kui Kreeka, Rooma ja Vahemere maailm, veel sügavamal kui muistne Lähis-Ida. Hakkasin seda nimetama kosmiliseks religiooniks. Niisuguse religiooni vastu, mis on püsinud Indias, astusid välja Vana Testamendi prohvetid, ja seda põhjendatult, sest Iisraelis sündis teist laadi usuline ilmutus. Moosese monoteism tähendab isiklikku suhet Jumalaga, kes tungib ajalukku ega ilmuta oma jõudu pelgalt looduse rütmide ja kosmose kaudu nagu polüteistlike usundite jumalad."

Rumeeniasse naasnud, kaitses Eliade 1933. a doktoriväitekirja ja avaldas selle hiljem (1936) prantsuse keeles raamatuna "Jooga. Uurimus India müstika tekkimisest". See teos tegi temast juba rahvusvaheliselt tuntud usundiloo uurija. Rahvusvahelist tuntust lisas veel tema asutatud erialaajakiri Zalmoxis.

II maailmasõja puhkedes pidas Rumeenia valitsus vajalikuks suunata oma välisesindustesse noori haritlasi ning sel moel sattus Eliade 1940. aastal Londonisse. Kui Inglismaa katkestas suhted teljeriikide poolele jäänud Rumeeniaga, viidi Eliade üle Lissaboni, kuhu ta jäi sõja lõpuni. Sealt tuli ta 1945. aasta sügisel Pariisi, kus ta tänu mõjuka usundiloolase Georges Dumézili eestkostele sai võimaluse hakata õpetama usundilugu Sorbonne'is. Loengute põhjal valmis tal kaks olulist teost, esmalt ülevaatlik "Traktaat usundite ajaloost" (1949, Patterns in Comparative Religion) ja seejärel mõneti kitsama ainevallaga "Müüt igavesest tagasitulekust" (1949, Cosmos and History. The Myth of Eternal Return).

Kui hakata otsima nende raamatute autori vaadete lähteallikaid, siis tuleks kõigepealt nimetada saksa usundiloolast Rudolf Ottot ja tema raamatut "Das Heilige", mis seob religiooni eriomase numinoosse kogemusega. Eliade rõhutas Otto lähenemisviisi uudsust: "Selle asemel, et uurida ideid Jumalast ja religioonist, võttis Otto ette religioosse kogemuse modaalsuste analüüsi... Ta iseloomustab kõiki selliseid irratsionaalseid kogemusi kui nuumenlikke (ld numen - jumalus), sest neid tekitab jumaliku jõu mõne aspekti avaldumine. See, mis on numinoosne, avaldab end kui täiesti teistsugune (das ganz andere)." Eliade aga lisab: "meie võtame omaks teistsuguse perspektiivi. Kavatseme sakraalse fenomeni esitada kogu selle keerukuses ja mitte ainult selle irratsionaalses osas, meid huvitab sakraalne kui tervik." Teda ei huvitanud mitte niivõrd Jumala idee ja usk Jumalasse, vaid mõneti sügavamale minev küsimus: mis on niisuguse idee põhjus? Ta ei käsitanud inimest, maailma, kosmost ja Jumalat kui üksteisele vastanduvaid jõude, vaid kui ühte tervikut, millel on üks transtsendentne ja üleloomulik lähtealus, mis ilmutab end olemasolu kõikide vormide kaudu ja mida inimene kogeb kui sakraalsust, nagu seda, mis erineb olemuslikult argisest (ehk profaansest) ja on ganz andere. Sakraalse ehk kõrgema reaalsuse ilmumist madalamas reaalsuses nimetab Eliade hierofaaniaks. Inimesele, kes kuulub ontoloogiliselt madalamasse olemistasandisse, on kõrgema reaalsuse sekkumine tema maailma arusaamatu ja ohtlik (seega irratsionaalne) ning sellesse tuleb suhtuda maksimaalse tõsiduse ja austusega. Usundi põhiprobleemiks on seega kõrgema reaalsustasandi avaldumine madalamas tasandis. Selle tulemusel madalam tasand taandub kui vana ja oma aja ära elanu tagaplaanile, esiplaanile tuleb uus reaalsus, maailm nagu luuakse uuesti. Koos niisuguse muutumisega katkeb maisuses ka põhjuslik ja ajaline järjepidevus, ajaline loovutab koha kõrgema reaalsuse ajatusele. Sedalaadi sündmustest kõneleb harilikult müüt, enamasti loomismüüt: maailm, milles elavad inimesed, on sündinud üleloomulike jõudude ja neid kehastavate olendite tegevuse tulemusel ning need jõud on loonud ka maailmas valitseva korra. Üleloomulikku päritolu kord on kõrgeim, mis maailmas võimalik ja ühtlasi õigem, inimese siht on elada vastavuses selle korraga ehk püha seadusega. Loomine leidis aset aegade alguses, in illo tempore1, nagu Eliade seda nimetab; selleks et kord püsiks muutumatuna, et korra lagunemist pidurdada, on vaja aeg-ajalt peatada aja kulgemine ja taastada maailma algne täiuslikkus. Selleks on vaja teha sama, teisisõnu, korrata seda, mida tegid jumalad in illo tempore maailma luues. Maailma loomise müüdi kordamise, taasesitamise, loova sakraalse impulsi läitmise universaalne vorm on läbi aegade olnud rituaal. Selle põhisisuks on Jumala tegevuse kordamine ehk imiteerimine.

Põlisusundeis, milles religioosse traditsiooni lähtealuseks on mütoloogia, asub niisugune maailma algusaeg ajalooeelses või ajalooüleses muistsuses; Aabrahami traditsiooni religioonides (judaismis, kristluses, islamis) on selliseks muistsuseks harilikult mõni pöördeline hetk ajaloos, kui prohvet, kelle kaudu ilmutab end ülemaisus, kehtestab koguduses uue, hierofaanilise kvaliteediga seaduse, mis taastab kaduma läinud tõese ja sakraalse maailmakorra. Ristiusu jaoks on niisugune ilmutuslik in illo tempore ajahetk, millest jutustavad evangeeliumid ja teised UT raamatud.

Niisugune on Eliade esimeste teostega piiritletud teemade ring kõige üldisemal kujul.

Kahele nimetatud üldistavale teosele järgnesid prantsuse keeles kirjutatud käsitlused: ðamanismist (1951, Shamanism. Archaic Techniques of Ecstasy), joogast (1952, Yoga. Immortality and Freedom) ja alkeemiast (1956, The Forge and Crucible. The Origins and Structures of Alchemy).

1956 läks ta loenguid pidama USA-sse. Sealt ta enam Euroopasse naasta ei saanudki, sest 1960 kutsuti ta Chicago ülikooli võrdleva usundiloo õppetooli juhatajaks. Seal töötas ta oma surmani 22. aprillil 1986. Ta oli praegu üldlevinud 16-köitelise "Encyclopaedia of Religions" peatoimetaja; paraku ei jõudnud ta lõpule viia suurt kokkuvõtvat ülevaadet maailma usundeist "A History of Religious Ideas", millest sai valmis kolm osa (1978, 1982, 1985). Viimase ainel valmis ka lühike "The Eliade Guide to World Religions", mille viis lõpule ta õpilane, samuti Rumeenia pagulane Ioan Petre Culianu.
*
Kokkuvõtteks tuleks meeles pidada, et Eliade meelest tähendas religiooni uurimine paratamatult ka homo religiosus'e, inimese kui religioosse olendi uurimist. See peaks olema inimkultuuri ükskõik millise avaldumisvormi vaatlemise lähtealus; kuhu me ka ajas ja ruumis ei kanduks, näeme me alati, et religioon hõlmab kultuuri kõikides ilmingutes ja avaldumisvormides silmnähtavalt olulise osa. Mõista kultuurile omaseid usulisi vaateid ei tähenda teada ainuüksi seda, kuidas inimesed tulevad toime oma elu korraldamisega ühiskonnas, vaid ka seda, kuidas nad mõistavad oma kohta universumis ja suhteid teiste inimestega.

Eliade arvamuse kohaselt ei saa religiooni käsitleda, tuginedes reduktsionistlikele meetoditele ja lähtudes nt psühholoogiast või sotsioloogiast; religiooni saab mõista ainult tema enese kaudu. Religioon sui generis püsib omaenese põhjal ega ole mõne muu kultuuriilmingu kõrvalnähtus. Samuti põhjendas ta, et nähtus, mis ühendab kõiki religioone ja eraldab neid kõikidest muudest inimlikest tõekspidamistest ja taotlustest, on inimese poolt vältimatult kogetav "sakraalne" alge.

Kuigi Mircea Eliade oli 20. sajandi mõjukamaid usundiloolasi ja ka rahvusvaheliselt hinnatud kirjanik, maagilise realismi arendaja (1978 oli ta näiteks Nobeli kirjanduspreemia kandidaat), on tal alati olnud piisavalt vastaseid nii teaduse valdkonnas kui ka poliitilisel pinnal. Pidevalt on avalikkuse tähelepanu keskmesse tõstetud tema osavõttu poliitikast 1930. aastatel: noore mehena oli ta seotud radikaalsete parempoolsete ringkondadega, sealhulgas Raudkaardi juhi Codreanuga, ja esines nende toetuseks ajakirjanduses. Raudkaardi ehk Peaingel Miikaeli ühingu sulgemise järel viibis ta mõne kuu ka vangis. Kuigi pärast sõda vältis ta igati sedalaadi kontakte, tegutsedes ainult akadeemilises valdkonnas, on tolleaegseid seiku kasutatud selleks, et tema teaduslikku pädevust küsitavaks teha. Ilmselt samal põhjusel on ta vältinud avalikkuse ees tunnistamast ka oma kontakte nn traditsionalistidega (R. Guénoni ja J. Evolaga), kuigi ta suhtles nendega ja tema religioonikäsituses on traditsionalismi mõju selgelt märgatav. Ehkki traditsionalistide teostes on võrdleva usundiloo probleeme vaadeldud väga sügavale minnes, on viitamist nende teostele akadeemilise teaduse vallas peetud paraku poliitiliselt ebakorrektseks.

1 See ladinakeelne mõiste on tegelikult tsitaat Vulgatast, kus ta esineb korduvalt, nt Mt 11:25, 12:1, 14:1; eesti keelde on see tõlgitud sõnadega sel ajal või tolsamal ajal, tol ajal.

Kasutatud ja tsiteeritud kirjandus:
Ingrid Udam. Mircea Eliade kui usundiloolane. Tallinn, Kodutrükk, 2001
Mircea Eliade. L'Épreuve du labyrinthe. Pariis, 1988
Bryuan S. Rennie. Reconstructing Eliade. SUNY Press, 1996.
http://www.westminster.edu/staff/brennie/eliade/mebio.htm


KIRIKUMEES JAANUS RUISO
Vestles Indrek Vaino

Räägi veidi oma senisest eluteest?

Sündinud olen Tallinnas ja kogu elu on samuti siin möödunud. Kuigi - ega maa ja maaelu mulle päris võõras ka ole. Eriti lapsena olin suviti maal ja ka hiljem olen saanud seda kogeda. Nüüd on kahjuks küll aega üsna vähe leida, et linnast kasvõi päevaks-paariks ära minna. Senini veel suurema osa oma elust olen elanud Pelgulinnas. Ka koolis käisin Pelgulinna gümnaasiumis. Mitmesuguste asjaolude kokkusattumisel läksin kohe peale kooli lõpetamist tööle. Ja selles mõttes on mul tõesti vedanud. Pidin algul minema ajutiselt asendama, kuid lõpuks töötasin Ehitusinstituudis 15 aastat. Vedas mul aga eriti seetõttu, et inimesed, kes selle osakonna moodustasid, olid väga erinevate ja mitmepalgeliste huvidega. Kellel oli suurem kunstihuvi, kellel kirjandus või muusika. Minu arengule aitas see kindlasti väga tugevasti kaasa. Olin ju siis ikkagi väga "roheline". Et see kooslus oli midagi enamat, kui lihtsalt üks töökollektiiv, viitab kasvõi asjaolu, et nüüdki veel - üle kümne aasta pärast osakonna laialiminekut - saame kokku, peame sünnipäevi ja meil on väga mõnus ja huvitav koos olla.

Kuidas on Sinu jaoks alguse saanud seos kirikuga?

Kirikuga olen ma seotud, vähemalt enda arvates, nii kaua, kui end mäletan. Ja just nimelt Kaarliga. Minu tädimees Jüri Kõrm tegi omal ajal ilmselt sedasama tööd, mida mina praegu. Kuigi - ajad olid ju imelikud - kas ta ka ametlikult vormistatud oli, ei tea. Tädi Mari käis kirikus katelt kütmas ja nii olin sageli kaasas. Nii ongi algselt minu jaoks kirik samastunud Kaarliga. Veel nüüdki tunnen mõnikord hommikul kirikusse astudes seda seletamatut, kuid mitte millegagi segi minevat Kaarli kiriku hõngu, mida mäletan lapsepõlvest. Eks need mälestused sellest ajast on muidugi killukesed, mitte tervikud, sest olin ju siis veel kindlasti eelkooliealine. Mäletan talguid, mida kiriku korrastamiseks peeti. Pärast tööd oli koori peal (muud kohta ju polnud) teelaud, käärkamber oli hoopis teistsugune - seal oli nahkmööbel, väike altar, mille juures mindki ristiti. Kirikusse viiva ukse juures seisis harmoonium, millel vändaga telefon. Õpetaja helistas sellelt organistile - alustame …

Kuidas sai Sinust Kaarli koguduse kirikumees?

Tööle Kaarlisse sattusin koori kaudu. Olime oktoobris 1995 kontsertkooriga reisil Rootsis, kui Piret Aidulo küsis, kas ma ei tahaks tulla Kaarlisse kirikumeheks. Nad pidavat inimest otsima. Ja nii see läks. Reisilt tulles astusin kirikust läbi ja järgmisest päevast (oli laupäev) hakkasingi tööle. Juba kaheksa aastat saab varsti täis.

Milles seisneb kirikumehe töö?

Seda tööd on niiviisi päris raske iseloomustada - ta on üsna eripalgeline ja sisaldab palju peeni nüansse. Muidugi tavalised asjad - uste kinni-lahtitegemine, kiriku ettevalmistamine teenistusteks-talitusteks. Inimestega suhtlemist on väga palju. Talituste puhul on ju kirikumees tavaliselt esimene, kes sel päeval kohtub pruutpaariga, kes nad vastu võtab ja pulmakambrisse juhatab. Ka matuste puhul kogeb kirikumees sageli valitsema saavat õhustikku esimesena. Teinekord on see ju kahjuks üsna raske.
Kontsertide puhul on sagimist küllalt palju, sest sageli avastavad kontserdikorraldajad viimasel hetkel igasuguseid huvitavaid ideid. Aga kuidas neid meie võimaluste juures teoks teha?
Heas mõttes ületamatud olid möödunud sügisese Estonia ooperikoori B. Britteni Reekviemi korraldajad. Administraator oli mõelnud sellistele asjadele, millele me uneski poleks julgenud loota. See oli tõeliselt meeldiv!
Nii kummaline, kui see ka pole - seda eriti kontsertide tippajal - mõjub üks talitus selles tormlemises rahustavalt, korrastavalt. Isegi matus. Ta on lihtsalt üdini kiriku juurde kuuluv ja seega ka loomulik.
Teine kord võivad päris tülikad inimesed olla fotograafid, kelle soov mõne tuntud inimesega seotud talitust pildistada. Mitte kuidagi ei taha nad aru saada, et inimesel on õigus privaatsusele.

Mis on Sind hoidnud sellel tööl, mis on see, millest ammutad jõudu?

See on õige raskesti seletatav - pigem seletamatu. Vast on seda õige nimetada kutsumuseks. Palju määravad kindlasti ka inimesed, kellega selle töö juures kokku puutud. Nii töökaaslased kui need, kellega kohtud vaid ehk korra elus. Aga ka need, kellega ma just läbi Kaarli töö olen kohtunud. Vahva on koostööd teha "Jazzkaare" inimestega, "Credo" rahvaga, aga ega kõiki jõua nimetadagi. Jõulueelses kiirustamises mõjuvad alati väga hästi ning naudingut andvalt Prantsuse lütseumi ja Inglise kolledzi jõuluteenistused. On tunda, et selle juures on tõsiselt mõeldud ja südamega tehtud.

Millised on olnud Sinu jaoks kõige mõjusamad elamused Kaarli kirikus?

Elamusi on nende aastate jooksul olnud päris palju. Teenistuste puhul on eriti oluline see, kui tunned, et kõik need kohal olevad inimesed on kantud ühest hoovusest, ühest vaimust. Üks selliseid oli selle aasta Suure Neljapäeva teenistus. Pole ju päris tavaline (nagu juhtus sel korral), et pea kõik teenistusel olnud inimesed tulid osa saama Pühast Õhtusöömaajast. Emotsionaalselt mõjusad on öised teenistused. Vaikse laupäeva vigiilia, mis algab hämarusest ja leinavärvides kirikust, läheb orelimuusika võimsa tõusu saatel üle juubeldavasse valgusesse ja tuledesärasse… Seda kogemust võiks endal tunda lubada iga inimene. Sügavalt on mällu sööbinud mõne aasta tagused E. Jõksi Ülestõusmispühade müsteeriumi ettekanded, kus ma ka ise kaasa sain teha.
Kontserte on olnud palju ja nende seas väga häidki rohkelt. "Sajandi kontsertideks" on nimetatud, ja minu meelest õigusega, Jan Garbareki kontserte. Väga head on olnud V. Petrovi õigeusumuusika kammerkoori kontserdid. Neid tahaks soovitada küll igale muusikasõbrale. Kuuldavasti tuleb Kaarli kirikus ka selle aasta lõpus (nagu juba hääks traditsiooniks saanud) nende kontsert.
Elamuslik oli osaleda möödunud sügisel Cr. Kreegi Reekviemi ettekandes. Estonia Seltsi segakoori, Kaarli kontsertkoori ja XXI sajandi orkestrit juhatas E. Pehk. Peale kontserti tühjas kirikus seistes oli tunne kui jõuluööl.

Kirikuaasta kulgeb oma kindla rütmiga ja erinevad perioodid selles kannavad oma erinevat tähendust. Küllap just kirikumees, kes ju pidevalt kirikuaasta rütmiga seotud on, kogeb seda kõige vahetumalt. Milline aeg on Sinu jaoks kirikus kõige helgem?

Ilmselt ikka ülestõusmisaeg. Kuigi - olen ise seda tundnud ja ka teistelt kuulnud - et see helguseaeg kaob mõnikord üsna ruttu meie meelest, asendub jälle halli igapäevarutiini ja tormamisega.
Kindlasti on helge ka jõuludejärgne aeg. Pole ju päike veel tegelikult oluliselt kauemaks meie juurde jäänud, aga ometi on tunda liikumist valguse, tärkamise poole.

Küllap on just jõulud ja advent üheks kõige pingelisemaks ajaks kõigi kiriku töötegijate jaoks. Kas kirikumehel jääb ka mahti jõulurõõmust osa saada?

Advendi- ja jõuluaeg on kahtlemata kõige kiirem ja rahvarohkem aeg. Ega tõepoolest palju aega jää selleks, et aduda jõulutunnet. Enne jõululaupäeva käib kirikust läbi palju rahvast - koolide jõuluteenistused, rohked kontserdid. Nende puhul määrab väga palju see, millise soovi, millise tundega neid pidama tullakse. Kas on korraldajatel tõeline soov anda inimestele rõõmu, või lihtsalt kasutatakse ära inimeste jõulueelset sagimist ja ootuselevust ja muudetakse jõulud kaubaks.
Nüüd on juba mitmel aastal peetud öiseid teenistusi ja nende juures tuleb küll hää jõulutunne ja meeleolu. Kahel viimasel aastal on ka kella kuuesed teenistused olnud rahulikumad.

Enne jõulude ootust käime me kirikuaastas läbi hingedeaja. Milline on hingedeaja tähendus Sinu jaoks?

Hingede aeg - see on üks kummaline aeg. Liigub ju loodus pimeduse poole, meid haarab tihti ängistus, stress. Samas on juba õhus jõulueelset pingetõusu. Võib-olla seetõttu tänapäevainimene ei suudagi tunda tegelikku hingedeaja tähendust. Seda endale konkreetselt mõtestada.
Kindlasti toob hingede- ja advendiaeg kirikusse väga palju rahvast. Sellist küünaldemerd muul ajal ei näe. Ka armulaualisi on ilmselt sellel ajal kõige rohkem.

Sinu jaoks on väga olulisel kohal muusika. Kuidas on see Sinu ellu jõudnud?

Ilmselt on mulle kaasa antud muusikaarmastus. Ja ema, kes oskas väga peenelt juhtida mind selle maailma tundmaõppimisel. Laulda olen ma ikka armastanud. Kahjuks ei omandanud ma õigel ajal mõne pilli mängimise oskust.

Olles juba pea 8 aastat teeninud kogudust kirikumehena, võiks Sinu käest küsida, mis on see, mis Sinu arvates toob inimesed kirikusse?

Tõenäoliselt on väga erinevaid teid kirikuni jõudmiseks. Tean inimesi, kes nimelt just kirikukooris laulmise kaudu on jõudnud selgusele enda suhtes Jumalaga. Küllap paljud leiavad tee kirikusse siis, kui neid tabab mingi ränk mure, kui ajalikust ilmast lohutust on raske leida. Olen näinud ka sellist inimest, keda ilmselgelt tõmbab kiriku poole ja kes samas võitleb kogu oma jõuga selle tõmbe vastu. Usutavasti paistsid kirik ja usk talle veel liiga suured ja haaramatud, seega ka hirmu tekitavad. Aga ilmselt me ainult arvame, et me ise leiame tee kirikusse, hoomamata, et meid lihtsalt ühel hetkel viiakse selle äratundmiseni.

Kirikumehed teavad ikka pajatada jutte ka kummalistest ja koomilistestki juhtumistest, mis nende töös on ette tulnud. On ka Sinul mõni selline lugu?

Kas see just alati koomiline on, pigem ehk kõrvalt vaadates nukkergi, aga kui õhus on tunda ilmselget ülepingutamist, hakkavad juhtuma igasugused asjad. Olgu see talituste, kontsertide või mille muuga seoses. Kui ei usaldata, et kirik ja kirikus toimuv ise on see, mis kõige tähtsam. Kui seda hakatakse "sisustama", kaunistama oma äranägemise järgi.
Aga üks müstiline kogemus on olnud seoses ristimisega. Ma ei mäleta enam, oli see november või veebruar. Igal juhul aeg, kus me päikest eriti sageli ei näe. Ei sadanud vihma, aga pilves oli küll. Ja kahel korral - siis kui tehti ristimärki ja ristimise momendil - tõi aknast sissevaatav päike teravalt esile Kristuse kuju Püha Õhtusöömaaega kujutaval altarimaalil. Vaid Tema ja neil hetkedel.


KAARLI KOGUDUS JA TEMA VAIMULIKUD 17.-18. SAJANDIL
Liivi Aarma

Toompea eeslinnas Tõnismäel oli juba keskajal Pühale Antoniusele pühendatud kabel, mis Liivi sõja sündmustega seoses lammutati või hävines arvatavasti juba 1570. aastal. Ligikaudu saja aasta möödudes püstitati Toompea eeslinnas samale kohale, tänapäeva Hariduse tänavast itta uus puust kirik, mis pühitseti Kaarli soome koguduse kirikuna sisse neljandal advendil 1670. Soome ja rootsi kogudus Toompeal olid tekkinud Rootsi riigi sõjaväegarnisoni ja valitsusasutuste loomise ning nende juurde kuuluva teenijaskonna ja ametimeeste kohaloleku tõttu juba õige varsti pärast Põhja-Eesti minekut Rootsi riigi alla. Nende kogudustega liideti ka eeslinna eestlastest elanikud.

Rootsi Riigiarhiivis säilinud Tallinna foogti aruannetes leiduvad nimestikud Soomest pärit sõdurite ja ametimeeste kohta, keda oli tolle aja mastaape arvestades suur hulk. Rootsi riigi teenistuses seisnud vaimulikud pidasid neile jutlusi ja toimetasid kiriklikke talitusi Toompea lossi saalis esialgu rootsi ja soome keeles. Seega teenisid Rootsi võimu algusest alates Toompea lossis ja Toomkiriku juures ametisse seatud rootsi ja soome rahvusest sõdureid ning teenistujaid oma koguduse vaimulikud. Toompea lossikogudusest kasvas välja Kaarli kiriku soome-eesti kogudus, mis 1696. aastal lahutati omaette soome ja eesti koguduseks.

Toompea soome koguduse ja Kaarli kiriku koguduse vaimulikena 16. sajandi lõpust kuni 18. sajandi alguseni (Põhjasõja ajal 1710 põles Kaarli puust kirik maha) on teada üle kahekümne vaimuliku. (Toomkiriku rootsi koguduse vaimulikena on sellest ajast teada üle kolmekümne pastori.) Tallinna ülalinnas on Rootsi aja algusest alates teeninud mitmeid silmapaistvaid Soomest pärit vaimulikke, alustades soome kirjakeele rajaja Mikael Agricola poja Christianiga, kes 1584 saabus siia kui Eestimaa piiskop. Christian Agricola piiskopiks olemise aeg jäi küll lühikeseks tema varajase surma tõttu 1586, kuid siinoldud aastad olid tegusad, täis visitatsioonireise ja alusepanemist piiskopkonna administratiivsele juhtimisele. Teisena tuleb nimetada oma aja kuulsat teadusmeest - astronoomi, astroloogi ja kirjameest Sigfrid Aronus Forsiust, kes oli vaimuliku ameti kõrval ka Tallinna Toomkooli juhataja ja õpetaja. Tema kohta on viimastel aastatel ilmunud Soomes ja Rootsis rohkesti uurimusi ja käsitlusi, kuid eluloolisest vaatenurgast on neis vähe andmeid tema tegutsemisest Tallinnas ja hiljem Narvas. Pärit Helsingist, aga sünnilt rootslane Sigfrid Aronus Forsius õppis Tallinnas oldud aastatel 1591-1595 ära ka eesti keele, alustas või jätkas siin oma kalendrite koostamist ja suhtles aktiivselt Tallinna all-linna rahvaga. Teadaolevalt oli ta kiitnud siinset raamatukaubandust ja ostnud mitmeid häid raamatuid.

Kultuurilooliselt on Eestis teada-tuntud Forseliuste perekond. Samuti Soomest Tallinna tulnud Johann Haquinus Forselius oli mitmeid aastaid Tallinna Toomkirikus teeninud vaimulik, kes siin kiiresti eesti keele ära õppis. Tallinna soome koguduse vaimulikuna tuleks aga enam juttu teha Johannes Georg Forseliusest, arvatavalt eelmise pojast; pastor aastatel 1659-1665 (või juba aastast 1657). Tema teenimisajal olid tekkinud pinged Tallinna all-linna soome-rootsi koguduse ja ülalinna soome-eesti koguduse vahel. Nimelt esitasid all-linna vaimulikud linnakonsistooriumile kaebuse, et soomlastest all-linna elanikud on enamasti kiriklike talituste puhul, nagu laulatus, lapseristimine ja viimsele teekonnale saatmine, pöördunud ülalinna soome koguduse pastori poole. Soome koguduse pastorit kiideti tema selge jutluse ja inimestega nende endi keeles suhtlemise eest. Võis olla, et kujunenud olukord andis ka tõuget Kaarli kiriku ehitamiseks.

Toompea eeslinna Tõnismäe laienedes kasvas ka siinne eesti kogudus. Ilmselt lisandunud ja suurenenud eestlaste ja soomlaste koguduseliikmete arv viiski koguduse ametlikult kaheks jagunemisele 1696. aastal. Soome koguduse vaimulikuks jäi Nicolaus Indreus, kes oli sel ametikohal juba 1685. aastast (kuni oma surmani 1707). 1692. aastast oli Kaarli kirikus teenimas ka Tallinnast pärit Heinrich Derling, kes kandis juba eesti pastori nimetust. Tema kutsuti 1696. aastal Rapla koguduse pastoriks. 1696. aastal sai ametlikult soome kogudusest eraldatud eesti koguduse (samuti püstitati eesti kogudusele oma pastoraat) pastoriks Kuressaares sündinud Johann Zimmermann. 1704 vangistasid venelased ta koos naisega, kuid vabastasid siiski varsti. Johann Zimmermann valdas heal tasemel eesti keelt. Ta töötas 1699. aastal ilmunud eestikeelse kirikuagendaga Kässi-Ramat, Tallinna tolle aja kõige esinduslikuma trükisega, aastast 1704 aga Uue Testamendi eestikeelse tõlkega. Ilmselt oli tal ka oma osa 1709. aastal välja antud eestikeelse lauluraamatu redigeerimisel, millist tööd juhatas tolleaegne piiskop Jakob Lang. Johann Zimmermann suri täies loomejõus 1710. aasta lõpul enne oma 50. eluaastat Tallinnas katku.

1707. aasta lõpul teenisid soome kogudust tõenäoliselt kaks vaimulikku - leseaasta pastoriks kutsutud ja ordineeritud Johann Levanus ning Ingerimaalt siia kutsutud, Nyenis (tänapäeva Peterburi) sündinud Eduard Nybeck (ka Nybäck). Pauckeri andmetel kutsuti viimatinimetatu teenima küll alles 1709, kuid siiski on säilinud konsistooriumi kutsumiskiri aastast 1707. Seoses Põhjasõjaga oli Soome garnisoni ja sõdurite arv Tallinnas hüppeliselt tõusnud, mis tähendas vaimulike talituste suurt hulka ning see seletab ka kahe soome pastori olemasolu. Eduard Nybeck põgenes venelaste eest 1710 Soome ja 1714 Rootsi, oli Ölandi saare Resmo-Mörbylånga koguduse pastor 1716, pr. 20. VI 1722. Temast sai Rootsi Riigipäeva liige 1726, suri 22. I 1727 Stockholmis, maetud St. Klara kirikusse.

Johann Levanus oli 1710. aasta algul lahkunud pastoriks Läänemaale Kirblasse, mis päästis ta ilmselt ka sama aasta teisel poolel Tallinnas kiiresti levinud hukatuslikust katkust.

Kuigi kirikuhoone hävis 1710. aastal, olid Kaarli koguduse liikmed paljus siiski sõja ja katku üle elanud, mistõttu ordineeriti 1715. aastal siia oma vaimulik, Tallinnas sündinud Samuel Stricker, kes aga 1717 läks Harju-Madise pastoriks. 1738. aastal on veel ordineeritud toomkoguduse eesti pastoriks ja vangla-kasvatusmaja vaimulikuks Peter Johann Faß, kuid juba järgmisel aastal suundus ta pastoriks Rakverre. 18. sajandil sulas aegade jooksul pikkamisi soome-rootsi kogudus Toomkiriku kogudusse ja eesti kogudus all-linna Püha Vaimu kogudusse.


LEMBIT TEDDER
Külli Keel

Augustikuus möödus II pihtkonna õpetaja Lembit Tedderi sünnist 90 aastat. Ehkki surma läbi varalahkunud õpetaja teenimisaeg jäi Kaarli koguduses lühikeseks, mäletatakse teda tänini.

Lembit Tedder sündis 8. augustil 1913. aastal (ukj) Tallinnas maaler Jaan Tedderi ja tema naise Leena (snd Saarm) perekonnas ainukese lapsena. Sama aasta 20. novembril ta ristiti.

Lembitu koolitee algas Tallinna linna 8. algkoolis. Kuna ta omas head joonistamisannet, soovis isa suunata poega pärast algkooli lõpetamist Riigi Kunsttööstuskooli. Lembitut ei haaranud aga mõte kunstniku elukutsest, seepärast jätkusid õpingud hoopis Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumis. Õppetöö sujus hästi ja 1932. aastal lõpetas ta gümnaasiumi cum laude. Sama aasta kevadel sai ta ka leeriõnnistuse Tallinna Jaani kirikus.

Usulise huvi tärkamine gümnaasiumi viimastes klassides oli eeskätt seotud isa kannatustega - mitmed inimesed olid viinud perekonna raskesse majanduslikku seisukorda. "Siis märkasin ma õieti, kui palju peitub maailmas pettust ja ebaaumehelikkust õilsa koore all. Minus tekkis soov enda väikest jõudu ja oskust rakendada kord kiriku teenistusse, et teisigi aidata hädades ja olla neile lohutajaks. "Nii tekkiski Lembitus soov asuda õppima Tartu Ülikooli usuteadust, kuid majanduslikel põhjustel ei olnud see kohe peale kooli lõpetamist võimalik. Seepärast astus Lembit gümnaasiumi lõpetamise järel vabatahtlikuna sõjaväkke Scouts-üksikjalaväe pataljoni. Septembris 1932 asus ta õppima Sõjakooli 1. aspirandikompaniisse, kursuse jalaväe alal lõpetas juunis 1933.

Selleks ajaks oli Lembitu isa majanduslikult jälle kosunud ja tuli vastu poja soovile astuda Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Õpingud algasid 1933. aastal. "Stuudium huvitas mind väga, iseäranis ajalooline usuteadus," kirjutas ta hiljem. 1934. aastal otsustas Lembit jõudu proovida ajaloolise usuteaduse auhinnatöö konkursil. Teemaks oli "Liivimaa kiriklik seisukord Poola ajal, silmaspidades eriti Eesti ala". Jõukatsumine tasus ära - 1. detsembril 1934 sai töö pärjatud II auhinnaga ja süvendas autoris veelgi huvi ajaloolise usuteaduse vastu.

Teisel ülikooliaastal muutusid õpingud majanduslikult raskeks. Lembitu isa haigestus ja kaotas töövõime, perekonna ülalpidajaks jäi ema juhuslike teenistustega. Päevakorda tõusis ülikoolist lahkumine, kuid pääseteeks oli õppemaksust vabastamine ja ülikooli poolt määratud stipendium.

Ka 1936. aastal võttis Lembit konkursist osa, seekord teemaga "Kuidas Justin Veretunnistaja kujutab ja kirjeldab oma teostes Jeesus Kristust?". Töö tunnistati 1. detsembril 1936 I auhinna vääriliseks.

Õppetöö sujus hästi, eksamihinded olid head ja Lembitus kasvas soov lõpetada ülikool magistrina. Peaõppeaineks valis ta ajaloolise usuteaduse. 1937. aasta kevadel lõpetaski ta teoloogia magistri kraadiga, magistritööks oli esimese auhinna vääriliseks hinnatud töö "Kuidas Justin Veretunnistaja kujutab ja kirjeldab oma teostes Jeesus Kristust?".

Ülikooli ajal oli Lembit tegev ka Eesti Üliõpilaste Seltsis, kust "leidis endale teise kodu ja mõttekaaslasi".

28.-29. juunil 1937 sooritas ta pro venia concionandi eksamid väga heade teadmistega ja 10. juulist asus prooviaastale Tallinna Jaani kogudusse praost Hans Kubu juurde. Pro ministerio eksamid sooritas ta 15.-17. novembril 1938 heade hinnetega.

26. detsembril, 2. jõulupühal 1938 ordineeris piiskop H. B. Rahamägi Lembit Tedderi Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus Tallinna Jaani koguduse noorsootöö õpetajaks. Jaani koguduses töötamise ajal andis ta ka usuõpetuse tunde Riiklikus Inglise kolledþis ja Tallinna erakolledþis.

1939. aastal jäi Juuru koguduse õpetaja koht vakantseks ning Lembit Tedderist sai Juuru koguduse õpetaja kohusetäitja ja perekonnaseisuametnik, alates 1940. aasta jaanuarikuust aga juba Juuru koguduse õpetaja.

30. oktoobril 1943 laulatas õpetaja Aleksander Täheväli Lembit Tedderi Juuru kirikus Hella Liimaga. Abikaasa pikk kirikumuusiku tegevus oli hiljem seotud ka Tallinna Kaarli kogudusega, kus ta töötas organist-koorijuhina aastatel 1951-1991. Peres kasvas kaks last - Jaan ja Ruth.

Pärast kümmet aastat tööd Juuru koguduses kinnitati Lembit Tedder 9. detsembrist 1947 Kaarli II pihtkonna õpetajaks, alates aprillist 1949 ka III pihtkonna hooldajaõpetajaks. 1. jaanuaril 1952, mil liideti II ja III pihtkond, jätkas Lembit Tedder II pihtkonna õpetajana.

Lembit Tedderil jätkus tööd ka väljaspool kogudust. Ta oli Tallinna abipraost ja konsistooriumi presiidiumi liige ning aastatel 1949-1954 konsistooriumi assessor.

Lembit Tedderi maine elutee jäi lühikeseks, ta suri ootamatult 15. mail 1954 südameinfarkti. 19. mail tulid Kaarli kirikusse armastatud õpetajat ära saatma tuhanded inimesed. 14. augustil 1955 õnnistati Rahumäe kalmistul õpetaja L. Tedderi hauamonument.


RAHUMÄE KALMISTU SADA AASTAT
Vootele Hansen

Käesoleva aasta sügisel möödub sada aastat Tallinna Rahumäe kalmistu kasutuselevõtust. Varasematel sajanditel maeti auväärsemaid või jõukamaid lahkunuid kirikutesse ja kirikuaedadesse, linna lihtrahvast aga linnamüüri ees olevate kabelite juurde asutatud surnuaedadesse. Vene keisrinna Katariina II keelas 1772. aastal oma ukaasiga matused kirikutes ja elumajade lähedal. Tallinnas asutasid seejärel Oleviste ja Niguliste kogudus Koplis Maarja kalmistu, Toomkiriku rahvale asutati Mõigu ja õigeusulistele Aleksander Nevski kalmistu. Neist viimasele maetakse veel praegugi. Eestlaste Püha Vaimu koguduse kasutusse jäi Kalamaja kalmistu.

Kui 1862. aastal Kaarli kogudus taastati, siis esialgu maeti omad lahkunud samuti Kalamaja surnuaiale, kuid kohe hakati mõtlema uue kalmistu rajamisest. Järgmisel, 1863. aastal ostis kogudus tuhande rubla eest kümne tuhande ruutsülla (4,55 ha) suuruse maatüki õigeusuliste surnuaia kõrvale ja 5. mail 1864 (kuupäevad kuni 1918. aasta veebruarini Juliuse kalendri järgi) toimus selle pühitsemine.

Vähem kui neljakümne aasta möödudes vajas linn uut kalmistut. Seniste surnuaedade laiendamise võimalused olid ammendatud, alanud oli aga linna kiire kasvu periood (1897. aastal oli Tallinnas ligi 59 tuhat elanikku, 1912. aastal üle 100 tuhande). 24. veebruaril 1899 andis linnavolikogu linna majanduskomisjonile ülesande arutada baptisti õpetajate palvet maa eraldamiseks kalmistu jaoks. Komisjon otsustas lähtuda volikogu 28. oktoobri 1898. aasta seisukohast, mille tõttu ei saa üldiste sanitaarsete kaalutluste tõttu lubada kalmistute paiknemist asustatud linnaosade läheduses ja et uute taoliste vajaduste tekkimisel saab selleks eraldada eranditult kaugemal asuvad maatükid, et mitte takistada oma territooriumiga linna elurajoonide edasist laienemist. Juhindudes sellest mõttest ja võttes arvesse, et baptisti õpetajate taotlus on vaid osa linna eesti koguduste vajadusest, oli komisjon arvamusel, et tuleb otsida võimalikke asukohti uuele kalmistule. Komisjon, kelle töös olid osalenud ka linnainsener, sanitaararst ja maamõõtja, andis linnavalitsusele oma ettekande üle 24. mail samal aastal. Komisjon lähtus järgmistest nõuetest : viiele kogudusele läheb maad vaja 14 tiinu ( veidi üle 14 ha); eraldataval maal peab pinnasevesi olema vähemalt 8 jala sügavusel (umbes 2,5 m); maa peab olema eemal ükskõik millise maapealse või maa-aluse pinnavee või pinnasevee ühendusest Ülemiste järvega ning jõe lättega; maa peab olema linna piires, ent eemal praegusest ja tulevikus võimalikust hoonestusest. Komisjon soovitas rajada kalmistu linnamaadele Vana-Pärnu maantee äärde vastu Jälgimäe mõisa piiri (hilisem Nõmme), kus Sinised mäed (Blaue Gebirge) madalduvad Järve tasandikuks. Linna metsavahi hea orienteerumise ja uurimise abil võis komisjon esitada maamõõtja 17. mail koostatud plaani erinevatele kogudustele kalmistuks soovitatud maatükkidest. Komisjon nentis, et kalmistu juurde viiva tee rajamiseks takistusi ei ole ja soovitas linnavalitsusel kohustada linnainseneri koostama tee ehituse eelarvet ning lülitama eelseisvate teetööde maksumus 1900. aasta eelarvesse kuluna.

Linnavalitsus andis 1902. aastal sealt maad kalmistu rajamiseks Jaani kogudusele 17 200 ruutsülda (7,83 ha), Kaarli kogudusele 12 400 ruutsülda (5,64 ha) ja nii Püha Vaimu kogudusele kui ka baptistidele 2 400 ruutsülda (1,09 ha). Linnainseneri kohustati koostama kulude eelarvet. Samal aastal otsustas ka koguduse peakoosolek koostöös Jaani ja Püha Vaimu kogudusega rajada kalmistu. Asjaajamine usaldati konvendile ja revisjonikomisjonile. Järgmise aasta 7. septembril pühitseti uus Kaarli koguduse kalmistu, mis sai nimeks Rahumäe. Nädal hiljem, 14. septembril pühitseti ka surnuaiavahi maja. 1903. aasta koguduse aruandest võime lugeda, et tulude poolel on 339.68 rubla korjandusest hauakaevaja maja heaks, kulude poolel aga: 35 rubla koguduse tubade kütmine surnuaedadel, tööd Rahumäel 46.50 rubla (sh liiva kärutamine 22.30), lattaed Rahumäel 269.55 ning hauakaevaja maja ja kuur 2 401.20 rubla. Võrdluseks võib tuua, et koguduse õpetaja aastapalk oli 600 rubla, millele lisandusid tasud ametitalituste eest. Kalmistu rajamine jätkus järgmisel, 1904. aastal. Aruandest loeme, et tulu saadi korjandusest hauakaevaja maja heaks 51.30 rubla ja matusepaikade müügi eest Rahumäel 405.­ rubla (vanal kalmistul 1 125.64). Kulud olid: Rahumäel jutluse pidamiseks 3.-, pool kaevu tööraha 113.35, kaks Rahumäe surnuaia kaarti 22.-, liiva kärutamine 47.50, lasipuud ja haualauad 3.-, lauad, sohvad ja pingid Rahumäele 41.50, ämber ja kruuk 1.60 ning raamitekid ja haualinad 38.30 rubla. Samal aastal osteti ka 200 rubla eest uus kergete jalastega surnuvanker ja 18.60 rubla eest 6 uut surnumatmise kübarat kirikumeestele. Siinkohal mõned andmed ka koguduse kohta 1903. aastal: sündis 434 last, leeritati 263 last, kuulutati 224 pruutpaari, laulatati 123 paari, laual käis 11 136 hinge (naisterahvaid ikka rohkem kui mehi), suri 333 liiget ja kogudusel oli 31. detsembril 1903 liikmeid 19 650.

Luterliku kiriku elu korraldanud seaduse alusel tohtis võtta kalmistu korrastamiseks ja kaunistamiseks raha päriskruntide müügist ja reamatuste korral hauakoha eest. 1906. aasta takside järgi maksis ruutsüld (4,55 m2) päriskrunti Rahumäel 6.- rubla, vanal kalmistul eespool 25.- ja tagapool 15.- rubla. Matustega seotud taksid on käesoleva kirjutise lõpupoole. Tava järgi oli päriskrundi pidamise aeg 30 aastat, see oli ka pealematmiseks lubatud ajavahemik arvates viimasest matusest. Korratusse jäänud haudu ja ka päriskrunte tohtis tasandada ja uuesti kasutusse võtta, kuid sellest tuli vastuväidete esitamiseks avalikult teada anda. Pärast 1925. aasta seaduse alusel antud määrust pidi kalmistu valdaja hauad üle vaatama iga aasta juunis ja teated avaldama Riigi Teatajas.

Koguduse peakoosolek otsustas 1910. aasta mais ehitada Rahumäele kabeli. Esialgu sooviti seda teha koos teiste kogudustega, kuid koostööst ei tulnud midagi välja. Jaani kogudusel oli oma puust kellatorn (mis ei jäänud küll kauaks püsima). Projekt valmis 1911-1912 V. Lenderi büroos insener A. Uessoni tööna ja Kaarli kirikut jäljendav kabel pühitseti 6. detsembril 1913. aastal. Kabelisse telliti kaks kaunikõlalist kella Saksamaalt. Kahjuks üks terasest valatud kelladest mõranes peatselt ja muutus kasutuskõlbmatuks. 1937. aastal annetati katkine kell vanametalli kogumise raames Allveelaevastiku Sihtkapitalile, mille eest saadi mälestusplaat kiriku seinale paigutamiseks (ajalehes ilmunud foto järgi asus plaat kiriku peauksel). Kella omaduste kohta tundis veel huvi Misso Palvemaja Ühing, kes oleks selle Sihtkapitalilt ära ostnud, kuid neile tuli vastata, et kell on tarvitamiskõlbmatu. 1941. aasta märtsis, kui kalmistu üle võeti, oli kabelis üks Kaarli koguduse kell ja üks Jaani kogudusele kuuluv kell. Saksa ajal oli okupatsioonivõimude korraldusel päevakorral kellade võtmine sõjamajanduse tarbeks. Kaarli kabel jäi kasutusest välja möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate algul ja nii on kauni interjööriga kabel praegu kalmistu panipaigaks ning kasutatakse 1932. aastal insener E. Lohki projekti järgi valminud Püha Vaimu koguduse kabelit.

Kuusteist aastat pärast kalmistu kasutuselevõttu toimus laienemine lääne suunas (praeguse Ehitajate tee poole). Kaarli kogudus sai 5008 (2,28 ha) ja Püha Vaimu kogudus 5235 ruutsülda (2,38 ha) maad. Leping linnavalitsusega nende maade kasutamiseks sõlmiti alles 1929. aastal - Kaarli kogudusega 12. veebruaril ja Püha Vaimu kogudusega 6. märtsil. Linnapeaks oli tollal A. Uesson. Lepingutesse sai kirjutatud üks punkt, mis kümme aastat hiljem segadust tekitas. Nimelt oli seal kirjas, et matmispaikade müügist saadav raha läheb linna kassasse ja seda kasutatakse kalmistu korrashoidmiseks ja kaunistamiseks. Tegelikult oli suurem osa laiendusest (mille väärtuseks 1929. aastal hinnati 2500 krooni) juba täis maetud ning kuna taolist sätet ei olnud teistes lepingutes ja raha edasi-tagasi liikumine oleks olnud ka ebapraktiline, jäi raha linnakassasse kandmata. 1925. aasta matmispaikade seadus lubas kalmistult laekuvat raha kasutada ainult kalmistu korrashoiuks või laiendamiseks. 1937. aastal revideeris Perekonnaseisuamet linnavalitsuse korraldusel järelevalve korras kalmistute kohta esitatud aruandeid ja avastas lepingute erinevuse ja nimetatud lepingute täitmata jätmise. Perekonnaseisuamet tegi linnavalitsusele ettepaneku lepingute muutmiseks, kuid 1940. aasta sündmused tõmbasid sellele kavale kriipsu peale. Uus võim pani kalmistute juhtimise algul linnavalitsuse ehitusosakonnale, kes tegi ettepaneku nõuda kogudustelt sisse raha alates 1929. aastast. Püha Vaimu kogudus teatas, et nad on kulutanud annetustest ja enne 6. märtsi 1929 müüdud kruntidest saadud raha sellele kalmistuosale rohkem, kui on saanud matmispaikade müügist aastatel 1929-1940. Pealegi on linnavalitsus saanud aruanded ja leidnud kõik korras oleva. Kaarli kogudus vastas, et neile on lepingu taoline punkt üllatus, pealegi on nad vaid mõned üksikud matmisplatsid ja reamatuse kohad maksu eest või tasuta pärast 1929. aastat müünud. Kogudus käsitles seda ala endise kalmistu laiendusena ega pidanud eraldi arvestust ja ei saa seepärast aruannet esitada ning palub end sellest kohustusest vabastada. Saadud raha eest on ehitatud müür, teed, kaev ja tehtud koos teiste kogudustega muid heakorratöid. Heakorratrust oma kirjas Tallinna Linna Kommunaalmajanduse osakonnale 15. maist 1941 teatab, et kogudus on kandnud linna jooksvale arvele ja Heakorratrusti arvele kokku 25 195.60 rubla, ning leiab seejuures, et Uue-Rahumäe osas oli ülekande kohustus küsitav ja teeb ettepaneku nõue lõpetada (Heakorratrust leidis kõik korras olevat juba oma 27. märtsi 1941. a kirjas kommunaalmajanduse osakonnale). Nii palju siis segadust põhjustanud lepingust.

1928. aasta 25. juunil taotles linnavalitsus siseministrilt kinnitust kavale laiendada kalmistut ida poole Rahumäe teed; luba saadi esitatud plaani kinnitamisega sama aasta 4. juulil. Uus kalmistuosa oleks olnud lähematele Nõmme majadele lähemal kui määruses lubatud 200 meetrit, kuid oli madalamal ja pinnasevee liikumise suunas allavoolu, mis tegi laienduse võimalikuks. Nn Uus-Rahumäe oli 9783 ruutsülda (4,45 ha) suur ja see anti linnavalitsuse ja Kaarli, Jaani, viie baptisti ning Evangeeliumi Vennaste koguduste vahel 21. detsembril 1929 sõlmitud lepingu alusel koguduste ühisesse kasutusse. Maatüki väärtuseks hinnati 4900 krooni. Kogudused pidid jälgima kinnitatud plaani, esitama linnavalitsusele aruanded ja eelarved. Hauad pidi korras hoidma omanik või kogudus. Koostöö koordineerimiseks koguduste vahel oli enne sõda EELK Tallinna praostkonnas ka matmispaikade toimkond. Kaarli koguduse 1932. aasta eelarve järgi loodeti tulu saada Rahumäe kalmistul 1100 ja Uuel-Rahumäel 3000 krooni ning kulusid hinnati vastavalt 400 ja 1000 krooni. 1938.-1940. aastaks kinnitatud taksid määrasid vanal kalmistul ühe ruutmeetri hinnaks 20, Rahumäe vanal osal eespool 20, tagapool 10 krooni ning uuel osal I järgu eest 10 ja II järgu eest 7.50 krooni. Reamatuse korral oli haua hinnaks täiskasvanul 1 kroon ja lapsel 50 senti.

Järgmised, 1933 asutatud Liiva ja Metsakalmistu olid juba linnavalitsuse vallata.

Kogudus oli kalmistu majandajaks kuni 28. märtsini 1941, mil Tallinna Linna TRSN TK Kommunaalmajanduse osakonna peainseneri poolt 25. märtsil määratud komisjon Eesti NSV RK Nõukogu määruse avalike kalmistute allutamise kohta linnade ja maakondade kommunaalmajanduse osakondadele (veebruarist 1941) põhjal kalmistud üle võttis. Kaarli koguduselt võeti Rahumäel üle vanem osa (4,10 ha), keskmine osa (2,28 ha) ning Kaarli, Jaani, baptisti ja Evangeeliumi Vennaste kogudusele kasutada antud osa (4,45 ha). Üle võeti kalmistu plaanid, projektid, raamatud, plekist dokumentide hoiutoru, kabel, 1 puurkaev, 3 pumbakaevu, 3 tsementprügikasti, 5 suurt ja 3 väikest surnuraami, 1 uus ja 1 vana suur raamitekk ja 2 väikest raamitekki, 1 joogipeeker, 2 paari suuri ja 1 paar väikeseid haudalaskmise linasid, 2 raudkonksu laudade väljatõmbamiseks, 1 haamer, 1 ühekordne plekk-katusega puust elumaja (kalmistu korraldaja korter, kantselei ja ooteruum), silikaatkividest plekk-katusega hoone (puukuur, riistade ruum jne), 3 suurt lauda, 3 suurt seljatoega pinki, 5 väikest pinki, 2 taburetti, 1 laelamp, 3 riidevarna ja telefon. Aktis märgiti, et rahalisi nõudeid matmiskohtade maksude arvel saadavatele summadele ja kalmistu valitsemisega seoses "asutiste, organisatsioonide ja isikute vastu ei ole". Akti kinnitanud kommunaalmajanduse rahvakomissari asetäitja käskis tagastada katusega kõnetooli ja kabeli kantsli, Vana-Kaarli kalmistul lisaks kantslile ka kellad.

Kogudus esitas taotluse ehitiste tagastamiseks 1991. aasta detsembris; senini on need tagastamata.

Kuigi kogudus ei ole olnud üle poole sajandi kalmistu valdaja (mõneti taastus otsustus- ja sõnaõigus Saksa ajal), on Rahumäele maetud meie koguduse liikmeid ja matusetalitusi on sooritanud meie vaimulikud. Kõik see on toimunud heas koostöös kalmistu administratsiooniga. Säilinud on ka kalmistupühade traditsioon - need toimuvad nüüd jälle jaanipäeval. Rahumäe surnuaiapühad on Tallinna rahvarohkeimad.

Tänapäevaks on kalmistu laienenud maa-alale mis hõlmab 33,1 ha ja kus on eristatavad 25 osa. Iseseisev neist on Juudi kalmistu, mille väraval on aastaarv 1922, kuid kalmistu on vanem. 1926. aastal rajati kalmistu põhjaküljel Tuletõrjujate matmispaik. Karl Laane andmetel olevat sinna maetud pärast Vabadussõda ka vene Loodearmee sõdureid, kes Tallinnas surid.

Rahumäe kalmistul maetakse lahkunud tavapärasel viisil, haud on orienteeritud ida-lääne suunas.

Meie kõigi koostöös on saja aastaga muutunud hõredate mändidega lage liivik liigirikkaks puistuks, kus on palju kunstiväärtuslikke mälestuskive ja -sambaid. Kaarli koguduse osas võib nimetada skulptorite H. Halliste, J. Koorti, F. Sannamehe, K. Lüüsi, V. Melliku ja J. Raudsepa töid.

Käesolev kirjutis pühendus rohkem igapäevastele majandusküsimustele, mis kalmistutega seoses siin ajalikus elus lahendada tuleb. Soovime aga kõigile surnutelinna puhkama asetatuile igavest rahu, lõputut valgust ja jääme armsate jällenägemise lootusse ülestõusmises meie Issanda armu läbi.

Väljavõte 10.(23.) septembri 1903 ajalehest Teataja :
" Surnuaedade sisseõnnistamine. Pühapäeval, 7. skp. peale lõunat õnnistati Vana-Pärnu postitee ääres Tondimetsa taga Jaani koguduse uus surnuaed sisse. Õnnistamise jumalateenistust pidasivad õpetajad Grosmann ja Assmuth. Ühtlasi õnnistati sisse ka seal kõrvalolevad Mihkli koguduse (Soome, Rootsi jt. kog.), vaestemaja ja uue asutatava Eesti koguduse surnuaed. Uuele surnuaed-kogule pandi linnavalitsuse nõusolemisega nimeks "Rahumägi", mille järgi ka linnast sinna viivat teed nimetada tahetakse."

Väljavõte 9. septembri 1903 Postimehest:
"Teateid Tallinnast. Tallinna Kaarli koguduse teiseks õpetajaks on Rudolf Hurt kiriku nõukogu poolt neil päevil valitud. /.../ Uus matuseaed Tallinna Eesti Jaani koguduse tarvis pühitseti Tallinna lehtede teatel pühapäev 7. sept. ära. Uus matuseaed on Vana-Pärnu maantee ääres ilusa kõrgustiku pääl, kuhu linn ja meri ära paistab. Matusepaigale on "Rahumägi" nimeks antud."
Uus asutatav kogudus oli hilisem Pauluse kogudus.


EELK PÜHAPÄEVAKOOLIÜHENDUSE PIIBLIPÄEVAD SUURUPIS
Mari-Ann Oviir

7.-9. augustini toimusid Suurupis EELK Pühapäevakooliühenduse piiblipäevad, mille teemaks oli seekord "Ristteel". Piiblipäevad avas Pühapäevakooliühenduse juhatuse esimees Toomas Maarand. Esimene lektor oli EELK Elva koguduse õpetaja magister Vallo Ehasalu, kes võttis aluseks Pauluse ristimisvormelid, näiteks Gl 3:27: "sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud". Meie tänane päev on seotud ristimispäevaga - vana taandub ja uus tuleb asemele. Pauluse ristimisvormelid on olnud ühine kristlik vara. EELK Suure-Jaani koguduse diakon Kristi Sääsk jätkas ristimise teemat. Ta rääkis, et iseotsustamine - minust saab kristlane - ei ole võimalik. Jumal on see, kes ristimises meie juurde tuleb. Tema otsustab meie üle, meid on äratatud evangeeliumi kaudu. Jumala teole alles järgneb meie vastus. Ristimine loob sideme Kristusega.

Pärast väikest kohvipausi algas vestlus laste- ja noortetöö vajalikkusest ja võimalustest. Küsimustele vastasid EELK Juuru koguduse õpetaja Marko Tiitus, EELK Noorsootöö Keskuse töötegija Heikki Pietilä ja EELK Toompea Kaarli koguduse lastetöö juht Signe Aus. Laste- ja noortetöö vajalikkuses ei kahelnud keegi. Arutleti mitmesuguste töövormide üle. Signe Ausi vastustest jäi kõlama mõte, et noorte kirikusse toomiseks võiks kasutada klubilisi vorme, huvialaringe ja avatud uste päevi. Marko Tiitus rõhutas aga ka pühalikkuse säilimise vajadust, vaikseid hardushetki. Heikki Pietilä rääkis pikaajalisest noortetöö kogemusest Soomes. Samuti kõneldi vabatahtlike laste- ja noortetöö tegijate tänamisest ja nende töö märkamisest kogudustes.

Piiblipäevade teemaga haakus Riigikogu liikme Tunne Kelami loeng "Eesti Euroopa kultuuriruumis" meie seotusest Euroopaga. Küsimustele vastates rääkis Tunne Kelam Euroopa turu ühtse korralduse vajalikkusest, sest ületootmine ei ole majandusele kasulik.

Järgnenud viktoriini "Tunne Euroopat!" viis läbi Kristi Sääsk. See oli üks lõbus ja lustakas ettevõtmine, kus küsimuste-vastuste kaudu koguti endalegi teadmisi juurde.

Õhtupalvuse eestvedaja oli EELK Koeru koguduse õpetaja Allan Praats. Palvus toimus mere ääres. Palvusest osavõtjad moodustasid merekohinat kuulates ja üksteist tuule eest kaitstes tiheda ringi.

Järgmise päeva avas hommikupalvusega Killu Teras. Tartu Ülikooli õppejõud dr Pille Valk pidas loengu lapse usulisest arengust. Kuulajaid kutsuti mõtisklema selle üle, et Jumala ees oleme kõik õpipoisid - üheskoos teelkäijad. Me ei tohiks ennast pidada valmis inimesteks, Jumalal on meile pidevalt midagi uut pakkuda. Tähtis on meeles pidada, et lapse mõtlemine on konkreetne. Mida väiksemad lapsed, seda olulisemad on valitsevad rituaalid ja atmosfäär. Õppimine toimub tuttavalt tundmatule. Lapsele peab jätma iseavastamise rõõmu.

Rühmatöid juhendasid Olga Schihalejev, Kristina Kaljulaid ja Killu Teras. Töötubadest oli valida joonistamise, laulutoa, meisterdamise ja piiblilugude jutustamise vahel. Ly Rumma õpetas muusikat kuulates meeleolusid paberile panema. See meetod andis toredaid tulemusi. Huvitavad olid ka nende inimeste tööd, kes olid alati arvanud, et nad ei oska joonistada. Kaie Tanner tegi laulutoas samuti imet: alguses arglikult alustanud õppijad laulsid lõpuks kõik rõõmsalt ja julgelt kaasa. Marika Lekarkin jutustas elavalt ja näitlikult loomislugu, Marju Raabe õpetas nöörist tegema kõiksuguseid huvitavaid punutisi. Igaüks sai osaleda kahes töötoas - valikut teha oli tõesti raske.

Pühapäevakooliühenduse ja Noorsootöö Keskuse ühisest tulevikust rääkis Toomas Maarand. Õhtul toimus Taizé palvus, mille viis läbi Luc Saffre. Loomulikult kuulus nendegi piiblipäevade juurde lõkkeõhtu, kus lauldi ja aeti juttu. Toomas Maarandi käest kuuldi skautluse ajaloost ja huvitavatest juhtumustest skaudilaagrites.

Märkamatult jõudis kätte viimane päev. Einike Pilli rääkis teemal "Laps sakraalse ja sekulaarse pinge väljas". Kuulajatele anti võimalus ise kaasa mõelda, millised on last mõjutavad tegurid. Räägiti meeletust infotulvast, milles lapsel on üksinda väga raske orienteeruda, kiirusest, tarbijalikkusest, moraalsest allakäigust (piirid hägustunud), perede lagunemisest jpm. Tähtis on aidata lapsel teadvustada, et nähtavad asjad on kaduvad, nähtamatud aga igavesed. Raha võib viia absurdini, tegelikult teeb õnnelikuks teiste teenimine. Lapsele on vajalikud kindlad piirid, millest kinni pidada.

Heikki Pietilä rääkis noortest ja kristlikust traditsioonist Euroopas. Luterlikes kirikutes usutakse inimese võimesse teha õigeid valikuid. Heikki Pietilä ei pidanud seda suhtumist päris õigeks. Ta võrdles religiooniõpetust suure hulgikauplusega, öeldes, et ainult mõni laps tuleb kauplusest välja millegi muu kui kommidega. Lapsel ja noorel ei ole kogemusi õigesti valida. Tähtsad on kristlikud tavad - kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme… Traditsioonid ei vaja meid, meie vajame traditsioone.

Viimaseks kõnelejaks oli allakirjutanu, kes rääkis noortetööst EELKs. Kõik nõuab pidevat liikumist ja uuendamist. Noorus ei ole mingi tähtsusetu aste, noored tahavad vastuseid just nüüd ja praegu, nemad kujundavad homset maailma. Noorsootöö aluseks peab olema kogudusse tulev noor ja tema küsimused. Noortejuht peab looma turvalise õhkkonna ja olema hea organisaator. Töövormid võivad küll erineda, kuid keskmeks peab jääma kuulutus Jeesus Kristusest. Tähtis on omada kohta, kus sind võetakse vastu sellisena, nagu oled, ja midagi peale ei suruta.

Piiblipäevad lõppesid jumalateenistusega Rannamõisa kirikus. Jutlustas kohaliku koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pärast jumalateenistust asusime koduteele. Piiblipäevad olid selleks korraks otsa saanud. Jääme huviga ootama järgmisi piiblipäevi.


MULLE "KAARLIKESE" LAAGRIS MEELDIS!

"Kaarlikese" laagritest ja paljust muust rääkisid omavahel kaks kirikukooli IV rühma tüdrukut - Kerlin Kerde ja Maria Alanurme. Kahe laheda suvitaja jutu sidus kokku õpetaja Küllike Valk.

Maria: Olen viimasel ajal üsna suur laagrites käija olnud. Kirikukooliga olen käinud nii suve- kui ka talvelaagrites ja avastanud, et need on üsna-üsna lahedad.
Kerlin: Mina olen ka käinud paljudes laagrites, peale "Kaarlikese" suve- ja talvelaagrite ka muudes laagrites. Mulle see meeldib! Olen käinud kahes "Kaarlikese" talvelaagris ja ühel korral suvel - see viimane kord!
Maria: Olen käinud kahes "Kaarlikese" talvelaagris ja kolmes suvelaagris. Mulle meeldivad suvelaagrid rohkem kui talvelaagrid, siis on soojem ja saab kauem väljas hullata. Külmale vaatamata on ikkagi tore ka talvelaagris möllata!
Kerlin: Alati enne laagrit püüan endale ette kujutada, kuidas sel korral laagris on...
Maria: Mina ootan enne laagrisse minekut, et leian laagris palju sõpru, "megasid" üritusi ja et öörahu tulek võiks kas või veidi venida. Viimane laager oligi just selline, ma ei pidanud pettuma ja seda tänu meie vahvatele õpetajatele.
Kerlin: Mina olin Pilistveres esimest korda. Täitsa korralik laagripaik. Ei anna võrreldagi teiste laagritega, kus pole õieti mingeid pesemisvõimalusi ja on vaid kuivkäimlad. Aga Pilistveres on toad mõnusad väiksed ja ruumi jätkub kõigile.
Maria: Ka minu meelest on Pilistvere päris normaalne paik. Aga oleks veelgi toredam, kui saaks endale toakaaslasi ise valida või hoopis telkida. Seda saaks siis korraldada, kui oleks ette teada, kes laagrisse tulevad, et saaks varakult kokku leppida.
Kerlin: Ja-jah, sel korral panid õpetajad paika, kes kellega ühes toas elab. Võiks saada ka omavahel tube vahetada, kui ikka kuidagi ei klapi ja kui on, kellega vahetada!
Maria: Rahvast oli päris parajalt. Aga ega ka see halba ei teeks, kui oleks inimesi veelgi rohkem, sest seltsis segasem...
Kerlin: Mulle meeldis, et eri vanused olid koos, alates kuue- ja lõpetades viieteistaastastega. Isegi üks kaheaastane poiss oli ühe õpetajaga kaasas. Väikesed on ju nii armsad…
Maria: Suured said väikesi aidata ja väikesed suurtega koos olla. Vahetevahel ei olnud väikesed suurte üritustest eriti vaimustunud, siis võiks ju olla nii, et kui suurtel on tantsuõhtu, saaksid väikesed olla mänguõhtul.
Kerlin: Selle suvelaagri kõige põnevamad üritused olid vist need, kui me pärleid kogusime. Mulle meenub kõigepealt maastikumäng, mille lõpus me esimesed pärlid leidsime.
Maria: Mulle meeldis ööpärli saamine. Ja kogu see pärlite kogumine üldse oli vahva.
Kerlin: Meie saime rohelised vaikusepärlid, sest roosad olid juba teistele tüdrukutele ära jagatud. Meie jõudsime natuke hiljem, sest Annil juhtus küünlarasvaga õnnetus. Me aitasime teda. Mulle see samm-sammult pärlite kogumine meeldis väga. Hoian oma palvehelmeid ikka alles.
Maria: Mul on ka palvehelmed siiamaani alles. See on päris vahva, et igas laagris on mingi kindel teema, sest siis on alati kihvtid teemapeod jms.
Kerlin: Laagris oli ikka tõesti igasuguseid huvitavaid inimesi. Poisid paistsid silma muidugi pahandustega, aga samas olid nad ka abivalmis.
Maria: Keegi teine ütleks vist, et kõige popimad olid Oliver ja Olari oma lapsikustega, aga minu meelest oli kõige toredam Signe, meie pühapäevakooli pea ja hing. Tema koos teiste õpetajatega oli tegelikult meie laagri süda.
Kerlin: Tublid olid just kõige väiksemad, nimelt õed Nööbid. Nad tegid kõike kaasa ja see oli hea!
Maria: Ma leidsin endale päris palju uusi sõpru ja head tuttavad muutusid laagris veelgi paremaks!
Kerlin: Mina leidsin ka endale uusi sõpru. Cheitlinit ja Lotet loodan ka kirikukoolis kohata. Kahju, et Liis juba nii suur on, et kirikukooli enam ei saa. Aga küllap me kohtume kusagil veel!
Maria: Laagris õppisin nii mõndagi sõpruse kohta. Näiteks mõni asi võib sõbrad päris tülli ajada, aga tülist saab ka koos üle. Ja lapsikusi tehakse tavaliselt vaid tähelepanu saavutamiseks.
Kerlin: Mina õppisin teistega rohkem arvestama ja ka Jumala kohta sain teada nii mõndagi uut.
Maria: Järgmine laager võiks toimuda telkides ja need, kellel ei ole telki, saavad valida sõbra, kellega ühes telgis olla. Palju peaks olema maastikumänge, need arendavad koostöövõimet ja ühendavad inimesi. Ikka võiks mängida kallikulli ja muid vahvaid mänge, mida teisteski laagrites on mängitud!
Kerlin: Tahan väga, et järgmine laager tuleks samuti lõbus ja tore. Nagu eelmisedki. Mulle "Kaarlikese" laagris meeldis!


NOORTETÖÖ ALUSTAS HOOAEGA PILISTVERES

Tavapäraselt kogunesid Kaarli koguduse noored pärast suvepuhkust Pilistverre töö- ja puhkelaagrisse. Sellest laagrist ja sealsetest tegemistest võib aimu saada allolevast kirjutisest kahe laagrilise silme läbi nähtuna. Septembris algasid ka juba regulaarsed noorteüritused koguduse maja noortetoas. Noorteõhtud toimuvad endiselt esmaspäeviti, kohvik aga on sellel aastal avatud kolmapäeviti kell 18-22. Muude noorteürituste kohta laagrites on kirikus saadaval noortetöö sügisvoldik. Muidugi alustab tänavu ka noorteleer, mille esimene tund on 22. oktoobril.

Meelis Holsting

***

Enne kooliaja algust käisid Kaarli noored Pilistveres tööd tegemas ja ka lihtsalt puhkamas. Aset leidis töö- ja puhkelaager ehk lühidalt TPL. Algas aga kõik sellest, et augusti viimase nädala lõpul kogunesid noored "laagerdajad" kella kolmeks Kaarli kiriku ette, et sealt sõita juba tuttava Pilistvere poole.

Kohale saabunud, einestati natuke ja kohe seejärel koguneti lõkkeõhtule. See toimus toredas kohas väiksel saarel, kus lauldi, sussutati vorste ja vesteldi niisama omavahel. Pärast pastoraati tagasi jõudmist ei kiirustanud keegi kohe magama - kes mängisid lauamänge, kes ajasid lihtsalt juttu.

Reedene päev algas hommikupalvusega. Eriti jäi kõlama Sakariase kiituslaul "Meid tuleb katsuma päikesetõus kõrgustest, paistma meie peale, kes istume pimeduses ja surmavarjus".

Enne tööleasumist tehti veel - täielikus paduvihmas! -üks väike jalgpallimäng. Seejärel suundusid tüdrukud koos Meelisega mustsõstraid korjama, aga seltsimehed, st poisid, asusid välikäimlat püstitama. Marjakorjajaid oli igasuguseid: kes tegi tublit tööd, kellel hakkas põõsas pähe ja kes oli muidu Mari, keda pange pista. Vahepeal käidi lõunatamas ja siis tagasi põõsaste juurde. Nalja sai kõvasti, aga müstilisel moel täitusid ka ämbrid. Poisid pidid oma tööga rohkem vaeva nägema. Nemad rassisid nii et nahad märjad, seega said nad ka esimestena sauna minna. Noored puhtad, võis alustada õhtuprogrammiga. Seal siis lauldi ja mängiti igasuguseid mänge; eriti toredaks osutus sohvamäng. Kui kell oli parajalt palju, leidis aset õhtupalvus, kus Meelise räägitud jutt nii mõnegi laagrilise tõsiselt mõtlema pani.

Järgmisel päeval said kõik ühiselt kalmistut korrastada. Kõblati ja pühiti teid ning rajati uusi. Kui lõunasöök oli söödud, suunduti õue sportmänge mängima. Noored jagunesid võistkondadesse Mehed ja Naised, kuigi tegu oli segavõistkondadega. Toimus viktoriin, lõkke tegemine jpm. Keskööl läksid need, kes soovisid, surnuaeda jalutama, teised aga jõid toas teed ja mängisid Riski. Pühapäeval toimus juba traditsiooniks kujunenud Muldvillak. Võistkonnad Kirp, Tigu ja Raid lõpetasid 0 punktiga, nii et kõik said pulgakommi imeda. Seejärel mindi kirikusse jumalateenistusele ning pärast seda koristati natuke ja sellesügisene TPL oligi läbi. Kogu 13­pealine laagriseltskond jõudis õnnelikult ja puhanuna päälinna tagasi.

Mari Mõttus ja Hanna-Hulda Reinkort


SEGAKOORIGA RAPLAS
Lea Nebukat

Tallinna Kaarli koguduse segakoor oli kutsutud 28. septembril Raplasse. Kontsert-jumalateenistusel Rapla Maarja-Magdaleena kirikus tähistati Rapla kiriku 102. ja koguduse segakoori 100. aastapäeva.

Rapla kirikukoori asutas köster Philipp Schütz. Peale Schützi lahkumist juhatasid II maailmasõja ajal ja enne seda lühemat aega kirikukoori koguduse abiõpetaja Wolfgang Seesemann, Oskar Koobakene, Salme Krull jt. 1939. aastal elavdas Rapla koguduse muusikaelu vendade Kriisade ehitatud kontsertorel ja kirikukoori tase tõusis August Topmani õpilase Ants Soode organist-koorijuhi kohale asumisega 1944. aastal. Järgmised Rapla koguduse muusikaelu edendajad olid helilooja Enn Võrk, hääleseadja Emilie Karjus, organist-koorijuht Igo Raju, organist professor Hugo Lepnurm ja Hermann Heliste kogu perega. Lühemat aega on Rapla koguduse segakooriga töötanud veel sellised tuntud kirikumuusikud nagu Ester Sims (snd Roosimaa), Marika Kahar, Mari Põld jt. Praeguse segakoori moodustavad 41 liiget, dirigent Siiri Kalvik ja abidirigent Eo Tori.

Aastapäeva jumalateenistusel teenisid kaasa Rapla koguduse Maarja koor, pasunakoor, Märjamaa koguduse segakoor ja Kaarli koguduse segakoor.

Jumalateenistus algas E. Võrgu lauluga "Kui armsad on Sinu hooned" ühendkoori esituses. Umbes 90­liikmeline ühendkoor laulis ka A. Topmani "Laulge Jehoovale".

Juubelit pidav Rapla koguduse segakoor läks kirikus lauldes altari ette. Lauldi Jan-Jürgen Wasmuthi kaanonit "Kus kaks või kolm on koos minu nimel, seal olen mina nende keskel". Koor jätkas laulmist dirigentide S. Kalviku, E. Tori ja Ester Ilvese juhatusel 6 lauluga.

Järgnevalt laulsid külalistena kaasateenivad koorid ja solist Ärni Kiisküla. S. Adamsi "Jeruusalemm" solisti hingestatud esituses Marika Kahari oreli saatel vallandas kirikuliste aplausi keset jumalateenistust.

Pidulik ja võimas oli ka teenistuse lõpul ühendkoor ja pasunakoor, kui lauldi L. van Beethoveni "Kõik taevad laulvad".

Pärast kontsert-jumalateenistust paluti kõiki pastoraati, kus kolmes ruumis olid kaetud rikkalikud lauad. Piduliku osa avas koguduse õpetaja Mihkel Kukk. Õnnitleti Rapla segakooriga töötanud tuntud kirikumuusikuid ja koori juhatanud dirigente. Jagati lilli, õnnesoove, mälestusi.

Eriti põhjaliku ja pika ülevaate koori ajaloost ja elust andis Tooni Leedjärv (juhatas koori 1970­ndatel aastatel). Ajalugu kuulates oli hea meel tõdeda, et kõik need aastad on koorile väga õnnistusrohked olnud, sest lisaks koori juhtimisele peeti väga tähtsaks ka lauljate vaimulikku kasvamist. Auväärse ajalooga koor on püsinud 100 aastat.

Kaarli koguduse segakoori tervitus 100­aastasele koorile kõlas: "Muusika on kaja taeva häältele: mida puhtam ja sügavam on hing, seda ülevam on kaja!" (T. Tüür).


SEGAKOORIGA JUURU-MAHTRA RADADEL
Virve-Aino Nuka

"Sull´ olgu au, oh Jumal, kõrgel taevas!" Nii algab Hella Tedderi meie motoks kirjutatud laul, mille ta pühendas segakoorile 10. aastapäevaks. Aasta tagasi (21. oktoobril 2002) lahkus meie lugupeetud audirigent igavikuteedele, kuid mälestus nimekast heliloojast püsib mitte üksnes tema asutatud koori, vaid ka kõigi vaimuliku muusika viljelejate südameis.

Meeles pidas oma kandi endist elanikku ka Juuru vald. Mälestamaks oma koguduse endist organisti ja aktiivset vaimuliku muusikaelu korraldajat H. Tedderit korraldati Mahtra Talurahvamuuseumi ruumes näitus maestro elust ja tegevusest.

Käesoleva aasta 7. septembril võttis Kaarli koguduse segakoor nõuks külastada oma audirigendi kodupaika ja laulda Juuru kirikus jumalateenistusel.

Enne jumalateenistust Juuru Mihkli kirikus süütasime kirikuaias mälestusküünlad helilooja isa Gustav Liima ja omaaegse pastori Jüri Bärgi haudadel. Kõlasid Hella Tedderi "Jeesus, ära Sa mind jäta!" ja P. P. Blissi "Kui Jumala rahu".

Kirikus võttis meid vastu kohaliku koguduse õpetaja Marko Tiitus - selle päeva sünnipäevalaps. Temalt saime ka põhjaliku ülevaate Juuru koguduse tegevusest ja kiriku ajaloost.

Kell 12 alanud jumalateenistusel esitas meie segakoor lisaks Hella Tedderi kahele laulule ("Sull´ olgu au!" ja "Jeesus, ära Sa mind jäta!") veel V. Eville "Nii Jumal maailma armastand", A. Topmani "Laulge Jehoovale", P P. Blissi "Kui Jumala rahu" ja J. E. Kindermanni "Oo, Jeesus". Jumalateenistusel täitis organisti ülesandeid Mari Põld.

Vanas remonti vajavas kogudusemajas, kus omal ajal oli elanud ka Hella Tedder oma perega, kuulsime koguduse juhatuse esimehelt hr Joel Põllult veel lisa meie armastatud audirigendi eluteest Juurus. Siin saime ka meile pakutud kuumast kohvist-teest sooja kirikus jahtunud kehaliikmeile. Seejärel viis buss meid Mahtra Talurahvamuuseumi tutvuma väljapanekutega.

Näituse korraldaja Mirjam Tiitus oli kogunud mahuka materjali Hella Liima-Tedderi elu ja tegevust kajastavate fotode, helilooja loomingut tutvustavate teoste, tänu- ja aukirjade jm näol.

Lisaks tutvumisele H. Tedderi eluga saime muuseumis ülevaate ka Juuru-Vatla-Mahtra talurahva elust-olust möödunud sajanditel. Selle eest kandis hoolt muuseumi direktor Tiia-Helle Scneitle. Ta asus meeleldi meie giidiks ka järgneval teekonnal, tutvustades Atla Eero kõrtsi, Mahtra sõja lugu selle mälestusmärgi juures, verepõldu jm.

Muljeterohke päev, mis andis võimaluse iganädalaste kooriproovide kõrval tihedamaks omavaheliseks suhtlemiseks, jäi kõigile meelde.


PÜHADE INIMESTE SÕPRUS LOOMADE JA LINDUDEGA
Maara Vint

Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas. Mt 5:16

Maailma loomisloos lõi Jumal elavad olendid nii vees kui maa peal ja Jumal nägi, et see oli hea. Ta õnnistas neid, et nad oleksid viljakad ja neid saaks palju. "Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!"" (1Ms 1:26).

Mitte ainult valitsema, vaid ka sõbraks pidama peavad inimesed Looja loodud olendeid. Loomad ilmutavad sageli suuremat südamepuhtust ja truudust kui patune inimene. Võib öelda, et meil on palju õppida nii loomadelt kui lindudelt, kes alluvad Jumala tahtele ega tõsta kunagi mässu oma Looja vastu.

Pühad mehed ja naised, kes on elanud püha elu üksinduses, on sageli leidnud endale seltsiliseks metsalinde ja loomi. Vaesuses jagab erak oma viimast leiba loomaga, kes on talle üksinduses sõbraks.

9. sajandil elanud Püha Aegidius (Giles) oli erak. Ta elas metsas koos haavatud hirvega, keda kuningas oli jahil olles tabanud noolega. Emahirv toitis püha meest oma piimaga ja isahirv pakkus talle seltsi tema eraldatuses maailmast. Südantliigutav on pühaku hool ja kiindumus hirvedesse, aga ka loomade ustavus. Püha Aegidius on kerjuste ja vigaste kaitsepühak.

Loomade ja lindude kaitsepühak on Püha Franciscus Assisist. Ta kuulutas jumalasõna nii inimestele kui ka lindudele ja loomadele. Savurniano linnuse juures õpetust jagades käskis ta pääsukestel vaikida ja need kuulasid ta sõna. Rännates ringi, jutlustas ta oma "õdedele lindudele", kes vaguralt tulid tema jalge ette ja lahkusid alles siis, kui püha mees oli andnud neile oma õnnistuse. Jutluses lindudele manitses Püha Franciscus oma tiivulisi sõpru, et nad peavad tänulikud olema Loojale kõige armu eest ja kiitma Jumalat lauluga. Pärast jutlust avasid linnud nokad, sirutasid tiibu ja kummardasid päid, avaldades oma liigutuste ja lauluga suurt austust Loojale ja rõõmu püha venna sõnade üle, kes tegi õnnistades nende üle ristimärgi.

Pühakirjas on öeldud: "Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid" (Mt 6:26).

Kui Püha Franciscus viibis Agobio linnas, ilmus ümbruskonda kohutav hunt, kes murdis nii loomi kui inimesi. Vend Franciscus läks hunti otsima tema elupaika, kus ta vastutulevale loomale tegi ristimärgi ja ütles: "Tule siia, vend hunt, käsin sind Kristuse nimel, et sa ühtki kurja ei tee ei minule ega kellelegi teisele."

Vaguralt tuli murdja püha mehe juurde, kes tegi hundiga rahulepingu, mille tingimustega metsloom nõustus, andes taltsalt vennale käppa ja kummardades peaga nõusoleku märgiks. Et hunt nälga ei kannataks, lubas Püha Franciscus, et kohalikud elanikud hangivad talle toitu, loom aga lubas inimestele ja loomadele enam mitte kahju teha.

Süütud loomad äratasid Pühas Franciscuses alati kaastunnet ja armastust. Kord päästis ta hulga turteltuvisid noormehe käest, kes neid turule müüa viis. Püha mees pani tuvid endale põue, kõneles nendega ja lubas ehitada neile pesad. Nõnda ta ka tegi ja linnud haudusid pesades välja pojad. Ära lendasid nad alles siis, kui vend Franciscus neid õnnistas ja neile selleks loa andis.

Kui Püha Franciscus elas La Vernia mäe üksilduses, äratas teda igal hommikul pistrik ja oli talle vahel terved päevad seltsiliseks. Sageli ümbritsesid õed-vennad linnud vend Franciscust tema teekonnal, avaldades rõõmu tema tuleku üle, istudes ta pea peal, õlgadel ja kogunedes ta jalge ette.

Puhta südamega elas püha mees andidest, mida armastus talle pakkus. Oma vaesuses ei muretsenud ta kunagi igapäevase leiva pärast ega ka selle pärast, mida selga panna või kus öö mööda saata.

"Ärge siis hakake muretsema, öeldes: "Mis me sööme?" või "Mis me joome?" või "Millega me riietume?"" (Mt 6:31). Pühakirjas on öeldud: "Aga otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (Mt 6:33).

Õppigem siis lindudelt ja loomadelt usaldama Jumalat tema äraarvamata armus ja helduses.